Teatrikohvik (Pärnu)

Pärnu teatri kohvikul vahetus operaator umbes aasta tagasi, nüüd on paras hetk minna kaema, et kas uued tegijad on suutnud end korralikult sisse elada. Kuna tipphooaeg on juba läbi ja paraskagu ka kesknädal, siis on kundesid suures-avaras saalis hõredalt ja kogu protseduur kulges kiirelt ja ladusalt.

Suppe trükitud püsimenüüs polnud ning küsimuse peale viibati seinale, et saaksin oma valiku teha päevapakkumiste seast. Koorene kanasupp (2.80/3.30) tundus palju ahvatelvam kui alternatiiviks olev püree, mistap selle ka võtsin.

Olin vaevalt jõudnud ennast laua taha sättida, kui pikkade hõlmade tuhisedes tõigi proua mulle supikausi ette. Välimuselt mitte kuigi ilmekas kraam osutus sisult aga risti vastupidiselt vägagi mürtsuvalt maitserõõmsaks.

Aasiapäraselt kafiirlaimi ja sidrunheina nootidega mängiv kookosene leem oli meeldivalt aasiapärane, mis minusuguse maitsejahtija jaoks oli kena üllatus. Samas kuna mingit hoiatust toidu nimetuses sellele maitsesuunale polnud, siis keskmise leebemaitselise külastaja võinuks see äragi ehmatada.

Kiududeks lammutatud kanaliha, ülipehmeks keenud köögiviljad ja kookospiimane leemeke kokku moodustasid oivakoosluse. Aasiapärasasust suurendavad seenetükid ja kodumaiselt tuttavad hapukurgikübemed lisasid pildile ainult lisapunktikesi, väike vürtsifoonike rääkis kohaliku kliendiga arvestamisest. Tubli töö, pole midagi öelda!

Teise valiku tegin juba püsimenüüst „Veisepõse confit, kartulipüree ja punase veini kastmega“ (14.-EUR), mis saabus umbes 10 minutit peale tellimust – suurepärane ajastus, mille eest tuleb kiita. Toidu enda kiitmisega paraku väga tegeleda ei saa.

Alustuseks on minu meelest üsna kaheldava väärtusega kulinaarne praktika laduda toidukomponendid üksteise otsa ja siis valada nad kõik üle kastmega. See jätab sööja ilma erinevate maitsete tajumise ning juba ise kombineerimise võimalusest. Nii näiteks pidi suisa vaeva nägema, et leida üles veinikastme punasest võõbast puutumata jäänud kohakest kartulipüreest – kuigi selgus et vaev oli ülemäärane – lihtne ja neutraalne püree ei pakkunud mingit maitseelamust.

Pikipoolitatud beebiporgandid, pakist lisatud sibulakrõbinad, paar külma marineeritud pärlsibula-poolikut ning roheline võrsedekoor – visuaalse tekstuuri mõttes kohased lisandid, kuid maitsepildile ei lisanud need pintslitõmbed suurt midagi.

Roa põhitegelane ehk veisepõsk oli aga suisa pettumus. Peenutsev confit ehk kauaküpsetatud veisepõsk peaks ideaalis olema niikaua madalas kuumuses istunud, et liha laguneks juba kahvlit nähes ise kiududeks ning et sidekudede kollageen oleks välja sulanud ja annaks suutäiele kleepjas-rammusa mõnusa küllusliku rahulolutunde. Paraku oli aga üsna maitsestamata liha valmistamine poolele teele pidama jäänud. Jah liha oli küll juba pehmepoolne, kuid siiski mitte iselagunev ning sidekoe-kohad isegi kummise olekuga.

Kokkuvõte kahjuks vastasmärgiliselt kahetine. Supipöial on üsna rõõmsalt püstine, praepöidlal aga tuleb seda suurema hooga allapoole näidata. Veisepõse valmistamine nõuab oskuslikku kannatlikkust, seda aga antud juhtumil ette näidata pole. Soovitus saab olema ebalev – no proovige, järsku veab teil minust rohkem!

---

lugu ilmus siin