Friday, September 18, 2020

Balkan restoran (Tartu)

Mõnel puhvetil õnnestub teha trikk, mis enamiku hävitab. Olla kogu aeg sama koha peal, ühesugune ja nähtamatu. Enamiku jaoks kehtib reegel: sa kas muudad end nähtavaks, muutud või hukkud. Aga näe, tuleb välja et reeglid on vaid selleks, et saaks eksisteerida erandeid.

Tartu südalinnas on olemas puhvet, mida paljud teavad, aga vähesed külastavad. Tuleb tunnistada et ka mulle endale tuli see pähe alles peale pikka mõttelist uurimisretke teemal: „aga missugust kohta ma sel lähen oma pöialdega torkima?“ Südalinnas, Rüütli tänava ja Raekoja platsi kaenlas asuva tellismaja teisel korrusel paiknev, balkanipäraseid toite pakkuv asutus meenus alles tripadvisori abi kasutades.

Tööpäeva õhtusel ajal treppi mööda üles ronides tervitas mind kõigepealt piirkonnale omane muusika, saalis sama omaselt vormistatud sisekujundus ja ... tühjus. Kohe nii suur tühjus, et seisin leti ees, sirvisin menüüd, köhatasin ja kobistasin, kuni tabasin vajutada kellanuppu. Nagu võluväel virgus kohe köögiukse taga istunud (tukkunud?) pisut tõmmuma olekuga mees ning tervitas mind mõnusa asjakohase aktsendiga.

Et olin veebimenüüst juba enda jaoks valiku teinud, siis läks edasine imelihtsalt, täpselt parajate pausidega, viisakalt ja korrektselt. Kaks detaili: veebilehe andmeil eksisteerib see asutus juba aastast 2007. Disaini arvestades on veebileht ilmselt samast ajast ning võimalik et ka toidunimetused samal kohal, sest võttes arvesse kiirelt muutuvaid aegu, polnud toidunimede taga hindu. No kes see jõuab igale muudatusele reageerida, eks ole. Olid kroonid, siis tulid supsti eurod ... no jõuad sa siin midagi muuta või ümber kirjutada, eksju!

Kolmekohalisest supivalikust valisin mõistagi guljaš-supi (5,20). Eksole, mida siis Balkaniga (taas-)tutvumiseks veel võtta? Kümne minutiga saabus kohale mõnusa aroomipahvaku saatel supike, mille rammusas pilves domineeris kergelt suitsetatud paprika – no kas pole parim ja asjakohaseim tervitus? Toekas leemes oli tunda head ja õiget loomalihapuljongit, selle sees sama liha ja kartul-sibul-porgand-paprika ja ürdid. Noh ütleme et võib-olla oli kogu see kraam liiga linlikult peeneks hakitud, kuid kõik ju õiged ja asjakohased koostisosad! No ja maitsetasakaal oleks ehk soovinud tibakese särtsakamat kooslust, kuid kausikese lõpuks oli nina siiski õrnalt vürtsivesine ja sooritus igati kordaläinud. Omaette stiilipunktike läheb sellegi eest kirja, et hapukoor toodi kõrvale väikese kausikesega, mitte ei plärtsatatud kohe supi sisse!

Praevalikus valisin rubriigist „Toidud savikaussides (Gjuvetse)“ roa nimega „Lambalihagjuvets, hautatud lambaliha köögiviljadega“ (13,90). Kahekümneviienda minuti paiku tellimishetkest saabus ka see roog ... ja kõrged stiilipunktid ning tagasihoidlik aplaus!

Serveeriti see roog kolmeti: mõõdukalt dekoreeritud taldrik, savipott hautisega ja omaette taldrik, millele asetada poti kaaneke! See imelihtne, kuid nii hooliv detail tõstab minu silmis hinnagut kõvasti! Olen alati hämmastunud, nt miks teed tellides ei anta sellega kohvikus kaasa omaette alust, kuhu panna teesõel või -kotike. Või miks potiroogi serveerides jäetakse kunde mureks, et kuhu see paratamatult nõrguv kaaneke sokutada. Aga siin näe, oli kunde ja üldise esteetika peale mõeldud!

Potikese sisu osutus imemõnusaks ja –koduseks, kõige traditsioonilisemaks toiduks enamike maade ja rahvaste juures, väikeste variatsioonidega: hautatud liha köögiviljadega. Esmapilgul oli siin palju ühist eelnenud supikogemusega – samamoodi esikohale seatud suitsutatud/grillitud paprika, üsna sama köögiviljakombo ja liha. Tõsi küll, loomaliha asemel oli siin noorepoolne lammas ja kartul oli pajaroa jaoks kohasemalt-lohmakamalt lõigutud ning lisatud ka herne-porgandi segu. Ja ka maitsetasakaal oli kenamas paigas, roas leidus meeldiv hapukas foon (selle seletuseks leidus ka viimaste ampsude hulgas hamba all krõmpsuv marineeritud pärlsibul).

Paja sisu oli ehk ühe sööja kohta liiga massiivne, kuid mina lahedasin selle imelihtsalt – lükkasin aga kartuli kõrvale ja pistsin mõnuga muu maitsva liha-köögiviljahautise nahka.

Kokkuvõte nüüd siis rõõmsalt rahulolev ja positiivselt imestav. Supipöial on ehk ilma liigse entusiasmita, kuid siiski püsti, guljaš-supi sooritus oli aus ja stiilipuhas. Praepöial annab au nii toidu enda lihtsale maitseküllusele kui ka plaksutab läbimõeldud serveeringu eest, sellised pisiasjad väärivad kõrget kiitust! Imestus lisab veel ühe kihi positiivi – kuidas nii vähese (näilise?) külastatavuse juures suudetakse tagada värsked ja kvaliteetsed maitsed? Seda puhvetit soovitan ma igatahes kindlasti.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment