Kartuli-juustukotletid

Kõigepealt oli kartul. Või jah, ennemuiste polnud tedagi, kuid ära elati ikkagi. Praegusel päeval oleks aga ilma selle tärklisemugulata tiba keeruline eestimaist kööki ette kujutada. Tõsi küll, leedulaste tuhli-kultuseni me küll ei küüni, kuid kesksel kohal troonib kardulas siiski. Mitukümmend eri viisi seda valmistada saab, ei oska mina kokku arvata. Kuid ühe lihtsama mooduse toon siinkohal ära.

Võtsin seitse põmmakat kartulit ning koorisin. Ega see kevad-talvine kartul enam teab mis silmarõõm pole, kuid vähemalt aus ja eestimaine kraam - kui viitsid ikka turul ja kindla müüja käest küsimas käima. Miks seitse - aga lihtsalt niipalju juhtus. Peale koorimist võtsin ja kaalusin naljaviluks ära - sai pea täpselt 700 grammi. Kuid hoidku Taara teid seda täpselt järgi tegemast - kaaluga pole mõistlikus köögis midagi teha. Kõik peab käima tunde ja silma järgi, muidu pole see enam kokkamine, vaid vormitäitmine. Retsepti peab teadma vaid niipalju, et see kohe ära unustada ja loodu oma kätetööks kuulutada.

Nonii, nagu ütelsin, et kõigepeal kartul. See tuleb tõesti kõigepealt koorida ja riivida. Seejärel sõela peale nõrguma panna. Mida vesisem kartul, seda kauem lase tal nõrguda ... no nii paar-kuni-viis minutit kindlasti. Kui kipub tumedaks minema, pole hullu - praadimise käigus pole see enam oluline. Ja mis veel - enamik kartulist koori jämeda, vähemik peenema riiviga. Kui kõik ainult jämedaga riivida, ei pruugi kotletid hästi koos püsida.

Kuni kartul liigset vedelikku endast välja silgutab, riivi sibulat ja küslat. Mina tegin seda jälle vaheldumisi - et küüslauku peenikese riiviga ja sibulalt jämedaga. Arvan, et nii sai parem. Sibulat sai 5 väikest ja küslaküüsi kah viis.

Nüüd viska riivkartul suuremasse plänni ja kuku lisasid lisama. Enne proovi kartulimassi veel sõela peal pisut muljuda, et mahla vähemaks saada. Lisada tuleb seesama sibul-küüslauk ja no muidugi juust. Sest mis juustukotlett see muidu oleks, kui juustu pandud ei saaks. Soola siputa mõistlikult, sest eestimaine juust on enamasti ise soolasevõitu. Pipart jahvatasin veskikesest kah - sellist segu, kus nii rohelist kui roosat, muust rääkimata. Ja muna kah. Et juhtusid hiidmunad olema, siis sai neid kaks ja liiga palju. No kui vedelat liiast, siis tummist juurde. Sedasort küpsetistesse sobivad kliid alati - nii tervise kui konsistentsi tõttu. Ikka jäi vedel. Saputasin riivsaia kah sehen ning sai paras.

Ega nüüd enam erilist tarkust tarvis pole. Kõikse suurema gaasitule väikseima leegi peal pann kuumaks ja tilgake õli peale. Palju pole mõtet - juust annab oma rasva välja, kuitahes lahjat piimasaadust sa ka ei kasutaks.

Nüüd lusikaga plörts tooret pihku, patsutad selle tihkemaks pätsiks ja pannile. Lasksin ühelt poolt ilma kaaneta pruunistuda, teiselt kaane all, et kuumus ühtlasemalt sisemusse jõuaks - tahtsin ka küslamaitset pisut mahedamaks moorida. Mis sest et mulle sobib see terav küüs ka toorena hamba alla, on sööjaid teisigi ning nende maitsemeeled hellemad.

Viimase pannitäie juurde surasin pisut ebatervislikke viinereid kah (nagu pildil näha) - et poistel oleks miskit lihasarnast kah süvva. Aga tegelikult ei peagi mingeid lisasid tegema. Kui on tilli, koort ja majoneesi, siis saab hüva külma kastme kõrvale ja sobib niisama vitsutada.

Koostisained:

seitse mõõdukat kartulit

viis pisemat sibulit

viis küüslauguküünekest

sada grammi või nii riivjuustu

kaks muna

kaerakliisid kuhjaga supilusikatäis

soola, pipart, sipsuke suhkrut

Valmimisaeg - kogu protsess alates kartulikoorimisest kuni valmis kausitäie kotlettideni - ei läinud poolt tundigi. Kotletipööramise ja panniltvõtmise aega ei saa ilmaski ette anda - see tuleb katse-eksituse korras selgeks saada. Maksumus - no ehk oli 25.-EEK? Tulemust sai paarkümmend pontsakat, nii et neljale inimesele just enamvähem paras ports - seda isegi siis, kui ilma lisandita süüa.

NIng et tulem hea sai, seda kinnitas asjaolu, et üks järeltulijaist juurde astus ja teatas, et soovib sellesinase roa valmistamist selgeks õppida. Vot nii - tee aga järele :)

Imelihtne vorstipitsa

No kes siis pitsat poleks teinud! Minagi pole erand, teinud teisi küll ja ei ole asjas midagi keerulist. Ainult et siiani olen ikka kõikvõimalike valmis asjanduste peale kattekest suranud ning siis valmis sussitanud. Aluseks kas lihtsalt leivaviil või valmis pitsapõhi või äärmisel juhul pitsapõhjapulbrist kokku segatud tainas. Vahet pole, pool-tegemine ikkagi.

Seitseteist korda olen mõelnud, et peaks ise taigna tegema, aga näe, siiani polnud mõttest edasi saanudki. Tean, et "õige" pitsapõhi peaks pärmitainast olema, aga pärmiga pole minu suhe siiani kuidagi edenenud. Tean küll, et õllekese sisse teda pannakse ja leibki ei valmi ilma ... kuid no lihtsalt pole minul endal need paar pärmist katsetust olnud innustavad.

Aga samas pesitses minus veendumus, et peab ju kuidagi lihtsamalt ka saama. Nii et saaks korralik õhuke ja krõbe põhi ja ilma suurema vaevata.

Kes otsib, see leiab. Miskis foorumis avastasingi, et on olemas ka nn 5-minuti tainas. Vot see on minu moodi. Mõeldud-loetud-tehtud. Või oli see nüüd vastupidi ... igatahes tuli tegemine lõpus. Ahi sooja ja asja kallale.

Pool liitrit jahu ja klomp võid said kausis oma pisikeste valgete näpukestega läbi näpitud, küpsetuspulber koos soola-suhkruga kenasti sehes. Sihandset tööd tehes paraneb tuju kui iseenesest - või mis töögi see on, puhas nauding ja pisuke ootusärevus kah, et mis siis välja kukub. Raadiost tuli kah tarka juttu, oligi seltsim. Klaas piima samasse kaussi ja käsimikser käis aga edasi, kuni mass ühtlane ja ihusoe. Kui tainas paras tundus, panin ta kõrvale, kuniks kattega mässasin, nii et vast umbes 5 minutit sai ta seista.

Vorsti lõikumis-hakkimist ei pea vist kuigi põhjalikult kirjeldama, juustu riivimisega saab ka minust kobam vend hakkama. Ise vaatan ikka, et juust tiba lahjem oleks ... miskit parmesani ma taga ei aja, seekord sai riivi tunda Saaremaa light. Huvitav, kus see keeleseadus nüüd on? Et miks mitte Saaremaa lait? :)

Ahjuplaadi katsin küpsetuspaberiga - nii on alati lihtsam tainast laiali möksida ja ei ole vaja ka lisarasva plaadile panna. Puhtaksjääva aluse kasutegurist ma kohe ei räägigi - katsu sa teda hiljem nõudepesumasinasse saada!

Tainas õhukese kihina paprile ja minutikeseks eelküpsema. Selle eelküpsetamisega on nii nagu on. Kui soovid juustu pruunistamisele suuremat rõhku panna, siis pole tarvidust eeltööd teha. Kui aga tahad krõbedamat põhja, võiks ikka ette küpsetada küll. Või vähemalt nii ma arvan.

Pisut tahenenud taigakiht sai endale selga kõik selle, mis vaja. Või mis parasjagu võtta oli. Kõigepealt mu armsa abikaasa poolt eelmisel suvel purgistatud sibula-tomatihoidis, siis vorstike - ühte poolde kuubistet, teise poolde viilutet (et vaheldus või nii), pitsamaitseainet ja riivjuustu. No mis sa eestimaiselt pitsavariandilt enam ikka oskad tahta.

Ahjuuks kõmdi kinni ja 200 kraadi juures 15 minutit. Ai-vai, kui ilus sai ja krõbe ja nämma. Istun nüüd arvuti taga, õlleklaas ja pitsatadrik ees ning kõrvuni õnnelik. Ega siis heaks tujuks pole rohkemat vajagi, kui oma esimest õhukese-põhjalist küpsetist. Ja koduste mõnulevat matsutamist.

Koostisained:

taignaks

500 ml jahu

100 gr võid

2 tl küpsetuspulbrit

1 mitte-kuhjaga tl soola

sümboolne sipsuke suhkrut

klaas piima

katteks

pitsakatet (olgu siis omatehtud või poest-ostetut tomati-sibula-misiganes-möginat)

vorsti sadakond grammi

pitsamaitseainet

juustu paarsada grammi

Valmimisaeg: 5 minutit taigna tegemiseks, 5 seismiseks, 15 küpsemiseks (võib ka minut-paar enne katte pealepanekut eelküpsetada). Maksumust arvestada on seekord keeruline, kuna tomatihoidis oli varasemast olemas, kuid ega ta vist üle 50.-EEK ei tohiks olla. Tulemust on plaaditäis, nii et neljaliikmeline seltskond saab ikka kõhu täis küll.

Loomaribipuljong

Turg on ikka üks väärt koht. Poes kappad enam-vähem iga õhtu mööda kindlakskujunenud rada, üpris väsinud ja mõttevaene ning laod standard-komplekti korvi ... et ikka piim ja leib ja mahl ja puuvijad ja õlu ja sekka miskit muud kah. Turul aga siiberdad mööda lette ringi ning ootad, mis seekord silma kargab.

Seekord kargas ribi. Kohe mitu tükki. Ilusat ponstakat, lihast ja luust loomaribi. Pean ütlema, et nii kena polnud varem näinudki. Jupikaupa lahti lõigatud ja puha. Võtsin neli tükki, sai kokku nii 700 gr ringis.

Üks kõige lollikindlamaid asju, mida sihandsest kraamist teha saab, on puljong. Hää tume ja tummine puljonks.

Selleks peab ribid enne ära grillima. Või siis röstima, kes kuidas. Mina panin praeahju huugama ning ribilased klaasvormis sinnasamasse. Pealt 200 kraadi juures said jublakad 15 min ühtepidi lesides, siis sama palju teistpidi. Ilma miski maitsestamiseta. Välja võttes on liha kogus vähenenud tubli veerandi võrra, nagu kord ja kohus ning pruunistunud lihaplõnnide seest vaatavad välja kunstiliselt kaunid kondiotsad.

Samal ajal podistasin üsna suures potis köögiviljalisi - porknaid ja kaale, pastinaaki ja sellerit, sibulat ja küslat, kardulast peale selle. Kui seesinased valmis said, tõstsin viljad vahukulbiga välja ja röstit ribid sisse. Et vahetuskaup või nii. Köögiviljad ei käi puljongisse, kuid leem on igavesti hea edasiseks. Ning edasist saab palju. Või õigemini kaua.

Nüüd polegi muud tarkust, kui on vaja aega ja häääääästi pisikest tuld. Rahulikult võib poti unustada tulele, pea-asi et vedelikku jätkuks. Viis tundi on kohe lausa miinimum ning mida kauem, seda parem. Võiks üldse hommikuni, kui julgust ja kindlust jätkub - ikka selles, et vedelik ära ei aurustu. Sest vähemaks peab seda leent saama, kuid osa ei tohi ta lõppeda.

No ja tulemuseks on kena tume loomapuljonks. Mõned soovitavad asi keeta miinimumini ja tulemus kuubikutena ära jäätada - et kunstkuubikute asemel võtta. Mina lasen hüval leemel lihtsalt ära jahtuda-kallerduda ning kena karbiga tavakülmas seista - ära kulub see niikuinii ruttu, kuna sobib igasugu vedelate roogade praavitamiseks.

Noh ja seda, mida peale hakata ribi pealt kooritud lagunema-kippuva õrna lihaga, ei pea vist rääkima siinkohal.

Koostisained:
700 gr lihast loomaribi
köögiviljapuljongit paar liitrit

Maksumust ei oskagi hästi kalkuleerida, sest ribib ise maksis nii umbes 30.-EEK, köögiviljapuljong tui nö möödaminnes kätte ja gaasikulu pole õppinud arvestama. Tulemust-kogust ei saa ka ette öelda, see sõltub sellest, kui väheseks vedelik keeta. Minul jäi saadust all poole liitri, mitusada grammi puhast ja hüva ribiliha peale selle. Aega aga äheb rösti ja keedu peale vähemalt kuus tundi.

Kanasüdamaksapasteet?

Vaevalt et see nimetus nüüd päris korralik on keeleinimeste jaoks, aga sisult kindlasti kõikse vastavam.

Kana on üldse üks vahva loom ... või siis lind. Ehkki rahvasuu väidab et prappor pole ohvitser ja kana pole lind. Kaugel idamaal läheb jupikaupa patta kogu elajas, kui nüüd suled välja arvata. Isegi need kollased koivad leiavad kasutust - pidada teisest hääd puljongit saama. Ei tea, pole proovinud. Kui kunagi sinnamaale satun, kus sihandset rüübet pakutakse, siis ka proovin. Siin ja ise vist ei tee.

Küll aga tegin seekord jälle pasteedilaadset asja. Ausõna, ma ei julge seda päris pasteediks nimetada, kuid väga sarnane ja väga hea sai jälle.

Käin ikka iga nädalavahetus turu peal ning seegi kord sai pool kotti täis lihaasju, teine pool juurikaida. Küsisin Talleggi letist maksa ning silm jäi peale asjale, mida olen küll näinud, kuid mitte teinud. Nimelt külmutatud kanasüdamed. Nojah, midagi ju sellest ikka saab teha ... pealegi olin nagu kuskilt lugenud, et pasteedi sisse pidi teine pärs hüvasti sobima.

Laadisin kodus koti tühjaks ja istusin arvuti taha. Tuleb tunnistada, et ega väga palju selle va südame kohta lugeda pole. Mitmes foorumis kohtasin ettevaatlike küsimusi ja ebalevaid vastuseid. Ühes aga koguni põlastusi, et ega see muule kui penile andmiseks ikka kõlba. Eriti naljakas tundus arvamine, et kui südant ikkagi inimtoiduks pruukida, siis tuleks see enne katki lõikuda ja pikalt ning mitmes vees leotada - et verega kokkupuutuv asi ikkagi.

Selle peale tuli meelde lugu, mida üks nüüd juba kadunud kauge sugulane rääkis oma naabrinaise kohta. Et too olla ikka imestanud, et kuidas sugulasel puljongid ja supid ja muud lihatoidud nii head tulevad. Et tema tegevat ju kõik õigesti, aga tulemus saab maitsetu. Läind siis mo sugulane naabri juurde kaema, et mis ja kuidas. Leidnud kausist miski halli räbala ning imestanud, et mis see on? Naabrinaine seletama, et liha ikka - ta ju alati leotab mitmes vees ja nühib harjaga, et sellest va verest lahti saada. Vot ka nõnda saab.

Ise arvan, et mida looduslähisem on toore, seda ehedam saab tulemus. Ka seekord jätsin eemaldamata kõik need rasvakröömikesed ja ja peened kilekesed - kuna tegu niigi rammusa määrdega, mis pealegi pudruks mikserdatud saab, siis andku iga see osake oma loomulikku maitset, selmet prügikastis närtsida.

Mis siis sündis? Et süda on pikema toimega, siis läks alul tema pannile. Jah tõepoolest niisama külmunult nagu pakist tuli. Vaiksel tulel kaane all koos kolmandiku võipakiga hauduma.

Samal ajal panin potiga vee keema ning asusin juurikaid puhastama. Porgand, kaal, pastinaak, kartul, mõni sibul ja küüslauku. Muuseas, selle va inglise telekoka - mis-ta-nimi-ongi - ajel olen viimasel ajal küüslaugupea koos koortega vette visanud. Keetmisel annab see nutsak oma maitse ikkagi välja ja soovi korral saab hiljem looduslikest tuubikestest väljapigistatud küüslaugupastat kasutada ükskõik kuhu. Õige jah, mõni vars sellerit läks kah sisse. Soola-pipart, loorberit ning Santa Maria ürdisegu lihale. Sipsuke suhkrut ikka kah - rituaal nõuab.

Igaks juhuks olgu öeldud, et pastinaak tuleb kas hiljem sisse panna või varem välja võtta - tema aeg on lihtsalt kiirem.

Sel ajal lagunes südameklots kenasti jubinateks laiali ning võttis kenat värvikest peale. Tõstsin nad labidaga malmpotti ümber ning panin samale pannile maksa. Et eelmisest pannitäiest oli järel kenasti võisegust lihamahla, polnudki muud kui kaas jälle peale ja edasi tegutsema. Et see muu tegutsemine aga pasteedi sisse ei puutu, siis sellest ka ei räägi.

Kui maks pannil samuti juba lagunemas, kallasin kogu mahlase kraami südameile selga (mis seni olid omaenda järelkuumuses moorinud) ning pott tillu-tillu tulele. Haudus see kraam vähese surkimise najal nii pool tunnikest, pisut kiirem valmis teises potis köögiviljahautis. See teine puutub esimesse (ehk eel-pasteeti) niipalju, et tarvis läheb nii köögviljaleent kui porknat ja pastinaaki. Tunnistan üles, et paar jupikest kaalikat läks kah ühest potist teise. No käsi tahtis nii, las siis läks.

Kui malmpotis nii süda kui maks kenasti pehmed, siis lisasin sisse värvi- ja maitsesärtsu jaoks adžikat, soola, sidrunipipart ja ivikese suhkrut. Tiligutasin ka teravat rohelise pipra kastet, sest rohepipar peaks pasteedile olemuslikult lähedane olema. Ülejäänu võipakist kah samasse.

Kogu kraam tõusis uuesti keema ning läksingi juba nuimikseriga kallale. Paar minutit luristavat suristamist ning kogu malmpott oli täis midagi, mis nägi välja ja lõhnas nagu pasteet. Ning maitses ka nagu pasteet, ning kohe väga hea. Selline mitte väga traditsiooniline, mitte väga maksane. Kuid väga kerge ja õhuline, vürtsikalt mahe ja lahe. Kardan, et õhtul pean poest mõne punase õlle tooma - see peaks siia sobima kui uks ukseauku. Muidugi mitte pasteedi sisse kallamiseks, vaid määrdese leiva kõrvale rüüpamiseks.

Kui kogu see lugu kirja sai, meenus see, mis enne unus. Et retseptide kohaselt peaks praesibul kah pasteedi sisse käima. No aga minul jäi seekord ära. Nojah. Seda enam, et maitse sellest kehvem ei saanud (kõõgiviljapuljongist tuli sibula ja küüslaugu leem ikkagi sisse).

Koostisained:

poolekilone pakk kanamaksa

poolekilone pakk kanasüdant

pakk võid (kolmandik alul, ülejäänu lõpus)

porgandit kaks suuremat

pastinaaki pool sellest kogusest

kaalikat sama palju kui pastinaaki

sibul-küüslauk-seller puljongi sisse

puljongit pool klaasitäit

adžikat kuhjaga supilusika jagu

rohelise pipra kastet pool teelusikat

soola-pipart-suhkrut

Maksumus hinnaguliselt 80.-EEK, tulemust kindlasti üle kilo, no ehk koguni poolteist. Ajakulu - mitte üle tunni. Head lõhna tasuta kogu korteritäis. Soovitan!

Pannipaprika

Parim hetk köögis on see, kui sa veel ei tea, mida tegema hakkad. Vaatad ringi, et mis käe alla satub, mis külmkapis ja riiuleil leidub ning üritad millegi mitte liiga keerulisega mässama hakata. Sest keeruline - see on üsna reeglipärane. Aga lihtne - see ei saa mitte kuidagi olla piiratud millegi muuga kui sinu enda fantaasiaga.

Novat juhtusin ma siin oma koduses puupliidiga köögis sedamoodi ringi vaatama. Pannil oli osake eilsest ülejäänud riispada. Laest rippuvas kööviljakorvistikus siras teisel korrusel paar paprikat. Mõeldud-tehtud. Või õigemini, mõeldagi polnud siin midagi.

Täidetud paprikad pole selle kohta, mis edasi kirjas, sünnis öelda. Pigem siis "kaetud paprikalaevukesed" vms. Kuna need isendid, mis minu kätte juhtusid, polnud mingid poisikesed, vaid igavesti isased kaunad, siis lõikasin nad neljaks. Võib lõigata ka kolmeks või seitsmeks, peamine, et järgi jääks piisavalt kausjas sektor, mida millegagi täita/katta saaks.

Seekord sai sisuks kõige lihtsam riisi-hakkliha panniroog, mille sisse oli sattunud nii tomatit kui sibulat, küslast rääkimata.

Et oli külmem hommik, küdetasin pliiti - ei ole mõnusamat heli kui puu praksumine ja tule mühin hommikuselt vaikses elamises. Veel mitte väga kuumale pliidirauale läks sügav pann eelsoenema, mina aga keerasin raadio mängima. Mitte et see kuidagi asjasse puutuks, aga nii on mul kombeks. Mis jaam sealt krapist välja voolab, pole oluline, peamine et too teie söögitegemist ei häiriks.

Kohvimasina tilkumise saatel avastasin, et puudu on taolise papriksi-toidu tegemiseks vajalik juustutükk. Kuid pole hullu, sulajuustu totsikuid leidus külmas kapis kohe mitu.

Paprika-lootsikud said enda sisse pisut soola ja piprakest - muidu neelab magus-leebe paprika kõik toidumaitse alla enne sind. Iga laevukese peale läks kuhil riisirooga, selga surusin lusikatäie sulajuustu.

Pann koos pliidiga oli juba piisavalt kuum, et läigatada sinna surts õli (ikka panni, mitte pliidi peale) ning asetada samasse täitunud asjandused. Kaas peale ning esimesed minutid ei polegi midagi muud teha kui lehte lugeda.Kui juba kuulda, et paprika särtsub, siis valada pannile pisut puljonksi või ka vett - ainult et siis ka pisut maitseaineid vette.

Sellises mahedas kaanealuses-auruses keskkonnas peaks paprika viibima vähemalt minutit kümme, et mitte öelda viisteist. Kõik sõltub ju sellest, kui kuumas olus protsess kulgeb ning kui pehmet köögivilja eelistate - lödiks ei tohi ta minna, kuid toorena pole maitse kah õige.

Tulemus taldrikule, kõrvale rösteri-kuum leivaviil ja valmis ta ongi.

Koostisainete loetelu saab seekord ujuv:

- aluseks paprika või kaks (sõltuvalt suurusest lõigata mugavateks osadeks - pooleks, veerandiks või vähemaks);

- katteks varasemast ülejäänud riisipada või pastaroog või miks mitte ka köögivilja-raguu või lihtsalt liha;

- ülemiseks kihiks juust - olgu siis viiluke kõvat ollust või lusikake sulajuustu;

- pisut soola-pipart nii paprika siseküljele puistamiseks kui ka hautamisvedeliku tarvis;

- õli alustuseks ja puljongit või vett pisut hiljem lisamiseks.

- röstleiba kõrvale tahedamaks haukamiseks.

Maksumust kujunes minu puhul nii umbes 10-12.-EEK ühe inimese ports. Aeg: 5 min. ettevalmistus, 10 min valmimiseks.

Pelmeenipitsa

Külmkambris peab pelmeene alati olema. Juhuks kui poistel kõht tühjaks läheb ja neid ise kärsatada tahavad. Või kui endal kiire on ja muuga mässata ei viitsi. Aga neist pihupirukatest saab muudki sündsat teha. Näiteks pelmeenipitsat. Või siis pelmeenivormi, kuid pitsa kõlab paremini ja ahvatleb enam. Ning isegi minu muidu keeletundlik kõrv ei kräuksu, sest klassikalise pizzaga pole me siin Eestimaal niikuinii enamasti kokku puutunud, enamasti teeme ja saamegi mingeid fantaasiaroogi. Aga pole hullu, kuskil pole kirjas, et siin peab nii kui seal.

Alustuseks ahi sooja. Kuna mul on gaasiahi, mis kuigivõrd temperatuuriga mängida ei lase, siis lasen tal soojeneda maksimumini ja usun termomeetrit, mis väidab u 220 kraadi olevat.

Kuni ahi soojeneb, kolistan klaasvormi sisse külmunud pelmeene. Just niipalju, et põhi tihkelt kaetud saaks. Taon teise kaussi kolm muna ja koort-majoneesi ... mõlemat nii umbes kuhjaga supilusikajagu, ma arvan. Ega ma ei mõõda. Soristan piima sekka kah, nii et paras saab - pakun, et pool klaasitäit ... või siis väikese klaasi täis.

Et asi maitsvam saaks, lisan maitseainesegu. Mitte mõnd kuivatist, vaid ise pannil tehtut. Seda saab nii, et surad paar sibulat, küüslauguküünt, sellerivart ja ühe paprika köögikombaini ja lased tükkideks. Võib ka progandit või pastinaaki või muud suupärast lisada. Viisakas oleks muidugi sibul-küüslauk enne purustada ja pannile särisema panna, siis alles muud lisada. Kuid kui on laiem pann ja pole ohtu, et köögiviljakiht oma mahlas hauduma hakkab, siis võib ka koos seda teha. Oluline on, et tekiks siiski praadimise efekt - selleks ei tohi aga liialt niiskust korraga pannile panna. No ja muidugi maitse tugevdamiseks soola ja sidrunipipart ning paremaks pruunistumiseks sitsuke suhkrut kah. Ja seisab sihuke kraam külmkapis rahulikult mitu päeva, kust teda saab nii supipõhja kui muu tarvilise sisse segada.

Niisiis, piima-muna-koore-majoneesisegu saab enda sisse kopsaka lusikatäie maitseainesegu. Või isegi kaks, sest see hüva kraam sobib siia toidu sisse nigu kirves pakusse. Veidi väntamist vispliga ja saabki segu pelmeenidele selga kallata - viimased peavad saama kenasti kaetud.

Et roa pitsa-nimetust õigustada, tuleb veel anda viimane lihv. Saputan toidule selga tublisti pitsamaitseainet ja riivjuustu. Nüüd läheb vorm - kõmdi - praeahju ja jääb sinna umbes pooleks tunniks. Võib ka pisut varem piiluda, sest ega või iial teada. Kuid ärge kuumust välja laske - juustukiht peab saama kena päevituse ja külm sisu mõnusalt läbi küpsema.

Koostisained:
pakk pelmeene
kolm keskmist muna
klaas piima
hapukoort ja majoneesi kumbagi üks supilusikatäis
maitseainesegu (kui pole enda oma, kõlbab ka nt köögiviljapuljongi pulber)
pinnale raputamiseks pitsamaitseainet
100 gr riivitud juustu

Küpsetada 200-220 kraadi juures 30 min. Maksumus u. 45.-EEK ja söönuks saab kindlasti neli nugilist.

