Pannipaprika

Parim hetk köögis on see, kui sa veel ei tea, mida tegema hakkad. Vaatad ringi, et mis käe alla satub, mis külmkapis ja riiuleil leidub ning üritad millegi mitte liiga keerulisega mässama hakata. Sest keeruline - see on üsna reeglipärane. Aga lihtne - see ei saa mitte kuidagi olla piiratud millegi muuga kui sinu enda fantaasiaga.

Novat juhtusin ma siin oma koduses puupliidiga köögis sedamoodi ringi vaatama. Pannil oli osake eilsest ülejäänud riispada. Laest rippuvas kööviljakorvistikus siras teisel korrusel paar paprikat. Mõeldud-tehtud. Või õigemini, mõeldagi polnud siin midagi.

Täidetud paprikad pole selle kohta, mis edasi kirjas, sünnis öelda. Pigem siis "kaetud paprikalaevukesed" vms. Kuna need isendid, mis minu kätte juhtusid, polnud mingid poisikesed, vaid igavesti isased kaunad, siis lõikasin nad neljaks. Võib lõigata ka kolmeks või seitsmeks, peamine, et järgi jääks piisavalt kausjas sektor, mida millegagi täita/katta saaks.

Seekord sai sisuks kõige lihtsam riisi-hakkliha panniroog, mille sisse oli sattunud nii tomatit kui sibulat, küslast rääkimata.

Et oli külmem hommik, küdetasin pliiti - ei ole mõnusamat heli kui puu praksumine ja tule mühin hommikuselt vaikses elamises. Veel mitte väga kuumale pliidirauale läks sügav pann eelsoenema, mina aga keerasin raadio mängima. Mitte et see kuidagi asjasse puutuks, aga nii on mul kombeks. Mis jaam sealt krapist välja voolab, pole oluline, peamine et too teie söögitegemist ei häiriks.

Kohvimasina tilkumise saatel avastasin, et puudu on taolise papriksi-toidu tegemiseks vajalik juustutükk. Kuid pole hullu, sulajuustu totsikuid leidus külmas kapis kohe mitu.

Paprika-lootsikud said enda sisse pisut soola ja piprakest - muidu neelab magus-leebe paprika kõik toidumaitse alla enne sind. Iga laevukese peale läks kuhil riisirooga, selga surusin lusikatäie sulajuustu.

Pann koos pliidiga oli juba piisavalt kuum, et läigatada sinna surts õli (ikka panni, mitte pliidi peale) ning asetada samasse täitunud asjandused. Kaas peale ning esimesed minutid ei polegi midagi muud teha kui lehte lugeda.Kui juba kuulda, et paprika särtsub, siis valada pannile pisut puljonksi või ka vett - ainult et siis ka pisut maitseaineid vette.

Sellises mahedas kaanealuses-auruses keskkonnas peaks paprika viibima vähemalt minutit kümme, et mitte öelda viisteist. Kõik sõltub ju sellest, kui kuumas olus protsess kulgeb ning kui pehmet köögivilja eelistate - lödiks ei tohi ta minna, kuid toorena pole maitse kah õige.

Tulemus taldrikule, kõrvale rösteri-kuum leivaviil ja valmis ta ongi.

Koostisainete loetelu saab seekord ujuv:

- aluseks paprika või kaks (sõltuvalt suurusest lõigata mugavateks osadeks - pooleks, veerandiks või vähemaks);

- katteks varasemast ülejäänud riisipada või pastaroog või miks mitte ka köögivilja-raguu või lihtsalt liha;

- ülemiseks kihiks juust - olgu siis viiluke kõvat ollust või lusikake sulajuustu;

- pisut soola-pipart nii paprika siseküljele puistamiseks kui ka hautamisvedeliku tarvis;

- õli alustuseks ja puljongit või vett pisut hiljem lisamiseks.

- röstleiba kõrvale tahedamaks haukamiseks.

Maksumust kujunes minu puhul nii umbes 10-12.-EEK ühe inimese ports. Aeg: 5 min. ettevalmistus, 10 min valmimiseks.