Sunday, March 15, 2009

Kanasüdamaksapasteet?

Vaevalt et see nimetus nüüd päris korralik on keeleinimeste jaoks, aga sisult kindlasti kõikse vastavam.

Kana on üldse üks vahva loom ... või siis lind. Ehkki rahvasuu väidab et prappor pole ohvitser ja kana pole lind. Kaugel idamaal läheb jupikaupa patta kogu elajas, kui nüüd suled välja arvata. Isegi need kollased koivad leiavad kasutust - pidada teisest hääd puljongit saama. Ei tea, pole proovinud. Kui kunagi sinnamaale satun, kus sihandset rüübet pakutakse, siis ka proovin. Siin ja ise vist ei tee.

Küll aga tegin seekord jälle pasteedilaadset asja. Ausõna, ma ei julge seda päris pasteediks nimetada, kuid väga sarnane ja väga hea sai jälle.

Käin ikka iga nädalavahetus turu peal ning seegi kord sai pool kotti täis lihaasju, teine pool juurikaida. Küsisin Talleggi letist maksa ning silm jäi peale asjale, mida olen küll näinud, kuid mitte teinud. Nimelt külmutatud kanasüdamed. Nojah, midagi ju sellest ikka saab teha ... pealegi olin nagu kuskilt lugenud, et pasteedi sisse pidi teine pärs hüvasti sobima.

Laadisin kodus koti tühjaks ja istusin arvuti taha. Tuleb tunnistada, et ega väga palju selle va südame kohta lugeda pole. Mitmes foorumis kohtasin ettevaatlike küsimusi ja ebalevaid vastuseid. Ühes aga koguni põlastusi, et ega see muule kui penile andmiseks ikka kõlba. Eriti naljakas tundus arvamine, et kui südant ikkagi inimtoiduks pruukida, siis tuleks see enne katki lõikuda ja pikalt ning mitmes vees leotada - et verega kokkupuutuv asi ikkagi.

Selle peale tuli meelde lugu, mida üks nüüd juba kadunud kauge sugulane rääkis oma naabrinaise kohta. Et too olla ikka imestanud, et kuidas sugulasel puljongid ja supid ja muud lihatoidud nii head tulevad. Et tema tegevat ju kõik õigesti, aga tulemus saab maitsetu. Läind siis mo sugulane naabri juurde kaema, et mis ja kuidas. Leidnud kausist miski halli räbala ning imestanud, et mis see on? Naabrinaine seletama, et liha ikka - ta ju alati leotab mitmes vees ja nühib harjaga, et sellest va verest lahti saada. Vot ka nõnda saab.

Ise arvan, et mida looduslähisem on toore, seda ehedam saab tulemus. Ka seekord jätsin eemaldamata kõik need rasvakröömikesed ja ja peened kilekesed - kuna tegu niigi rammusa määrdega, mis pealegi pudruks mikserdatud saab, siis andku iga see osake oma loomulikku maitset, selmet prügikastis närtsida.

Mis siis sündis? Et süda on pikema toimega, siis läks alul tema pannile. Jah tõepoolest niisama külmunult nagu pakist tuli. Vaiksel tulel kaane all koos kolmandiku võipakiga hauduma.

Samal ajal panin potiga vee keema ning asusin juurikaid puhastama. Porgand, kaal, pastinaak, kartul, mõni sibul ja küüslauku. Muuseas, selle va inglise telekoka - mis-ta-nimi-ongi - ajel olen viimasel ajal küüslaugupea koos koortega vette visanud. Keetmisel annab see nutsak oma maitse ikkagi välja ja soovi korral saab hiljem looduslikest tuubikestest väljapigistatud küüslaugupastat kasutada ükskõik kuhu. Õige jah, mõni vars sellerit läks kah sisse. Soola-pipart, loorberit ning Santa Maria ürdisegu lihale. Sipsuke suhkrut ikka kah - rituaal nõuab.

Igaks juhuks olgu öeldud, et pastinaak tuleb kas hiljem sisse panna või varem välja võtta - tema aeg on lihtsalt kiirem.

Sel ajal lagunes südameklots kenasti jubinateks laiali ning võttis kenat värvikest peale. Tõstsin nad labidaga malmpotti ümber ning panin samale pannile maksa. Et eelmisest pannitäiest oli järel kenasti võisegust lihamahla, polnudki muud kui kaas jälle peale ja edasi tegutsema. Et see muu tegutsemine aga pasteedi sisse ei puutu, siis sellest ka ei räägi.

Kui maks pannil samuti juba lagunemas, kallasin kogu mahlase kraami südameile selga (mis seni olid omaenda järelkuumuses moorinud) ning pott tillu-tillu tulele. Haudus see kraam vähese surkimise najal nii pool tunnikest, pisut kiirem valmis teises potis köögiviljahautis. See teine puutub esimesse (ehk eel-pasteeti) niipalju, et tarvis läheb nii köögviljaleent kui porknat ja pastinaaki. Tunnistan üles, et paar jupikest kaalikat läks kah ühest potist teise. No käsi tahtis nii, las siis läks.

Kui malmpotis nii süda kui maks kenasti pehmed, siis lisasin sisse värvi- ja maitsesärtsu jaoks adžikat, soola, sidrunipipart ja ivikese suhkrut. Tiligutasin ka teravat rohelise pipra kastet, sest rohepipar peaks pasteedile olemuslikult lähedane olema. Ülejäänu võipakist kah samasse.

Kogu kraam tõusis uuesti keema ning läksingi juba nuimikseriga kallale. Paar minutit luristavat suristamist ning kogu malmpott oli täis midagi, mis nägi välja ja lõhnas nagu pasteet. Ning maitses ka nagu pasteet, ning kohe väga hea. Selline mitte väga traditsiooniline, mitte väga maksane. Kuid väga kerge ja õhuline, vürtsikalt mahe ja lahe. Kardan, et õhtul pean poest mõne punase õlle tooma - see peaks siia sobima kui uks ukseauku. Muidugi mitte pasteedi sisse kallamiseks, vaid määrdese leiva kõrvale rüüpamiseks.

Kui kogu see lugu kirja sai, meenus see, mis enne unus. Et retseptide kohaselt peaks praesibul kah pasteedi sisse käima. No aga minul jäi seekord ära. Nojah. Seda enam, et maitse sellest kehvem ei saanud (kõõgiviljapuljongist tuli sibula ja küüslaugu leem ikkagi sisse).

Koostisained:
poolekilone pakk kanamaksa
poolekilone pakk kanasüdant
pakk võid (kolmandik alul, ülejäänu lõpus)
porgandit kaks suuremat
pastinaaki pool sellest kogusest
kaalikat sama palju kui pastinaaki
sibul-küüslauk-seller puljongi sisse
puljongit pool klaasitäit
adžikat kuhjaga supilusika jagu
rohelise pipra kastet pool teelusikat
soola-pipart-suhkrut

Maksumus hinnaguliselt 80.-EEK, tulemust kindlasti üle kilo, no ehk koguni poolteist. Ajakulu - mitte üle tunni. Head lõhna tasuta kogu korteritäis. Soovitan!

4 comments:

  1. Ma siin just üks päev broilerisüdameid hautades(kastmeks)mõtlesin, et no neist peab ju veel midagi saama... Aitähhhh!

    ReplyDelete
  2. aga palun ... ja kui midagi veel välja mõtled, siis anna teada :)

    ReplyDelete
  3. Me oleme ka enamasti ikka lihtsalt hautanud südameid (raguu kodulinnu subproduktidest, kui Salme Masso kõnepruuki järgida).

    PS Nii lustakas Sind toidublogi pidamas näha. Seni ikka pigem politoloogiaseminaridel jms näinud (viimati Tartus detsembris Eiki & PIreti raamatu auks korraldatud seminaril :))

    ReplyDelete
  4. no kui Salme Masso juba ütles, siis ...!!! :)

    andekad inimesed on ikka mitmekülgsed:))

    ReplyDelete