.jpg)
Ehkki vanalinna tänavail on juba turiste parvlemas nii nagu enne katku, enamik väliterasse muukeelset rahvast täis, siis siia ülesse pole just kuigi paljud osanud või viitsinud ronida. Siiski istun letile võimalikult lähedale, saamaks optimaalset teeninduskiirust. Vaatamata sellele läheb tellimuse sisseandmisest ligi pool tundi ja jõuan juba igaks juhuks letist üle küsida, et kas kõik on ikka korras ja tellimus töös? Saan kinnitava vastuse ja üsna kohe saabubki esimene käik.
„Koorene mereannisupp“ (14.-EUR) kõlab veidi liiga turvalisena ja põhjanaabrite maitsele kohendatuna, kuid kuna teiseks võimaluseks oleks veel igavama püreesupi valimine, siis jään selle mainitu juurde. Sügav tume kauss on efektselt kontrastne oma valge sisu ümber, tumeroheline muruhake ja teokarbiservad lisasid visuaalset struktuuri. Aroom mõjub kutsuvalt kalasena ja leem üllatab oma intensiivse maitsebuketiga, milles nii soolane, happeline kui magusakas pedaal on üsna põhjas. Lõhetükikesed, krevetikesed, karbikesed ... ei midagi üllatavat, aga teate, see mõjub maitsva kombona!
Supi kõrvale toodud saiakorvike koos erksamaitselise karulauguvõiga lisavad siia veel oma nauditava pintslitõmbe ning kokku saab ühe ilusa maitsemaali, mida nautida rohkem kui oleks osanud oodata.
Kolme noore näitsiku sädistamine leti taga lisas küll loojuvale õhtule silmailu, kuid tekitas ka pisukese ebaluse, et kas kohapidaja on neid jõudnud instrueerida toidukäikude laudatoomise ajatamise osas. Kartus osutus õnneks asjatuks, üks piigadest viis ära supikausi ja sama käiguga tõi poolkorruse võrra allpool olevast köögist prae.
„Suitsune BBQ sea kaelakarbonaad“ (17.-EUR) jätkas maitserõõmude rida. Kõige lahmavamalt maitseküllane oli lusikatäis koorekastmes kukeseeni, ehe ja metsane! Seakael oli kenasti maitsestatud ja tõepoolest õrnalt suitsune, kuid veidi ebaühtlase küpsusega (väikese nurinana – liha juurde antakse sakiline lihanuga, mitte võimäärimiseks sobilik lauanuga). Üle panni käinud suhkruhernekaunade ja paprika hake mõjus ka mõnusalt söömisvääriline. Kõige neutraalsem-igavana mõjus oranžikas köögiviljapüree, mis jäi enamasti ka taldrikule.
Kokkuvõte tuleb rõõmsalt üllatunud. Võimalik et selle põhjuseks oli ööpäeva möödumine viimatisest einest, kuid võimalikust turistilõksust lahkusin ma siiski rahulolevana. Supipöial on vägagi püsti, põhjuseks tavatult maitsvaks tuunitud versioon põhjanaabrite turvasupist. Praepöial jääb ehk vähema tõusunurgaga, kuid siiski püstiseks, eriti rõõmustades eheda seene-elamuse eest. See on viiendale tornikorrusele ronimist igatahes väärt, igatahes soovitan!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment