Wednesday, March 6, 2019

Pärnu Jahtklubi restoran

"Rannalinna restoranis, unises ja uhkes" ... mäletate seda laulukest? Talvises Pärnus on enamik restorane unised, aga see kuurortlinnale nii olemuslikult omane jahtklubi oma on uhke kah :)

Enne kui kõleda tuule käest sooja tuppa astuda, peatu hetkeks ja kuula seda vahvalt vihisevat vilekoori, mis võngub vastu kaldale tõstetud jahtide taglasest. Ja kui sul on õnne sattuda siia päikeselisel päeval, siis istu akna alla. Kontrast tuule külma kiunumise ja päikesesooja heleda saali vahel tundub sel hetkel eriti armas ja hubane.

Et olin mõistagi pea ainumas kunde, siis liikus protsess kiirelt ja leebe naeratuse saatel, ei  mingit suvist ülerabelemisest tulenevat stressavat kiirustamist. Aega ja päikest ja valgeid laudlinu ning diagonaalseid hööveldmata stiilseid valgeksvõõbatud seinalaudu kokku kõlamas rootsipunase välislaudisega - kas siin polnud mitte kujundajaks Raie Rein?

Kahetaktilisest supivalikust valin veidi liiga turvaliselt kõlava "Mereannid ja kookos" (9.00). Noh et see on ju nii suurepärane kooslus, et mis siin saab erilist või üllatavat olla?

Naeratusega laualetoodud "meie maja leib ja maitsevõi" oli mõnus ooteampsakas, ei midagi erilist aga siiski kena. Tõsi küll, siia juurde võinuks käia ka väike taldrikuke, et kuhu see leivaviilak vahepeal toetada, aga pole hullu.

15 minuti ootamise järel saabus supike. Ojaa, see juba lõhnas mõnusalt mereliselt ning nägi välja isutav, olles ehitud rukola ja lõhetükikestega. Kreemine magusakas leem osutus üle ootuste särtsakalt vürtsiseks, kuid minu jaoks pole see kunagi probleem, pigem kiiduvääriline.  Lisaks kalale leidus siin nii molluskeid kui imeväikeseid krevetikesi, nii et mereandidega pole koonerdatud. Porrulõikude kõrval hõljus taldrikus ka mitut sorti vetikaid, mis pikapeale kreemileeme kentsakalt roheliseks värvisid, kuid sobisid siiski merese supi sisse otse oivaliselt!

30 minuti pealt saabus ka praena tellitud veisemaks (12.00) - kena nägi seegi taldrik välja, aga maitse mõttes osutus supi järel tunduvalt hallimaks. Alustan siiski positiivsest - maks ise oli oivaline! Kiirelt VÄGA kuuma panni näinud maks oli saanud peale kena kooriku, jäädes seest kenasti roosaks ja mahlaseks, seda lihtsalt tuleb kiita! Ülejäänu aga ... noh kenalt kollane ja mõnusalt koduselt tükine kartulipuder oli mage. Pliiatsistki peenemad närvutatud porganibeebid nägid efektsed välja aga ei maitsenud suurt ei kuidagi. Karamelliseerunud punane sibul oli mõrkjas ja kaste ei kõnetanud üleüldse.

Kokkuvõtvalt siis - see puhvet on komakohaga soovitatav. Supipöial on uljalt püsti ja kiidab kokka maitsekülluse ja vürtsijulguse eest. Praepöial aga heidab nõutult külili ja küsib, et kuhu see küllus ja julgus nüüd siis kadus? Maksa eest tuleb ju siiski kiita, aga ülejäänud kraam taldrikul ajas haigutama.
---
pilt isetehtud

No comments:

Post a Comment