Kartuli-juustukotletid

Kõigepealt oli kartul. Või jah, ennemuiste polnud tedagi, kuid ära elati ikkagi. Praegusel päeval oleks aga ilma selle tärklisemugulata tiba keeruline eestimaist kööki ette kujutada. Tõsi küll, leedulaste tuhli-kultuseni me küll ei küüni, kuid kesksel kohal troonib kardulas siiski. Mitukümmend eri viisi seda valmistada saab, ei oska mina kokku arvata. Kuid ühe lihtsama mooduse toon siinkohal ära.

Võtsin seitse põmmakat kartulit ning koorisin. Ega see kevad-talvine kartul enam teab mis silmarõõm pole, kuid vähemalt aus ja eestimaine kraam - kui viitsid ikka turul ja kindla müüja käest küsimas käima. Miks seitse - aga lihtsalt niipalju juhtus. Peale koorimist võtsin ja kaalusin naljaviluks ära - sai pea täpselt 700 grammi. Kuid hoidku Taara teid seda täpselt järgi tegemast - kaaluga pole mõistlikus köögis midagi teha. Kõik peab käima tunde ja silma järgi, muidu pole see enam kokkamine, vaid vormitäitmine. Retsepti peab teadma vaid niipalju, et see kohe ära unustada ja loodu oma kätetööks kuulutada.

Nonii, nagu ütelsin, et kõigepeal kartul. See tuleb tõesti kõigepealt koorida ja riivida. Seejärel sõela peale nõrguma panna. Mida vesisem kartul, seda kauem lase tal nõrguda ... no nii paar-kuni-viis minutit kindlasti. Kui kipub tumedaks minema, pole hullu - praadimise käigus pole see enam oluline. Ja mis veel - enamik kartulist koori jämeda, vähemik peenema riiviga. Kui kõik ainult jämedaga riivida, ei pruugi kotletid hästi koos püsida.

Kuni kartul liigset vedelikku endast välja silgutab, riivi sibulat ja küslat. Mina tegin seda jälle vaheldumisi - et küüslauku peenikese riiviga ja sibulalt jämedaga. Arvan, et nii sai parem. Sibulat sai 5 väikest ja küslaküüsi kah viis.

Nüüd viska riivkartul suuremasse plänni ja kuku lisasid lisama. Enne proovi kartulimassi veel sõela peal pisut muljuda, et mahla vähemaks saada. Lisada tuleb seesama sibul-küüslauk ja no muidugi juust. Sest mis juustukotlett see muidu oleks, kui juustu pandud ei saaks. Soola siputa mõistlikult, sest eestimaine juust on enamasti ise soolasevõitu. Pipart jahvatasin veskikesest kah - sellist segu, kus nii rohelist kui roosat, muust rääkimata. Ja muna kah. Et juhtusid hiidmunad olema, siis sai neid kaks ja liiga palju. No kui vedelat liiast, siis tummist juurde. Sedasort küpsetistesse sobivad kliid alati - nii tervise kui konsistentsi tõttu. Ikka jäi vedel. Saputasin riivsaia kah sehen ning sai paras.

Ega nüüd enam erilist tarkust tarvis pole. Kõikse suurema gaasitule väikseima leegi peal pann kuumaks ja tilgake õli peale. Palju pole mõtet - juust annab oma rasva välja, kuitahes lahjat piimasaadust sa ka ei kasutaks.

Nüüd lusikaga plörts tooret pihku, patsutad selle tihkemaks pätsiks ja pannile. Lasksin ühelt poolt ilma kaaneta pruunistuda, teiselt kaane all, et kuumus ühtlasemalt sisemusse jõuaks - tahtsin ka küslamaitset pisut mahedamaks moorida. Mis sest et mulle sobib see terav küüs ka toorena hamba alla, on sööjaid teisigi ning nende maitsemeeled hellemad.

Viimase pannitäie juurde surasin pisut ebatervislikke viinereid kah (nagu pildil näha) - et poistel oleks miskit lihasarnast kah süvva. Aga tegelikult ei peagi mingeid lisasid tegema. Kui on tilli, koort ja majoneesi, siis saab hüva külma kastme kõrvale ja sobib niisama vitsutada.

Koostisained:

seitse mõõdukat kartulit

viis pisemat sibulit

viis küüslauguküünekest

sada grammi või nii riivjuustu

kaks muna

kaerakliisid kuhjaga supilusikatäis

soola, pipart, sipsuke suhkrut

Valmimisaeg - kogu protsess alates kartulikoorimisest kuni valmis kausitäie kotlettideni - ei läinud poolt tundigi. Kotletipööramise ja panniltvõtmise aega ei saa ilmaski ette anda - see tuleb katse-eksituse korras selgeks saada. Maksumus - no ehk oli 25.-EEK? Tulemust sai paarkümmend pontsakat, nii et neljale inimesele just enamvähem paras ports - seda isegi siis, kui ilma lisandita süüa.

NIng et tulem hea sai, seda kinnitas asjaolu, et üks järeltulijaist juurde astus ja teatas, et soovib sellesinase roa valmistamist selgeks õppida. Vot nii - tee aga järele :)