Sean ennast sisse leti lähedusse, lootuses et siis laabub ka teenendus kiiremini. Paraku tuleb välja et olin eksinud majareeglite vastu. Pensionil oleva pedagoogi olekuga daam teeb mulle selgeks, et söögi osas teenendatakse ainult tagasaalis. Kui ma imestunult kulme kergitan, siis järgneb seletus, et siin ees istuvad kohvitajad ja mind võidakse lihtsalt siia ära unustada. Aga – lubatakse karmi-ilmelise lahkusega – seekord võin ma siiski siia istuma jääda. Seekord! (Olgu öeldud, et kogu kohalviibitud aja jooksul polnud ees ühtegi kohvitajat, kuid kõik ülejäänud sööjad teadsid kodukorda ning istusidki tagapool).
Menüüs oli suppe suisa kohe mitu, aga eks ma läksin ikka idioodi järjekindlusega kontroll-lasku tegema. Seljanka (2.50). Mnjah. Ma oleks siiski ilmselt pidanud midagi muud võtma. Minus süveneb üha enam mulje, et seda suptšikut enamasti isegi ei vaevuta hästi tegema, sest ära süüakse ta ju niikuinii, milleks siis pingutada?
Väheldase kausikesega saabus seljanka-nimeline nähtus minu ette viie minutiga. Leige ja iseloomutu. Viiner, singitükid ja kanaliha. Hapukurk ja sibul. Hapukoore-vongerjas, oliiv ja sidrunikilluke. Õrnalt magusakas. Oehh. Igav ja tuhm, ei mingit happesärtsakust või vürtsikat elevust.
Teise roa otsingul köitis menüüs pilku pikem loetelu, mis kõik algasid „naturaalne šnitsel“ ja siis lisaks erinevad lisandid (8.50). Nohhhhh, kui ühes nendest on mainitud jalopenosid ja sinki, siis läksin seda teed. Jalopeno päästab enamasti ikka päeva. Kuklas kummitab küsimus – missugune see mittenaturaalne šnitsel on? Mingi eba-šnitsel? Libašnitsel?
15 minutiga jõudis ka see roog minuni. Lakooniliselt, kiirelt, korrektselt ja pedagoogiliselt. Nimelt pidin ennem valima ka lisandeid (võtsin ürdikartulid) ja kastme. Valisin külma kastme, täpsemalt kornišonikastme. Õpetajaproua täpsustas, et selle sees on siis kurgitükid. Ahsoo? Et siis kornišonide puhul peab täpsustama, et need on kurgid? Aga ju see on siis tarviline, minu iroonia on ehk kohatu.
Vat selle roa puhul ei saa küll kasutada sõna „väheldane“. Pikergusel liual kõrgub kartulikuhila otsas juustumassiiviga kaetud liha, teises otsas mitut sorti värskeid lisandeid. Vähemalt visuaalne mulje on ... eee ... suuuuuur.
Üritan oma ootuste lati viia võimalikult madalale ja proovin siis kõigepealt saada sotti lihas. See on pisut keeruline, sest juustukobrutise all on veel ka majoneesi-üleujutus. Ooookei, sellist odavkulinaarset võtet on kasutanud kogu (post-)sovetlik ühisköök aastakümneid, kuigi tavaliselt ahjus liha üleküpsetamisel ... miks seda aga šnitsli peal rakendada?
Kaapan paneeringus liha nurgakesest puhtamaks ja süda aimab halba. Nii ongi, liha on kuiv ja armetult ülepraetud. Noh ja ülesoolane kah, et pilt kaunim saaks. Nojah, majonees peaks nüüd siis ilmselt hommikul valmis praetud šnitsli ülessoojendamisel andma mingi mahlakuse?
Jurakad pekised singitükid ja jalopeno koos juustu ning majoneesiga muudavad selle tuhmi põhja suhtes tõepoolest leplikumaks, kuid toidunaudingust on siin asi kaugel.
Pilti ei muuda kopka võrra paremaks „ürdikartulid“, mis tegelikkuses on liiga kaua kasutatud fritüüriõlis tumepruuniks ja mõruks keedetud.
Värsketest lisanditest osutus kogu taldrikutäie parimaks palaks koorene-majoneesine riivitud porgand. Kornišoni-kaste tegelikkuses – burgerikastme (loe majoneesi-ketšupikastme) sisse hakitud hapukurgikesed.
Kokkuvõtteks ütlen, et kahetsen, et ei võtnud teisi roogi menüüst. Võimalik et vaid nö universaal-roogade osas oldi selles köögis üleolevalt ükskõiksed. Võimalik, et kõik muu nende valikus on puhas kuld ja sooja südame ning hoolivusega tehtud. Võimalik. Aga igal puhvetil on vaid üks šanss nagu sapööril. Seekord pistan ma nii supi- kui praepöidla pahaselt taskusse ja longin minema. Seda puhvetit ei soovita ma mitte üks tonks. Mis sest et see on „vanim järjepidevalt tegutsev“ ja ilus ja puha.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment