Forrest (Tartu)

Nüüd oleme me siis sinnamaani jõudnud, et normaalse restoraniarvustuse asemel tuleb tegeleda kaasavõetava toidu ülevaatega. Vähemalt tegin ma endast sõltuva, et mitte koormata kullereid ja jätta mõni euro rohkem otse toidutegijale – tellisin toidu ja läksin ise järele.

Tartu südalinnas avanes suhteliselt hiljuti mitu toidupesa korraga, uues ärihoones ja uue hooga ... kuni siis praegune taud sundis ka nemad ennast ümber korraldama. Müts maha Forrest rahva ees, et nad vähemalt püüavad kuidagi olukorrast välja tulla, mitte pole uksi tuimalt kinni pannud nagu enamik puhveteid. Minusugune sai isegi uksest sisse astuda tellimusele järele minnes ja eksperimendi korras sularahaga arveldada – poisid, ma hindan seda!

Tõsi küll, mida ma väga ei hinda, oli see, et kui ma helistasin tellimuse tegemiseks, selgus et kuuest FB-menüüs ära toodud pearoast oli saadaval vaid kolm. Aga noh, eks ilmselt tuleb asi kriisi-aja koefitsendiga läbi korrutada, et köök on toorainete tellimises ettevaatlik ja seega võib midagi otsa lõppeda.

Omaette jama on minu mätta otsast vaadatuna ka see, et eelroogade hulgas leidus vaid üks supp ja seegi ilmselgelt püreene variant. Oehh. Aga noh, on nagu on. Võtsingi siis selle ainuma, pealegi V nagu vegan märgistatud „Tomatisupp“ (juurviljakrõpsu, basiiliku ja ürdiõliga; 6.-EUR).

Suur oli minu üllatus, kui kotist võetud kõige kergema ja ilma fooliumpakendita topsiku sees, mille peale oli kirjutatud „Supp“, leidus hoopis krõbedad sibularõngad ja juustukrõbuskid. Tõsi küll, loogiline oligi leida suppi siiski teise, soojahoidva mütsaku seest. Supp ... nohh ... õigem oleks vist siiski öelda, et tihke ja aromaatne tomatikaste maitses aga tõepoolest hästi, intensiivselt happeliselt, selle taga magusam foon ja mõõdukalt vürtsikas säde. Kui need sibula- ja (vegan?-)juustu krõbuskid supile lisada, siis sai sellest päris sümpaatne kooslus, oli nii mida närida kui ka korralikku maitseelamust. Basiilik ja ürdiõli aga jäid ilmselt kas lisamata või blenderdati supi sisse nii ära, et ei osanud sellest kuidagi aru saada.

Teise roana valisin „Orsoto“, mille külge oli kruvitud „T“ nagu „taimne“ märgis (musta parmesani, õhitud tatra ja marineeritud porgandiga; 7.-EUR). Kolmandas totsikus leiduski siis üsna põnev kooslus, mille põhjaks oli rõõmsalt kollane ja särtsult hapukas kreemine odrahautis. Huvitav, kas siin olid mängus kõrvits ja sidrun? Topsi ühes servas nõjatusid sellele põhjale porgandilained, piiiikad ja õhukesed nagu vetikalehed, punaseks marineeritud ja surts-hapuks tuunitud (ausalt öeldes hakkas see happesuse üleküllus veidi juba tüütavaks muutuma). Musta parmesani riivitud säbru andis hapule põhjale veidi leevendavat kreemisust. Õhitud tatraterakesed ehk siis kuivad krõbekuivad ja kõvad väikesed pabulad kõige pinnal olid ehk korraks põnevad hamba all katki krõksata, kuid ei väärindanud toitu kuiguvõrd.

Kokkuvõte saab vaatamata kõigele olema suhteliselt positiivne. Supipöial kiidab maitsejulguse eest ja on seega püstisepoolne, kuigi avaldab kahtlust, et kas seda varianti ikka väga publiku poolt hinnatakse. Praepöial nuriseb tiba valiku vähesuse ja ühekülgsusesse kalduva happekülluse üle, kuid pigem on temagi püsti. Vähemalt ühe korra soovitan selle puhveti järgi proovida küll.

---
lugu ilmus siin