Katharinenthal Kadriorg (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis tuli muidugi ära kasutada võimalus vaadata sisse mõnda kohalikku restorani. Igavesti nunnu väljanägemisega majake ja suur suveaed otse pargi veerel viisid mu jalad suisa ise kohale puhvetisse nimega Katharinenthal (Kadrioru äramainimine nimes on vajalik, sest neil on pesa ka mujal)

Kuna ilm oli supermõnus ja lisaks ka vaba päev, siis oli nii pargis kui kohvikus rahvast murdu. Õnneks leidus üks vabam lauake ja ka üks neiuke, kellele tellimus esitada, kuna olin menüü juba veebist üle vaadanud. See asjaolu, et on vaevutud oma veebi- ja pärismenüü kooskõlas hoidma, on kiiduväärt. Nagu ka asjaolu, et vaatamata kiire päeva õhtule jaksasid piigad naeratada ja küsimustele vastata ilma tüdimuse märkideta.

Okroshka (Külmsupp keefiri, kana, muna ja köögiviljadega; 9,5 EUR) kõlab ju suvepäeval väegade kenasti, kas pole? Asjaolu, et piiga küsib „kas toon siis mõlemad toidud korraga?“ kõlab minu kõrvade jaoks kumamalisena, sest ma pole kunagi näinud, et keegi sööb mõlemat käiku korraga. Aga noh, igatahes parem küsigu, kui et tuuakse korraga, onju?

Et kausike jõuab kohale umbes viie minutiga, on veel kenam. Et aga minu väikeses peas on okroshka sünonüüm sõnale „külm“ ja see kraam ei olnud külm vaid suviselt „toasoe“, seda ma ei oska kenaks pidada. Jeesuke, no kasvõi keefiri ja/või kausi hoidmine külmas poleks ju keeruline?

Aga see-eest oli see ports vormistatud naiselik-kaunilt-detailitundlikult ja sisu hakitud peenelt nagu peeneim käsitöö. Kartul-porgand-kurk köögiviljandusest, liha-muna kanandusest, keefir lehmandusest ja udupeened võrsekesed muust botaanikast – kõik kena ja puha ... aga no soe noh. Okei-okei, mitte kuum, aga suvisele lauale päikese kätte unustatud soe, kui te nüüd aru saate. Ja maitselt leebe nagu õhtune tuulevine, mis ei häiri mitte kedagi, kuid meelde kah kuidagi ei jää.

Teiseks käiguks „Valge kala kotlett“ (Kartulitambi ja trühvlikastmega; 17.-EUR). Et piiga mäletas minu soovi saada teist käiku teisena (kas pole hämmastav tahtmine?), siis tabas ta ära hetke, kui olin tühja supikausi endast eemale lükanud ning tuli siis küsima „kas ma nüüd võin teise käigu tuua?“ Noogutasime teineteisele sõbralikult naeratades ja jäin ootele.

Ooteaeg venis nüüd küll veidi tüütult pooletunnikseks, kuid ... no suveõhtu, kiiret pole ja miks mitte veidi pilvi vaadata.

Lauda saabus kauss. Mhhhh. Nominaeitea. Minumeelest on noa ja kahvliga kausist söömine ebamugav. Mitte „kohatu“ või „kummaline“, aga ebamugav. Aga ju siis poke-ajastu eripärad. Ja tahkise kuhjamine ühte serva ning teise poole kastmega katmine – eks see esteetika ole trendi küsimus. Vähemalt polnud täppe ja triipe, onju :)

Nimetegelane ehk kalakotlet oli mõnus, värske pannikoorikuga ja ürdiselt-juustuselt-kooreselt mõjuva veenvalt kalase sisuga. Kartulipüree üllatas sellise värvi ja maitsega, mis on omane keedetud kartuleile, mis on tulele ununenud potis tahtmatult pruunistunud. Huvitav, kodune ja isegi meeldiv kõrvalekalle tavapärasest.

Suurim positiivne üllataja oli aga kaste. Üsna intensiivselt hapu ja samas mõnusalt maalähedane segu meenutas ühelt küljest valge veini, teisalt õlle peale ehitatud maitsebuketti, millele trühvlipudemed lisasid tekstuuri ja aroomi. Kastmeservakesse puistatud tumepunane-lillakas pulber meenutas midagi kuivatatud-jahvatatud mustasõstra sarnast.

Kokkuvõte üldpositiivne. Jah tõepoolest supipöial ei suuda ennast küll horisondist kõrgemale tõsta, kuid praepöial on piisavalt tipmises asendis, et muuta puhvet soovitamisväärseks. Eriti kui on soe suvepäev, tasub kindlasti minna ja üldist õhustikku nautida.

---

lugu ilmus siin