Mangal Grill (Tallinn)

Sikupilli keskuse maanteepoolses nurgas on end sisse seadnud Kaukaasia, täpsemalt Aserbaidžaani kallakuga puhvet Mangal Grill. Suvesooja tööpäeva hilislõunasel ajal pole külastajaid just ülemäära palju, kuid valin istekoha ikkagi letile lähemal, et saada võimalikult optimaalselt oma külaskäigu ära korraldada. Tellimus tuleb sisse anda letis, minu ees seisnud inimese võrra sain kiirpilguga veenduda, et kohapeal saada olev kiletatud pabermenüü langeb kenasti kokku võrguversiooniga. Või noh, üldjoontes langeb.

Supikesena valin ühe üsnagi üld-kaukaasialiku „KHARCHO; rice, beef, carrot, onion“ (miskipärast oligi eestikeelses menüüs ingliskeelne seletus ning reaalsuses maksis see 9, mitte nagu veebimenüüs 8.-EUR), mis selles kontekstis räägib köögist umbes sama selgelt kui seljanka põhjapoolsemates kantides. Kausikese saabumisega läks aega u 5 minutit ning visuaalse poole mõttes võis puna-rohelisest kombinatsioonist ainult rõõmu tunda.

Aroomi oli sellel kraamil aga paraku päris vähe pakkuda (no midagi adžikalikku oli ju aimata), maitse osas aga veelgi vähem. Noh lihakraami siin ju leidus, ehkki sõrmeotsa suuruste tükikestena (ja mitte kopsakate paladena nagu enamasti kombeks), pudipeeneks hakitud köögiviljal koos tursunud riisiga oli siin aga põhiroll. Khmeli-suneli lõhna ega maitset ei osanud üles leida, supp ise oli üles ehitatud pigem tomatile kui ploomile. Noh ja erkroheline muruhake ei kandnud endas samuti mingit lisaväärtust ei lõhnas ega maitses – sellise orinetatsooniga puhvet võiks värsket koriandrit piisava varuga külmutada, et see ootuspärane aroomilaeng kuumal roal esile tuua. Aga otseselt viga ju sellel kraamil kah polnud, kergelt happeline ja õõõõrnalt vürtikas ja piisavalt hea, et supisõbrana sõin kausikese üsna tühjaks.

Teise roana võtsin valikus esikohale pandud „ASERBAIDŽAANI PILAFF LAMBAGA. riis, sibul, lambaliha, kuivatatud puuviljad“ (10.-EUR), mis toodi kahjuks ette juba siis, kui olin supiga alles poole peal.

Lohutuseks oli aga roa erksalt rõõmus välimus ja veelgi parem maitse. Lambal oli kenake äratuntav lambalõhn, hautatud ploomid-virsikud-rosinad lisasid siia sobivat magusust ja isegi lihaleemest läbi imbunud riis maitses väga meeldivalt. Lõppeks aga muutus kõhutäis juba liiga koormavaks (tegelikult oleks mahu mõttes juba hartšost piisanud) ning enamik riisiballastist jäi minust siiski maha.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial jääb nukralt allapoole vaatama – hartšost ootaks siiski võimsat maitseelamust, mitte laisalt lati alt läbijooksvat kõhutäidet. Praepöial aga vaatab samavõrra üles, teatades et lambaliha moorida oskavad need sellid siin küll. Soovitus? Nii ja naa. Kui sealkandis olete, tasub läbi astuda, eraldi kohalesõitmise vaeva vast mitte.

---

lugu ilmus siin 

Paneeritud baklažaan

Etkuidasmoodi? Kuidas saab baklažaani paneerida, kui tal on seljas see nahkjas kest? Ja mitte viiludeks lõigatuna, vaid tervikuna?

Vaata selleks tuleb see tuukrikest talt ümbert maha saada, ning ei pole selleks kohasemat meetodit kui kõrvetades. Kas prae-ahjus, köögi-tõrvikuga või lahtise tule peal. Gaasipliidi põletid ajavad ka täiesti asja ära! Mõistagi iga u 30 sekundi tagant nõkshaaval keerates, et kuumus ühelt poolt liiga ei teeks.

Kui kaua? Aga umbes niikaua, kuni on näha et pealispind hakkab söestuma ja et mullikesed hakkavad end pragudest välja pressima.

Kõrvetamine/kõrgel kuumusel praeahjus küpsetamine täidab kaks ülesannet korraga. Ühest küljest võimaldab maha koorida nahksoomuse, teisalt muudab sisemuse pehmeks. See teisane on oluline selleks, et saaks sisu ettevaatlikult lapikuks, nii umbes sõrmepaksuseks vajutada. Tulemuseks on selline omapärane lehvikukujuline ja kergelt plödine moodustis, aga mis ikkagi püsib oma varreosa küljes kinni püsib.

Nüüd vajutad selle endise ümarasja lapikasjaks, olgu siis kas nuiaga või minu poolest kasvõi taldrikuga. Maitsestad soola-pipraga ... mina lisasin ka kuivatatud küüslaugu ja paprika pulbreid, aga see on juba maitseasi.

Paneerid riivsaiaga ja praed ära - ja no valmis ta ongi! See, et mina veel grilli peal lõppviimistlesin, on juba pigem juhuse asi, kuna ilus õhtu meelitas grillima.

Ei noh, ega ma ei ütle, et see tulemus on kuidagi hüper-puper maailmamuutev maitse-elamus. Aga see on lihtsalt üks paljudest võimalustest muuta baklažaan põnevamaks ja pakkuda lauale midagi tavapärasest erinevat.

Sest et basiilik!

Kuna turul on jälle saada värsket basiilikut, siis on ju ometigi vaja! Igatmoodi! Uut ja vana!

Basiiliku-pistaatsia või.

Sellega on sisuliselt kõik öeldud, onju. 

- Punt basiilikut, 

- peotäis puhastatud pistaatsiapähkleid, 

- pakk võid. 

- Noh ja soola mõistagi. 

Aga edasi on juba puhas fantaasiamäng, kas lisada sinna veidi sidrunimahla ja/või värskeltriivitud sidrunikoort. Küüslauku? Miks mitte. Mingeid täiendavaid ürdikesi? Anna aga minna.

Ainuke nõksuke, mida soovitan - või pane köögikombaini kolusse toasoojalt ning alles kolmandas järgus. Esimesena pähklid - brrrrrrrrr - puruks. Teisena lisad basiiliku - vrrrrrrr - segamini. Kolmandana - surrrr - lisad õi ja soola. Kõik! Veidike seismist enne tarbimist teeb ainult head, siis jõuavad maitsed ühtlustuda.

Üks koht, see sobib lihtsalt suprisssimo ja idealissssssimo - värskeltkeedetud kuumad makarontšikud. Summid supilusikatäie seda rohelist maitsevõid nende sisse ja rohkem polegi taldrikule vaja panna :)

---

Basiiliku-avokaado pesto

Muidu pesto nagu pesto ikka, aga täiesti teistmoodi. Tee just sel moel nagu sa tavaliselt pestot teed, aga pähklite/seemnete ja õli asemel kasuta avokaadot.

Antud juhul siis 

- kamak kõvemat juustu, 

- kolm-neli küslaküünt, 

- basiilik 

- avokaado, 

- poole sidruni mahl, 

- veidi sisseriivitud sidrunikoort, 

- sool. 

Ja ongi jälle vaba maa, lisa sinna viiendaks-kuuendaks elemendiks mida sooid, tšillikest või minu poolest kasvõi apelsinikest või mis iganes.

Jällegi lihtne loogika - kõvemad komponendid purusta kombainis ennem, pehmemad lisa pärast, muidu lihtsalt need kõvemad ulbivad pehme mudru sees, vältides kombaini noaterade lööke.

Tunnike külmikus seismist on mõistagi ka siin ainult kasuks, aga sa ju niikuinii pistad kohe lusikatäie mingi kandja peal nahka, tean ma sind küll!

OVEN café (Narva)

Narva linna kõige kesksema ringtee ääres olev väike ärimaja Kerese 5 aadressiga on näinud väga palju erinevaid katsetusi, nüüd siis on ühte nurgakesse ennast sisse seadnud OVEN café nimeline puhvet. Sihuke roosa ja nunnu, mängunurga ja koogikestega varustatud pesa, mis ilmselt on suunitletud noortele emmedele ja muule taolisele sihtgrupile. Hommik-päevased lahtiolekuajad, menüü üleshitus jms (kasvõi Narva jaoks tavatu päevapakkumiste-komplekslõunate puudumine) sisaldab küll ilmseid äririske, aga inimesed vähemalt üritavad midagi veidi teistsugust – tore seegi.

Hele-päikeselisel pärastlõunal olen majas ainumas klient, teen letist kiire tellimuse ja istun minu jaoks mugava kõrgema pukklaud-tooli komplekti taha, mitte madalapoolsesse korvtooli. Aga juba see on hea, et on mõeldud erinevatel tasapindadele, sh ka aknalaual istumisse – jällegi nunnupoolse rahva jaoks meeldiv võimalus.

Esimeseks valikuks saab olema „Borš pardilihaga“ (6.-EUR), mis jõuab minuni 8 minutiga. Visuaalne esmamulje – suisa suurepärane! Lisaks supikausile on liual kaks täisteravilja-ciabatta viilakat, vasekarva niplites eraldi hapukoor ja küüslaugupasta ja tavatukujuline, kuid samast vasksest seeriast lusikas. Supp ise lõhnab ausalt linnuliha järele, sisaldades lisaks linnutükikestele veel ka mõnusalt mitte-ülemäära-pehmeks keedetud köögivilja ribakesi ja mõõdukalt happelist leemekest. Küüslaugupasta (mille pakkumise eest kiidan eraldi – seda tehakse väga harva) tõsi küll polnud värskelt-tambitud ja aromaatne, vaid ilmselt graanulitest õliga segatud kastmeke, kuid siiski äratuntavalt ja sobivalt küslane. Supilisandite serveerimine eraldi on üleüldiselt hoolivuse märk ja seega positiivne!

Praadide puudumine (kas meesklientuur on teadlikult kõrvale jäetud?) paneb valima pelmeenide ja vareenikute vahel. „Kodused vareenikud kartuli- ja seentega“ (8.-EUR) kõlavad ju hästi! Saabumisaeg u 15 minutiga on kenasti sobilik.

Esteetiline pool on jällegi vägagi tasemel. Vaskset seeriat jätkavad kahvel ja nuga tuuakse lauda kenas karbikeses (väga hooliv lähenemine, vältides nende kokkupuutumist lauapinnaga!). Juba tuttavad niplikesed-napakesed sisaldavad seekord hapukoort ja röstsibula-krõbinaid. Roheline võrsekuhil ja lainelise servaga vareenikud – kena ja ilus ja puha. Aga ... vaata magedad ja maitsetud on nad oma olemuselt. Oodatud seene-elamus on üsna nulliähedane, et mitte öelda olematu. Kartulitäidise sees nähtavad tumedad tükid võivad küll viidata isegi libaseente/šampinjonide kasutamisele, kuid maitseks oleks võinud kasvõi seenepuljongi kuubikuid kasutada vms. Koukisin letilt kopsakad soola- ja pipratopsid ning muutsin vesi-maitsetu kraami veidikenegi huvitavamaks, kuid mingit maitse-avanemist seeläbi ei saavutanud ikkagi.

Kokkuvõte seekord loiuvõitu. Supipöial vaatab küll väheke horisondist ülespoole, kuid praepöial jääb üsna lõdvalt rippu. Küsimus pole selles, et kas vareenikud on praad või mitte, vaid selles et kas maitsev või mitte. Omaette plussikese saab puhvet samas siiski esteetika ja hoolivuse eest. Soovitus jääb aga ikkagi loiupoolseks. Toetuse märgiks külastada võib, omaette toiduelamuse otsijatel pole selle kogemuse põhjal põhjust eraldi retke ette võtta (ehkki ma ju ei välista et kohvi ja koogikesed on neil maailmatasemel).

---

lugu ilmus siinsiin

Sööme (Pärnu)

Tiirutasin rendirattaga mööda kevadist Pärnut ja lootsin, et ehk jääb teele ette ka mõni puhvet, kus ma veel käinud pole. Maikuu keskpaik, erakordselt ilus ilm ja laupäevane lõunane aeg – nii olid oma uksed avanud ka mõned sellised kohad, mis polnud selleks veel valmis. Ühes teatati, et need toidud, mis seinal menüüs kirjas, hakkavad tegelikult saadaval olema alles maikuu lõpust. Teine koht ohkas, et ega neil polegi nagu suurt midagi pakkuda, aga hea ilma tõttu mõeldi prooviks kohale tulla.

Aga õnneks tuuritasin ka turust mööda ja silma jäi silt „Sööme“. Noh kui niimoodi kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda, eksole. Lahke vanaemaliku olekuga proua leti taga kuulas mu tellimuse ära ja dikteeris mõõdetud tempos kööki edasi. Kui küsisin, et kas võin välja istuda ning kas siis tulevad toidud mulle järele või kuidas siinmajas asjad käivad. Hallipäine proua lubas, et toob mulle ise asjad ära, ikka samas vanaemalikus võtmes.

Vaevalt jõudsin ennast pärnulikult liivatolmuse laua taha istutada, kui supipotike minu ette totsatas. Hapukapsaborš (2.70) tulikuumas ümbrises. Eraldi kiidusõnad selle eest, et et tellimust võttes küsis proua automaatselt, et „kas hapukoort võib sisse panna?“, millele sain naeratades vastata, et „pole vaja“. Hoolivus, kas teate!

Supike vastas täpselt sellele, mis puhvetiaknal kirjas: „Pakume lihtsaid koduseid toite“. Ja see oli lihtsalt hea! Mõnusalt-toredalt-mõõdukalt happeline ja samas tasakaalustavalt magus. Tihedalt täis kapsast-peeti-porgandit-kartulit ja peeneklibulist lihakraami. Maitsev, lihtne, kodune – seega ju suurepärane, kas pole?

Praad jõudis minuni hetkel, kui olin supiga alles poole peal. Aga no kuulge, kui vanaema toob sulle toidu lauda, kas sa siis nurised, et „miks ometi ei oodata ära, kuni esimene käik on lõppenud?“ Oi ei, seda sa ju ometigi ei tee, see poleks lihtsalt kohane! Lõppeks, ega see pole mingi restoran, vaid kodune aialauake, kuhu hoolitsevad käed toovad toidu siis, kui see on valmis. Ja vastuseks sa vaid noogutad, naeratad ja ütled „aitähh!“

Kooreklops (10 / 7.-EU).

„Kas suur või väike?“

„Võtaksin väikese palun!“

„Kas keedukartul, krõbekartul või tatar?“

„Aga kas saab mittekartul?“

„Saab ikka, lihtsalt salatiga siis? Kas peedisalat sobib?“

„Muidugi sobib, suurepärane!“

See kõik on lihtsalt ilus. Tore. Naeratav. Kurk-tomat, magusakas peedisalat. Suurepäraselt pehme sealihaviilakas ja kergelt piprane koorekaste. Oivaline!

Kas on asi selles, et olen ennem ratta seljas söögiisu üles kerinud. Või selles, et olen end rannapargis mere- ja kõrkja- ning mändide lõhna heldimuseni täis hinganud. Aga tulemus on nurrumiseni mõnus, õdus, lapsepõlvene. Tänulik.

Viin mustad nõud ära, astun leti taga askeldava vanaema juurde ja tänan. „See kõik oli väga maitsev. Aitähh!“ Minu kergele tänukummardusele vastatakse hallipäise lahke naeratusega.

Hiljem veebist uurides saan teada, et tegu on legendaarse Kadri kohviku taas-sünniga, mis juba mitu aastat turuäärses uues kohas tegutseb. See seletab mõndagi, lihtsus ja professionaalsus saavad siin kokku parimal moel.

Kokkuvõte väga positiivne. Nii supi- kui praepöial on püsti. Eraldi juurdekasvanud vanaemapöial veelgi rohkem püsti. Ah et kas ma soovitan minna vanaema juurde sööma? Mis küsimus see on, otseloomulikult soovitan!

---

lugu ilmus siinsiin

Amba ehk mangokaste

Mango on üsna ideaalne kaaslane nii hapule kui vürtsile, nii et selle kolmiku ristumispunkti on ehitatud külluses omaette kastmeid, marinaade ja kõike muud maitsvat.

Ühena võimalusest on panna alustuseks guuglisse otsisõnadeks amba ja mango ning saate lademes eri õpetusi. Erinevused algavad juba sellest, et kas valida lähtepunktiks rohelised ja marineeritud või täisküpsed viljad. Ja no muidugi kõikvõimalike maitseainete / lisandite segadik alates tahhiinist ja fenkoliseemnetest ja lõpetades vürtsköömne ja millega iganes.

Mulle endale aga meeldis üks õpetus, mis algas üleüldse sibula ja küüslaugu praadimisest. Praetud sibul on ju õige vastus enamikele kulinaarsetest küsimustest, kas pole :) Ning lisaks - magusale ollusele sobib alati ka soolane nüanss. Noh maitsevõimendina või nii. 

Seega - mingit retsepti ma ei anna. Mango on põhitegelane nii ehk naa (mina ostsin valmislõigatud ja külmutatud kuubikud). Missugust ja kuipalju tšillilist te vürtsiks kasutate, sõltub ju teist, mina kasutasin ühte kurjemat adžikat (selles on piisavalt ka muid ürte/nüansse). Missugust ja kuipalju soolast - taas maitse asi, mina kasutasin marmite nimelist veidrust - no olen lihtsalt selle avastamise faasis. Hapu - mina kasutasin ühe sidruni mahla, aga võib ju ka äädikat või balsamicot vms. Ja vee lisamine vastavalt muudele kogustele on üleüldse puhta proovimise küsimus.

Mängige ja nautige. Grillihooaja jooksul kulub suurem purk mangokastet ära nii ehk naa (kasvõi marinaadideks), lisaks saab seda ju iga kord ka vastavalt soovile väiksemas koguses ümber tuunida. Maitserõõmu!