German Pub (Narvas)

Kuskohas "Vanem Narva Pub" ehk German Pub asub, ei pea ilmselt seletama. Igaüks, kes piirilinna satub, leiab selle varem või hiljem üles. Noh olgu, linnavalitsusega ühes kvartalis, ainult et mitte Peetri platsi, vaid teisel pool. Lihtne, eks ole?

"Vanem Narva Pub", "suppid", "jöögid" ja muud pisivead on selle keldrikõrtsi menüüdes olnud aastaid ja muutunud omamoodi kaubamärgiks, nii et see pole norimine, vaid pigem ... noh selline omaks ja armsaks muutunud maamärgile osutamine Narva linnas. Kohalik koloriit, kui soovite.

Lõunase aja tõttu oli asutises külastajaid kohe ikka päris mitmeid, kuid teenindus kulges siiski kiirelt ja meeldivalt. Kiirete lühikeste sammukestega vudiv piiga sebis ringi nigu üleskeeratud tibulind ja haldas mõlemad saalid kenasti ära.

Supimenüüs on kiiduväärselt suisa viis rida, otsustan seekord endale kalapäeva korraldada. Lakooniline "Kalasupp" (4.-EUR), mis veen keeles lausa väärikat nimetust "Уха" kandis, tundus mõistlik valik.

Napilt 15 minuti pealt vudiski supikauss lauda koos tibulinnu vabandusega ajakulu eest. Ootamatu vabandus, aga no kena hoolimine kundest ju! Supp ise oli lihtne nagu laudauks. Lõhekala tükikesed, kardulas ja porruribakesed. Kõik! Maitses kummastas mingi väga tuttav soolasus ... ja kausipõhjas lusikale sattunud pisitillukesed rõhked porknakillukesed reetsid asja võte - siin on kasutaud Vegeta't või mingit muud valmis maitseainesegu! Einoh, ega see keelatud võte ju ei ole, aga ... no kuidagi odav noh. Maitsel polnud üldiselt häda ei midagist, aga millegi üle vaimustuda samuti mitte. Kahjuks ma tean, et päris vene köögis tähistab uhhaa midagi palju enamat, kui kuuma kiirleeme sisse kalatükikeste poetamist.

Praadide pikast nimistust valin "Praetud koha kreveti kastmes" (10.-EUR) ja selle kõrvale praetud lillkapsa köögiviljadega (2.50). 25 minuti pealt sibab tibulinnuke kalaga kohale. Kopsakas kohafilee on kenasti jumekaks praetud ja ainult õhkõrnalt soolaga tutvunud - noh õrna kalafileed võibki minimaalselt maitsestada. Paraku minu peas maitselahvatust lubanud krevetikaste on aga veelgi vähem maitseaineid näinud ja maitseb ... noh ei kuidagi ... sihuke paksemaks keedetud toidukoor, mille sees on ju krevetid visuaalselt täiesti olemas, aga maitseliselt viibivad nad kuskil paralleeluniversumis. Praetud lillkapsas - täpselt sama lugu, õrnas soolvees keedetud ja siis ilmselt frititud kraam. Mulle lillkapsas meeldib ja kohe väga ... aga siin jättis ta mind süveneva maitsepuuduse kätte. Noh olgu, porgandi-kapsa-salat oli pisuke hapukas maitsesaareke ülejäänud igavuse meres. Maitsestamata hapukoor, talvised tomativiilud ja isegi pisike ogaline marineeritud kurgike loksusid selles meres nagu purunenud lootustelaeva riismed.

Kokkuvõte on siuke kurvapoolne. Nii supi- kui praepöial lebavad lapiti horisontaalis ja vaatavad imestades otsa, kui nende arvamust küsitakse. Et noh et laita nagu otseselt pole millegi eest, funktsionaalses mõttes toit sai ju manustatud, aga kiita kellelegi et: "mine sinna kindlasti, sest et ..." Sest et mis? Miks ma peaks sinna tagasi minema? Ja/või kellelegi soovitama? Ehhhh.