Mangal Grill (Tallinn)

Sikupilli keskuse maanteepoolses nurgas on end sisse seadnud Kaukaasia, täpsemalt Aserbaidžaani kallakuga puhvet Mangal Grill. Suvesooja tööpäeva hilislõunasel ajal pole külastajaid just ülemäära palju, kuid valin istekoha ikkagi letile lähemal, et saada võimalikult optimaalselt oma külaskäigu ära korraldada. Tellimus tuleb sisse anda letis, minu ees seisnud inimese võrra sain kiirpilguga veenduda, et kohapeal saada olev kiletatud pabermenüü langeb kenasti kokku võrguversiooniga. Või noh, üldjoontes langeb.

Supikesena valin ühe üsnagi üld-kaukaasialiku „KHARCHO; rice, beef, carrot, onion“ (miskipärast oligi eestikeelses menüüs ingliskeelne seletus ning reaalsuses maksis see 9, mitte nagu veebimenüüs 8.-EUR), mis selles kontekstis räägib köögist umbes sama selgelt kui seljanka põhjapoolsemates kantides. Kausikese saabumisega läks aega u 5 minutit ning visuaalse poole mõttes võis puna-rohelisest kombinatsioonist ainult rõõmu tunda.

Aroomi oli sellel kraamil aga paraku päris vähe pakkuda (no midagi adžikalikku oli ju aimata), maitse osas aga veelgi vähem. Noh lihakraami siin ju leidus, ehkki sõrmeotsa suuruste tükikestena (ja mitte kopsakate paladena nagu enamasti kombeks), pudipeeneks hakitud köögiviljal koos tursunud riisiga oli siin aga põhiroll. Khmeli-suneli lõhna ega maitset ei osanud üles leida, supp ise oli üles ehitatud pigem tomatile kui ploomile. Noh ja erkroheline muruhake ei kandnud endas samuti mingit lisaväärtust ei lõhnas ega maitses – sellise orinetatsooniga puhvet võiks värsket koriandrit piisava varuga külmutada, et see ootuspärane aroomilaeng kuumal roal esile tuua. Aga otseselt viga ju sellel kraamil kah polnud, kergelt happeline ja õõõõrnalt vürtikas ja piisavalt hea, et supisõbrana sõin kausikese üsna tühjaks.

Teise roana võtsin valikus esikohale pandud „ASERBAIDŽAANI PILAFF LAMBAGA. riis, sibul, lambaliha, kuivatatud puuviljad“ (10.-EUR), mis toodi kahjuks ette juba siis, kui olin supiga alles poole peal.

Lohutuseks oli aga roa erksalt rõõmus välimus ja veelgi parem maitse. Lambal oli kenake äratuntav lambalõhn, hautatud ploomid-virsikud-rosinad lisasid siia sobivat magusust ja isegi lihaleemest läbi imbunud riis maitses väga meeldivalt. Lõppeks aga muutus kõhutäis juba liiga koormavaks (tegelikult oleks mahu mõttes juba hartšost piisanud) ning enamik riisiballastist jäi minust siiski maha.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial jääb nukralt allapoole vaatama – hartšost ootaks siiski võimsat maitseelamust, mitte laisalt lati alt läbijooksvat kõhutäidet. Praepöial aga vaatab samavõrra üles, teatades et lambaliha moorida oskavad need sellid siin küll. Soovitus? Nii ja naa. Kui sealkandis olete, tasub läbi astuda, eraldi kohalesõitmise vaeva vast mitte.

---

lugu ilmus siin