Hoov (Pärnu)

Läksin siis kuu aega hiljem teisele katsele. Koidula pargi läheduses kena hoovi sügavuses oleva puhveti Hoov aiavärav on seekord kenasti lahti ning isegi uksest pääseb sisse, ehkki ei ühel ega teisel pole mingit silti või seletust, mille kohaselt mööduja peaks üleüldse teadma, et siin majas süüa pakutaks. Mina tean lihtsalt seepärast, et eelmine kord jäin enne kella kolme tulles kinnise värava taha.

Igaks juhuks küsin esimese asjana „kas olete ikka avatud?“ Veidi nohusel häälel vastatakse: „noh veidikese veel oleme“. Pärin edasi: „kas köök siis veel töötab?“ ja kuulen vastust: „päevapakkumist veel on järgi küll“.

Kuna kell on minu meelest veel varajane, siis pärin ka lahtiolekuaegade järgi ja saan teada, et nad ongi talvel nädala sees ainult kella kolmeni lahti. Ahsoooo, huvitav kas selle info kajastamine väraval/uksel/FB lehel oleks äkki mõistlik mõte või mis? Või ongi nii, et „kõik ju niikuinii teavad“?

Ehkki päevapakkumiste osas on mul teatav skepsis (need peavad põhimõtteliselt olema võimalikult neutraalsed/turvalised, st mittemidagi ütlevad, et sobida võimalikult paljudele), tellingi siis seda mida on – pakkumisel olevad supi ja prae ning kuulen enda kõrva jaoks nii kummaliselt kõlavat küsimust: „kas toon need ühekorraga lauda?“ Vastan mõistagi „ei“ ja kuulen jätkuküsimust: „kas supp siis ennem?“.

Umhhh, see kostab minu jaoks sama kentsakalt kui et küsitaks: „kas soovite supi söömiseks ka lusikat?“ või „kas kallame kohvi tassi välja või joote otse kannust?“

Istun esimese ruumi nurgakesse ning jään ümbritsevat silmitsema – teate see koht on ju täitsa nunnu! Eriti õdusana mõjub sama ruumi vastasnurgas olev klaasuksega küttekoldeke selles hubiseva tulukese ja õhkõrna suitusvinega. Eluaeg ahiküttega korterites elanud inimesena oskan seda kodusena tajuda.

Napilt viie minutiga tuuakse lauda esimene käik – kõrvitsa püreesupp kitsejuustuga (hind FB lehel kirjas kui 4.- EUR, päriselt 4.50). Kaunilt sügavkollane püree on mõõdukalt rohelisega dekooritud ja valged kreemised juustutükid lisavad siia lisa-erksust. Püree ise maitseb just nii igav-neutraalselt nagu oli oodata, kuid ühe detaili eest oskan seda kööki küll kiita – nimelt on need juustuükid pealt lahtise leegiga veidi üle kõrvetatud, see pisuke mõrkjas-suitsune nüanss sobib rooga täiustama otse suurepäraselt, näidates professionaalsust ja hoolivust pisiasjade suhtes! Igatahes söön kausi tühjaks ja see on väga hea märk.

Veel viis minutit hiljem tuuakse teine roog (jällegi ilma mingi valikuõimaluseta tellitud, sest muud lihtsalt pole) „Pasta bolognese rukola ja parmesaniga“ (5.50). Ajastus on suurepärane, ehkki selle kõrval toimuv kiirustav saalikoristamine ja köögis tule kustutamine paneb mind tundma ajalises mõttes ebamugavalt. Tõele au andes – kell on juba ka kümme minutit kolm läbi ning seetõttu peaksin hoopis tänulik olema ja mitte torisema.

Roa väljanägemine on kenake, kollane pasta, valge riivjuust ja roheline lehekuhjatis moodustavad kenakese visuaalse struktuuri. Toit ise on aga taaskord sama neutraalne/turvaline nagu mu ettekujutus sellest. Juustu kreemisus, tomatipasta happesus, lihakübemete meeldiv rammusus ja aegamisi ilmnev väike vürtsikas õhetus – kõik see on kohane, ilus ja tubli ... aga kuidagi eriti eriliselt kiiduväärseks ei oska seda ka pidada.

Kokkuvõtet kirjutades vaatan imestades saadud tšekki ja proovin aru saada sellel toodud matemaatikast. Supipöial samal ajal näitab horisondist veidi ülespoole – see pisike suitsune aspekt oli ju tore. Praepöial jääb igavuse tõttu ehk mõne kraadi võrra vähem, kuid ka ikkagi püstipoolele – mitte midagi ju ette heita pole. Soovitus ... nohh veidi ikka soovitan küll, kasvõi hoone välise ja sisemise nunnususe tõttu ja võibolla parema toiduvaliku korral saaks see köök ka ennast paremini tõestada.

---

lugu ilmus siin

Pärl (Narva)

Mõni aeg tagasi anti mulle teada, et Narva ilmselt suurim restoran Pärl olla vahetanud omanikku ja peakokk olla samuti uus. Uudise esimene pool pole minu seisukohalt kuigi oluline, sest ega omanik süüa tee, aga uus peakokk on igatahes põhjus kohaleminekuks, isegi kui koha nimetus on samaks jäänud. Seda enam et asub see minu püsihotelli läheduses – muuseas, soovitan hotell Inger!

Saabun üsna avamise ajaks ning leian eest sisuliselt tühja saali, milles on aga ka õdusaid nurgataguseid, et ennast mitte liiga kõledalt tunda. Tõele au andes hakkas kohapeal oldud pooltunnikese jooksul siiski ka inimesi saabuma, mõistagi päevapakkumist tellides. Mina olin aga oma valiku juba veebimenüüst teinud ning jätsin pakkumised teistele.

Ahjaa, siiani vaevab küsimus, misasja tähendab puhveti veebilehel lause: „Armastus on salajane koostisosa, mis muudab al ur mel’si paremaks.“ Al ur mel ... hmmmmmmm.

Minu juurde astunud naisterahvas tabas poole jutu pealt küsida, et mis keeles peaks rääkima ning lülitus ümber päris heal tasemel riigikeelele – kiiduväärne detail Narva kontekstis!

Igatahes valin menüüs oleva ainsa päris-supi „Guljašš-supp“ (8.-EUR) ja jään ootele. Tühja saali juures on 15 minutine ooteaeg natukese üllatav, kui just rooga ei hakatud alles tellimise hetkel valmistama.

Visuaalne pool on kenake, kausis punane supp, eraldi kausikeses erkvalge hapukoor ja röstjälgedega ciabatta-viilak. Aroom jääb üsna leebeks ja vaid õrnalt tomatiseks-paprikaseks, ehkki guljašilt ootakse võimsamat lõhnajälge. Aga tuleb välja et ka maitse on üsna samasugune, hillitsetud, et mitte öelda magedapoolne. Ei puljongirammu, ei korralikult läbipraetud supipõhja magusat, vaid õige vähe tomatihappekest ja tasapisi õhkõrna hoogu koguvat vürtsikest. Tõsi küll, peenelt lõigatud keedetud loomaliha oli meeldivalt pehme ja ka porgand-kartul jms kohane kõik viks ja viisakas, aga ikkagi mage.

Roa kõige üllatavam ja maitseküllasem osa oli sootuks korraliku ja elusa küüslauguga praavitatud röstsaiaviilak, mille abil ja toel sai kausike tühjaks söödud.

Maja uhkeim-kalleim roog „Hirvefilee kirsi-veinikastmega“ (23.-EUR) saabus tellimuse hetkest u 25 minutiga, nii et ajastus kahe käigu vahel oli igati sobilik. Samas sobilik ei ole see, et tubli lihatüki tellimisel ei ilmu lauda korralikku lihanuga. Rohekas-hall tahmataoline dekoor koos ilmselt grillrestilt pärinevate purukestega taldrikuservadel on huvitav, kuigi mitte ülemäära esteetiline võte.

Õnneks oli roa peategelane ehk hirveliha fenomenaalses heas konsistentsis, korralikult laagerdunud ja peaaegu et parimas küpsetusastmes, tuntava puhta lihalõhnaga, grillkihiga pinnal ja roosatava mahe-pehme südamikuga. Paraku oli täpselt sama mahe-pehme ka maitsestus, et mitte öelda, et praktiliselt 0-maitsestusega.

Roa kõrvale valisin mitmest võimalusest grill-köögiviljad (oh rõõmsat üllatust, siin polnudki valikus tavalisi friikartuleid vms sööklalikke lisandeid), need olid samuti ilusat elus grilli näinud ... ja taaskord üsna maitsestamata. Isegi kirsikaste, millel võiks ju ometigi magus-haput sügavust olla, paitas pigem leebelt keelt, selmet võimast maitseelamust pakkuda.

Kokkuvõte pisut heitlik. Üldmulje on ju positiivne, eriti võttes arvesse samas puhvetis eelmise köögiga saadud elamust, muudatusega kaasnenud areng on selgelt heas suunas. Samas praeguse köögitoimkonna väga sordiini all olev maitsekeel ei ole midagi, mis vaimustust tekitaks. Siiski on supipöial horisondist nõksa kõrgemal ja praepöial veel mõni kraad püstisem, sest liha see köök mõistab menetleda. Soovitus aga ... see tuleb selline vaoshoitud ja stiilis: „ega Narvas just väga palju valikut pole, nii et vaadake üle ikkagi.“

---

lugu ilmus siin

Cafe Baltic (Tallinn)

Nimetus on ju intrigeeriv, kas ei? Et mida muhvi tähendab „balti“ kohvikukontseptsioonina? Mulgiputru või tsepelliine? Riia palsamit või äädika-kana? Või siis, kui vaadata nende wolt-peegeldust, siis ligi 30 sorti kohvijooke?

Kuna Narva mnt nurgal oleval aknal liikuv menüüpilt näitas mh sõna „supp“, siis ega minu sissemeelitamiseks pole rohkem vajagi. Üsna tühjas saalis seisis leti taga mitte-balti välimusega tegelane ning edasine suhtlus käis inglise keeles.

Esimene küsimus supi kohta kinnitas et supp on tõepoolest olemas – läätsesupp või nagu Wolt väidab „Türgi Supp“ hinnaga 3.90. Kui küsin, et kas midagi teise käigu sarnast on ka (oluline on siinkohal ingliskeelne väljend „second meal“ – hiljem seletan miks), siis näidatakse näpuga võileiva-valiku peale. Eeeee ... aga kas teil midagi muud pole, nt steiki või muud säänset? „Ei, nii paari nädala pärast ehk tuleb. Me alles hiljuti avasime ning lisame uusi asju, hiljem jõuame ka steikide ja muuni“

Ehh, mhh, nohhjahh. Võileiva-kultusest pole ma kunagi midagi arvanud, aga mängime siis seda asja kaasa. „Lõhe Röstsai“ (9.90) – miks ka mitte.

Jõuan külastada keldrikorrusel asuvat kohta, mida ka keiser jalgsi väisab ja veel veidi pukktoolil jalgu kõlgutada, kui minuni tuuakse ... võileib. Sõnatult.

Esimesena? Tuletan meelde, et letitagusega suheldes oli kasutusel mõiste „second meal“. Rõhuga sõnal „second“. Aga tuli esimesena. Suuuuur kuhil, mis on kaetud lõhelõikude ja idudega.

Nohh, jahh, ehh. Löön noa ja kahvli kuhilasse ja avastan leivaviilul (röstsai???) oleva kena kihistu. Toorjuust, kurgiviilud, idulehtede kihistu ja õrnad kalaviilud. Einoh, maitsev ja kena ja puha, ega ma ei vaidle. Aga kas ma telliks seda ise prae aseainena? Eimitte.

Vaevalt olen jõudnud eraldada kaks esimest ampsakat, kui tuuakse siis see, mida mina tellisin esimena ehk supilaadne nähtus. Sõnatult.

Krutoonide ja õlilaikudega kaetud kausitäis eritab aroomi, mis on vägagi meeldiv, pannes miskipärast mõtlema kenakese kanapuljongi peale. Kuid juba esimene lusikatäis toob pettumuse – mage ja hõre püree pole kindlasti see, mis tooks naeratuse minu näole. Üllatava kompensatsioonina selle mageduse eest üllatab aga mõõdukas vürtsisäde, mida ei tasakaaluste midagi, ei magusat, ei soolast, ei happekest. Igatahes sõin ära alla poole, panin mantli selga ja lahkusin. Sõnatult.

Kokkuvõte üsna sügavalt eitav. Kõigepealt tuletan jälle endale meelde – ära mine uude kohta, mis pole ennast veel ise selgeks mõelnud. Teiseks proovib praepöial ennast ümber mõtestada võileivapöidlaks ja muutub selle käigus küsimärgiks – et mis mõttes nüüd siis „Baltic“? Supipöial aga näitab välja aga siirast arusaamatust – mida nad mulle serveerisid? Soovitus? Mille kohta? Võibolla selle koha pidajad kasvavad suureks ja mõtlevad välja, et mida nad tahavad selle nime all pakkuda ja siis räägime uuesti, aga pigem ei.

---

lugu ilmus siin

Tommi Grill Metro (Tallinn)

See on alati tore hetk, kui kohtad vana tuttavat kuskil ootamatus kohas. Nii käis minustki mõnus äratundmise jõnks läbi, kui nägin nimetust „Tommi Grill“ uudses kohas. Tõsi küll, kohe ei saanud sisse hüpata, kuid peale telemajas käimist seadsin sammud tagasi sama koha juurde ja tegin suure klaasukse lahti.

Njaa, ega nüüd vana samanimelise kohaga, nii tuttav Tatari tänavast, pole siin just liiga palju ühist, aga see-eest oli leti taga ikkagi tuttav nägu. Kogenud kõrtsmikuna ei läinud mees muidugi familiaarseks, vaid säilitas täis-professionaalse suhtumise. Ühest küljest pole selline äratundmine just hea, sest siis võib köögipingutus olla tavapärasest panustamisest eksitavalt kõrgem. Teisest küljest aga ... no mis ma siis saan parata, kas pean valehabeme ette panema või :D

Külma-tuulise-tatise sügisõhtu kiuste polnudki saal päris tühi, aga igatahes, kuna mul oli menüü juba ette veebist järgi vaadatud ja peremehel käed-jalad mitte liiga hõivatud, käis kõik edasine vägagi ladusalt.

Vaevalt möödus viis minutit tellimisest, kui jõudiski lauda esimene valik „Seljanka“ (8.-EUR). Tõsi küll, puhveti veebimenüüs väikese nunnu näpukaga „Seljanaka“ aga no mis sellelgi variandil viga on, eksju. Seda enam et lõhn tervitab mõnusa koduse käepigistusega, rääkides praetud supipõhjast ja lihast. Visuaalne pool puhas nauding – dekooriks roheleheke, kõrval eraldi hapukoorekese valge silm ja kuldne sidrunisegment.

Leemeke on just nii happene, nagu mina sellest supist ootan. Tihe-tomatine leemeke, kahte sorti viiner-vorstikesi, kahte sorti liha, sibulake ja kurgike – puhas klassika. Nohjah, tipptase see võibolla pole, lisaelemente võiks siin veel olla täis-gasmiks, kuid umbehää ikkagi. Kauss saab tilgatumaks söödud ning see on parim kvaliteedimärk, mida ma anda oskan.

Kakskümmend viis minutit stardihetkest arvestades saabub ka teine valik: „Lehtpihv veisesisefileest küüslaugu-ürdikartuli ja punaveinikastmega“ (25.-EUR). Lauda toomise hetkel peab härra vajalikuks mainida: „Küpsusastme kohta ma küll ei küsinud, aga ajakirjandusega kursis olles praadisime nii vähe kui võimalik. Samas kuna see on nii õhuke viilakas, siis ega väga palju teisiti teha ei saaks.“. No tore ju, või mis? Professionaal teab, mida teeb.

Ja no ilus on see tulemus, seda ei saa kuidagi eitada. Juba lõhn – sisemine koopainimene hingab kopsud praetud liha lõhna täis ja möriseb rahulolevalt: „täna oli hea jaht!“

Suur latakas pannil kõrvetatud liha on peaaegu et parimas küpsusastmes ning meeldivalt maitsestatud ... no võibolla tiba soolakas, kuid see ei häiri, kuna pole siiski dominant. Vokitud köögiviljade puhul muutub see soolakoorem siiski juba veidi häirivaks, kuid samas magus-marjane kastmeke leevendab seda muljet. Parimas krõbedusastmes kale- ehk lehtkapsakrõps oli suisa kulinaarne meistriteos, väike aga oluline detail suuremas pildis.

Ja teate, seekord ma kirjutan omaette kiitva rea ka kartulite kohta! Need pole lihtsalt ilusalt välja nägevad tärkliseplönnid, vaid erksalt ja mõnusalt maitse-elamust pakkuvad küslakartulid. Ja see pole veel kõik! Mitte lihtsalt kuivatatud küslapulbri või küüslaugu-sool pole siin mängus, vaid päris elus küüslaugu-ürdi-õlisegu, millega need pruunistatud lõigudon kokku mökerdatud. Vaadake kallid kaimud, seda kõige lihtsamat lihakõrvast on võimalik pakkuda moel, mis paneb heldima!

Kokkuvõte seekord väga kiitev. Supipöial on üsna tipmises asendis, kiites pingutust seljankasõbra rõõmustamiseks. Praepöial on ilmselt kuskil 95-99%se kiitmise tasandis, öeldes et nii tulebki karnivoori ürgset olemust kõnetada. Soovitus on väga kerge tulema, ilmtingimata minge ja astuge läbi!

---

lugu ilmus siin

Muna-singi-määre

Kui oled tiba liiga suure tüki sinki ostnud ning see kipub sul külmikus seisma jääma, siis saab ta ära kasutada millekski uueks. Singikreemi on vast igaüks saanud kui mitte ise teha, siis maitsta nt võileivatordi vahekihtidena.

Ja no selle tegemine on sama lihtne kui söömine. Tuleb lihtsalt hetk mõelda, et mis lisandid sinna juurde sobivad. Oli ju, et esimese asjana tuli pähe küüslauk? Tubli! Mingid piprakesed / maitseainesegud sinna juurde? Veelgi tublim!

Kui on taisem-kuivem sink, siis pane blenderisse ka tükk võid, nt Saaremaa küüslauguvõid, kui sihandset juhtub olema.

Nagu nimi näitab, lisasin mina seekord ka paar keedumuna, et oleks heledam-muhedam-kreemisem (ainult singist tehes jääb tulemus veidi sõmeram). Ja siis tilgakese õli, et oleks vedelam ja lusikatäie toorjuustu, aga seda viimast ei pea ju, onju. Pisut pigistasin ka sidrunimahla, sest väike happene nüanss tundus sobivat. Järgmine kord panen nt paar piprakurgikest. Või marineeritud tšillikaunakest. Või no kus mina tean, mida ma järgmine kord lisan, kesse hullu tegusid ette oskab näha!?

Pilt tume (sest õhtu) ja mitte-representatiivne (sest ei viitsinud kõiki osiseid taas lauale otsida). Sina tee paremini ja teistmoodi, onju :)

Lugu üksildasest hernesupist ... Ehk supipöidla seiklused suvepealinnas

Pärnu köögimaastik pole põhimõtteliselt parem ega halvem teistest linnadest, siin on oma pärleid ja oma põrumisi. Aga vaata külastuskogemused ei kujune ainult köögipõhiselt, üks ja mõnikord suisa määrav osa on ka sellel, et kas kunde tunneb ennast teretulnuna ja tähelepanduna või mitte. Pärnus juhtub selles osas apsakaid rohkem kui mujal ... või on see lihtsalt olnud mingi halb õnn ja loterii, mine tea.

Seda et mingi ühe koha külastus on vussi läinud, seda juhtub ikka. Aga et kaks puhvetit järjest ühes linnas ühe päevaga alt veavad, see moodustab juba rääkimisväärse loo. Liigun mina ERR Pärnu stuudio poole kella kahe paiku päeval ning näen, et HooV nimelise asutuse värav on lahti, tänavale paigutatud harkjalg lubab kenasti suppi ja praadi ja puha.

