Supchik Kohvik (Tallinn)

Mustakivi Selver ei ole küll kuigi suureke, kuid selle nurgas on sisse seadnud end pisipuhvet Supchik Kohvik. Sihukene pisikesekene. 7 kahekohalist lauakest väikeses ruumis, kuhu mahub veel ka lett ja seina taha peitunud köögike. Aga see on üks tubli köögike, mis juba 5 aastat on vastu pidanud ning seda ülimõistlike hindadega. Ilmselt üks (ja võibolla isegi suurem) osa nende püsimisvõimest on suppide liitrikaupa kaasaostmise võimalus. Ka minu lühikese kohalviibimise aja jooksul nägin päris mitut kundet, kes plastpangekeses supiliitri välja lunastas ja uksest välja sammus.

Vaatan leti taga olevaid hindu ja kalkuleerin, et minu poolt valitud asjad lähevad umbes kümneka maksma ... ja siis teatab pehme aktsendiga proua, et „kokku 6.50“. Nähes minu hämmeldust, osutab ta kassa kõrval olevale ärakulunud raha-alusele, kus ongi kirjas „supp + praad = 6.50“. Üsna hämmastavad hinnad Tallinna kohta, kas pole?

Esimeseks võtan okroška ja kuna ma pole ausalt öeldes vist kunagi saanud proovida kaljaga varianti, siis kasutan seda võimalust. Mõne minutiga tuuaksegi kena kausike minu ette, mille pealmine kiht koosneb minu silmale nii meelepärasest hooajalisest muruhakkest – roheline sibul ja till üsna lohmakalt lõigatuna. Alumistel korrustel leidus veel peenelthakitud kurki ja redist, keedukartulit, -vorsti ja –muna. Ning mõistagi kalja. Ja hapukoort. Noh olgu, ei hakka mina siinmajas nurisema selle viiase lisamise pärast ilma küsimata.

Ega ma ei ütle, et see külmsupike nüüd midagi vapustavalt head ja silmipööritavalt maitsvat oleks. Aga külm, kerge, karge ja väga värskendav igatahes. Ja no mis sa hing soojal suvepäeval ikka veel tahad!

Teise roana tahtsin näha, mida pakutakse nimetuse „kanamaks valgekastmes“ all. Kuna mingi lisandi pidin ka võtma, siis selleks sai tatar.

Taldrik jõudis minuni vähem kui viie minutiga ehk siis poole supisöömise pealt. Jällegi, mõne restorani või muidu peenema asutuse puhul läheks see miinusmärgina kirja, kuid siin mitte. Kontekst loeb. Samal ajal söövad siin pisukeses saalis mitmed tööriietes vennad, kogu olemine on pigem mugavas mõõtkavas söökla moodi ... ja no kuulge, jällegi see hinnatase! Siin nuriseda teeninduse peensuste üle oleks narr mis narr.

„Valgekaste“ ... nojah. No ei ole valge nohh :) aga katsuge te ise teha maksakastet, mis jääks valge?! Ega ikka ei saa küll. Aga see läbipraetud sibula ja porgandi ning pehmekshaudunud broilerimaksa peale ehitatud kastmeke on maitsev! Ei kuidagi eriliselt, ilma igasugu edevusteta, kuid maitsvalt!

Õrnalt hapukas õlikastmes kapsa-porgandisalat – meeldiv lisand. Ning isegi tatart olid nad siin majas viitsinud maitsestada, mitte ei antud vesimagedana ette! Hooliv on see köök. Hooliv ja maitsev!

Kokkuvõte leebelt naeratades positiivne. Las need pöidlad olla seekord rahule jäetud. Oma lihtsuses, tõhususes ja professionaalsuses on sedasorti pisipuhvetid kui ettevõtliku vaimu kehastus. Leida oma turunišš ning püsida selles (kirjade järgi vähemalt viis aastat) – see on kiitmist ja soovitamist väärt!

---

lugu ilmus siin