Pildiks panin hoopis selle, kuidas proovisin möödunud suvel pelmeene grillida. Ei tulnud eriti välja - aga varsti jälle suvi, siis saab paremini tehtud:)

Sulajuustune tangu-seeneroog

Mulle tang sobib. Igati tummine ja asjalik lisand või suisa põhiroog omaette. Kodumaine pääle selle ... või vähemalt nii ma loodan, et eestikeelse kirjaga tangupakist pudiseb välja siinsamas kasvanud terake. Kõikvõimalike pastade ja riiside sekka tore vaheldus. Kui nimega mängida, siis riisist saab risottot ja tangust tangottot.

Aga seekord sai tehtud nii. Tubli peotäis odratangu malmpotti hauduma. Kui ilma leotamata alustada, siis läheb ikka tubli tunnike tasasel tulel. Peamine on teist mitte ära unustada ja tarviduse korral vedelikku lisada.

Kui tangud hakkasid kobedaks saama, panin panni tulele ning lõikusin karbitäie šampinjone. Mitte viiluti, vaid neljati ... no mõni suurem kuueti. Nii jääb seenele pisut enam tegu ja nägu toidus ja pisut maitsetki – seda viimast ju šampinjonidel napid ... eriti neil valgetel, mis mulle seekord poeriiulilt näppu sattusid. Törts õli alla, kiire tulega veidi pruunikamaks ja siis tasemaga kaane all omas mahlas hauduma.

Teisele pannile seljatasin mõned sibulad ja küüslaugud ärahakitult – ilma nendeta ei sünni ju ühtegi siivsamat toitu. Pisut pruunistumist ja sumasin nad šampinjonidele seltsiks. Peale mõneminutist ühiselu surusin samasse kooslusse pool totsikut eestimaist sulatatud juustu – seekord seda sinihallitusmaitselist ... tõsi küll, lõppetulemuses kadus sinine maitse sootumaks ära.

Nüüd summisin samale pannile ka tangud ning et kooslus kippus pisut liiga paksuks, lahjendasin lusikatäie majoneesi ja veega. Kuskil protsessi käigus sai lisatud ka soola ja pipart ning sümboolne näpuotsatäis suhkrut.

Tulemust sai palju ja maitses asi hää. Kui unustada, et sool ja pipar on väljamaised ning uskuda, et šampinjonid ja sulajuust kah lähikonnas küpsesid, siis igati kukkus välja igati eestimaine roog. Löö või sinimustvalge paberlipuke keskele ja ütle, et nii meie esivanemad toitusidki. Seda enam et välimus on seesinasel roal kahvatuvõitu – vastupidiselt maitsele.

Koostisained:
Pihutäis tangu (vast nii klaasijagu)
Poolekilone karp šampinjone
Pool potsikut sulajuustu
Lusikatäis majoneesi
Sibulat-küüslauku
Õli-soola-pipart-suhkrut
Vett ei pea vist mainima

Maksumus u 40/50.-EEK ja söönuks saab neli keskmist olevust ... alfaisased ju lihavaba toitu ei söökski:)

Kanamaksapasteet

Olen kindel, et enamik korralikke kulinaare tuleks mulle kätega kallale. Asi selles, et ma ei järgi retsepte. Löön kokku asjad, mis loogiliselt tunduvad sobivat. Heal juhul tutvun enne mõne kirjapanduga, kuid siis edasi talitan juba improviseerides.

Teine asi - ma ei kasuta mingeid ülipeeneid koostisaineid, mistap tulemused saavad enam kui kodused. Samuti ei jahi ma taevalikke kõrgusi, üritades jäljendada parimaid tippkokki või tunnustatud koolkondi. Kui mingit maitseainet läheks vaja pool grammi aastas või keset tavapärast mitte-hooaega teatud kindlat värsket ja eksootilist taimekest, siis jääb see lihtsalt ära. Kui retseptist või telekoka jutust arusaamiseks oleks vaja sõnaraamatut, siis olgu see pigem olemata.

Sestap see mida ma nüüd kirjeldan kui kanamaksapasteeti, ei pruugi vastata standardile. Kuid see pole ka eesmärk.

Komistasin turulkäigul kanamaksa otsa. Olen teist mõnigi kord edukalt näppinud, kord pannil, kord sütel, sestap ei kohkunud ja asisin poolekilose paki kaasa. Kodus aga tekkis hull mõte, et prooviks pasteeti teha. Pole ma teist kunagi varem teinud ega ka mitte väga tihti manustanud, kuid no tekkis lihtsat mõte. Kiire käik Toidutaresse ja Nami-Namisse (neid ei pea ilmselt tutvustama) ja tekkis pilt, mis suunas edasi liikuda.

Kõmatasin lashtisulamata klotsi pannile ja panin kolmandiku võipakist kõrvale. Kaas peale ja tasasel tulel hauduma.

Samal ajal koorisin paar sibulat ja allesjäänud küslaküünt (selle sõna kasutamisega kummardan Karl-Martin Sinijärve ees, kes on minumeelest muhedaim toidusõnuja). Lasksin mugulad köögimikseris kildudeks ning koputasin teisele pannile. Törts õli ja kõva tuli - ühest venekeelsest kokasaatest meeles, et sibula praadimiseks peab temperatuur pannil olema vähemalt 110 kraadi - see aga tekib alles peale seda, kui esmane vedelik on ära aurunud. Kiirelt - et sibul ei jõuaks liialt pruunistuda - lasin samas mikseris puruks ka porgandi, paar sellerivart ja jupikese pastinaaki ning uhasin need samale pannile. Kiire särin ja siis tasasel tulel kaane all järelhaudumine.

Kanamaksa torkisin pannilabidaga üha ikka ja jälle, aeg-ajalt köögiviljaleent lisades. Kui maks pehme, lisasin soola-pipra ja jupi porgandit veel samast köögiviljapajast, lisaks teiselt pannilt juurikasegu. Et olin lugenud soovitust lisada pisut tomatipastat värvi jaoks, surtsatasin sisse pisut teravat mehhiko tomatikastet. Tundus mõnus mõte lisada ka pisut varem valmis praetud veisehakkliha. Ja kuna külmkapi uks oli lahti, siis jäi näppu sojakastet ... tirtsutasin sedagi. Näpuotsaga suhkrut kah.

Kui kogu kraam pannil paras näis (et maks pannilabida all lagunemas), sumasin kõik selle ilu mikserisse. Selga ülejäänud võipaki sisu. Ja näpp nupule. Kui konsistents paras – ei liiga tükine, aga mitte ka pasta, keerasin tulemuse kaussi jahtuma.

Sammumeie, kui hea sai! Võib-olla on asi mu enda ja kaaskondsete madalas kriitikameeles, võib-olla väheses pasteedi-mekkimises, kuid nii soojalt kui külmalt oli tegu täiesti kohe pasteediga. Kujutan juba ette, et kui hiljem õlle kõrvale üks leib selle möginaga katta, siis kulub kohe mitu leiba :)

Koostisained:
Kanamaksa pool kilo
Sibulat kaks mugulat
Küüslauku kaks küünt
Porgandit üks kopsakas või kaks kõhnemat
Sellerit kaks vart
Pastinaaki pöidlajagu
Võid üks pakk (kolmandik alul hautamiseks, ülejäänu lõpus vahustamiseks)
Soola-pipart-suhkrut
Köögiviljapuljongit pool klaasitäit
Praetud veisehakkliha paar lusikatäit
Tomatikastet pool supilusikat
Väike sorts sojakastet

Kokku läks aega alla tunni. Tulemus sai seda väärt. Toorained kokku ehk ligi 50.-EEK, pasteeti sai kokku nii pisut alla kilo.

Pildi laenasin peale asja kirjapanekut siit (loodan et autor ei pahanda ja mind kohtu alla ei anna) :)

PS - järgmise päeva tarkus ... vürtse võib panna julgemalt, kuna seistes maitse tugevalt maheneb-magustub

Alustuseks

Nagu ikka, tuleb alustada algusest. Ehk siis põhjendusest, miks ma seda teen. Eks tuleb kõigepealt üles tunnistada, et olen grafomaan. Kirjutamine mulle sobib ja meeldib. Välja kukub ... noh, nagu ikka:) Vähemalt pidi ülestunnistusest algama paranamine. Kuigi minu puhul see ilmselt enam ei aita ;)

Teiseks - mulle meeldib kokkamine. Ei midagi tõsist ega teaduslikku, lihtsalt selline väike mängimine ja eksperimenteerimine. Et kas tuleb välja ja kui tuleb, siis mis. Enamasti - nagu lapsestet peredes ikka - tuleb muidugi valmistada lihtsaid ja kaubaksminevaid asju nagu makaronid hakklihaga vms. Kuid aeg-ajalt võtan kätte ja eksperimenteerin.

Olen endale 175 korda öelnud, et peaksin asjad kirja panema. Mitte et ma retseptihull oleks ja näpuga kirjapandus järge ajaks - ei seda ei tee ma enamasti kunagi. Kuid kehv mälu ja need muud vanaduse tunnused ... teate isegi :) Ühesõnaga - et mõnikord oleks hea meenutada, mida juba tehtud ja mis teisiti teha.

Pildiks panen siia juurde pool aastat tagasi abikaasa sünnaks tehtud võileivatordi. Ausõna, ma ei mäleta, mis sinna vahele läks ... no ehkki aiman. Pilt on niru. Aga sisu pidi olema hea, sest kõik kiitsid. Vot seesama lihtne asjaolu sundis mind siis kokku võtma ja alustama. Läheb edasi nagu läheb. Ei mina tea.