Üllatusega avastasin, et ma pole kuu aega ühtegi toidutegu kirja pannud. Ei, ausõna ma olen süüa teinud. Mõnikord isegi täiesti söödavalt:)
Panen siis kirja ühe lihtsama asja, mida ikka aeg-ajalt teen ning mida praegugi kohe mugima asun. Hummusest on vast igaüks kuulnud. Aga kust üks lihtsurelik ikka alati kikerherneid ja seesamispastat võtab. Ja mihukses pühakirjas kirjas on, et alati peab just niimoodi tegema?
Eesmärk on ju üsna proosaline - tekitada miski hüva leivamääre. See, et ta on taimne ja väherasvane, on vaid väike lisaboonus. Ning kui saadus veel krehvtine ja muidu maitsev välja kukub, siis võib lausa rahul olla.
Olen katsetanud väga erinevaid koostisi, alates ubadest ja läätsedest kuni lihtsa köögiviljapastani välja. Siinkohal palun vabandust peenkõrvade ees, kes makaronilisi pastaks nimetavad. Minu jaoks pasta siiski midagi üsna vedelat või vähemalt määritavat. Kuid see selleks.
Minu hetke liba-hummus koosneb peamiselt hautatud köögiviljadest, küüslaugust ja seesamiseemnetest. Tummistajaks jupike kergelt seisma jäänud ja tahkunud seemne-karaskist.
Kõigepealt rändab purustajasse meelepärane ports küüslauku. Minu puhul läheb seda päris palju, küüslaugu teravus sobib minu maitsemeele ja kehakeemiaga oivaliselt. Karaskijupike rabiseb murendatult samasse. Peotäis hautet kaalikat, porgandit ja pastinaaki samuti. Supilusika jagu seesamiseemneid. Surrrrrrrrrr!
Seekord ei pane ma siia ei koostisosi ega maksumus-arvestust. Siin pole migeid reegleid. Tee nagu tahad!
Hetkel torkan järjekordse killukese rukkileiba selle idamisest hummusest inspireeritud määrdega suhu ning rüüpan lonksu hüva kodumaist õlut peale. Assa raks, see on ju hea! Muuseas, hetkel on minu meelest parim leib Saaremaa Borodino ja õlu Tartu pilsner:)
No comments:
Post a Comment