Veisekoodiseibiroog

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.