Postimehe arvamusliidrite lõuna

Einoh ma tean, et normaalsed inimesed nii ei tee. Seda et sind kutsutakse külla ja siis sa hakkad ilmarahva ees arutama, et kuidas siis ikkagi pruukost oli. Et kas pirukad olid ikka pehmed ja kas sült võdises isuäratavalt või vahtis sind altkulmu nagu pahane konn.

Aga normaalsus on nõrkadele. Seetõttu ma ikkagi kirjutan. Et mida siis sellel snoobitseva kõlaga üritusel "arvamusliidrite lõuna" ka pakuti. Täpsemalt neid kahte käiku, mida pidulikult lauale toodi kõnede vahele. Püstijala suupisted enne ja magusad ampsud pärast ürituse algust jäägu seekord kõrvale.

Udupeenetel ampsakatel aitavad asjast aimu saada paberkuubikud, millel laualetoodav kenasti lahti kirjutatud ... ehk paistavad need ka minu amatöörlikel fotodel lugejani.

Eelroana toodi kohale "Viilutatud pardifilee, mango-tšilli-kinoa salat, koriandri-laimi-tahhiini kaste."

Oi see va pardifilee on asi, mida suurematel üritustel toitlustajad armastavad pakkuda. Et kõlab ilmselt pakkuja silma jaoks menüüs nooblina või nii. Tegelikkuses aga keeratakse see lihatükike mass-tootmises aga pahatihti pekki ehk siis saab vaene söögisaaja kummise käntsaka, mis ei allu ei noale ega närimisele.

Aga vaata seekord oli lihatükk professionaali käe alt läbi käinud ja küpsusaste üsna oivaline. Mingit erilist maitsekruvi talle küll peale polnud keeratud, aga kena amps ikkagi. Moodne kinoasalat maitses mango tõttu magusapoolselt ja kargelt, mingit kõneväärset tšillist puudutust ei pannud tähele.

Roa ehteks oli aga kastmeke! Sisuliselt hummuse-laadne tihke ja määrdeline kraam jääb pildil vaadates küll lihatükikeste alla, kuid maitse mõttes asus niivõrd esiplaanile, et juba see väärib kogu kirjutamise vaeva. See tahhiini ehk siis jahvatatud seesamiseemnete pasta enda rammus ja rikkalik maitse sai laimi poolt värske hapuka sära ja koriandrilt veidi mõrkja vaiguse lisatooni ning oleks väärinud aukohta taldrikul ja prožektorite sära poodiumil!

Põhiroaks serveeriti "Grillitud vasikafilee, savoy kapsas mähitud linnumaksa-seeneterriin, porgandi-Dijoni sinepikaste".

Vasikafilee puhul on alati põhjus skeptiline olla. Sellel on sama häda küljes nagu beebi-forellidel ja muudel noorloomakestel ja viljakestel - neil enamasti puudub liigiomane maitsebukett. No ei ole veel välja arenenud noh. Liha õrnus noore isendi puhul võib olla küll pluss, aga sedavõrra täpsem peab olema koka käsi - pikalt haudunud vana liha läheb tegemisega aina paremaks, noor kiud aga kummistub kiirelt.

Ja kas'sa näed - ka selle liha puhul oli selle maja sooritus perfektne. Kas siin olid mängu Radissoni enda kokad või oli tegu sisseostetud catering'iga, seda sööja ei tea, aga tulemust kiidab siiski. Parajalt roosa ja mahlane liha oli grilliplaadil saanud juurde ka sobiliku suitsuse puudutuse ning mekkis kenasti. Krobelis-õhukese kapsalehekese sisse keeratud maksa-seeneterriin oli õrn ja kohev, kuigi mingit seenelist nüanssi keel selle seest ei avastanud. Koosseisu-väline noor kartul ja mõtetult moodne porgandipliiats ei vääri pikemat kirjeldust.

Ja taaskord oli koka pearõhk läinud kastmeloomele! Porgandilt magusat mekki ja kaunist oranži tooni saanud ning mõõdukalt intensiivsest prantsuse sinepist mõnusa teravuse omandanud maitsejärv taldriku põhjas väärindas kõik ülejäänud padespaanis osalejad aadliseisusesse!

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Jätame meie tavapärased supi- ja praepöidlad puhkama ja keskendume peamisele. Vaata õiges küpsus-astmes liha valmistamise võib ära õppida iga tublit käsitööline, eriti kui tal on abiks moodne köögitehnika oma temperatuurianduritega. Aga sellise kastme valmistamine, mis endast vaimustusohkega rääkima paneb, see on kunstniku tase! Või siis lihtsamas keeles öelduna: liha praadida oskab iga loll, aga katsu sa mees sihuke soust teha, mis mitte mingi suvaline soust poleks!