.jpg)
No mis seal ikka, kolm on kohtu seadus! Kuna oli selline päev, et sain paari tunni pärast uuesti sisse astuda, siis nii tegingi. Leti tagant ja köögist rõõmustati: „näete saitegi aega tagasi tulla!“ ja naeratus ongi juba edasisse sisse programmeeritud!
Supiks oli siis „värskekapsasupp hakklihaga“ (suur ports 3.50). Vaatamata sellele, et tunkedes töömehi vooris uksest sisse-välja, käis kogu tegutsemine kiirelt ja ladusalt ning koduses suhtlusstiilis, ilmselgelt olid paljud kundedest siin juba palju kordi käinud. Minugi supp saabus lauda vaid mõne loetud minutiga.
Supike nägi välja lihtne, kuid kenake oma muruhakke rohelise lisandiga. Ahjaa – tellimuse võtmisel küsiti hapukoore kohta, et kas panna või mitte (kiiduväärt!). Leemeke rammus, maitsev ja praetud hakkliha võluvõtmega. Kapsas-kartul-porgand lisasid leemele magusat nooti ning kuigi mitmed märgid viitasid ka puljongimaitseaine kasutamisele, siis taeva pärast – see pole ju mingi patt! Tulemus oli igatahes mõmm-maitsev, kodune, värske ja kausi tilgatuks tühjendamist igati väärt!
Prae puhul toimus lustlikult loominguline sõnaline pingpong. Et alustuseks küsisin „Požarski kotlet“ ja asutasin ennast juba maksma. Letitagune proua aga küsib: „et mis kartulit lisaks?“ ja viitab nimekirjale, kus viite sorti kirjas. Mina vastu: „aga kas saab ka mitte-kartul?“. Proua käbedalt: „ahhaa, et siis tatart?“. Mina: „ei-ei, üldse-mitte-kartul! Kas nii saab, et panete lihtsalt salatit rohkem?“ „Aa, et no näiteks rohkem porgandisalatit?“ „No näiteks!“ „Teeme siis näiteks nii!“
Seejärel leti tagant küsimus: „aga mis kastet?“ Jeekim, ongi vist 4-5 sorti kastmeid kah valida: „noh võtan näiteks selle külma küüslaugukastme“
„Aga kas ma siis panen kaks kotletti või ikkagi ühe?“ (ilmselt väikeses praes oleks üks olnud). „No paneme näiteks kaks!“
Proua vaatab korraks mõtlikult hinnakirja: „No aga siis ma teen teile teise hinna, no näiteks nii.“ Ja ongi tšeki peal kirjas „Praad hakkrull peekonis väike“ (6.30)
Olin just supi lõpetanud, kui saabuski praetaldrik – suurepärane ajastus! Ja no vat see on juba minu ettekujutus heast roast – mingi kena lihaollus ning hunnik värsket muru ilma mingi ballastita! Asusin juba ahnelt lõikama kui viimasel hetkel meenus pildistamise vajadus, oehh, see läks napilt :)
Kotletid osutusid roa igavamaks osaks. Ei-ei, mitte mingil juhul midagi halba öelda pole, aga neis polnud ka midagi erilist või vaimustavat – vabalt võisid ka pooltootena olla sisseostetud (aga ega siis sellises sööklaformaadis pole selleski midagi halba). Kuid see-eest lisandid olid võluvalt head: küüslaugune porgandisalat ja magus-hapu kapsasalat ning lahkelt kulbiga kallatud küüslaugukaste olid kõik maitse-elamused! Muud õuna-sibula-porrurõngad jms olid taaskord maitseneutraalsed, kuid minule meelepärased lisandid ikkagi – nii et ka see taldrik sai tühjaks mis tühjaks söödud.
Lõpetasin ja hakkasin vaatama, et kuhu siis rahvas mustad nõud ka viib, kuid samal ajal lauast mööduv proua nägi mu otsivat pilku ja teatas lahkelt, et „las ma viin ise, ma lähen sinnapoole niikuinii“. Naeratasime üksteisele ja samamoodi naeratades ma ka uksest väljusin ja eemaldusin.
Kokkuvõte väga positiivne. Pärnus pole „valel pool“ jõge just kuigi palju söömisvõimalusi, aga ju siis piisavalt töötavat rahvast, kes lõuna ajal päristoitu soovivad, selmet kuiva kotletisaia vms mugida. Selle turuniši tabamise ning vähemalt viis aastat püsimise eest tuleb juba kiita! Supipöial on koduse ja maitsva elamuse tõttu õkva püsti, praepöial kiidab aga perenaist loova lähenemise eest kunde soovile kohase prae konstrueerimisel. Soovitan, raudselt soovitan, seda maitseilusat ja lahket puhvetit!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment