Imelihtne vorstipitsa

No kes siis pitsat poleks teinud! Minagi pole erand, teinud teisi küll ja ei ole asjas midagi keerulist. Ainult et siiani olen ikka kõikvõimalike valmis asjanduste peale kattekest suranud ning siis valmis sussitanud. Aluseks kas lihtsalt leivaviil või valmis pitsapõhi või äärmisel juhul pitsapõhjapulbrist kokku segatud tainas. Vahet pole, pool-tegemine ikkagi.

Seitseteist korda olen mõelnud, et peaks ise taigna tegema, aga näe, siiani polnud mõttest edasi saanudki. Tean, et "õige" pitsapõhi peaks pärmitainast olema, aga pärmiga pole minu suhe siiani kuidagi edenenud. Tean küll, et õllekese sisse teda pannakse ja leibki ei valmi ilma ... kuid no lihtsalt pole minul endal need paar pärmist katsetust olnud innustavad.

Aga samas pesitses minus veendumus, et peab ju kuidagi lihtsamalt ka saama. Nii et saaks korralik õhuke ja krõbe põhi ja ilma suurema vaevata.

Kes otsib, see leiab. Miskis foorumis avastasingi, et on olemas ka nn 5-minuti tainas. Vot see on minu moodi. Mõeldud-loetud-tehtud. Või oli see nüüd vastupidi ... igatahes tuli tegemine lõpus. Ahi sooja ja asja kallale.

Pool liitrit jahu ja klomp võid said kausis oma pisikeste valgete näpukestega läbi näpitud, küpsetuspulber koos soola-suhkruga kenasti sehes. Sihandset tööd tehes paraneb tuju kui iseenesest - või mis töögi see on, puhas nauding ja pisuke ootusärevus kah, et mis siis välja kukub. Raadiost tuli kah tarka juttu, oligi seltsim. Klaas piima samasse kaussi ja käsimikser käis aga edasi, kuni mass ühtlane ja ihusoe. Kui tainas paras tundus, panin ta kõrvale, kuniks kattega mässasin, nii et vast umbes 5 minutit sai ta seista.

Vorsti lõikumis-hakkimist ei pea vist kuigi põhjalikult kirjeldama, juustu riivimisega saab ka minust kobam vend hakkama. Ise vaatan ikka, et juust tiba lahjem oleks ... miskit parmesani ma taga ei aja, seekord sai riivi tunda Saaremaa light. Huvitav, kus see keeleseadus nüüd on? Et miks mitte Saaremaa lait? :)

Ahjuplaadi katsin küpsetuspaberiga - nii on alati lihtsam tainast laiali möksida ja ei ole vaja ka lisarasva plaadile panna. Puhtaksjääva aluse kasutegurist ma kohe ei räägigi - katsu sa teda hiljem nõudepesumasinasse saada!

Tainas õhukese kihina paprile ja minutikeseks eelküpsema. Selle eelküpsetamisega on nii nagu on. Kui soovid juustu pruunistamisele suuremat rõhku panna, siis pole tarvidust eeltööd teha. Kui aga tahad krõbedamat põhja, võiks ikka ette küpsetada küll. Või vähemalt nii ma arvan.

Pisut tahenenud taigakiht sai endale selga kõik selle, mis vaja. Või mis parasjagu võtta oli. Kõigepealt mu armsa abikaasa poolt eelmisel suvel purgistatud sibula-tomatihoidis, siis vorstike - ühte poolde kuubistet, teise poolde viilutet (et vaheldus või nii), pitsamaitseainet ja riivjuustu. No mis sa eestimaiselt pitsavariandilt enam ikka oskad tahta.

Ahjuuks kõmdi kinni ja 200 kraadi juures 15 minutit. Ai-vai, kui ilus sai ja krõbe ja nämma. Istun nüüd arvuti taga, õlleklaas ja pitsatadrik ees ning kõrvuni õnnelik. Ega siis heaks tujuks pole rohkemat vajagi, kui oma esimest õhukese-põhjalist küpsetist. Ja koduste mõnulevat matsutamist.

Koostisained:

taignaks

500 ml jahu

100 gr võid

2 tl küpsetuspulbrit

1 mitte-kuhjaga tl soola

sümboolne sipsuke suhkrut

klaas piima

katteks

pitsakatet (olgu siis omatehtud või poest-ostetut tomati-sibula-misiganes-möginat)

vorsti sadakond grammi

pitsamaitseainet

juustu paarsada grammi

Valmimisaeg: 5 minutit taigna tegemiseks, 5 seismiseks, 15 küpsemiseks (võib ka minut-paar enne katte pealepanekut eelküpsetada). Maksumust arvestada on seekord keeruline, kuna tomatihoidis oli varasemast olemas, kuid ega ta vist üle 50.-EEK ei tohiks olla. Tulemust on plaaditäis, nii et neljaliikmeline seltskond saab ikka kõhu täis küll.