Seekordne tõru kannab nime RP9. Et nagu mis, küsid? Raekoja Plats 9. Kas saab veel lihtsam olla?
Umbes sama lihtne nagu nimi on ka selle puhveti sisu, pikergune kandiline ja betooni- ning tellisekarva ruum. Ei mingit märki püüdlikust sisekujundusest, pigem on kõik rõhutatult lihtne, kuid mõnede mõnusate mõtetega seintel.
Töise päeva kellakuuesel ajal oli puhvet üsna tühjake. Sättisin end leti ja köögiukse vahele nurka istuma, jäämaks personalile jalgu ja silmi – ajaga oli pisut kitsavõitu ning tühja ei tahtnud molutada. Molutamisest oligi õnneks kõik väga kaugel – sellist ekspresskiirusel asjatamist pole ma ammu kogenud! Samal aja kui istmele maandusin, saabus ka menüü ning napi minutikese pärast oli piiga taas kohal, küsimaks et mida siis võib pakkuda.
Supivalik oli siin majas täiesti viisakas, kuid ma lasksin ennast kutsuda firmanimelisel suptšikul „RP9 rikkalik lihasupp“ (4.-EUR). Et no kui pererahvas näitab kõrget enesekindlust, siis mina vastan sellele vähemalt sama kõrge uudishimuga!
Jõudis mööduda vaid 8 minutit tellimuse hetkest, kui kaanetatud kausike kohale purjetaski. See kaanevärk on tore ja hoolitsev (et kundeni jõuaks just õigel temperatuuril toit), kuid alati võiks siis olemas olla ka alus, kuhu seda kaant sokutada. Õnneks oli siinsel pikergusel alustaldrikul napilt siiski nii palju ruumi, et sai asja lahendatud.
Aroom lubas nii nagu nimigi – rikkalikku ja lihalikku kogemust. Täpsemalt praetud peekonilikku, sest seda kraami oli leeme pinnale ohtralt laotatud. Ja üsna sama lihaselt jätkus ka kogu muu supielamus – see oli tõesti toekas ja atsakas, millega võiks nääpsum inimene piirdudagi mitmekäigulise eine asemel. Kokku vähemalt kolme sorti liha, sibul-porgand-paprika. Rammus ja maitseküllane ... no ehk vast nati liiga soolane, aga see on juba maitse asi, pealegi praepeekoniga käib soolane šmekk üsna lahutamatult kokku. Aga ka muud asjakohased toonid – magus, hapukas ja vürtsikas oli üsna skaala ülemises segmendis, nii et „maitsetu“ oleks küll viimane sõna, mida pruukida. Ei-ei-ei, vastupidi, üliväga maitsev ja mõnusalt meeldejääv! (Omaette plussina: ühelegi turakale polnud pähe tulnud supi sisse hapukoort lärtsatada, nii et mõnikord on asja puudumine parem kui selle olemasolu!)
Prae juurde tulles kiidan alustuseks menüü koostajat: omaette gruppidena burgerite ja pubiroogade kõrvale kategooria „praed (valmistatud josper-ahjus)“ lisamine annab juba ette hea selguse ja aimduse, kuhu suunas oma pilku pöörata. Mina sinna pöörasingi ning leidsin: „Chicago steik serveeritud kartulirösti, seeneraguu ja punaveini-granaatõunakastmega“ (19.-EUR).
Küsimus valmidusastme kohta sai vastuseks: „nii toores kui julgete pakkuda“. Ja teate mis, see oli õige vastus! Kokk tõlgendas tellimust õigesti, seda reetis juba valmimise aeg – 15 minutit peale tellimise hetke ehk täpselt siis kui ma viimast supipiiska enda sisse imesin nagu kaua värske vereta olnud sääsk.
See lugu oli nüüd kena juba algusest peale. Pubi, mis serveerib toitu restorani keeles, kuid ei pinguta seda murrakut rääkides end üle. Maitsekad kastmekeerud ja toiduosiste haja-asustus taldrikul lõi piduliku õhustiku, steigi alla peitunud kõrvalosatäitjad – kogu visuaalne struktuur räägib professionaalsusest.
Ja teeme nüüd nii, et ma alustangi kõrval-rollidest ja jõuan lihani lõpuks, eks. Küll te mõistate, miks ma selle viimaseks jätan.
Alustame nendest rohelistest pallidest, mida enamasti valmistada ei osata. Brüsseli kapsad noh. Enamasti on nad kas maitsetud, liiga rõhked või lausa kirbed – siin majas sai noid jubilaid aga kreemise ja pehme ja maitsvana! Steigi alla mahtusid nagu nunnad kloostrkambrisse kaks kõrbedat kuldset kartuli- pannkooki. Seeneraguu ehk supermõnus šampinjoni-sibulaküpsetis suutis isegi need ebaseened maitsvaks moondada! Mõnusalt iseloomukas veinikaste lõi kõigele asjakohase raami.
Ja siis see liha. Ohhh. Selle liha ees peaks püsti tõusma ja kummardama. Isegi neid ridu ööpäev hiljem kirja pannes tajun ma kogu suud, pead ja raekoja platsi täitvat lihaelamust! Pealt kaunite grillitriipudega ja soola-laastudega. Seest nõrguvalt mahlane ja sulnilt pehme. Ah et kui pehme? Aga vaata nii pehme, et ma alles roa lõpus panin tähele, et olin steiginoa asemel kätte haaranud tavalise lauanoa! Liha sõitis ka selle nürida lauariista all laiali nagu parimal ahjuprael kombeks. See oli fantastiline!
Kokkuvõte tuleb vaimustunud! Lubati rikkalikku lihasuppi, sain oodatust rikkalikumagi – supipöial on rõõmus ja rahul. Täpselt tellimusele vastava ja tegelikult oodatust kuus korda paremgi lihaelamus elavate süte peal grillitud steigist paneb praepöidla suisa hosiannat laulma! Pubisse minnes saada resto-vääriline toiduelamus ning astuda õnnelikuna toast välja napilt poole tunniga – no kas see pole mitte imetore! Seda puhvetit soovitan mina kõva häälega hüüdes üle Raekoja platsi ning kaugemalegi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment