Ehkki oli mõnus hilisuviselt soe pärastlõuna, oli terrass suletud. Küsimise peale öeldi: „suletud jah, ilmad on külmad olnud“. Kergitasin kulme: „Aga täna on ju soe!“, mille peale vaid laiutati käsi. Noh ju siis on selliste asjade ümbermängimine keerulisem kui kõrvalseisjale tundub.
Noh mis seal ikka, sööme siis siseruumides, seda enam et menüü pidi siiski nii sees kui väljas üks olema. Istutasin end pooltühjas saalis klaasseina juurde, tegin tellimuse ja nautisin vaadet.
Ooteaeg kujunes üsna lühikeseks – viis minutit peale mahaistumist jõudski kohale supike. „Selge kohaliku kala supp. (Köögivilljade, rohke maitserohelise ja vutimunaga)“ 8.50.
Rõõmsalt päikesekollases kausis oligi nagu peo peal kohe näha kõik lubatu – lohmakalt lõigatud sibul-porgand-kartul, paar kalatükikest, vutimuna poolikud ja rohke muruga tuunitud leemeke. Kõik see kokku oli maru lihtne aga ka samavõrra hea. Maitseainetega polnud ei koonerdatud ega priisatud, maitsetasakaal kenasti paigas.
Ainuke asi, mille üle ma pisut imestasin – supi kõrvale ei toodud leivakorvikest, mida ma kõrvallauas nägin. Ei teagi, kas piiga unustas selle? Aga noh, ega ma kurda, supike oli siiski mõnus. Ei midagi erilist, kuid ikkagi hea. Noh umbes nagu keskmiselt päikeseline pärastlõuna. Sa oled ju neid näinud sadade kaupa, aga ikka naudid.
Praad saabus samamoodi kiirelt ja kenasti ajastatuna – 15 minutit peale tellimust. Valisin puhtalt nime pärast: „Komeedi legendaarne eesti mahelamba kotlet (Ahjuköögiviljade, röstitud köögiviljade, marineeritud paprika ja punase veini kastega)“ 16.-EUR.
Taldrik on sama rõõmus ja esmapilt kenake. Ahjus närvutatud pastinaak-porgand-peet on kena kooslus, kusjuures pastinaagi kasutamise eest läheb kirja plusspunkt. Küüslaugupeake oli kenasti karamelliseerunud, igast taskukesest tasus välja õngitseda välja mõnusaid pähklimaitselisi jubilaid. Magus-hapu veinikastmeke ja grilitud-marineeritud parikaviiluke. Kõik kena ja lihtne.
Aga vaata roa põhitegelane ehk lambakotlett valmistas pettumuse. Üleküpsenud ja kuiv, kiulis-saepuruse konsistentsiga. Lambamekk oli ausaltöeldes üsna nõrgake ... paljudele see spetsiifiline nüanss polegi ehk teretulnud, kuid mina ootaks lambast siiski lammast. Eriti suureks paisutas selle pettumusttunde menüü koostajate poolt vahtu klopitud ootus – missuguseid legende sellest kotletikesest rääkima peaks? Ja miks?
Kokkuvõte seekord siis kahetine. Supipöial on suhtleliselt püsti, ilma hurraa-hüüete ja aplausita, kuid siiski. Praepöial aga käänab end protestiks kummuli – toidukohad peaks olema ettevaatlikud ülikiitvate epiteetidega, kõrgele aetud ootuste latt põhjustab kergesti pettumusi.
No comments:
Post a Comment