Tulen mina tund hiljem peale saate lõppu sama teed pidi tagasi ja ... värav on kinni! Harkjalg on aeda tõstetud, värav on suletud moel, et näib nagu oleks see kruvidega kinni tõmmatud. Näen isegi aknast, et majas sees keegi liigub, kuid kui üritan helistada – noh järsku öeldakse et „teeme 10 minuti pärast jälle lahti“ vms – telefon teatab masinhäälselt, et „number pole kättesaadav“. Ei mingit seletust toimuva kohta isegi FB lehel ning seda isegi mitte järgmisel päeval väiksese vabandusena stiilis: „meil oli tõrge/avarii/arusaamatus, vabandame“ vms.

Noh longin siis edasi, kuna asja on bussijaamas olevasse Cargobussi letti, siis otsustan et proovin samas majas paiknevat Pagaripoiste kohvikut. Noh et puhvet on puhvet ja mõnikord pakuvad need lihtsamat sorti asutused veel parimaid elamusi, kas pole?

Astun sisse, tuvastan letil supipakkumise sildi ja näen parasjagu kassa ees seisvat kundet, kes maksab mingi praelaadse asja eest. Sammun seega julgelt leti ette, tellin supi ja kuni seda kaussi kallatakse, küsin „et kuskohast ma näeks, mis praade olemas on“ ... saan vastuse, et „ei olegi enam, otsa said, ainult suppi saabki nüüd“. Ei mingit vabandust või küsimust „kas saan teile midagi muud pakkuda?“. Või pakkumist: „tulge homme/hiljem läbi, küllap siis saab!“ vms. Lihtsalt lüüakse see supp kassast läbi ja asi vask.

Njah vaadake kliendikogemus on umbes nagu sapöörilgi – üks kord läheb midagi valesti ja sellest piisab. Kui tegu pole just mingi monopoolses seisundis oleva ainukese putkaga kuskil elava liiklusega maantee ääres, siis missugune on kliendi motivatsioon teine kord uuesti tulla õnne proovima?

Ahjaa, et kuidas see supp siis oli? Einoh, klassikaline ja tubli hernesupp tiheda ja maitsva leemega, väheste lihakribalatega ja tangudega. Ilma ühegi katseta muuta seda võlumuselt ilmekamaks nt mingi supi pinnale lisatud muruhakke vms abil. Selline tõhus ja turvaline värk, mille tõttu võiks ju isegi kaaluda tagasi tulemist, aga no ma ei tea.

Kokkuvõtet seekord ei tule ega saagi tulla, sest ühes kohas jäeti mind värava taha ja teises ei vaevutudki seletama, et miks päratlõunasel ajal pole eriti nagu midagi pakkuda. Niru lugu.

---

lugu ilmus siin

Ringvaates Supipöidlast

Umbes 15 aasta pikkusest toidublogimisest kasvas u viis aastat tagasi välja regulaarne erinevate puhvetite kohta ülevaadete tegemine ehk Supipöial - sellenimeline rubriik Õhtulehes.

Viis aastat ja igas aastas u 40 kirjeldust, see teeb välja ligikaudu 200 läbikäidud kohta ja kirjeldust, mida võib laias laastus jagada kolmeks - lihtsad puhvetid, omamoodi veidrad ehk kontseptsiooniköögid ja kolmandaks nö fääntsid restoranid. Parimaid toiduelamusi võib tihtipeale saada nendest lihtsamatest asutustest, sest sinna minnes on ootused madalad ja ka juba lihtsalt "normaalne" toit ületab selle positiivse tasemega, samas kui minnes kuhugi nooblisse asutusse on ootused kõrged ja seesama "normaalne" jääb allapoole latti.

Selle saate jaoks valisin näidetena välja hiljuti Pärnus külastatud Einela, Narva-Jõesuus tegutseva Franzia ja telemaja enda all asuva kohviku.

Turistilõksude positiivse näitena sai aga valitud Tallinna vanalinnas tegutseva Olde Hansa, kes oli nõus tooma ka oma suurepärase seenesupi meile proovimiseks otse stuudiosse.

Küsis Marko Reikop, saatelõik järelvaadatav siit.

Ramen Taro (Tallinn)

Mõni koht on ikka päääris üllatav. Kõndides ühest meediamajast teise, seisatan Kunderi tänaval ühel tänavanurgal, et guugli kaudu järgi vaadata, mida teisel pool tänavat olev poolkeldris paiknev rameni-koht pakub. Noh et kas lisaks ramenile – mis teeskleb supiks olemist – on ka midagi prae sarnast. Jällegi osutub, et wolti-rakenduse keskkonnas olev info on parem ülevaate saamiseks kui puhveti enda insta-konto (sest viimases pole ju teksti).

Miks ma sellest seisatamisest üldse kirjutan? Aga selleks et anda edasi kontrast ja üllatus, mis tabas mind sisseastumise hetkel. Väljaspool keldrikest on inimtühi tänav ning selle minuti-kahe jooksul, mis ma oma otsingut teen, ei astu uksest kedagi sisse välja. Seespool aga – see tibatilluke keldriruumike on rahvast tihedalt täis! Umbes 15 ruutmeetrisel pinnal paikneb lahtine köök, milles askeldavad kaks inimest, kaks lauakest ja seinaäärne lett, millede ääres sööb või ootab tellimust lisaks minule veel 9 inimest! Et nagu kuidas??? Kuskohast nad tekkisid ja miks neid nii palju on tihedalt külge külje kõrval koos?

Põhjamaalasena tabab mind mõistagi esmalt soov lahkuda (liiga palju inimesi, pealegi peaksin istuma võhivõõrastega ühte lauda!). Kuid teisalt – midagi ju peab olema selles puhvetis väga erilist, et kõik need ülejäänud on ennast siia kokku pakkinud?! Astun leti äärde, esitan oma tellimuse ja küsin: “kas siin on alati nii palju rahvast?“ Piiga vaatab naeratusega saali ja ütleb: “oi aga praegu pole veel palju, lõuna ajal on tihti järjekord uksest välja!“ Jeerum. Järjekord? Päeval täna, kui enamik puhveteid ägab raskeid aegu kurta? Ma tahan seda imet siis ilmtingimata oma keelel tunda, et mis kraam paneb inimesi siia kokku käima.

Ramenite osas esitan küsimuse, et kas mõni nendest on ka vürtsikam, mille peale kuulen, et tõepoolest on ja et see ongi ka tänane päevapakkumine „Terav hakata ramen. Sealiha puljong, chashu kaste, nuudlid, terav miso pasta, muna, murulauk, seesamiseemned, chashu sealiha, bambuse võrsed.“ Hinna osas selgub selline vahva rida, et wolt kaudu tellides oleks see 13.90, kohalikus letimenüüs 10.90, kuid päevapakkumisena 8.50.

Teokarbisuuruses ruumis on keeruline end mugavalt tunda, kuid pressin end siis väikese laua ääres vabale kohale ning jään vaatlema eri-ilmelisi ning üsna rahvusvahelist seltskonda, mis kinnitab taaskord eeldust, et midagi peab siinses köögis olema erilist, sest ilmselgelt ei tule siia keegi atmosfääri ja mugavuse pärast. Senikaua aga ka seletan, et chasu on jaapanipärane mõiste seakõhu marineerimiseks/küpsetamiseks kasutatava maitsesegu kohta, mis koosneb mõistagi eelkõige sojakastmest ja siis kas sakest või riisiveinist või mirinist ja muudest kohastest maitseainetest.

Viie minutiga saabub kiirelt ja kekendunult toimetavast kööginurgast minuni rameni-kausike, mille mõnusalt vürtsikas aroom katab pisiruumi ja paljude inimeste/söökide kohaolust tingitud paratamatu lõhnafooni. Ramen on üks selline imetegu, mille peamiseks olemuseks on muuta kausitäis odav-tõhusat, aga maitsetut ballasti ehk nuudleid millekski maitsvaks puljongi abil. Ja nii ka siin taldrikus huvitab mind justnimelt see leemeke ning need vähesed lisandid, mis lisaks kõhutäiele (mida mina ei jahi) ka maitseid annavad (mida mina jahin).

Ja oi teate kui hea see oli! Mõnus ja üldaasialik kombo sojakastmest, seesamist ja kergest happekesest tegi külmal sügispäeval pikikarva pai. Küsisin teadlikult vürtsikat versiooni, teades et jaapani köök ei ole eriline sädemepilduja ning nüüd ka see tšillitäpine soojus polnud kaugeltki mida tulitavat, vaid mõnusalt soojendav. Mõni liistak sealiha, paar tükikes marineeritud bambust, kaks perfektselt poolpehmet munapoolikut ... kõik see oli mõnna-mõnna. Andku hea pererahvas andeks, et nuudlitest sõin ma ära vast maksimum veerandi, aga sellestki piisas, et saada kõhtu rahuldustpakkuvat täistunnet.

Teiseks käiguks võtsin maja ainukese mitte-rameni ehk „Chashu kauss“ (chashu sealiha, seesamiseemned, roheline sibul, chashu kaste, oavõrsed, bambuse võrsed, yuzu õli, hiina kapsas, riis, majonees.) hind Woldis 9,90, kohapeal 8.50.

Asjaolu, et see toodi poole ramenitarbimise pealt, ei häiri taolises keldriurkakeses põrmugi. Nagu ka narmendavate servadega matid laudadel või üleüldine kulumus ja küünarnukitunne ja kondenspiisad ukseklaasil ... see kõik sobib siia orgaaniliselt hästi

Jällegi kausi põhisisu ehk suur kulbitäis kleepjat sushiriisi jätab mind üsna külmaks, ehkki kohati on ka see läbi imbunud võluvatest aasiapärastest maitsetes (sh mingi eriti rammus ja maalähedane sojakastme versioon). Lihaviilud, majonees, muru ja roa põnevaim osa – kergelt marineeritud hiina kapsas, see leiab minus tänulikult oma uue kodu. Tänu eelmise roa vürtsikale vundamendile jääb teise käigu maitsemulje veidi kahvatumaks, aga tore oli seegi enne külmavõitu ja tuulisesse oktoobrisse astumist.

