Alanya Grill (Tallinn)

Keskturult võib leida asju. Muuhulgas näedsa türgilipuline ja sobivnimeline puhvet leidub kah. Kolmapäeva pärastlõunasel hetkel inimtühi. Kergelt grillilõhnane ka saalis, kuid see on ju sobiv, kas ei?

Tellimuse andmise hetkel suundub kööki seni saalis telefoni näppinud tõmmu isand – seegi sobiv ja kohane detail, nagu ka ka muusikaline foon.

Päevasupi kõrval oli püsimenüüs nähtus nimega „Läätsesupp“ (5.-EUR). Hmmm, kuna läätsed on tollest kandist pärit, siis ehk on tegu millegi regiooniomasega ja proovimisväärilisega?

6-7 minutiga saabub minu ette päikeselelaigulisele lauale samavõrra rõõmsavärviline kausike, mille pinnal hõljuv rammusaarestik jätab päris kenakese mulje. Edasine aga eriti põnevaks ei osutu. Ausõna, oleks ma teadnud, et tegemist on hõreda püreega, oleks ma otsustanud proovida midagi muud. Ei, ega see kraam ei maitsenud halvasti, pigem vastupidi – selline umami-hea. Et noh maitse on meeldiv, aga sellest ei oska midagi rääkida.

Einoh, ma ju tean, et läätsed keevad puruks aga seda enam võiks ju pingutada tulemust kasvõi kuidagi kõneväärsemaks muuta. Ma’i’tea, kui kohalik köök ei näe ette krutoonide kasutamist, siis kasvõi mingid seemned või paar veidikesegi eristuvat elementi lisada tuleks ju ikka kasuks. Päris kausi lõpuks märkan selle külje alla peitunud sidrunisegmenti, pigistan osa sellest leemekesse ... nohjah, erinev ta nüüd ju on, aga ikkagi igavapoolne.

Ahjaa, supiga koos tuuakse lauda ka leivakorvike, milles katte all soe ja kena välimusega saiake ... aga no kuna ma ei oska saiadega kuidagi suhestuda, siis jääb ta minust puutumata. Minu probleem, tean-tean, aga ma julgen sügavalt kahelda, et see oleks mingi maitseplahvatus olnud.

Teiseks saab valitud maja kalleim roog „Ali nazik kebab“ (Lambašašlõkk baklažaani kastmes (küüslauk, jogurt, baklažaan), lisandiks grillitud tomat ja paprika; 19,9 EUR). Ooteaeg – u kakskümmend minutit, st 10 min peale esimest käiku – suurepärane ajastus, väärib plusspunkti.

Toidu välimus – see on suisa kümnepunktine! Kontrast valge-kreemise baba ganoush, grillitud liha ja küpsetatud tomati-paprika ning muruhakke vahel on ahhetamapanevalt mõjus! Meeldiv küüslaugune-grillisuitsune aroomipilv tõstab arvamuse veelgi kõrgemale.

Siis saabub aga reaalsus söömahakkamise läbi. Nojah, röstitud munataime-küüslaugujogurti segu ehk mainitud baba ganoush on ju leebelt-neutraalselt tore, aga ei midagi keelt laksutama panevat. Kõrbeva koorikuni röstitud tomat ja paprika on ka kenakesed asjad suhu pista, kuid kas nad saavad kuidagi üllatada?

Liha aga ... oehh. No täiemahuline bipolaarne kogemus. Et ühelt poolt maitsestus on super-puper hea ... aga šašlõkivarda aukudega liha ise täielik kummi. Mälumisele võiks kulutada ülejäänud nädala, aga tolku sellest ei tõuseks. Õnneks on lauas korralikus sakilised lihanoad, mistap saab lihatükid piisavalt õhukesteks seibideks lõigata ning seeläbi neelamiskõlbulikuks muuta. Tunnen end mingi kodulooma või kuramuse kanana, kes ahmib toitu kugistada, ilma et üritakski närida ... sest no kui sa oled juba kana, siis ei näri eriti midagi, kas pole?

Kokkuvõte seekord üsna hämmeldunult eitav. Et maitsestamise eest võiks ju köögile anda tublid plusspunktid, aga sisulise toidunautimise osas ei oska midagi positiivset kosta. Igava olemusega supp ja kummiliha – seda ei suuda oskuslik maitsestamine peita. Mõlemad pöidlad lähevad alla. Ei tule siit mingit soovitust.

---

lugu ilmus siin