Boozer (Tallinn)

Kuum suvelõpupäev. Ja korraga kerkib sinu ette ootamatus kohas väliterass, mille taga rahulolevad inimesed õlut rüüpavad. No kas ei tõmba siis pilku, mh-ah?

Teine pilk maandus menüüsse ja ma olin ära tinistatud! Siin pakutakse puljongit munaga!!! Jeerum, ma tahan seda saada, olgu nii kuum kui ka poleks. Kui tihti olen ma kurtnud selle üle, et „miks sellist vanakooli kraami enam ei pakuta?“ Ja siin ta on – kuidas ma saan mitte sisse astuda???

Tõsi küll, maandusin Boozer nimelises kohas mitte välisterassil, millel oli enamik laudu hõivatud, vaid inimtühjas sisesaalis, sest soovisin jääda võimalikult leti lähedale. Ja tuli välja et tegin väga õige valiku, aga kõigest järjekkorras.

Rubriik „Pohkmaka vaktsiin“ – kõlab ju ägedalt. Selle all kaks rida – üks seesama „kana puljong munaga“ (2.90) ja teine „Kana puljong munaga + shot 40 ml“ (4.90). Kui küsin, et misasi see shot on, siis seletab letitagune neiu, et „üks nendest“ ja osutab käega riiulitele, millel rida kõhukaid punsusid eri värvi vedelikega. Küsin ettevaatlikult „nastoikad?“ (teades et nooremale põlvkonnale ei ütle see termin tihti midagi), kuid näen piiga silmis rõõmsat arusaamise helki ja peanoogutust.

Las need nastoikad olla, aga tore teada, et kellelgi on äriprojekti midagi sellist sisse kirjutatud :)

Ootan vähem kui kümme minutit, kui saabub puljong, mille väljanägemine on ... eee ... veidi ettevaatlikuks tegev. Ühest küljest – poolik muna ja hakitud maitsemuru on nagu kõik õige. Aga teisest küljest – korralikust kanapuljongist (mida ma väga armastan ja ka ise teen) ootaks kuldset, mitte kahkjat välimust ja rammuleemele omaseid sillerdavaid rasvatilgakesi (mida siin pole).

Vesine ja maitsetu oli see kraam. Nii maitsetu, et ma läksin küsima soola ja pipart. Piiga teatas rõõmsalt „jaa muidugi“ ning tõi köögist ... käigu pealt improviseeritud topsikestes soola ja pipra. Ilmselgelt nii ei saaks ja ei peaks neid maitseaineid serveerima, kuid teenindaja rõõmsalt valmisolevaks sooviks oli leida lahendus, mitte vabandus kunde soovi tagasilükkamiseks.

Igatahes see servast siniseks keedetud kollasega muna ja vesine kraam oli algselt nii maitsetühi, et kõige intensiivsem oli hakitud petersell. Peale soola-pipraga tuunimist oli tulemus vähemalt väärt allaneelamist, kuigi nautimisest oli asi kaugel. Mäherdune pettumust minu entusiastlike ootuste foonile.

Teiseks käiguks otsustasin ainuüksi hea nime pärast võtta „Kodused vorstid sealoomast kartulitega“ (8.90). Õnneks saabusid nad puljongist hiljem täpselt niipalju, et olin jõudnud esimese kausi endast eemale lükata.

Vähesed frititud kartulikillud – nohh las nad siis olla taldrikul. Nendele puistatud pakist raputatud röstsibula krõbinad ja närvutatud maitsemuru hake – dekoratsiooni mõttes miks mitte. Õrnalt küüslaugune külm koorekastmeke – piisavalt hea, et kausike kasvõi noaotsaga tühjaks kaapida.

Vorstid aga tekitasid tõsise dilemma. Ühest küljest olid nad ju mahlased ja maitsvad, tõsi. Kuid ma ei kujuta ette, kas neid oli lihtsalt hoitud kuumakastis, sest vaatamata soojusele oli nende nahk otse karjumas mingisegi grillimise-praadimise järgi. Nahksed ja naksuvad, nii kahvli kui nüri noaga veidi vaevaliselt menetletavad vorstikestad tekitasid tõsise küsimuse, et miks neid väärkoheldi?

Et mitte jääda läbivalt nurisevaks, ütlen aga miks ma teksti alguses ütlesin, et leti lähedale istumine oli hea mõte. Sain jälgida letitaguse neiu väga professionaalset asjatamist vähemalt kolmes (eesti, vene ja inglise), kui mitte neljas (soome, aga pole kindel) keeles, seletamist, väikest olmejutukest ja isegi kohast flirdikest, sekka ülemustega/kolleegidega tööasja ajamist. Ning kõik see toimus asjalikul ning kohaselt/põgusalt naerataval moel

Kokkuõte pettumusest ägav. Kogu sisseastumiseks innustust andnud ootus jooksis liiva. Supipöial on maksimaalses miinuses, sest nii mõttetut puljongi-nimelist vedelikku pole ma saanud isegi bussijaamaputkades, kus kunagi neid puljongipulbrist keeva veega kokku segati. Praepöial läheb ka alla, ehkki mitte maksimaalsesse - vorstikeste väärkohtlemist (st mitte-pruunistamist) ei mõista ma ka heaks pidada. Parim osa sellest kogemusest oli professionaalse teeninduse jälgimine.

---

lugu ilmus siin