Sunday, March 1, 2009

Kanamaksapasteet

Olen kindel, et enamik korralikke kulinaare tuleks mulle kätega kallale. Asi selles, et ma ei järgi retsepte. Löön kokku asjad, mis loogiliselt tunduvad sobivat. Heal juhul tutvun enne mõne kirjapanduga, kuid siis edasi talitan juba improviseerides.

Teine asi - ma ei kasuta mingeid ülipeeneid koostisaineid, mistap tulemused saavad enam kui kodused. Samuti ei jahi ma taevalikke kõrgusi, üritades jäljendada parimaid tippkokki või tunnustatud koolkondi. Kui mingit maitseainet läheks vaja pool grammi aastas või keset tavapärast mitte-hooaega teatud kindlat värsket ja eksootilist taimekest, siis jääb see lihtsalt ära. Kui retseptist või telekoka jutust arusaamiseks oleks vaja sõnaraamatut, siis olgu see pigem olemata.

Sestap see mida ma nüüd kirjeldan kui kanamaksapasteeti, ei pruugi vastata standardile. Kuid see pole ka eesmärk.

Komistasin turulkäigul kanamaksa otsa. Olen teist mõnigi kord edukalt näppinud, kord pannil, kord sütel, sestap ei kohkunud ja asisin poolekilose paki kaasa. Kodus aga tekkis hull mõte, et prooviks pasteeti teha. Pole ma teist kunagi varem teinud ega ka mitte väga tihti manustanud, kuid no tekkis lihtsat mõte. Kiire käik Toidutaresse ja Nami-Namisse (neid ei pea ilmselt tutvustama) ja tekkis pilt, mis suunas edasi liikuda.

Kõmatasin lashtisulamata klotsi pannile ja panin kolmandiku võipakist kõrvale. Kaas peale ja tasasel tulel hauduma.

Samal ajal koorisin paar sibulat ja allesjäänud küslaküünt (selle sõna kasutamisega kummardan Karl-Martin Sinijärve ees, kes on minumeelest muhedaim toidusõnuja). Lasksin mugulad köögimikseris kildudeks ning koputasin teisele pannile. Törts õli ja kõva tuli - ühest venekeelsest kokasaatest meeles, et sibula praadimiseks peab temperatuur pannil olema vähemalt 110 kraadi - see aga tekib alles peale seda, kui esmane vedelik on ära aurunud. Kiirelt - et sibul ei jõuaks liialt pruunistuda - lasin samas mikseris puruks ka porgandi, paar sellerivart ja jupikese pastinaaki ning uhasin need samale pannile. Kiire särin ja siis tasasel tulel kaane all järelhaudumine.

Kanamaksa torkisin pannilabidaga üha ikka ja jälle, aeg-ajalt köögiviljaleent lisades. Kui maks pehme, lisasin soola-pipra ja jupi porgandit veel samast köögiviljapajast, lisaks teiselt pannilt juurikasegu. Et olin lugenud soovitust lisada pisut tomatipastat värvi jaoks, surtsatasin sisse pisut teravat mehhiko tomatikastet. Tundus mõnus mõte lisada ka pisut varem valmis praetud veisehakkliha. Ja kuna külmkapi uks oli lahti, siis jäi näppu sojakastet ... tirtsutasin sedagi. Näpuotsaga suhkrut kah.

Kui kogu kraam pannil paras näis (et maks pannilabida all lagunemas), sumasin kõik selle ilu mikserisse. Selga ülejäänud võipaki sisu. Ja näpp nupule. Kui konsistents paras – ei liiga tükine, aga mitte ka pasta, keerasin tulemuse kaussi jahtuma.

Sammumeie, kui hea sai! Võib-olla on asi mu enda ja kaaskondsete madalas kriitikameeles, võib-olla väheses pasteedi-mekkimises, kuid nii soojalt kui külmalt oli tegu täiesti kohe pasteediga. Kujutan juba ette, et kui hiljem õlle kõrvale üks leib selle möginaga katta, siis kulub kohe mitu leiba :)

Koostisained:
Kanamaksa pool kilo
Sibulat kaks mugulat
Küüslauku kaks küünt
Porgandit üks kopsakas või kaks kõhnemat
Sellerit kaks vart
Pastinaaki pöidlajagu
Võid üks pakk (kolmandik alul hautamiseks, ülejäänu lõpus vahustamiseks)
Soola-pipart-suhkrut
Köögiviljapuljongit pool klaasitäit
Praetud veisehakkliha paar lusikatäit
Tomatikastet pool supilusikat
Väike sorts sojakastet

Kokku läks aega alla tunni. Tulemus sai seda väärt. Toorained kokku ehk ligi 50.-EEK, pasteeti sai kokku nii pisut alla kilo.


Pildi laenasin peale asja kirjapanekut siit (loodan et autor ei pahanda ja mind kohtu alla ei anna) :)


PS - järgmise päeva tarkus ... vürtse võib panna julgemalt, kuna seistes maitse tugevalt maheneb-magustub

2 comments: