Paneeritud pommupulgad

Pommu e. baklažaan e. munataim (eggplant/aubergine) on meiekandis vägagi vähekasutatud taim. Isegi kui ma meenutan erinevate puhvetite poole pakutavat, siis vahest harva kohtab teda nt grillitud köögiviljade hulgas. Samas on tegemist üsna tänuväärse käsnaga, mis ise oma maitset sisuliselt omamata on valmis kaasa minema kõikvõimalike eri roogadega.

No näiteks niimoodi:

- koorid selle lillakoorelise nahkse kesta pealt maha (see sunnik on nii libe, et sinna peale ei hakka ükski paneering, kui just mitte kruvidega ja terahaaval kinnitades)

- lõikad sõrmepaksusteks kangideks (eeeee ... mitte need sinu peenikesed sõrmekesed, ma räägin ikka normaalsetest jurakatest; liiga peened kangikesed lagunevad lihtsalt kuumtöötlemise ajal ära)

- paneerid (esmapaneering ehk jahu maitsesta tugevalt soola-pipra-tšilli milleiganes abil, sest kordan, et pommu ise on õkva maitsetu)

- praed/friteerid ära

- serveerid meelepärase kastmega

Tegu lihtne nagu rehepeks, onju. Tulemus - pealt krõbe ja seest pehme ampsukas, mille kogus on üllatavalt palju võrreldes lähtematerjaliks oleva pommuga.

Kodune mangojäätis

Üüratult lihtsa jäätiseteo juures tuleb arvestada tagajärjega - külmikus saab olema PALJU jäätist. Sest no vähe, nö ühe portsu jagu teda teha sisuliselt ei saa :)

Eriti lahedaks osutus see, et kui mul jälle üle aastate tuli jäätisetegemise tuhin, tõi provva samal ajal poest ka ühe suurtootja analoogtoodet. See võrdlus muudabki asja kirjutusväärsemaks.

Kõigepealt lühidalt tegemisest:

- kilo külmutatud mangokuubikuid
- 400 ml vahukoort
- 370 g purk kondenspiima
- paar supilusikatäit sidruni vms mahla

Vahukoor lüüa mõistagi vahtu, seejärel segada sinna kondenspiim ja saumikseri abil püreeks muudetud mango. Laia lameda vormi sees (et külmumine olek ühtlasem) sügavkülma, tunni aja pärast mikseriga segades (et ei moodustuks jääkristalle) ja proovides võib timmida juurde happekest. Kaks korda hiljem pooletunniste vahedega ja nüüd juba kahvli abil segades saab veel maitset tuunida. Kas nüüd juba tõstad ümber karbikestesse või jätadki suures vormis sügavkülma kuni ise-enesliku tühjenemiseni, on sügavalt vabatahtlik ja iseseisev otsus.

Ja nüüd siis põnevam osa - võrdlus poest ostetuga (pildil omatehtu alumisel lusikal):

- omatoodangu miinuspool: 

- tunduvalt rõhkem tekstuur (mis raskendab lusikashaaval ammutamist, kuid väikese sulamise järel taandub) ja

- päris-mangole omane õigevähene kiulisus (mida saaks ilmselt vältida ka külmutatud mango asemel mangopüreed ostes)

- plusspoolele jääb 

- lisaks tegemisrõõmule 

- kontrollitud sisu (eriti kui veel teed ise ka kondenspiima). Ega poeversiooniski pole teab mis paha-lisandeid, aga ikkagi kõikvõimalikud lõhna- ja maitseained, emulgaatorid ja stabilsaatorid jäävad isetegemisel välja.

Kui nüüd võrrelda maksumust, siis minu tegu läks maksma u 10.-EUR, nii et sama raha eest saaks umbkaudu sama palju valmistoodet (vahe pole kõneväärne). Kui minna kalorilolliks, siis rasvasisaldus on sisuliselt identne (10 g rasva 100 g toote kohta, suhkrukogus peaks omatehus isegi nõksa väiksem olema)

Aga peamine erinevus omatehtus on intensiivsem mangomaitse ja rahulolutase :D

Teatrikohvik (Pärnu)

Pärnu teatri kohvikul vahetus operaator umbes aasta tagasi, nüüd on paras hetk minna kaema, et kas uued tegijad on suutnud end korralikult sisse elada. Kuna tipphooaeg on juba läbi ja paraskagu ka kesknädal, siis on kundesid suures-avaras saalis hõredalt ja kogu protseduur kulges kiirelt ja ladusalt.

Suppe trükitud püsimenüüs polnud ning küsimuse peale viibati seinale, et saaksin oma valiku teha päevapakkumiste seast. Koorene kanasupp (2.80/3.30) tundus palju ahvatelvam kui alternatiiviks olev püree, mistap selle ka võtsin.

Olin vaevalt jõudnud ennast laua taha sättida, kui pikkade hõlmade tuhisedes tõigi proua mulle supikausi ette. Välimuselt mitte kuigi ilmekas kraam osutus sisult aga risti vastupidiselt vägagi mürtsuvalt maitserõõmsaks.

Aasiapäraselt kafiirlaimi ja sidrunheina nootidega mängiv kookosene leem oli meeldivalt aasiapärane, mis minusuguse maitsejahtija jaoks oli kena üllatus. Samas kuna mingit hoiatust toidu nimetuses sellele maitsesuunale polnud, siis keskmise leebemaitselise külastaja võinuks see äragi ehmatada.

Kiududeks lammutatud kanaliha, ülipehmeks keenud köögiviljad ja kookospiimane leemeke kokku moodustasid oivakoosluse. Aasiapärasasust suurendavad seenetükid ja kodumaiselt tuttavad hapukurgikübemed lisasid pildile ainult lisapunktikesi, väike vürtsifoonike rääkis kohaliku kliendiga arvestamisest. Tubli töö, pole midagi öelda!

Teise valiku tegin juba püsimenüüst „Veisepõse confit, kartulipüree ja punase veini kastmega“ (14.-EUR), mis saabus umbes 10 minutit peale tellimust – suurepärane ajastus, mille eest tuleb kiita. Toidu enda kiitmisega paraku väga tegeleda ei saa.

Alustuseks on minu meelest üsna kaheldava väärtusega kulinaarne praktika laduda toidukomponendid üksteise otsa ja siis valada nad kõik üle kastmega. See jätab sööja ilma erinevate maitsete tajumise ning juba ise kombineerimise võimalusest. Nii näiteks pidi suisa vaeva nägema, et leida üles veinikastme punasest võõbast puutumata jäänud kohakest kartulipüreest – kuigi selgus et vaev oli ülemäärane – lihtne ja neutraalne püree ei pakkunud mingit maitseelamust.

Pikipoolitatud beebiporgandid, pakist lisatud sibulakrõbinad, paar külma marineeritud pärlsibula-poolikut ning roheline võrsedekoor – visuaalse tekstuuri mõttes kohased lisandid, kuid maitsepildile ei lisanud need pintslitõmbed suurt midagi.

Roa põhitegelane ehk veisepõsk oli aga suisa pettumus. Peenutsev confit ehk kauaküpsetatud veisepõsk peaks ideaalis olema niikaua madalas kuumuses istunud, et liha laguneks juba kahvlit nähes ise kiududeks ning et sidekudede kollageen oleks välja sulanud ja annaks suutäiele kleepjas-rammusa mõnusa küllusliku rahulolutunde. Paraku oli aga üsna maitsestamata liha valmistamine poolele teele pidama jäänud. Jah liha oli küll juba pehmepoolne, kuid siiski mitte iselagunev ning sidekoe-kohad isegi kummise olekuga.

Kokkuvõte kahjuks vastasmärgiliselt kahetine. Supipöial on üsna rõõmsalt püstine, praepöidlal aga tuleb seda suurema hooga allapoole näidata. Veisepõse valmistamine nõuab oskuslikku kannatlikkust, seda aga antud juhtumil ette näidata pole. Soovitus saab olema ebalev – no proovige, järsku veab teil minust rohkem!

---

lugu ilmus siin

Tomati-õuna-tšilli värgendus

Ah et miks värgendus? Sest see on lähtekoht, millest võib suunduda

a) marmelaadi poole, kui kasutada pektiiniga suhkrut

b) moosi poole, kui kasutada harilikku suhkrut

c) kastme poole, kui teha kraam veidi vedelam

Ja üldse, kes ütleb, kuskohas on nende kolme piirid ja tõkkepuud?

Aga kui ikka uputab nii tomatite kui õunte osas, siis tulevad igasugu mõtted pähe alates alla-andmisest kuni moosikeeduni. Moosi ma üldiselt väga ei oska süüa, seega prooviks mingit vürtskraami.

Umbkaudu:

- 700 g tomateid

- 300 g õunu

- 150-200 g suhkrut

- maitse järgi tšillit, olgu siis kauna, helveste või kasvõi tšilliõli näol.

Mina tegin laisainimese meetodil, tükeldasin kõik rohmakalt ära viskasin koos kõigi koorte ja südamikega potti (eemaldades vaid sabad ja õuntel õisiku kohad), nii pidada maitsvama kraami saama. Lõpus, peale ligi pooletunnist keetmist, ajasin kõik läbi sõela ning valmis ta ongi. Kui tarretub, on marmelaad; kui ei tarretu, siis on vürtsmoos :)

---

Ah et kohvi? see ei lähe värgenduse sisse, vaid värgendusetegija sisse!

Katusekohvik Maru (Tallinn)

Paksu Margaretat tead? Seda tornijurakat Tallinna kunagistes mereväravates? Novat, selle juraka viienda korruse peal on katusekohvik. Mis on veel parem koht jaheneva suveõhtu veetmiseks, länguvate päikesekiirte vaatamiseks ja päriselus merelõhna nuusutamiseks, mida mõni korrus allpool kivitänaval ei oska tähele panna.

Ehkki vanalinna tänavail on juba turiste parvlemas nii nagu enne katku, enamik väliterasse muukeelset rahvast täis, siis siia ülesse pole just kuigi paljud osanud või viitsinud ronida. Siiski istun letile võimalikult lähedale, saamaks optimaalset teeninduskiirust. Vaatamata sellele läheb tellimuse sisseandmisest ligi pool tundi ja jõuan juba igaks juhuks letist üle küsida, et kas kõik on ikka korras ja tellimus töös? Saan kinnitava vastuse ja üsna kohe saabubki esimene käik.

„Koorene mereannisupp“ (14.-EUR) kõlab veidi liiga turvalisena ja põhjanaabrite maitsele kohendatuna, kuid kuna teiseks võimaluseks oleks veel igavama püreesupi valimine, siis jään selle mainitu juurde. Sügav tume kauss on efektselt kontrastne oma valge sisu ümber, tumeroheline muruhake ja teokarbiservad lisasid visuaalset struktuuri. Aroom mõjub kutsuvalt kalasena ja leem üllatab oma intensiivse maitsebuketiga, milles nii soolane, happeline kui magusakas pedaal on üsna põhjas. Lõhetükikesed, krevetikesed, karbikesed ... ei midagi üllatavat, aga teate, see mõjub maitsva kombona!

Supi kõrvale toodud saiakorvike koos erksamaitselise karulauguvõiga lisavad siia veel oma nauditava pintslitõmbe ning kokku saab ühe ilusa maitsemaali, mida nautida rohkem kui oleks osanud oodata.

Kolme noore näitsiku sädistamine leti taga lisas küll loojuvale õhtule silmailu, kuid tekitas ka pisukese ebaluse, et kas kohapidaja on neid jõudnud instrueerida toidukäikude laudatoomise ajatamise osas. Kartus osutus õnneks asjatuks, üks piigadest viis ära supikausi ja sama käiguga tõi poolkorruse võrra allpool olevast köögist prae.

„Suitsune BBQ sea kaelakarbonaad“ (17.-EUR) jätkas maitserõõmude rida. Kõige lahmavamalt maitseküllane oli lusikatäis koorekastmes kukeseeni, ehe ja metsane! Seakael oli kenasti maitsestatud ja tõepoolest õrnalt suitsune, kuid veidi ebaühtlase küpsusega (väikese nurinana – liha juurde antakse sakiline lihanuga, mitte võimäärimiseks sobilik lauanuga). Üle panni käinud suhkruhernekaunade ja paprika hake mõjus ka mõnusalt söömisvääriline. Kõige neutraalsem-igavana mõjus oranžikas köögiviljapüree, mis jäi enamasti ka taldrikule.

Kokkuvõte tuleb rõõmsalt üllatunud. Võimalik et selle põhjuseks oli ööpäeva möödumine viimatisest einest, kuid võimalikust turistilõksust lahkusin ma siiski rahulolevana. Supipöial on vägagi püsti, põhjuseks tavatult maitsvaks tuunitud versioon põhjanaabrite turvasupist. Praepöial jääb ehk vähema tõusunurgaga, kuid siiski püstiseks, eriti rõõmustades eheda seene-elamuse eest. See on viiendale tornikorrusele ronimist igatahes väärt, igatahes soovitan!

---

lugu ilmus siin

Õunatassikook, jahuvaba

Õunad, eksole! Neid on ühel hetkel nii palju, et pane või uks lukku, ikka on nad sul köögis!

Utiliseerimiseks üks võte:

- kaks keskmist õuna puhastatult

- kaks muna

- supilusikas suhkrut

- kaks supilusikat kakaod (päris asja, mitte mingit joogipulbrit)

- soovi korral killuke võid

Köögikombainis lased blurrrrrrrdi budruks, saad kolm mõõdukat tassitäit. 180 kraadi juures 20 minutit ja väga-väga mõnna.

Ega õunakogus köögis sellest suurt ei vähene, aga abiks ikka!

Supchik Kohvik (Tallinn)

Mustakivi Selver ei ole küll kuigi suureke, kuid selle nurgas on sisse seadnud end pisipuhvet Supchik Kohvik. Sihukene pisikesekene. 7 kahekohalist lauakest väikeses ruumis, kuhu mahub veel ka lett ja seina taha peitunud köögike. Aga see on üks tubli köögike, mis juba 5 aastat on vastu pidanud ning seda ülimõistlike hindadega. Ilmselt üks (ja võibolla isegi suurem) osa nende püsimisvõimest on suppide liitrikaupa kaasaostmise võimalus. Ka minu lühikese kohalviibimise aja jooksul nägin päris mitut kundet, kes plastpangekeses supiliitri välja lunastas ja uksest välja sammus.

Vaatan leti taga olevaid hindu ja kalkuleerin, et minu poolt valitud asjad lähevad umbes kümneka maksma ... ja siis teatab pehme aktsendiga proua, et „kokku 6.50“. Nähes minu hämmeldust, osutab ta kassa kõrval olevale ärakulunud raha-alusele, kus ongi kirjas „supp + praad = 6.50“. Üsna hämmastavad hinnad Tallinna kohta, kas pole?

Esimeseks võtan okroška ja kuna ma pole ausalt öeldes vist kunagi saanud proovida kaljaga varianti, siis kasutan seda võimalust. Mõne minutiga tuuaksegi kena kausike minu ette, mille pealmine kiht koosneb minu silmale nii meelepärasest hooajalisest muruhakkest – roheline sibul ja till üsna lohmakalt lõigatuna. Alumistel korrustel leidus veel peenelthakitud kurki ja redist, keedukartulit, -vorsti ja –muna. Ning mõistagi kalja. Ja hapukoort. Noh olgu, ei hakka mina siinmajas nurisema selle viiase lisamise pärast ilma küsimata.

Ega ma ei ütle, et see külmsupike nüüd midagi vapustavalt head ja silmipööritavalt maitsvat oleks. Aga külm, kerge, karge ja väga värskendav igatahes. Ja no mis sa hing soojal suvepäeval ikka veel tahad!

Teise roana tahtsin näha, mida pakutakse nimetuse „kanamaks valgekastmes“ all. Kuna mingi lisandi pidin ka võtma, siis selleks sai tatar.

Taldrik jõudis minuni vähem kui viie minutiga ehk siis poole supisöömise pealt. Jällegi, mõne restorani või muidu peenema asutuse puhul läheks see miinusmärgina kirja, kuid siin mitte. Kontekst loeb. Samal ajal söövad siin pisukeses saalis mitmed tööriietes vennad, kogu olemine on pigem mugavas mõõtkavas söökla moodi ... ja no kuulge, jällegi see hinnatase! Siin nuriseda teeninduse peensuste üle oleks narr mis narr.

„Valgekaste“ ... nojah. No ei ole valge nohh :) aga katsuge te ise teha maksakastet, mis jääks valge?! Ega ikka ei saa küll. Aga see läbipraetud sibula ja porgandi ning pehmekshaudunud broilerimaksa peale ehitatud kastmeke on maitsev! Ei kuidagi eriliselt, ilma igasugu edevusteta, kuid maitsvalt!

Õrnalt hapukas õlikastmes kapsa-porgandisalat – meeldiv lisand. Ning isegi tatart olid nad siin majas viitsinud maitsestada, mitte ei antud vesimagedana ette! Hooliv on see köök. Hooliv ja maitsev!

Kokkuvõte leebelt naeratades positiivne. Las need pöidlad olla seekord rahule jäetud. Oma lihtsuses, tõhususes ja professionaalsuses on sedasorti pisipuhvetid kui ettevõtliku vaimu kehastus. Leida oma turunišš ning püsida selles (kirjade järgi vähemalt viis aastat) – see on kiitmist ja soovitamist väärt!

---

lugu ilmus siin

Kukeseene-kreekapähkli "pasteet"

Kukeseentega on umbes sama lugu kui kabatšokkidega - ühel hetkelneid lihtsalt on sinu köögis. Küsimata. ja niipalju, et ühel hetkel hakkad mõtlema, et mida nendega VEEL saaks peale hakata? Sest no kesse piiks tahab lõpmatuseni seenekastet süüa?

Üheks võimaluseks on teha nendest midagi määrdelaadset. Sest noh köögikombain kutsub tantsule kõiki, sõltumata nende liigilisest kuuluvusest.

Et siis alustuseks röstid pannil ära kreeka pähklid ja kui seejärel on võimalik veidi eemaldada lahtitulnud kelmeid, puhud need minema. Teisel pannil praed sibulad ja seened kenasti läbi - ohtra võiga muidugi! Võid tuleb siin tõesti häbenemata palju panna, sest see annab pärast valmis määrdele siidisema tekstuuri ja parema koospüsimise. Mõistagi maitsestad. Ja ära vaata mulle küsivalt otsa, sest maitseaineriiul on sinu oma, onju!

Ainuke sisuline/ajastusepõhine soovitus, mille annan - kõigepealt purusta kombainis pähklid ning alles seejärel lisa seenemass. Sest vaata kui sa paned pehme osa ennem ja kõvema hiljem, siis too viimane ei purune pehme massi sees liikudes nii ühetaoliseks.

Lased kraamil tunnike-paar jahtuda ja taheneda, võimalusel hoiad ka mõnda aega külmas ja ongi maitsvalt teistsugune määrdeke sul olemas.

Ja no vaata, ega siis ei pea olema seenteks kukekad, võivad ka mingid muud ülemäärastes kogustes kättesattunud seened kasutusse minna. Või isegi - taevas halasta - šampinjonid.

Astri Buffet (Narva)

Astri buffet, nagu pole ilmselt raske arvata, asub Astri Keskuses. Täpsemalt Astri Keskuse keskmes, esimese korra peal, infopunkti taga. Sisuliselt söökla, aga selle erinevusega, et pole mitte üks ja suur söögisaal, vaid mõnusalt mitmetasapinnaliseks ja sopiliseks mängitud ruum, milles võib end täiesti õdusalt tunda vaatamata sellele, et sisuliselt oled sa suure kaubamaja aatriumis.

Suvelämbes Narvas pole keskpäeval kuigi palju rahvast ringi liikumas ning isegi kaubakeskuse veidi jahedam õhk ei too siia rohkem rahvast. Nii olengi ma sisuliselt ainumas kunde ning nähes minu veidi ekslevat olekut (menüüd kuskil pole, hindu ja nimetusi tuleb otsida meetritepikkuse leti küljest) juhendab mind pehme slaavi aktsendiga proua läbi kogu protseduuri.

Kuna supivalikus oli „kodune seljanka“, siis mõistagi peatun sellel, kuuldes selgitust, et „sada grammi suppi maksab 1.10“ ja hämmeldust „kas hapukoort ei soovigi supi sisse?“. Supp ise on kasinapoolne odavlahendus, koosnedes keedetud odavaimast tükeldatud viinerist ja väikestest keedusingitükikestest, hapukurgist ja kartuliraasukestest. Aga vähemalt maitse poolest on see enam-vähem OK, mõõdukalt happeline ja sutsu magus, nii et larbin kausi siiski tühjaks.

Teise käiguna otsustasin ära proovida „kodune kotlet“ – et kui juba kodune seljanka oli. Seepeale pandigi taldrikule kotlett üks tükk (3.80) ja jäädi ootama, et mida garniiriks valin. Kuna ühes potis oli midagi, mis kandis nime „vahemere köögivili“ (3.10) siis valisingi selle lisandiks ja suundusin lauda, käes äranäritud nurgaga kandik.

Kodune mis kodune – see kotlet ma mõtlen. Jah, saia on liha sisse tublisti segatud, kuid samas on tulemus siiski mahlane ja neutraalselt meeldiva maitsega. Köögiviljaraguu koosneb sibulast-paprikast-porgandist, baklažaanist ja zukiinist, paar oliivipabulat kah lisaks. Ja kas teate, vaata see raguu oli nüüd küll hea, selline mida meil siin tavaliselt markeeritakse kui „aasiapärane“, st magus-hapu ja vürtsikas. Noh olgu, eesti standardi järgi vürtsikas, aga ikkagi – see muutis maitsepildi palju rõõmsamaks.

Viisin mustad nõud näritudnurgalisel kandikul ära ja asetasin asja kohalikku konteksti. Tagasihoidliku lõuna eest sisuliselt 13.-EUR on Narva jaoks tiba paljuvõitu, muude linnade/puhvetite mõttes jällegi üsna odav.

Kokkuvõte sedapuhku sihuke ebalev-positiivne. Supipöial on pigem sorgus viineri-seljonksi peale, kuid praepöial jällegi väikese vürtsirõõmu jagu veidi sirgu. Kuna sisuliselt on tegu sööklaga, siis selles kategoorias tubli keskmine.

---

lugu ilmus siin

Esto-Aasia kurgisalat

August on sihandne aeg, kus kõike värsket voolab uksest-aknast ise sisse kogustes, mis ületavad mõistliku. Olles tavaversioonidest ennast siniseks ... noh roheliseks söönud, siis tasub lähtematerjal põnevamaks muuta.

Eipole selleks paremat viisi kui võtta kätte mingi umbkaudne aasia suund ja hakata astuma. Kurgisalati puhul võib nt võtta alustuseks täiesti kodumaist tilli-peterselli (noh et oleks esto lisaks kurgile) ja siis asuda seda kõike väärkohtlema.

Kurki ennast on parim väärkohelda toore jõuga. Noh nt lõigates kurgi pikkupidi pooleks, ja siin rusikanukkidega kraksti laiaks vajutada. Nii võtab see vesine kraam paremini lisamaitseid juurde.

Magus-vürtsikas peab tulem olema, muidu pole Aasia, onju. Võib kasutada lihtsalt mõnda aasiapärast tšillikastet, aga võib magusaks võtta Ketjap Manis kastet ja vürtsiks kimtši marineerimise segu. Ja puistata ohtralt musta seesamit.

See lihtsalt oli see komplekt, mis minul hetkel kätte juhtus. Võib kasutada sojakastet, värskelt hakitud tšillit ja valget seesamit. Noh lasvõi lihtsalt suhkrut-soola pipart, aga siis pole enam Aasia, onju.

Muuseas järgmine kord ma kavatsen proovida midagi sarnast suvikõrvitsaga. Sest seda sigudikku on veelgi ohjeldamatult rohkem.