Thursday, March 30, 2017

St.Vitus Tallinnas


Nimetusest sõltub palju. Päeva lõpuks pead sa ju millegagi eristuma. Kas aga ainult nimest piisab?

Igatahes on Tellsikivi linnaku lähistel (Rimi külje all) nüüd olemas puhvet nimega St.Vitus. Varakristliku pühaku järgi, mitte see mida te praegu mõtlesite. Moodsa aja minimalistlik/tehnitsistlik sisekujundus ning 20’ne õllekraanide rivi loob hipsterliku pubi õhustiku, mis üldjuhul ei anna kuigi head eelaimdust köögi osas.

Menüü pole kuigi pikk, kuid leti ees seistes oli mul aega sellega tutvumiseks piisavalt. Jah ilmselt oleks saanud ka lauast teenendatud, kuid kahe inimesega seda suurt saali katta pole just lihtne ülesanne, seega mõtlesin et leti äärest saan tellimuse rutem antud. Ootasin ligi 10 min, aga olgu ... õhtusel ajal oli rahvast ikka päris palju kah.

Ainus vaba laud, mida silmasin, oli pimedavõitu nurgas, ilma ühegi valgustita selle lähiümbruses – sellest ka hämaralt udused pildid.

Et asutus positsioneerib end „õllesõbra pühamuna“, lasksin pilgu üle nimekirja käia. Enamik valikust tuttav-turvalised Hoegaarden, Tripel Karmeliet jne. Kirjas on ka kolm majaõlut, mille päritolu kohta peetakse vajalikuks salatseda. Kõik märgid aga viitavad, et küllab see Tartu suurtootja on.

Supiks valisin seljanka (3.80) – selle indikaator-roa, mis kõneleb köögist palju rohkem kui teisena valikus olnud koorene lõhesupp. Kõnetus laskis end aga väga kaua oodata. Täpsemalt 28 minutit. Seljanka puhul ootaks üldiselt siiski mitte a la carte valmistust, aga noh seekord polnud õnneks aeg määrava tähtsusega kriteerium.

Sooritus ise oli aga ... ummm ... kuidas nüüd öeldagi ... huvitav! Leemeke maitses tõepoolest hästi, happesuse-soolasuse-vürtsikuse-magususe tasakaal oli vägagi hästi paigas. Mõni üksik hapukurgiviilakakene sobis tummisesse keedusesse vägagi asjakohaselt. Sidrunisegmendi pillamine otse supisse on küll ehk kentsakas ... aga miks mitte. Hapukoore mittepakkumine seljanka sees või kõrval on samuti uuendusliku hõnguga. Aga mis pani tõsiselt hämmelduma, siis see oli lihavalik. Seda liha oli palju, ooo jaa. Kohe lausa kuhjaga leemetilgakese keskel. Aga koostis ... suitsuvorst ja konserviliha? Ei suitsuvorst sobib oivaliselt selle supi sisse. Aga liha konsistents meenutas küll ainult ühte – seda, mida vene keeles nimetatakse „tušonka“ – ehk siis konservikarbis haudunud sealiha. Ärge mõistke mind valesti – sellisel lihal pole midagi viga, eriti kui ta on nii hästi tehtud kui antud juhul. Aga no ma ei tea ... seljanka „kaanonitega“ ei haaku selline lähenemine mitte just kuigi palju.

47.minutil saabus ka teine roog. Lõhekotlett benediktiini munaga, friikartulite ja Coleslaw salatiga (9.80). Serveering nägi välja kahtlemata huvitav. Suures plekk-kruusis friikad, väiksemas kruusikeses salat, omaette kausikeses kaste. Friikad – noh nagu friikad ikka (jeerum, ma pole vist vähemalt viis aastat neid kartulipulgakesi söönud). Ilmselt kartulite jaoks mõeldud majoneesikaste oli tahke ja mittemidagiütlev. Coleslaw salat ... jeerum, kas te arvate et kapsasalat sellest nimetusest paremaks muutub? Värskelt tehtud ja äädikapõhise kastmega (nagu nimetus üldiselt eeldab) võib see salat olla kuramuse maitsev. Antud juhul pakutud hapukoorene mass seda ei olnud, pigem mõjus sellise tuima burksi-täite-pläustina. Väikese lapse rusika suurune lõhekotlet ise oli seevastu hea, üsna puhta maitsega, mida mõnusalt toonitas mõõdukalt lisatud pipar. Kotleti alla taldrikule nõristatud kollane kastmetaoline nähtus ... no ma ei saanudki aru misasi see oli ... veidi munane, veidi juustune, aga üldiselt üsna maitsetu. Õnneks benediktiini muna päästis päeva – värske kuum munakollane nõrgus üle kalakotleti ja muutis selle pallikese mõnusalt mahlaseks.

Kokkuvõtteks – tõsise õllesõbra jaoks jääb pakutav valik lahjaks, ehkki kakskümmend massiivset kraani jätavad hea mulje. Supipöial on veidi ebalevalt, ent siiski pigem püsti kui pikali. Praepöial aga ... nohmaitea ... horisondist kõrgemale seda kergitada pole mingit põhjust, pigem kaldub allapoole. Ülevaatamist vääris, kuid tagasiminekuks põhjust ei näe. Ainult vahvast nimevalikust siiski ei piisa.

No comments:

Post a Comment