Bend Grill (Tallinn)

Alustuseks soovitan mitte uskuda taksojuhti, kui too toob su Kopli 69 maja juurde ja õlakehitusega ütleb, et „ju see järgmine vist on“. Ning ära usu ka oma silmi, kui näed seal järgmisel majal mingeid kohvikule viitavaid silte, mille peale sa ise ütled nõustuvalt „no ilmselt on jah.“ Ei ole! Selle õige Kopli 71 majani on u kilomeeter kõmpimist!

Ja üleüldse – piisaks ainuüksi maja fassaadi foto vaatamisest, et seda ilmselt mitte segi ajada ühegi teise Tallinna hoonega, ses puhveti Bend nägu on lahedalt viltu. Sisemus on palju tavapärasem ning nädala keskpaikse tööpäeva teisel poolel ka inimtühi.

Et olin menüüga ennem veebis tutvunud, siis oli tellimine kiire ja lihtne

„Seljanka“ – kas pole üllatav, et see sai minu valikuks, onju. 6.50 hinnaks ja saabumisajaks u 5 minutit. Esmapilk rõõmustab kasvõi eraldi serveeritud hapukoorega, ehkki nii sidrun kui oliivid olid otse supi sisse sokutatud. Aga pole hullu – need mõlemad komponendid on teretulnud, kuigi eraldi serveerimine oleks stiilipunkte tõstnud.

Mis aga mõjus vägagi kummastavalt, oli supi pinnal olev mitme millimeetri paksune õli/rasva kiht. Einoh, supipõhja ettealmistamisel võib väga vabalt juhtuda, et läbipraetav ollus saab liiga rammusaks, kuid igal köögisellil peaks olema vähemalt üks-kaks nippi, kuidas seda kihti vähendada.

Supp ise oli aga lihtne, kuid siiski meeldi. Odav-viinerid olid segi singi ja lihakribalatega, tavapärasele sibulale-porgandile-kurgile lisaks oli siin otsustatud kasutada ka paprikat – ega see pole miski patt. Maitsestus oli üsna asjakohane, mõõdukalt happeline ning ehkki minu keel oleks soovinud ka vürtsi leida, siis ka leebemal variandil on täiesti õigus olemas olla.

Teiseks käiguks aga võtsin selle, mis mind (lisaks kamraadi soovitusele) siia üleüldse tõi. Nimelt roog, millest ma seni polnud kuulnudki: „Armeenia Lahmadzjun“ (Tomatid, paprika, sibul, küüslauk, petersell, veiseliha, lavašš leib / 10.-EUR)

Sisuliselt on tegu kõige levinuma kulinaarse kontseptsiooni – panna kokku tainas ja liha – variant number ma-ei-tea-mitmes. Antud juhul lulja-kebabi jaoks valmistatud ja maitsestatud hakklihasegu pole mitte pandud eesmärgipäraselt varda ota ja süte kohale, vaid õhukese kihina määritult taigna peale ja praeahju küpsema. Siinse puhveti versioonis siis lavaši peale. Mis sellest teeb „armeeniapärase“ – no ma ei tea, võibolla ohtralt lisatud tomati-punasibularõngaste kate? Mis aga eristab esimesena pähetulevast võrdlusest kaasaegse pitsaga – see on juustu puudumine ja teistsugune, särtsakam maitsestus.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on veidi heitunud ülemäärase rasvakihiga seljankast, kuid jääb vaatamata sellele siiski püstipoolseks. Praepöial aga tänab uue kulinaarse kogemuse eest, mis lisaks osutus ka meeldivalt maitsvaks. Seega soovitan!

---

lugu ilmus siin

Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin

Sahara (Viljandi)

Üle mitme aja taas Viljandisse sattudes olin rõõmsalt üllatunud, leides eest mitmeid enda jaoks uusi puhveteid. Noh eks mõistagi ole selle uue ja rõõmsa taga eelmise koha hääbumine ja sulgumine, aga ega’s selles ringluses pole miskit uut meie päikese all. Iga asutus, mis ennast väikelinnas suudab üle mitme aastaringi käigus hoida, peaks saama mingisuguse grupikalli või siis linnapea kiituskirja vms.

Nii avastasin Tähe maja nime all tuttavas kohas tegutsemas nähtuse nimega Sahara. Nurgatagune sisenemine ja minu kohaloleku ajal valitsenud sisuline klienditühjus pani nukralt muigama – aga näe, ligi kaks aastat on nad juba tegutsenud, nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti.

Miks keset Viljandit Sahara ja mis rolli mängivad seintel olevad vanad vinüülplaatide ümbrised, seda ma ei tuvastanud, aga ega see pole ka minu eesmärk. Siinne köök tõmbas mind enda juurde mõne roaga, mille tõttu loobusin varem planeeritud teekonnast mujale.

Esiteks „Hernepüreesupp kalapulkadega“ (5.-EUR). Et kuidas palun? Ma pole küll püreesuppide austaja, kuid selline kooslus pani mu kulmud kerkima ja tellimust esitama. Et mismõttes tekib kellelgi idee panna kokku hernesupp ja kala, seda enam et kalapulkade kujul?

Ligi kümme minutit oodatud supike rõõmustas oma soekollase värvuse ja õlitilkade ning rukola rohelise kombinatsiooniga. Tihke püree pinnale asetatud diagonaalselt poolitatud praetud kalapulk andis püreele juurde nii sobiva krõbiseva struktuuri-elemendi ning hämmeldusega pean tõdema, et tõepoolest see kalane nüanss sobis komplekti päris kenasti! Supist endast suurt rohkem rääkida polegi, sest no mis sa ühetaolisest pudrusest massist ikka jutustad, aga vähemalt oli väike vau-efekt olemas ja maitse piisavalt meeldiv, et kauss tühjaks helpida.

Teiseks päevapakkumisena kirjas olev „Praetud räimed“ (5.-EUR). Issver-sussver, kui ammu ma polnud enam säärast kirjarida kohanud, söömisest rääkimata! Umbes 20-minutine ooteaeg andis üsna kenakese tulemuse, ehkk peategelased – räimeliblikad – olid liiga lopsakalt kaetud koorekastmega, nii et puhast kala enda maitset oli vähe tunda. Igatahes kaasaegne lähenemine kurgi-tomati salati vormistamisel (pikad rullikeeratud kurgiviilud + võrsed) ja ohtralt kasutatud dekoor jätsid taldrikutäiest hea mulje.

Kokkuvõte üllatunult positiivne. Supipöial on väikeses, kuid kiitvas hämmingus ootamatu maitsekombo üle. Praepöial tänab harvapakutava koosluse eest. Soovitus sellele puhvetile tuleb kergelt ja rõõmsalt öelduna!

---

lugu ilmus siin

Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin

Hoov (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal hotellimajas aadressil Suur-Karja 17 on toimetanud eri puhveteid, nüüdseks siis asutus nimega Hoov. Aga kuna sama puhvet on paiknenud varem mujal, siis sellega on seletatav kentsakas olukord, et kuigi kodukal on juba uus aadress, siis pildid sellel on vanast kohast ning kui klikata õige aadressi juures olevat guugelmäps linki, siis viib see ikkagi Telliskivi 2 aadressile :)

Aga olgu, kuna mina olen teisel katsel õigesse kohta saabunud (esimesel katsel lõunasel ajal tulles ei osanud oodata kella-viiest avamisaega), siis on kõik hästi. Talvine Tallinn ja teisipäeva õhtupoolik – olen sisse astude ainuke kunde, hiljem siseneb veel ülimalt soliidne väliseesti vanapaar.

Esimeseks valikuks saab „Borš“ (Köögiviljad, veiseliha, nõrutatud hapukoor, kevdasibul; 15.-EUR), mille saabumiseks kulub u 10 minutit. Valgetes kinnastes laualetoomine koos kõigi vajalike seletustega – kõrgtaseme sooritus.

Ojaa, see asi näeb välja väga hea nii visuaalilt – tõsitumepunane värvus – kui ka lõhnalt – see oleks kui peedimahla kontsentraadi peale tehtud. Maitse on veelgi intensiivsem, vägapeedine, vägalihane, kergelt happeline, mõõdukalt köögivilja-magus ja tugevalt soolane. See soolasus on sellisel ülimalt oskuslikul tasemel, et see veel võimendab, kuid napilt ei mata muid maitseid. Mida lusikatäis edasi, seda tugevamaks see soolasurve kasvas, kuid õnneks oli eraldi topsis serveeritud hapukoore-tuletis.

Justnimelt tuletis! Tihkeks, peaaegu toorjuustuseks nõrutatud, kuid siiski hapukoore maitse säilitanud mass. Esmakordselt leidsin tänu supi enda ründav-intensiivsusele, et see valge kreemine kraam on tõepoolest vajalik lisand supile. Tõepoolest, veel veidi ja sellest tulipunasupist saaks kuubikuid lõigata ja kontsentraadina müüa. Et „lisa kolm korda algmaterjalist rohkem vett ja saad mõistliku tulemuse“.

Teise etteastena tuli „Veis“ (Vürtsikas punase kapsa kreem, peekon, seene salat, kibuvits, aroonia-punase veini kaste; 28.-EUR), mille saabumisaeg oli u 20 min peale tellimist – suurepärane ajastus!

Minimalistlik visuaal kisub oma täppidega edvistamise kanti, kuid suudetud on hoiduda triipudest :)

Peategelane ehk liha täidab ühes mõttes täpselt ära ootuse – kokkulepitud tase „medium rare“ on ehedalt punasüdamene ja tordalt-ehedalt-grilliselt pruunikattene + julge vürtsikoorik. Aga paraku kinnitab ka seda soolast lähenemist, mis supist tunda oli.

Konkreetselt liha puhul polnud see soolasurutis veel kõikemattev, kuid siiralt kahju oli sellest trühvlist, mis pidanuks olema peekoni-seene salat. Kui poleks olnud eelnevat ootust, et see peab olema midagi muud, siis oleks välimuse ja maitse põhjal öelnud, et tegu on rämesoolase praetud tatraga vms, sest seene delikaatsel olemusel polnud lootustki soolakoorikust läbi murda.

Vürtsikas punakapsakreem oli õnneks veidi vähem soolasem, äratuntavalt kapsane ja kenasti-mõõdukalt vürtsine. Magus-marmelaadised kibuvitsatäpid ja magus-hapu veinikaste üritasid ka teha midagi roa mürksoolase olemuse tasakaalustamiseks, kuid ega see neil eriti ei õnnestunud.

Kokkuvõte kurbsoolane. Kui supipöial suudab erakordse maitseintensiivsuse tõttu ebalevalt, ent siiski ülespoole näidata, siis praepöial laskub soola-ankru tõttu allapoole. Selle konkreetse külastu-kogemuse pealt ei julge soovitust anda, liigsoolasus pole lõppeks ka tervislik valik.

Tommi Tavern (Tallinn)

Kõik siin maailmas on muutuv. Kunagise Tommi Grilli asemel Tatari tänaval on nüüd Tommi Tavern, kusjuures sildile on veel vajalikuks peetud kirjutada sõna „original“. Koht on vana ja sissetöötatud, sestap jagub siia ka pimetalvisel ajal päris tublisti kundesid, kuid sain siiski ilma järjekorrata leti juurde ja tellimuse kohe sisse antud.

Sisekujunduses pole vaatamata ümberkorraldusele ja –nimetusele midagi muutunud, nurgas on säilinud ka hea kadunud kamraadi Mart Nuti portreefoto. Kuid seekord polnud mul plaanis midagi muud kui proovida järgi, et kas ja kuidas on muutunud kohalik köök.

Siiani on menüüs „Tommi seljanka“ (veiseliha / viiner / sealiha / suitsuvorst / marineeritud kurk ja marineeritud sibul / oliivid; 6.-EUR), mida soovisin muidugi nüüd uuesti proovida. Letitagune piiga pidas tarviliseks küsida, kuuldes kaheosalist tellimust, et kas tuua road koos – see on hea, et küsitakse, mitte ei surata ühekorraga mõlemaid käike korraga kliendile ette.

Tellimusega läks napilt alla 10 minuti, piigal sebimist palju ja seega on ajastus täiesti OK. Supi endaga on asjad ka OK, aga mitte enamat. Lubatud komponendid on kenasti olemas, supi maitsetus on aga leebe ja pigem magusapoolne, mis minu maitseskaalal läheb ootustest mööda. Kausi servale kinnitatud sidrun aitas ju puuduvat happesust lisada, kuid kahjuks lülitas selle ürituse üsna tasaseks supi sisse sokutatud lärakas hapukoort. No ei olnud siin leemes ühtegi sellist teravnurgakest, mida pidanuks koore abil mahendada, no ei olnud. Aga igatahes tühjaks ma kausi sõin ning see on ju hea märk.

Teiseks käiguks valisin ahvateva nimega „Küpsetatud röövliribi mädarõikakreemiga“ (ribi / salat / ahjukartul /mädarõikakreem; 15.-EUR), kuid see ahvatlus osutus miraažiks. Kartulid olid vaatamata sümpaatsele pruunistunud välimusele maitsetud. Talvised kurgi-tomati viilud talviselt tuimad, kuid see pole otseselt köögi probleem.

Liha ise aga oli sihuke ... ehhhh. Väliselt oli kraam ju efektne – kaks ribi eraldi lahtilõigatuna ja siis üks kaheribine klots koos, kenasti grillikastmega kaetud ja puha. Need üksikud lõigud olid küll tuimavõitu sisuga, kuid grillkaste suutis algse maitselise tuhmuse ära peita. Kahene klots osutus aga tõsiseks pettumuseks – maitsetu ja lisaks veel ka sisemuses kummine-nätske-lätske-tulutult-mälutav. See on üks väga väheseid kordi, kui ma peale mõnda lõualiigutust väljutasin mälutava kraami suust võimalikult viisakalt-vähenähtavalt salvrätipaberisse ning asetasin tagasi taldrikule. Samasse jäi ka ülejäänud liha, mis minusuguse lihalooma puhul on äärmiselt harv juhtum.

Et aga mitte jääda lauskriitiliseks, siis liha kõrvale pakutud mädarõikakreem oli ju täitsa mõnus, mitte küll eriti särav ja särtsakas, kuid siiski ülejäänu taustal vähemalt mingit elamust pakkuv.

Kokkuvõte pigem negatiivne. Supipöial on äraolevalt horisondil pikutamas, sest kraam polnud ei hea ega halb. Praepöial aga vaatab ikka üsna otse alla – ribiliha äranarrimine ei ole vastuvõetav. Nii et soovitust siitkohalt ei tule, kuidas ka ei pingutaks.

---

lugu ilmus siin

Starter (Pärnu)

Ennemuiste oli Pärnu igas asumis mõni kõrts või söögimaja, nüüd on elu teinud sellesse mustrisse tublisid korrektiive ning linna-ääred on üsna kuivaks jäänud. Seda rõõmsam on aga leida Haapsalu poole liikudes silti, mis kuulutab „Starteri pubi“. Uksest sisse astudes näeb ka ruum ise üsna pubi moodi välja, aga sisuliselt täidab ta pigem söökla ülesannet, sest no kuidagi ei taha peas kokku sobida „pubi“ nimetus ja funktsioon ning lahtiolekuajad kella kümnest viieni. Aga noh, kuna minu sooviks ongi proovida järgi mõnda uut kööki, mitte kannukest õlut libistada, siis on kõik korras.

Teisipäevasel pärastlõunal on jahedavõitu ruumis peale minu veel vaid kaks tunkedes meest kehakinnitust võtmas ning kogu sooritus käib kiirelt ja ladusalt. Ehk pisut liigagi ladusalt ja koguni kentsakalt.

Hoolitsetud välimusega piiga võtab mu tellimuse vastu ning lipsab nendega kööki. Jõuan vaevalt maha istuda, arvuti lahti teha ning sissetulnud sõnumile vastama hakata, kui seesama piiga on juba minu laua juures, näpus paberileheke. Olin nimelt kassa juures soovinud ka tšekki – noh lihtsalt et mul ülevaate kirjutamise ajaks oleks hinnad silme ees – kuid kassamassin ei olnud võimeline seda väljastama. Nii andiski näitsik mulle ise suisa käsitsi koostatud saatelehe :)

Ja vaid mõned hetked hiljem saabus see Pärnus korduma kippuv viga – mõlemad käigud toodi minu ette korraga! Minu nägemuses saaks selline olukord tekkida ainult kandiku-sööklas, kus ma ise kõik ühekorraga leti äärest lauda tassin ja hiljem mustad nõud sama kandiku peal minema viin. Ettekandjaga puhvetis on aga säärane serveerimine aga kentsakas ja kohatu. Või noh olgu, kui leti ees vookleks pikk järjekord ning letitagusel pole aega rohkem kui vaid korraks kassast lahkuda, siis oleks kah asi arusaadav, kuid kordan – saal on sisuliselt tühi.

Aga olgu, asume toitude kallale. Väiksem ports kalasuppi (3.-EUR) osutus väga heaks valikuks, sest et kas teate – supi põhikomponent ehk leem oli väga maitsvalt ja veenvalt ja aromaatselt kalane! Meenus üks teine hiljuti, samas linnas kuid palju peenemas kohas söödud neutraalse maitsega kalasupi nimeline nähtus ning selles võrdluses oli siinne odav-versioon kordades parem! Jah tõsi, supi sisu oli siin majas palju lihtsam, vaid ühe punase kala ja kartuli põhine, aga peamine on ikkagi maitse rikkalik ja rõõmustav küllus.

Teise käiguna olin valinud karbonaadi (7.-eur) ja ka see oli täiesti kenake. Pakutud ballasti ehk kartuli/riisi/tatra valiku asemel olin palunud panna lihtsalt rohkem salateid ja nii ka oli tehtud. Kahes versioonis kapsa-porgandi salat – üks majoneesi, teine õlipõhine – ning kopsakas lusikatäis peedisalatit olid kenad ja maitsvad lihakõrvased. Suur tükk pehmet üleküpsetatud seakaela vähese porruhakkega selle pinnal maitses lihtsalt, koduselt ja mõnusalt. Kausike majoneesi-ketšupikastet oli kõige selle mahlase pehmuse juures minu jaoks liigne lisand ning jäi peale maitsmist oma kohale.

Kokkuvõte sedapuhku vägagi positiivne. Pubi nime kandev ja söökla funktsiooni täitev asutus pakkus toiduelamust, mis ületab mõnegi peenema puhveti oma. Supipöial on vägagi püsti ning ega praepöidlalgi pole põhjust millegi üle nuriseda. Eraldi kohaleminekut sinna kaugesse linnaäärde pole ehk mõtet sellepärast ette võtta, kuid möödaminnes sisseastumist soovitan küll!

---

lugu ilmus siin

Morena (Tallinn)

Mõnikord mõjub kentsakalt vormistatud reklaamtekst parimal ja eesmärgipärasemal moel, tõmmates tähelepanu ja pannes seda levitama. Nii ka see: „Ühendades oma anded kui kokad, baarmen ja juhtivpersonal, panid nad kuude kaupa vaeva, et teha teoks oma unistus. Nüüd on nende armastuse töö jõudmas lõpule, lubades pakkuda Ladina-Ameerika olemust läbi kiusavate roogade, valmistatud jookide ja rütmiliste meloodiate, kõik ühe katuse all!“

No neid kiusavaid roogi ma soovin saada! Nii saigi Tallinnasse sattudes tellitud taksomootor ning kohale sõidetud, sest Morena tundub tartlase jaoks oma aadressiga Kopli 25 paiknevat kusagil teiselpool tsivilisatsiooni rajajooni.

Jaanuari lõpp, teisipäeva õhtu ja kõik muud asjaolud tingisid selle, et sisse astudes olin ainumas kunde ning kogu soorituse jooksul käis dringil veel vaid üks paarike.

Nooruke teenindajanna sai küll baastasemel riigikeelega hakkama, aga kui hakkasin küsimusi esitama, esitas ka kaunilt naeratades küsimuse, et kas ma inglise keeles saaksin korrata. No muidugi sain :)

Suppe on selle puhveti menüüs täpselt üks „Sopa Azteca. Traditsiooniline Mehhiko tomatisupp maisitortillaga.“ (11.- EUR), aga see vähemalt andis mulle õigustuse kohaleminekuks, sest ilma supita mina ei mängi.

Umbes 10 min peale tellimust toodi kohale kõhukas kausike, mis esmapilgul oli täidetud krõpsude taignaribakestega, mille all tumetas mingi tomatikaste. Ja ega lähemalt uurides olukord väga ei erinenud, supiks seda tihedat tomatipüreed on keeruline nimetada.

AGA – kas teate, see püree on vähemalt mahutatav koondnimetuse alla „huvitav“ ning seda isegi positiivses mõttes. Ta on tavapärasest püreesupist erinev oma tekstuuri ja kasvõi sellesama tortilla-laastude kuhila mõttes. Maitse poolest meeldivalt vürtsikas, ehk veidi ülemäära soolane, kuid igatahes põnevalt intensiivne. Püreesse lisatud avokaado ja sibulatükikesed andsid juurde teistsugusust. Hilinenud ehk alles kausi äraviimise hetkel lisatud seletus toidu olemuse kohta „sisaldab kahte sorti tšillit, mille ühe nimi ei jää mulle kuidagi meelde“ ei sisaldanud mingit lisaväärtust. Küll aga lisab seda näitsiku väide, et algupärases köögiruumis kasvanud inimesed peavad seda „justkui vanaema tehtuks“.

Teise käiguga otsustasin proovida järgi maja kõige kallimat rooga: „Bife de Chorizo (steak). Argentiina Black Anguse veise välisfilee lõik (250g), serveerime koduse kartulipudru ja ehtsa chimichurri kastmega.“ (28,90 EUR). Et no saame näha, mille üle nad nii enesekindlalt uhked on. Nägemist sai oodata u 40 minutit. Ahjaa, tellimuse hetkel küsiti, et kas supp ja praad tuua koos või mitte – uhhhh kui hea et seda küsiti, mitte ei tehtud koos-toomise viga!

Oi kas teate, nad on õigustatult uhked! Roa esitlus liual oli klassikaline, ilma pretensioonikate tipp-täpp edvistamisteta.

Ei tea mis tuju ajel proovisin kõigepealt kartulipüreed. Ja jahmusin. Kuidas taeva nimel on võimalik teha kartulipudrust maitsepüramiidi tippu ulatuv elamus? Kui seda neidise käest hiljem küsisin, siis tunnistas too üles et selline maitsekuhil on saavutatud ebamõistlikult suure koguse või lisamisega! Et no klassikaline juhtum, kui kõik hea on ebatervislik ja need muud targutamised, onju :)

Salat – no kas teate, ka see on ülimeeldivaks tuunitud hapuka õlikastmega ja röstitud kinoa seemnetega. Chimichurri kaste, minge metsa kui hea see siinne ürdine-happeline-tšilline versioon on, seda võiks dipikastmena kasutada kasõi lihtsalt saia kastmiseks või minu poolest ka lusikaga vohmimiseks.

Noh ja lõpuks kogu selle roa ja soorituse kuningas – tema kõrgeausus LIHA! Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta ja saadi minu tavapärane „nii toores kui julgete“, antud juhul siis „as rare as you dare“. Ohhhhsapoisss, kui hea see tulemus oli – kõrgest kuumusest rääkiv pruun pealiskiht, mis õhukese koorikuna kattis mahlast-punast lihaklotsi. Oivaline maitsestus ja suurepärane menetlus –ohhh see on lihtsuse ülistus kulinaarsetes kõrgustes!

Ainuke pisitilluke detailike-nurinake – ehkki prae kõrvale pakuti sakiline noalaadne toode, siis osutus see olevat nüri nagu võinuga. Liha 90% lõikas see läbi nii ehk naa, kuid need üksikud sidekoelised kohakesed, kus pidi rakendama midagi teravat, nendes punktides jäi antud instrument hätta.

Kokkuvõte igatahes ülikiitev. Supipöial on veidi kõhklevalt püsti, sest tihket köögiviljapüreed supina hinnata ei oska just kuigivõrd, kuid samas kompenseerib intrigeeriv teistsugusus selle puuduse. Praepöial aga torkab end läbi kolme betoonlae ja hüüab täishäälel – seda kraami te lihtsalt peate proovima, praes oli ilus iga detail, nii et minusugune maitseotsija ja lihaloom on suisa vaimustuses! Soovitus, jah igatahes!!!
---
lugu ilmus siin

Kodused toidud (Tallinn)

Kui sa tead Tallinna bussijaama, siis sa tead ka seda tagasihoidlikku maadligi majakest bussjaama vastas, seinal silt „Kodused toidud“. Ei mingit veebiturundust, ei mingit reklaami-harkjalga tänaval (mis pealegi praegu üleskaevatud), ei mingit suunaviita, et „mine sinna ilma sildita ukse juurde prügikasti taga“. Milleks, kõik ju teavad, onju.

Väikeses majakeses on siiski üsna suur saalike, milles tol hetkel oli täis vaid kaks lauda. Kogu teenindus käis katku-aegadest säilinud plastik-ekraani avauste kaudu, kuid see ei ole ju ometigi probleem.

Supiks võtsin koduselt kõlava „värskekapsa-supp“ (4.- EUR) ja see pandi minu ette letile veel ennem kui arve kokku löödi. Küsimus – kas hapukoorega või ilma – kõlas vähemalt minu jaoks adekvaatselt ja sai eitava vastuse.

Kausike täis liha järgi lõhnavat leemekest ja samamoodi lihakiulist supikest. Porgand, sibul, kapsas, kartul. Ei mitte midagi liigset, ei mitte midagi puudu. Tõepoolest, miinimumnõuete peal kokku pandud lihtne keedus. Ei midagi kõneväärset, ei midagi halba. Lihtsus ja seeläbi heakskiidetav.

Teiseks roaks valitud „Karbonaad“ (7.50) hõigati üle leti välja siis, kui olin supiga alles poole peale jõudnud – no aga sellises kohas pole see ajastus ka jällegi probleemiks, eks ole.

Intensiivselt magus-hapu kapsake. Viil kurki, viil tomatit. Veidi pruunistunud keedukartul. Väga pehmeks hautatud ja üleküpsetatud seakaela-viilakas. Asjaolu, et mõned õpetused räägivad, et karbonaad peaks olema kondil olev liha, pole siinkohal oluline. Siin on kodune, mäletad? Kodus sa ju ei jaura!

Kokkuvõte on kodune. Sihuke pehmeke ja kindlasti positiivne. Sest no sa saad täpselt seda, mida lubatakse. Nii supi- kui praepöial keelduvad kriitikast, sest no ega ette heita pole midagi. Soovitada – jah seda tuleb ikka, sest praegu üleskaevatud tänava tõttu on ilmselgelt ka neil raske aeg.

---

lugu ilmus siin

Imperial (Narva)

Asukohavahetus võib muuta paljutki. Olin sellest Aserbaidžaani juurtega puhvetist kuulnud varemgi, kuid see tundus olevat piisavalt ebamugavalt kaugel, et minna otsima. Nüüd aga koliti ümber Astri keskuse lähedusse ja motivatsioon külastada suurenes.

Tõsi küll, miks peaks ühe väikerahva lippu uhkusega hoidev puhvet kandma nime Imperial, on veidi arusaamatu. Eelmistest rentnikest jäänud jaapanipärane kujundus mõjub praeguses kontekstis vähemalt sama kentsakalt. Kolmas ja kõige sügavam arusaamatus on see, et miks pole asukohamuudatusest teatatud puhveti FB-lehel, aga veebiturundusega on sellel asutusel üldse kummaline seis – õnnestus leida vähemalt kolm e-pesa, mis viitasid erineva täpsusastmega puhvetile, kuid mitte ükski tema praegusele asukohale. Ka menüü osas leidis vihjeid saadaolevale hoopis woldi kojutoimetuse, mitte aga asutuse enda lehelt.

Aga jättes kõik selle kõrvale, mõjus ülejäänud külastuskogemus sümpaatselt. Talvisel teisipäeva-õhtul olin ma küll kogu soorituse jooksul ainuke klient, kuid seda sujuvamalt kõik laabus. Tõsi küll, soov saada kõige selgemalt selle regiooni (kõige laiemas mõttes) omast suppi Kufta ebaõnnestus, kuna selgu et see on ainuke roog menüüst, mis on otsas.

Sai siis valitud veidi universaalsema iseloomuga „Hartšo“ (5.50), mille saabumisega läks napp 5 minutit, kui sedagi. Väikese eripärana tavapärastest esitletutest mõjus supi pinnale saputatud jahvatatud kreeka pähkli puru. Aroom lubas midagi adžikalikku ja vürtsikat, paraku see lubadus maitsesse üle ei kandunud. Leebe, tomati ja riisiküllane, pehme lihaga tummine supike jättis siiski hea mulje, kuna selles leidus ohtralt näpuotsasuurusi kuivatatud musta ploomi magus-hapukaid tükikesi, mis siia väga hästi sobisid.

Teise roaga läks asi veidi kummaliselt, kuid seda omamoodi sümpaatses võtmes. Enamik menüüst koosnes šašlõkkidest, kuid soovisin siiski midagi muud proovida ja nii langes valik karbonaadi peale. Kui tellimus kööki jõudis, tõttas sealt aga laua juurde mägilasest omanik, kes päris, et kas ma tahan kuiva sea seljatükki või siis mahlast kaelaosa? Vastasin et jätan selle valiku peremehe teha, et tema soovitus on mulle parim argument.

Ja nii läkski, et mulle toodi u 15 minutit peale tellimust ... šašlõkk :) (10.-EUR). Ei, mulle ei öeldud, et see roog on nüüd ikkagi šašlõkk, kuid peaks ikka olema suisa pime, et mitte tuvastada lihatükkides varda torkejälgi ja iseloomulikku küpsetamis-meetodit. Kuid kuna see liha oli väga hästi maitsestatud, suurepäraselt pehmeks marineerunud ning seeläbi mõõdukalt üle küpsetatud, siis miks ma peaks jonnima, onju.

Kuna olin loobunud liha kõrvale pakutud kartuli-riisi variantidest, siis lisaks ohtralt punase sibulaga üle puistatud šašlõkile leidus siin veel odavavõitu ja suht maitsetut hiinakapsa-salatit ning kaks kastmekausikest. Ühes neist meeldiva, kuid standartse sisuga külm küüslaugune koorekaste, teises aga tõepoolest ülimeeldiv tomatipõhine aromaatne ja mõõdukalt vürtsikas puhas nauding. Selle maitsemõnu ammutamiseks olin isegi nõus ära kasutama osa saiakraamist, sest kastmest loobuda oleks olnud narrus.

Külastuse lõpuks juhtus aga üks sisuline apsakas, nimelt alles maksma asumise hetkel taipas ettekandja öelda, et tasumine on ainult sularahas. Minul pole selle vastu midagi ning ausalt ise peangi seda ainumõistlikuks – et mitte kaupmeest karistada pangaülekande pealt tehtava koorimisega – aga seda oleks siiski pidanud alguses ütlema. Teine aspekt – misiganes põhjusel kirjutati välja tšekk sellisel moel, mida oleks kohaseks pidanud ehk paarkümmend aastat tagasi kooperatiiviputkade ajastul. Õnneks mul ei lähe seda vaja raamatupidamiseks, vaid lihtsalt hindade fikseerimiseks sellesama siinse kirjatüki tarbeks.

Selle apsaka aga tasakaalustas kuhjaga jällegi peremehe/peakoka saali-ilmumine ning võimalus küsida selle imelise kastme kohta. Kaukaaslased oskavad põhjamaalasi alati hämmastada oma sõbraliku olekuga ning antud konkreetne mees veel ka riigikeele oskusega – sellised pisikesed nüansid aitavad luua parima üldmulje.

Soovitus tuleb kindel ja mägede-kõrgune. Supipöial on püsti küll ainult mõõdukalt, kuid praepöial näitab väga ja väga tipmist taset. Eriliselt võlus see, kuidas mulle tellitud roa asemel müüdi hoopis teine toit, kuid tehti seda moel, mis paneb heakskiitvalt naeratama!

---

lugu ilmus siin

Krabi (Pärnu)

Julgus teha asju teistmoodi ei pruugi olla alati edu pant, kuid kiiduväärne on ta ikkagi. Avada puhvet, millel on oma kontseptsiooniga köök, selmet tallata turvalist ja kõigilemeeldivat rada ning teha seda väikesevõitu linnas – see tõmbab vähemalt tähelepanu, ehkki ei garanteeri külastajate tulva.

Pärnu vana linnasüdame keskel Lastepargi nurgakeses asuv armas paviljon-tüüpi majake on nüüdseks muutunud kalarestoraniks Krabi. Talvisel kesknädalal on enamik toidukohti üsna klienditühjad, aga näedsa – olen ennast kohale sättinud avamise hetkeks (17.00) ning esimeste minutitega on kolm laudkonda kohal.

Et olen endale menüü juba veebist selgeks teinud, siis saan esimesena oma valiku öelda ning köögist hakkab kostma toimetamise hääli. Väike õdus hoone sisaldab kolme üsna erinäolist ruumikest ning meeldiv valguslahendus loob mõnusa atmosfääri.

Esimeseks käiguks võtan – miskipärast küll pearoogade rubriiki paigutatud – „Selge leemega mereannisupp (Krevetid / kalafilee / sinimerekarbid / kartul / kirsstomat / vutimuna; 13.-EUR)“, mis jõuab minuni u 10 minutiga. Esmamulje on igatahes kenakene – kergete röstijälgedega soojad õlitatud ciabataviilud ning värvirõõmsa sisuga kausike jätab igati sümpaatse mulje.

Asja sisusse süübimine vähendab paraku esmast positiivset häälestatust. Igasuguse supi peamine komponent on ju tema leemeke. Et kas siis on tegu maitseküllase ja veenva puljongiga või siis lihtsalt neutraalse vedelikuga – siin kausis oli paraku see viimane variant. Kõik lubatud elemendid on ju kausis kenasti olemas alates köögiviljadest kuni munapoolikuteni, punase kala tükkidest kuni karpide ja krevettideni, kuid kõik see kokku ei moodusta harmoonilist tervikut, kuna keeruline on kalasupiks pidada nähtust, kus leemeke ei kõneta sind ei kalalõhna ega –maitsega.

Kuna supp oli pearoogade nimistus, siis otsustasin mängida vastupidise loogika mängu kaasa ja võtta teiseks käiguks midagi eelroogade hulgast. „Kala tartar“ (19.-EUR) – oo sellist rooga ma pole ju saanduki. Ooteaeg u 20 minutit tellimisest ning 10 minutit esimese käigu ettetoomisest – suurepärane ajastus!

Taaskord – visuaalne pool on vägagi isuäratav, serveerimise / paigutamise mõttes pretensioonidega nö kõrgköögile. Seekord ei pidanud ka sisu ehk maitse osas pettuma. Lauda toomisel unustati küll teha üks oluline liigutus – tutvustada rooga, st seletada, et mis kalaga siin siis tegu on, nii et pidin selle ise üle küsima. Vastus „doraado“ ei aidanud mind küll kuigivõrd edasi, kiirelt otsitud eestikeelne vaste „kuld-merikoger“ samuti, sest olen selle kalaga liiga vähe kokku puutunud, et omada mingeid maitse-ankruid ja öelda „ahhhaaa, seda ma oletasingi“

Igatahes õhkas see peenelt hakitud kala ja sibula segu värskust, lisatud kalamari on alati parim valik maitsevõimendajana ning üllatusliku lisandina passioon-vilja seemnekesed oma intensiivse magus-hapu komponendiga sobis samuti otse oivaliselt. Kui tavalist liha-tartari ehib kollase silmana munakollane, siis siin lisas sarnase elemendi krevett, mis mängis roa kontseptsioonile igati ilusalt kaasa.

Kokkuvõte kolmetine. Kalarestoran rannalinnas on nii tubli mõte kui vähegi olla saab. Supipöial jääb paraku veidi lönti köögi puljongipelguse tõttu. Praepöial on siinses loos vaid varjunimi teisele käigule, kuid saab igatahes vägagi positiivselt püsti olema. Soovitus saab aga igati tugev olema – taolist tegutsemisjulgust tuleb toetada! Mis aga puudutab keskmisest kõrgemat hinnataset – veidike luksuse hõngu kulub hallide argipäevade vahele meile kõigile ära!
---
lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotletid lõunamaise kastmega

Ega ma seda niimoodi ei planeerinud, aga kuna toidupildi peale küsiti retsepti, siis proovin midagi kirja panna. Häda, rist ja viletsus on see, et ega ma ju ei tea tihtipeale süüa tegema asudes, et mis ma täpselt teen ning improviseerin käigu pealt. Panna aga kirja: "tee nii nagu süda lustib" pole ilmselt väga informatiivne, kas pole nii :)

Asi algas sellest, et eilsest oli üle jäänud kartuliputru ning see tuli täna kuidagi ära realiseerida. See on aga sootuks teine lugu, kui et mul oleks käes lihtsalt keedukartulid, sest algmaterjal ja selle konsistents määravad mängureegleid.

Igatahes tuleb kartulimass (vahet pole kas püreestatud või riivitud kujul) koos juustuga viia sellisesse konsistentsi, et sellest kannatab kotlette mätsida (noh et ei kleepu ka liiga palju käte külge). Kui algmass on liiga kuiv, saab lisada mõne muna; kui liiga vedel, tuleb lisada jahu. Paneerid riivsaia või panko-helvestega või kasvõi purustatud maisihelveste kihis, see ripub juba täiesti ära sellest, et mis on käepärast.

Maitsestamise osas - kuna mängus on juust, siis tasub kotletimassi sisse segada need ürdid, mida sa oma peas pitsa peale paneks. Või kasutad lihtsalt mõnda valmis pitsa-maitseaine segu ja ei juhtu mitte kõige vähematki traagilist.

Lõunamaiseks kastmeks nimetasin ma lihtsalt lusti pärast seda segu, mis hetkel käepärastest vahenditest sündis. Väga laias laastus - toiduõli, ketšup ja lisandid. Minul läks sinna Kecap Manis magusa noodi lisamiseks, riisiäädikas hapuks, sojakaste soolaseks, tšillikaste vürtsiks, hakitud koriander, purustatud küüslauk ja seesamiseemned. Aga kõigi köögihaldjate nimel - see on mitte täpseks juhendiks ja järgimiseks, vaid arusaamaks, et saavutada tuleb maitsetasakaal nende mainitud maitsete (magus, hapu, soolane ja vürtikas) vahel. Kuidas seda täpselt teha, missuguseid maitseaineid või kastmeid segades, pole niivõrd oluline. Koriandrihakke lisamine on täpselt sama valikuline, sest no teadagi ei meeldi see paljudele ja/või pole teda lihtsalt sügavülmast võtta. Seesamiseemned - needki on pigem visuaalse tekstuuri / lõunamaisuse lisamiseks, ega maitsepildile see suurt lisa (siis peaks kasutama kas seesamiõli või vähemalt röstima seesamiseemneid eelnevalt).

Kotletid praed keskmisel tulel kuldpruuniks, serveerid koos kastmega ja noh ... ega ma ei oskagi midagi mõistlikku rohkem kirja panna :D Gramme ega lusikatäisi ei mõõtnud ning ega sellest mõõtmisestki tolku poleks. Ainus, mida oskan koguse mõttes soovitada - juustu olgu ebamõistlikult palju, vähemalt kolmandik kartulimassist, muidu kaob see lõpptulemuses üsna olematuks (aga jällegi sõltub juustust, selle intensivsusest ja sulavusest, mul on mõnikord see segu ka panni peal "laiali voolanud", kuna juust osutus liiga edukalt sulavaks)

Vast oli mingit tolku sellest kirjutisest 

Modern (Narva, 2024)

„Modern avatakse sügisel uuesti“ – nii teatati mulle õnneliku näoga juba suvel. „Räägitakse, et ta olla nüüd vist jälle avatud“, sosistati umbes kuu aega tagasi. „Kas ikka päriselt“ – küsisin ma nüüd tuttavatelt üle. Saades jaatava vastuse, tõttasin mõistagi kohale.

Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.

Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.

Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.

Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.

Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.

Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.

Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.

Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!

---

lugu ilmus siin