Kaasa- ja kojutellimiste maailm on nüüdseks põhjalikult muutunud. Kui veel kuukene tagasi oli see pigem burksi-, pitsa- ja kõikvõimalike aasiakate pärusmaa, siis nüüd ilmselt pole alles jäänud kohta, mis ei pakuks seda võimalust. Või vist oleks mõistlik vastupidi sõnastada – need puhvetid, mis on otsustanud mitte pakkuda kaasaostmise võimalust, on ühtlasi andnud ka loobumisvõidu.
Nii et käib omamoodi puhastustuli, milles alles jäävad need, kes tõesti tahavad toitlustusega tegeleda osaleda, mitte ei teinud seda nö möödaminnes ja/või passiiv-investorina. Ja taoline puhastus on ju mõneti hea, kas pole? Kui kogu selle jura lõppedes jäävad alles need kohad, kus omanikul endal on teha-tahtmise-sära silmades ja kokamüts ning põll ka magades ees nagu valvekorras tuletõrjujal, siis on kunde sellest võitnud.
Valides on-line pakkumiste hulgast on minu jaoks esmane kriteerium – kas suppi pakutakse või mitte. Ja juhul kui pakutakse ka midagi muud kui laiska püreesuppi, siis edasi ma enam ei otsi ning tellimus läheb teele.
Cafe Shogun nimeline puhvet pakkus lausa kolme suptšikut, mille hulgast torkas positiivselt silma selline lihtne nimetus nagu „Kana-Nuudlisupp“ (2.80). Kõigi kodu- ja kooliköökide kindel külaline lapsepõlvest saadik. Noh ja täpselt selline ta oligi. Aga vähemalt oli ta ka esteetiliselt vormistatud vaatamata oma igavale topsik-pakendile – maitsemuru hõljus kenasti supikese pinnal. Maitse kõlas sama lihtsalt nagu nimi: kartul-porgand-nuudlid-kana, no mis imetegu sa siit ikka otsid. Tiba magedake minu jaoks, oleksin ise pannud juurde nii soolakest kui piprakest kui veel teist-kolmandat, aga siis see oleks juba hoooopis teine lugu.
Teise valikuna sai võetud „Karbonaad Šampinjoni-Juustukattega“ (5.50), millele valisin juurde ahjukartulid. Ja teate, isegi see kraam nägi välja täiesti OK, paigutatuna kenasti mitmeosalisse karbikesse – ja peamine, et ka siin oli kasvõi sutsukene peale sipsutatud ilumurukest! Kurgi-redise-oliividega lehtsalat oli soojas karbis jõudnud kergelt närbuda, aga koos tomatilõikudega nägi ikkagi sünnis välja.
Ahjukartulid ei ole kevadeti hea mõte, vesisevõitu sisust ei saa siin parimagi küpsetamisega lahti. AGA! Isegi kartulitele oli veidi kuivatatud tillipuru peale raputatud ja see on ju nunnu! Mahe koorene kastmeke sobis siia nagu igale mujale poole – maitset ta ei lisa, aga olema juures peab.
Pehme paneeritud karbonaadike šamipnjonide ja juustukihi all sobitus üldise sööklaliku maitsepildiga – ja muuseas, ma ei pane siia mitte grammigi halvustavat tooni! Sööklatoit on vajalik nišš muude variantsioonide seas ning kui selle tegemisel on veidigi pingutatud, siis väärib kiitust!
Nii et kokkuvõte tuleb selline positiivsusesse kalduv. Supipöial kiidab klassikat, ehkki mõttesilma ees ujuvad kõik need tšillikesed/ürdikesed, mida ma sooviks siia ise sisse keeta. Praepöialgi on pigem püstisepoolne, sest hinna ja kvaliteedi suhte mõttes oleks patt nuriseda. Ainuke jorin tuleb kolmanda osapoole ehk tellitoit.ee kullerteenuse hinna pihta – antud konekstis tundub 5.90 maksmine ebaõiglaselt palju. Odavama otsa toidu pakkujate pingutus ei jõua seetõttu tõenäoliselt oma sihtgrupini. Aga puhvetit ennast kiidan ma mõõdukalt ikkagi!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment