Oleks ju imelik, kui end Al Capone pildiga reklaamiv asutus liiga palju hirmudest hooliks. Nii on Ristiisa pubi end Tartu kesklinnas kogu aeg lahti hoidnud, kuigi veidi oma aegu õgvendanud. Aga sellise meelekindluse eest müts maha!
Müts veel kahekordselt maha selle eest, et ega tegelikkuses ei ole neil kui ainsal lahti-olijal mingit klientide tungi, saal on hõre ja piigadel ilmselgelt igav (seega võiks kohe endal keelde hammustada kõik need, kes tahaks susisema hakata „vastutustundetu käitumise“ pärast, saal lõhnab desovahendite järele ja sotsiaalne distants on enam kui tagatud).
Istun aknaäärsesse nurgalauda ja oodates ei jõua ära imestada, et kuskohast kostab mu kõrvu see vulin ja sulin. Justkui istuks mingi suvise purskkaevu äärel või kuulaks mediteerimis-kanalit. On’s see tajuhäire? Aga ei, ettekandjake kinnitab hääle ilmsiolekut – selgub, et ühe tugiposti sisse on suunatud vihmaveetoru ja jaheda vihmase kevadilma pärlid ruttavad mõne meetri kaugusel hõbedase lauluga Emajõe poole.
Tänu tühjale saalile – lisaks minule veel kaks sööjat – jõuab esimene roog minuni napilt viie minutiga. Mis te arvate, mis see on? Jaaaa, muidugi on see seljanka (3.80)! Noh ega mina oma jonni ei jäta, kui ikka seljonski pakutakse, siis mina oma keele või pöidla sinna ka torkan. Ja tuleb tunnistada, et jään seekord mõõdukalt rahule. Jah, lihaollust on ehk siin kausis kasinalt ja valiku mõtteski pole midagi hiilata – kolme sorti kanast singini – kuid kõik muu on ju tibin-tobin! Peamine kriteerium ehk see, et leem olgu happeline ja vürtsikas, on imeilusti täidetud. Ninaots on kausi lõppedes kenasti vesine, mis on minu puhul kindel indikaator, et kokku pole maitsetega kidakäeline. Olgu-olgu, vääääike prääksatus tuleb vaikimisi suppi sisse lisatud hapukoore pihta ju teha, aga ju see on siis pubiseljanka puhul reegel.
Teise roa valikul olin kõhklev, et kas võtta esimesele reale paigutatud „Lihaveise välisfileesteik“ (9.90) või mitte. Noh et seda lihatükki on imelihtne ära retsida. Aga võtsin siiski – no lihtsalt seetõttu, et kui ikka on esireal, siis järsku pööratakse tegemisele erilist tähelepanu? Oehh.
Aga olgu, alustame meeldivast otsast. Tõeliselt huvitav oli leida lihakõrvasena nö sooja salati vormis pakutud köögiviljasegu. Tingimisi võiks ju seda isegi vokitud köögiviljaseguks nimetada, kuid seda ta ei olnud ... aga räägime sellest, et mis ta oli. Kapsa-porgandi-paprika-suvikõrvitsa kuum segu kummastas väga ebaühtlase küpsusastmega, aga maitses paganama mõnus, kerge ja värske ikkagi.
Õhukesed frititud kartuliviilakad olid krõbedad, kuid veidi liiga ohtralt kartulimaitseainet näinud ja pealegi jätab see ballast mind külmaks nii ehk naa. Kausikeses pakutud ülimalt maitseküllane marjane kaste oleks toiminud suurepärase mopina liha BBQ juures, kuid siinkohal mõjus asjatult koormavana – nii ülemaitsestatud kartulite kui liha kastmisel sinna oli see tihke kaste lihstalt liiiiga võimas, mattes kõik muud maitsed.
Liha ise aga – topelt-oehh – oli aga ebainimlikult koheldud. Seda liha tuleks kas kiirelt säristada või pikalt hautada, aga pikalt praadimine on väga halb mõte. Tuim ja vintske, isegi noale halvalt alluv väheldane tükike jäi suures osas minust taldrikule. Nagu ka kartul. Ja kaste. Aga vähemalt selle kuuma salati sõin ma KÕIK ära :)
Kokkuvõte seega vastuokslik. Kõigepealt kummardan veelkord puhvetipidajate meelekindluse ees hoida uksi lahti ka siis, kui kõik ümberringi kadusid kui tarakanid seinaprakku. Supipöial on üsna-üsna püsti, nii püsti kui ühe pubiseljanka puhul ilmselt saabki olla. Praepöial kukuks aga kolksuga vastu põrandat, kui mälestus nauditavast soojast salatist teda veidigi ei toetaks. Katku ja karantiini ajal tuleb seda toidupesa siiski soovitada.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment