Einela (Pärnu)

Mõni puhvet allub külastamisele halvemini kui teine. Esimest korda üritasin Einelat külastada jupp aega tagasi, kuid selgus ... et nad on lahti vaid kuni kella kolmeni päeval. Nüüd teist korda üritasin ennast sättida avamise hetkeks ehk kella kümneks, seisingi kenasti õigel hetkel uksel ... aga siis selgus, et minu jaoks peamine roog ehk supp pole veel valmis, et tulgu ma nii tunni pärast uuesti!

No mis seal ikka, kolm on kohtu seadus! Kuna oli selline päev, et sain paari tunni pärast uuesti sisse astuda, siis nii tegingi. Leti tagant ja köögist rõõmustati: „näete saitegi aega tagasi tulla!“ ja naeratus ongi juba edasisse sisse programmeeritud!

Supiks oli siis „värskekapsasupp hakklihaga“ (suur ports 3.50). Vaatamata sellele, et tunkedes töömehi vooris uksest sisse-välja, käis kogu tegutsemine kiirelt ja ladusalt ning koduses suhtlusstiilis, ilmselgelt olid paljud kundedest siin juba palju kordi käinud. Minugi supp saabus lauda vaid mõne loetud minutiga.

Supike nägi välja lihtne, kuid kenake oma muruhakke rohelise lisandiga. Ahjaa – tellimuse võtmisel küsiti hapukoore kohta, et kas panna või mitte (kiiduväärt!). Leemeke rammus, maitsev ja praetud hakkliha võluvõtmega. Kapsas-kartul-porgand lisasid leemele magusat nooti ning kuigi mitmed märgid viitasid ka puljongimaitseaine kasutamisele, siis taeva pärast – see pole ju mingi patt! Tulemus oli igatahes mõmm-maitsev, kodune, värske ja kausi tilgatuks tühjendamist igati väärt!

Prae puhul toimus lustlikult loominguline sõnaline pingpong. Et alustuseks küsisin „Požarski kotlet“ ja asutasin ennast juba maksma. Letitagune proua aga küsib: „et mis kartulit lisaks?“ ja viitab nimekirjale, kus viite sorti kirjas. Mina vastu: „aga kas saab ka mitte-kartul?“. Proua käbedalt: „ahhaa, et siis tatart?“. Mina: „ei-ei, üldse-mitte-kartul! Kas nii saab, et panete lihtsalt salatit rohkem?“ „Aa, et no näiteks rohkem porgandisalatit?“ „No näiteks!“ „Teeme siis näiteks nii!“

Seejärel leti tagant küsimus: „aga mis kastet?“ Jeekim, ongi vist 4-5 sorti kastmeid kah valida: „noh võtan näiteks selle külma küüslaugukastme“

„Aga kas ma siis panen kaks kotletti või ikkagi ühe?“ (ilmselt väikeses praes oleks üks olnud). „No paneme näiteks kaks!“

Proua vaatab korraks mõtlikult hinnakirja: „No aga siis ma teen teile teise hinna, no näiteks nii.“ Ja ongi tšeki peal kirjas „Praad hakkrull peekonis väike“ (6.30)

Olin just supi lõpetanud, kui saabuski praetaldrik – suurepärane ajastus! Ja no vat see on juba minu ettekujutus heast roast – mingi kena lihaollus ning hunnik värsket muru ilma mingi ballastita! Asusin juba ahnelt lõikama kui viimasel hetkel meenus pildistamise vajadus, oehh, see läks napilt :)

Kotletid osutusid roa igavamaks osaks. Ei-ei, mitte mingil juhul midagi halba öelda pole, aga neis polnud ka midagi erilist või vaimustavat – vabalt võisid ka pooltootena olla sisseostetud (aga ega siis sellises sööklaformaadis pole selleski midagi halba). Kuid see-eest lisandid olid võluvalt head: küüslaugune porgandisalat ja magus-hapu kapsasalat ning lahkelt kulbiga kallatud küüslaugukaste olid kõik maitse-elamused! Muud õuna-sibula-porrurõngad jms olid taaskord maitseneutraalsed, kuid minule meelepärased lisandid ikkagi – nii et ka see taldrik sai tühjaks mis tühjaks söödud.

Lõpetasin ja hakkasin vaatama, et kuhu siis rahvas mustad nõud ka viib, kuid samal ajal lauast mööduv proua nägi mu otsivat pilku ja teatas lahkelt, et „las ma viin ise, ma lähen sinnapoole niikuinii“. Naeratasime üksteisele ja samamoodi naeratades ma ka uksest väljusin ja eemaldusin.

Kokkuvõte väga positiivne. Pärnus pole „valel pool“ jõge just kuigi palju söömisvõimalusi, aga ju siis piisavalt töötavat rahvast, kes lõuna ajal päristoitu soovivad, selmet kuiva kotletisaia vms mugida. Selle turuniši tabamise ning vähemalt viis aastat püsimise eest tuleb juba kiita! Supipöial on koduse ja maitsva elamuse tõttu õkva püsti, praepöial kiidab aga perenaist loova lähenemise eest kunde soovile kohase prae konstrueerimisel. Soovitan, raudselt soovitan, seda maitseilusat ja lahket puhvetit!

---

lugu ilmus siin

Boozer (Tallinn)

Kuum suvelõpupäev. Ja korraga kerkib sinu ette ootamatus kohas väliterass, mille taga rahulolevad inimesed õlut rüüpavad. No kas ei tõmba siis pilku, mh-ah?

Teine pilk maandus menüüsse ja ma olin ära tinistatud! Siin pakutakse puljongit munaga!!! Jeerum, ma tahan seda saada, olgu nii kuum kui ka poleks. Kui tihti olen ma kurtnud selle üle, et „miks sellist vanakooli kraami enam ei pakuta?“ Ja siin ta on – kuidas ma saan mitte sisse astuda???

Tõsi küll, maandusin Boozer nimelises kohas mitte välisterassil, millel oli enamik laudu hõivatud, vaid inimtühjas sisesaalis, sest soovisin jääda võimalikult leti lähedale. Ja tuli välja et tegin väga õige valiku, aga kõigest järjekkorras.

Rubriik „Pohkmaka vaktsiin“ – kõlab ju ägedalt. Selle all kaks rida – üks seesama „kana puljong munaga“ (2.90) ja teine „Kana puljong munaga + shot 40 ml“ (4.90). Kui küsin, et misasi see shot on, siis seletab letitagune neiu, et „üks nendest“ ja osutab käega riiulitele, millel rida kõhukaid punsusid eri värvi vedelikega. Küsin ettevaatlikult „nastoikad?“ (teades et nooremale põlvkonnale ei ütle see termin tihti midagi), kuid näen piiga silmis rõõmsat arusaamise helki ja peanoogutust.

Las need nastoikad olla, aga tore teada, et kellelgi on äriprojekti midagi sellist sisse kirjutatud :)

Ootan vähem kui kümme minutit, kui saabub puljong, mille väljanägemine on ... eee ... veidi ettevaatlikuks tegev. Ühest küljest – poolik muna ja hakitud maitsemuru on nagu kõik õige. Aga teisest küljest – korralikust kanapuljongist (mida ma väga armastan ja ka ise teen) ootaks kuldset, mitte kahkjat välimust ja rammuleemele omaseid sillerdavaid rasvatilgakesi (mida siin pole).

Vesine ja maitsetu oli see kraam. Nii maitsetu, et ma läksin küsima soola ja pipart. Piiga teatas rõõmsalt „jaa muidugi“ ning tõi köögist ... käigu pealt improviseeritud topsikestes soola ja pipra. Ilmselgelt nii ei saaks ja ei peaks neid maitseaineid serveerima, kuid teenindaja rõõmsalt valmisolevaks sooviks oli leida lahendus, mitte vabandus kunde soovi tagasilükkamiseks.

Igatahes see servast siniseks keedetud kollasega muna ja vesine kraam oli algselt nii maitsetühi, et kõige intensiivsem oli hakitud petersell. Peale soola-pipraga tuunimist oli tulemus vähemalt väärt allaneelamist, kuigi nautimisest oli asi kaugel. Mäherdune pettumust minu entusiastlike ootuste foonile.

Teiseks käiguks otsustasin ainuüksi hea nime pärast võtta „Kodused vorstid sealoomast kartulitega“ (8.90). Õnneks saabusid nad puljongist hiljem täpselt niipalju, et olin jõudnud esimese kausi endast eemale lükata.

Vähesed frititud kartulikillud – nohh las nad siis olla taldrikul. Nendele puistatud pakist raputatud röstsibula krõbinad ja närvutatud maitsemuru hake – dekoratsiooni mõttes miks mitte. Õrnalt küüslaugune külm koorekastmeke – piisavalt hea, et kausike kasvõi noaotsaga tühjaks kaapida.

Vorstid aga tekitasid tõsise dilemma. Ühest küljest olid nad ju mahlased ja maitsvad, tõsi. Kuid ma ei kujuta ette, kas neid oli lihtsalt hoitud kuumakastis, sest vaatamata soojusele oli nende nahk otse karjumas mingisegi grillimise-praadimise järgi. Nahksed ja naksuvad, nii kahvli kui nüri noaga veidi vaevaliselt menetletavad vorstikestad tekitasid tõsise küsimuse, et miks neid väärkoheldi?

Et mitte jääda läbivalt nurisevaks, ütlen aga miks ma teksti alguses ütlesin, et leti lähedale istumine oli hea mõte. Sain jälgida letitaguse neiu väga professionaalset asjatamist vähemalt kolmes (eesti, vene ja inglise), kui mitte neljas (soome, aga pole kindel) keeles, seletamist, väikest olmejutukest ja isegi kohast flirdikest, sekka ülemustega/kolleegidega tööasja ajamist. Ning kõik see toimus asjalikul ning kohaselt/põgusalt naerataval moel

Kokkuõte pettumusest ägav. Kogu sisseastumiseks innustust andnud ootus jooksis liiva. Supipöial on maksimaalses miinuses, sest nii mõttetut puljongi-nimelist vedelikku pole ma saanud isegi bussijaamaputkades, kus kunagi neid puljongipulbrist keeva veega kokku segati. Praepöial läheb ka alla, ehkki mitte maksimaalsesse - vorstikeste väärkohtlemist (st mitte-pruunistamist) ei mõista ma ka heaks pidada. Parim osa sellest kogemusest oli professionaalse teeninduse jälgimine.

---

lugu ilmus siin

Oakeeks ehk jahuvaba soolane "sai"

Kui peaks tahtma teha süsivesikute-vaba, sisuliselt proteiinipõhist saialaadset küpsetist, siis tasub pöörata pilk ubade poole. Valged konservoad on selleks üks lihtne variant, siis ei pea ise mässama nende eelneva keetmisega. Kuigi puhtal lusti ja värvi mõttes võiks ju proovida nt valgete ja mustade või punaste ubade segu, et tulemus saaks vähem-saialik/keeksilik :)

Igatahes:
- 300 g konservubade purk
- 3 muna
- 6 g grammi / kuhjaga teelusikatäis küpsetuspulbrit
- maitse järgi soola / miks mitte ka ürte
- 30 g toiduõli / 2-3 spl
kõik see kraam blenderisse, urinal kreemjaks "taignaks", kallata eelnevalt õliga määritud küpsetusvormi, meele- ja käepäraseid seemneid dekooriks peale ning 180 kraadi juures u 45 minutiks küpsema ahju või kuumaõhuküpsetisse.

Las ta natukese jahtub, siis lõigake seibideks ja paluge kellelgi ära arvata, millest keeksilaadne kraam tehtud on. Uba ei paku mitte keegi!

---

noh muidugi võib alati soolase asemel teha ka magusat varianti, aint et siis pole tulemus enam süsivesikute vaba

KimiJimi (Tallinn)

Jõudes Tallinnasse, avastasin, et olen JÄLLE läpaka laadimisjuhtme koju unustanud. Ehhh. Eks ma siis läksin JÄLLE Viru keskuse Euronicsisse otsma. Ma arvan et kolmandat korda vist :) Aga noh, kui ma seal juba olin, siis kiikasin ka sama keskuse toidutänavale, et kas märkan mõnda puhvetit, mida ma a) pole külastanud ja b) mis vastab minu supikriteeriumile.

Nonäedsa, oligi üks selline, KimJim nimeline. Ja kuna hetkel polnud ka külastajaid just ülemäära palju, leidus läheduses ka mulle meelepärane kõrge rinnatis-istumisvõimalus, mis võimaldab suppi luristada (ja kuidas sa teisiti neid aasia suppe sööd?) ilma kartmata et pritsmed kogu rinnaesist katavad.

Noh nagu sellistes aasiakates-kiirsöögikates tihtilugu kombeks, saad sa oma tellimuse kätte ühekorraga, ühel kandikul. Keegi ei hakka isegi küsima, et „kas supp ennem?“ või midagi sellist. Aga taolise koha puhul ma ka ei nurise. Oma valik ja selle tagajärjed. Varustasin end lusika ja söögipulkadega ning jäin u 10 minutiks ootele.

Igatahes „Kookose laksa kanaga“ (10.-EUR) vastas parimal moel minu ootustele ühest korralikust vürtsikast kookosesupist. Või noh, vürtsikast sellisel mõõdukalt kohalikul skaalal, aga ikkagi supermaitsev!

Ülepraetud kana kintsuliha jupid andsid siia mõnusat täidlast rahulolutunnet. Paksoi kapsa jämedad seibid ja rohelise sibula peened kribalad koos riivitud porgandilaastudega väikest krõmpsuvat värskust. Marineeritud seenekesed on lihtsalt nunnud asjad vaadata ilma erilise maitsejäljeta, kuid poolik magusas mustas tees (või siis magusas sojakastmes?) marineeritud muna pakkus seda mõnusamat lisaväärtust.

Põhimass laksas on mõistagi nisunuudlid, mille suhtes ma olen suhteliselt ükskõikne, sest minu otsingute paleus on maitses, mitte kõhutäies. Nii jätsingi enamuse noist valgetest lintidest kaussi, õngitsedes pulkadega välja muud kraami ja lusikaga luristades võimalikult palju superleemekest.

Teise käiguna valisin „Wok sea ribilihaga“ (11.50) ning jäin teistpidi rahule sellegagi. Jah tõsi siin puudus mingi aasia-ootuslik teravus, kuid üldine maitsesügavuse tase oli selline, et panin nahka ka needsamad nuudlid, mille olin supis kõrvale jätnud. Sest et vaata siin roas olid nad maitsvad, läbi praetuna koos munaga ja sojakastme ja vist ka indoneesia katchupiga!

Krõbe-pehme parim osa sigalihast ehk ribide ümbris (mh olid lihatükkide sees näha need ribide enda augud, mille ümbert liha oli maha tõmmatud – suppppper sooritus)! Needsamad paksoi salati pontsakad tükid, needsamad porgandilaastud, needsamad rohelise sibula kräbalad. Enamik komponente on samad mis supis, aga kui erinev sooritus – ilgeltkolelahe kulinaarne „laiskus“, kasutades samu koostisaineid eri roogade koostamiseks!

Kokkuvõte umbe positiivne! Supipöial niuksatab rahulolust, olles vürtsiselt sisuliselt kella-kaheteistkümneses-tippasendis! Praepöial imestab ka ise, aga kerkib sisuliselt samasse kõrgusse, kuid hoopis teistel maitsepõhjustel. Seega kindel-kindel soovitus!

---

lugu ilmus siin

Alanya Grill (Tallinn)

Keskturult võib leida asju. Muuhulgas näedsa türgilipuline ja sobivnimeline puhvet leidub kah. Kolmapäeva pärastlõunasel hetkel inimtühi. Kergelt grillilõhnane ka saalis, kuid see on ju sobiv, kas ei?

Tellimuse andmise hetkel suundub kööki seni saalis telefoni näppinud tõmmu isand – seegi sobiv ja kohane detail, nagu ka ka muusikaline foon.

Päevasupi kõrval oli püsimenüüs nähtus nimega „Läätsesupp“ (5.-EUR). Hmmm, kuna läätsed on tollest kandist pärit, siis ehk on tegu millegi regiooniomasega ja proovimisväärilisega?

6-7 minutiga saabub minu ette päikeselelaigulisele lauale samavõrra rõõmsavärviline kausike, mille pinnal hõljuv rammusaarestik jätab päris kenakese mulje. Edasine aga eriti põnevaks ei osutu. Ausõna, oleks ma teadnud, et tegemist on hõreda püreega, oleks ma otsustanud proovida midagi muud. Ei, ega see kraam ei maitsenud halvasti, pigem vastupidi – selline umami-hea. Et noh maitse on meeldiv, aga sellest ei oska midagi rääkida.

Einoh, ma ju tean, et läätsed keevad puruks aga seda enam võiks ju pingutada tulemust kasvõi kuidagi kõneväärsemaks muuta. Ma’i’tea, kui kohalik köök ei näe ette krutoonide kasutamist, siis kasvõi mingid seemned või paar veidikesegi eristuvat elementi lisada tuleks ju ikka kasuks. Päris kausi lõpuks märkan selle külje alla peitunud sidrunisegmenti, pigistan osa sellest leemekesse ... nohjah, erinev ta nüüd ju on, aga ikkagi igavapoolne.

Ahjaa, supiga koos tuuakse lauda ka leivakorvike, milles katte all soe ja kena välimusega saiake ... aga no kuna ma ei oska saiadega kuidagi suhestuda, siis jääb ta minust puutumata. Minu probleem, tean-tean, aga ma julgen sügavalt kahelda, et see oleks mingi maitseplahvatus olnud.

Teiseks saab valitud maja kalleim roog „Ali nazik kebab“ (Lambašašlõkk baklažaani kastmes (küüslauk, jogurt, baklažaan), lisandiks grillitud tomat ja paprika; 19,9 EUR). Ooteaeg – u kakskümmend minutit, st 10 min peale esimest käiku – suurepärane ajastus, väärib plusspunkti.

Toidu välimus – see on suisa kümnepunktine! Kontrast valge-kreemise baba ganoush, grillitud liha ja küpsetatud tomati-paprika ning muruhakke vahel on ahhetamapanevalt mõjus! Meeldiv küüslaugune-grillisuitsune aroomipilv tõstab arvamuse veelgi kõrgemale.

Siis saabub aga reaalsus söömahakkamise läbi. Nojah, röstitud munataime-küüslaugujogurti segu ehk mainitud baba ganoush on ju leebelt-neutraalselt tore, aga ei midagi keelt laksutama panevat. Kõrbeva koorikuni röstitud tomat ja paprika on ka kenakesed asjad suhu pista, kuid kas nad saavad kuidagi üllatada?

Liha aga ... oehh. No täiemahuline bipolaarne kogemus. Et ühelt poolt maitsestus on super-puper hea ... aga šašlõkivarda aukudega liha ise täielik kummi. Mälumisele võiks kulutada ülejäänud nädala, aga tolku sellest ei tõuseks. Õnneks on lauas korralikus sakilised lihanoad, mistap saab lihatükid piisavalt õhukesteks seibideks lõigata ning seeläbi neelamiskõlbulikuks muuta. Tunnen end mingi kodulooma või kuramuse kanana, kes ahmib toitu kugistada, ilma et üritakski närida ... sest no kui sa oled juba kana, siis ei näri eriti midagi, kas pole?

Kokkuvõte seekord üsna hämmeldunult eitav. Et maitsestamise eest võiks ju köögile anda tublid plusspunktid, aga sisulise toidunautimise osas ei oska midagi positiivset kosta. Igava olemusega supp ja kummiliha – seda ei suuda oskuslik maitsestamine peita. Mõlemad pöidlad lähevad alla. Ei tule siit mingit soovitust.

---

lugu ilmus siin

Viigikommid

Mitte sõnast viikima, onju. Ikka sõnast viigimari. Ja tegelikult isegi sõnast dattel, sest tema on selles loos peategelane. Aga "viigikomm" kõlab ju naljakamalt kui "datlikomm", eksju.

Et vaata poolkuivatatud dattel on siuke läägemagus ja veidi veniva konsistentsiga, mis kohe kaugelt ütleb sulle, et "ma sobin hästi muid asju kokku siduma", viidates sirge jalaga pähklitele. Ega viigimari on umbes samasuguse ellusuhtumisega, aga ta pole nii liimjas/kliisterjas, nii et teda ma siin näidendis esimese armastaja rolli ei paneks.

Pähkleid ilmas on mitu tükki, kõiki süüa sa ei saa. Nt ühel tüübil siinmajas on probleeme kreekapähkliga, seega valisin sellise pähklisegu, milles kreeklasi polnud, küll aga oli jõhvlasi. Noid kuivatatud jõhvikaid noh - ja teate see hapukas noot sobib muu magusa tasakaalustamiseks suisa kompult! Ja rosinasi oli ka ... aga millal ennem on rosin kedagi seganud? Hullem oleks ju vastupidi, et aja teisi nagu narr noaotsaga taga.

Ja ega siis muud krutskit polegi kui kombainine. See ümar ja tõhus köögine. Kõigepealt pähklisegu üsna purupulbriks, siis seemnetest puhastatud datlid ja kõvadest sabajuppidest vabastatud viigimarjad takkajärgi. Piisavalt väikeses koguses, et kombaini jõud üle käiks. Piisavalt kaua, et hõõrdumissoojusest ja datlimassi segunemisest muu kraamiga moodustus selline soe ja nätske pallike, mis kombaini kõhus kerana rulluma hakkab.

Noh ja siis juba on kunstimeele valik. Kas lükkad nt massi plaadina laiali ja lõikad tükkideks. (mõni soovitab seda plaati siis ka veel ahjus pärgamendi pealt küpsetada, et toimuks täiendav karamelliseerumine / krõbestumine). Või siis veeretad kuulikesed ning need omakorda mingis kattepurus. Kakao kasutamine sellise kattena on superhea mõte, sest see mõru-šokolaadine lisatoon sobib oivaliselt. Kookoshelbed mõistagi ... minul hetkel neid polnud, läksid käiku seesamiseemned, kah illos ja kontrasti-efektne.

Nüüd taldrikutele ja külmikusse tahenema/maitseühtlustuma. Siis juba edasi vaatad, kauaks suudad nad sinna jätta, enne kui kodused külmiku-ust küljest ära ei kuluta.

---

ahjaa, nii huvi pärast lisan, et kogu kraami maksumus sai u 10.-EUR ja selle eest sai u 1 kg maiustusi ... on see nüüd vähe või palju?

Õlivaba majonees

Tavapäraselt on majoneesi nime all pakutav oma lõputus variatiivsuses õli-emulsioon erinevate lisanditega. Toores munakollane, sinep, mingi happeke, sool-suhkur jm maitseained - nendega varieerimine on lõputu.

Nüüd nägin aga õlivaba majoneesi tegemist ning otsustasin ka ise proovida. Kolm-neli kõvakskeedeteud muna, natukese vett (lihtsalt vedeldamiseks, nii umbes supilusikatäis iga muna kohta), väike törts mingit hapet (emulsiooni "sidumiseks" mina kasutasin paari lusikajagu riisiäädikat, aga võib ka sidruni- või laimimahla vms), sool-pipar ja muud maitseained juba oma äranägemise ja maitse-eelistuste järgi.

Mõned videoõpetused juutuubis soovitavad siiski ka väikest õlitilka lisada, see ilmselt annaks siidisemat tekstuuri. Aga minu sooviks oli järgi proovida justnimelt täiesti õlivaba versiooni, teinekord proovin nt tilga kõrvitsa-seemne õliga, see maitse võiks vist sobida. Ja miks mitte ka tiba tahhiini lisada? Aga need kõik on juba järgmised mängud.

Nii et keedumuna ja saumikser/blender ning mängige maitsvalt!

Ahjaa, kas seda tulemust nüüd nimetada majoneesiks või "munakastmeks", ma polegi kindel, mis teie arvate?

Katharinenthal Kadriorg (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis tuli muidugi ära kasutada võimalus vaadata sisse mõnda kohalikku restorani. Igavesti nunnu väljanägemisega majake ja suur suveaed otse pargi veerel viisid mu jalad suisa ise kohale puhvetisse nimega Katharinenthal (Kadrioru äramainimine nimes on vajalik, sest neil on pesa ka mujal)

Kuna ilm oli supermõnus ja lisaks ka vaba päev, siis oli nii pargis kui kohvikus rahvast murdu. Õnneks leidus üks vabam lauake ja ka üks neiuke, kellele tellimus esitada, kuna olin menüü juba veebist üle vaadanud. See asjaolu, et on vaevutud oma veebi- ja pärismenüü kooskõlas hoidma, on kiiduväärt. Nagu ka asjaolu, et vaatamata kiire päeva õhtule jaksasid piigad naeratada ja küsimustele vastata ilma tüdimuse märkideta.

Okroshka (Külmsupp keefiri, kana, muna ja köögiviljadega; 9,5 EUR) kõlab ju suvepäeval väegade kenasti, kas pole? Asjaolu, et piiga küsib „kas toon siis mõlemad toidud korraga?“ kõlab minu kõrvade jaoks kumamalisena, sest ma pole kunagi näinud, et keegi sööb mõlemat käiku korraga. Aga noh, igatahes parem küsigu, kui et tuuakse korraga, onju?

Et kausike jõuab kohale umbes viie minutiga, on veel kenam. Et aga minu väikeses peas on okroshka sünonüüm sõnale „külm“ ja see kraam ei olnud külm vaid suviselt „toasoe“, seda ma ei oska kenaks pidada. Jeesuke, no kasvõi keefiri ja/või kausi hoidmine külmas poleks ju keeruline?

Aga see-eest oli see ports vormistatud naiselik-kaunilt-detailitundlikult ja sisu hakitud peenelt nagu peeneim käsitöö. Kartul-porgand-kurk köögiviljandusest, liha-muna kanandusest, keefir lehmandusest ja udupeened võrsekesed muust botaanikast – kõik kena ja puha ... aga no soe noh. Okei-okei, mitte kuum, aga suvisele lauale päikese kätte unustatud soe, kui te nüüd aru saate. Ja maitselt leebe nagu õhtune tuulevine, mis ei häiri mitte kedagi, kuid meelde kah kuidagi ei jää.

Teiseks käiguks „Valge kala kotlett“ (Kartulitambi ja trühvlikastmega; 17.-EUR). Et piiga mäletas minu soovi saada teist käiku teisena (kas pole hämmastav tahtmine?), siis tabas ta ära hetke, kui olin tühja supikausi endast eemale lükanud ning tuli siis küsima „kas ma nüüd võin teise käigu tuua?“ Noogutasime teineteisele sõbralikult naeratades ja jäin ootele.

Ooteaeg venis nüüd küll veidi tüütult pooletunnikseks, kuid ... no suveõhtu, kiiret pole ja miks mitte veidi pilvi vaadata.

Lauda saabus kauss. Mhhhh. Nominaeitea. Minumeelest on noa ja kahvliga kausist söömine ebamugav. Mitte „kohatu“ või „kummaline“, aga ebamugav. Aga ju siis poke-ajastu eripärad. Ja tahkise kuhjamine ühte serva ning teise poole kastmega katmine – eks see esteetika ole trendi küsimus. Vähemalt polnud täppe ja triipe, onju :)

Nimetegelane ehk kalakotlet oli mõnus, värske pannikoorikuga ja ürdiselt-juustuselt-kooreselt mõjuva veenvalt kalase sisuga. Kartulipüree üllatas sellise värvi ja maitsega, mis on omane keedetud kartuleile, mis on tulele ununenud potis tahtmatult pruunistunud. Huvitav, kodune ja isegi meeldiv kõrvalekalle tavapärasest.

Suurim positiivne üllataja oli aga kaste. Üsna intensiivselt hapu ja samas mõnusalt maalähedane segu meenutas ühelt küljest valge veini, teisalt õlle peale ehitatud maitsebuketti, millele trühvlipudemed lisasid tekstuuri ja aroomi. Kastmeservakesse puistatud tumepunane-lillakas pulber meenutas midagi kuivatatud-jahvatatud mustasõstra sarnast.

Kokkuvõte üldpositiivne. Jah tõepoolest supipöial ei suuda ennast küll horisondist kõrgemale tõsta, kuid praepöial on piisavalt tipmises asendis, et muuta puhvet soovitamisväärseks. Eriti kui on soe suvepäev, tasub kindlasti minna ja üldist õhustikku nautida.

---

lugu ilmus siin