Kokkuvõte üsna-üsna vaimustunud ning seda eelkõige lahedaima tajuhäire pealt. Astudes sisse null-ootustega ja sattudes tihkelt sööjaid täis pakitud ning ridamisi kaasamüügiga tegelevat aasiakasse jäin ma rohkem kui rahule. Supipöial on täies püstisuseastmes, praepöial veidi küll madalamal, kuid üldhinnang on selline, et ma kohe igal juhul soovitan. Soovitan lausa kaugemalt kohale sõita, sest see pisike toredusekeldrikoopake väärib seda!

---

lugu ilmus siin

Da Vinci Solaris (Tallinn)

Kuna oli Solarise keskusesse asja, siis otsustasin vaadata, kas siin majas on ka midagi toidukohtade valikus muutunud – nonäed, oligi. Neljanda korruse peal on jälle uus – vähemal minu jaoks – üritaja, seekord Da Vinci nimeline puhvet, kellel on ketis praegu kodulehe andmeil 7 erinevat puhvetit mitmel pool üle Eesti. Mõnes mõttes on selline lähenemine hea, luues vähemalt eelduse, et neis kõigis peaks olema tagatud mingi ühtlane ja piisav kvaliteet, muidu ju pinnal ei püsiks.

Teisipäevasel õhtupoolikul on siin päris palju rahvast, mitmekümnest lauast on hõivatud julgelt 70-80%. Personali askeldamist jälgides jääb mulje, et vähemalt saalipersonal on saanud päris tasemel koolituse. See on üldelamuse loomisel väga oluline komponent, seda vähemalt esmamulje loomise tasemel – ja see määrab suure osa külastuskogemusest.

Nii suure saali ja lauateeninduse puhul oleks olnud ootuspärane, et on ukse peal keegi saaliülema sarnane, kes lauda juhib ja siis juba kunde edasise käekäigul pilku peal hoiab. Seda küll ei olnud, kuid edasine toimus ikkagi ladusalt, mis kinnitab teesi heast ja koolitatud meeskonnast.

Vähem kui viie minutiga oli mul menüü käes ning ka tellimus esitatud, see on kena tulemus. Tellimuste märkimisel pidas proua vajalikuks poolvaikselt üle täpsustada, ilma vastust ära ootamata (kuid võimaldades soovi korral vastu vaielda): „see on siis esimene käik“ – jällegi plusspunkt.

Enne esimese käigu toomist saabus lauda korvike halli soolaka ciabatta viiludega ning ehedalt basiilikuse maitsevõiga – kena tervitus!

Alustuseks siis „Sitsiilia mereannisupp“ (Tomatisupp mereandide ja lõhega, 13, 95 eur), mis saabus u 10 minutiga. Tellisin kerge kõhklusega, sest oletan et tegu saab olema kiirelt soojendatud mereandide sügavkülmseguga, mis paraku ka tõeks osutus. Einoh, supp oli ju tervikuna maitsev, tugevalt tomatise aroomiga, rõhke porgnadiriiviga, happeline ja vürtsikas. Kreemiseks ja lagunevaks muutunud lõhekalatükikesed polnud küll eritanud erilist kalajälge maitsesse ega aroomi, samuti nagu ka karbiloomakesed.

Kuid kalmaari- ja kaheksajala jupikesed olid paraku kummised, nii et mõistlikum oli valida nende allaneelamise taktika närimispingutuse asemel. Nende kahe merenähtuse küpsetamine peab toimuma eraldi, kas kiirelt ja värskelt grillimise või siis väga pika hautamise teel, kuid külmsegu pottiraputamine annab kehva tulemuse. Vaatamata sellele sõin kausi jäägitumalt tühjaks – ning see on juba ju päris hea näitaja.

Plusspunktina läheb aga kirja asjaolu, et kausi eemaldamisel küsis blond proua hoolival ilmel: „kuidas maitses“ ning reageeris kummisuse komentaarile arusaava-kahetseva näoilmega.

Teise käiguna „söeahju grillide“ rubriigist „lambakotlet päikesekuivatatud tomatitega“ (11.95). Lisandiks „grillitud köögiviljad“ (3.95) ja kastmevaliku küsimuse peale esitasin vastuküsimus – aga mida soovitate – ning selle alusel „punase veini kaste“ (1.95)

Toit saabus u kahekümne minutiga tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, võimaldades lõpetada esimese käigu ja mõõdukalt oodata. Esmamulje on suurepärane – triibutamine ei ole võtnud maniakaalset tühja-taldriku-kunstipärase-täitmise vormi ning visuaalne struktuur taldrikul oli kenasti väljapeetud.

Grillköögiviljad – kas teate see oli imeilusalt ja aromaatselt tõepoolest grill!!! Suitsulõhn ja pärisgrillitriibud, see mõjub apetiitselt. Kaste – poeem marjasest-veinisest kuumast sulmamarmelaadist.

Kotlet ise mõjus aga kummastavalt. Kes ise on kunagigi kotlette teinud, see teab, et päriselt ja ainult lihast tehes on tulemuseks tihke ning hästi lõigatav tulemus, mis sõltuvalt liha tüübist ja küpsetusastmest on kas mahlane või mitte. See pätsike siin nägi välja väga apetiitne oma grill-triipudega, kuid tekstuurilt oli ... eeeeee ... lagunev, mitte lõigatav. Värvi järgi võis see olla tõesti kuivtomatite ohjeldamatult ohtra kasutamise tulemus, kuid lõhna ja maitse mõttes jäi mulje tumepunasest saiakotletist. Jah tõepoolest lambaliha hõrk ja spetsiifiline maitse oli ka ju kuskil olemas, kuid selle tuvastamine nõudis keskendumist.

Positiivsust lisas aga proua vahepealne laua juurde astumine, esitamaks hoolivusküsimust: „kas kõik on korras, kuidas maitseb?“

Kokkuvõte tuleb siiski pigem positiivne. Supipöial pole küll kuigi palju kõrgemal horisondist, kahjatsedes põhjamaalaste oskamatust lõunamerede elukate käitlemisel. Praepöial võtab samamoodi nuriseda mõningate detailide üle, kuid jääb üldjoontes rahule. Ketipuhvetite eripära – ei midagi säravat erilist, kuid üldjoontes ikkagi rahuldav elamus. Plusspunktike tuleb aga rõhutatud hoolivuse ülesnäitamise eest, seda tasuks teistelgi õppida.

---

lugu ilmus siin

Di-Jo Meal (Narva)

Ikka tuleb ette asju ja olukordi, mille kohta saab öelda „esmakordselt“. Nimelt läksin ma esmakordselt sööma ühte asutusse, mille kohta nägin uudist, et see läheb nüüd kohe kinni. Või siis õigemini, et formateerub ümber mingiks uueks asutuseks uues kohas ja uue nime all.

Alustuseks hakkasin ma otsima selle puhveti kohta mingit täiendavat infot ning leidsin vaid kummalise facebooki-lehe, mis oli loodud kajastamaks korraga kolme erineva koha tegevusi. Sellelt polnud aga võimalik aru saada, et mida siis konkreetselt selles, Fama-keskuses paiknevas söögikohas pakutakse.

Jällegi esmakordselt läksin ma selleks Bolt lehele, et näha, et mida sealtkaudu oleks võimalik soovi korral tellida antud asutusest. Kui nägin, et on olemas nii supi- kui praevariandid, oli pilt selge – selle söögimaja vaatan ma üle.

Kohale saabudes hämmastas eelkõige erinevus kuulutuse ja reaalsuse vahel. Nimelt räägiti nende sulgemis-teates „viimasest võimalusest nautida mugavust ja meeldivat atmosfääri“, tegelikkuses oli see aga kaubakeskuse koridori uksenurgas paikneva välileti ja väikese latriga, kus oli võimalik end kära-müra sees küll laua taha istutada, kuid vaid selleks, et vaadata, kuidas klaas-seina taga asuvas poes valitakse kassitoitu või spinninguritvu.

Umbkeelne teenindaja pole Narvas kahjuks üllatus. Isegi lihtsaima tellimuse, koos näpuga eestikeelses „munüüs“ näidates oli letitagune inimene segaduses. Tellimuse summat ta isegi ei üritanud välja hääldada, eelistades seda kirjutada paberilehele.

„Seljanka“ (5.-EUR) saabus minuni mõne minutiga, mis on täiesti arusaadav, kuna olin ainus külastaja. Ainult et saabus ta ühekordsete nõude komplektis. Kohapeal söömiseks. Mitte kaasamüügiks. Ma oletan, et välisukse lähedus võib viia mõttele panna koos päristaldriku ja – lusikaga punuma, aga tegelikult ma ikkagi ei saa sellest väikesest hoolimatuse aktist aru.

See, et hapukoor serveeriti eraldi, aga mitte supi sisse lisatuna, on samas jällegi kiiduväärt. Et supi kõrvale pakutakse kaks leivatükki – kah jällegi tubli, mis sest et mina neid ei tarbi. Supp ise oli sellisel OK tasemel, et ära ta süüa ju võis, aga eriti kiiduväärseks ei oska hinnata. Veidi liiga happeline/marinaadi- ja oliividepõhine, aga see pole patt. Jubepeeneks hakitud vorstitooted ja kanaliha – pikast soojendamisest oma maitse kaotanud, aga kohane. Supi pinnal ole jämedalt hakitud „maitsemuru“, mis ei evinud ei lõhna ega maitset ... noh aga ka ei häirinud. Kausi helpisin tühjaks, seeda viga ei midagi.

„Veisekotlet“ (8.50) tekitas tellimus hetkel arusaamatuse ja küsimuse, et kas burger? Näitasin jälle näpuga ning vastuseks kõlas venekeelne: „aaa, et garniiriga“. Noh ja lauda toodigi sisuliselt hamburgerisisu, ainult et saiapätsi asemel oli taldrikul lisaks friikartulisektorid. Et toodi ühekordsetes nõudes ning et süüa tuli plastriistadega, on ilmselt juba selge. Et toodi siis, kui olin supiga vaevalt poole pealt jõudnud, ei ole ilmselt kõneväärtki.

Alguses ei saanud ma aru, et mis kummaline lõhnapilv end laua kohal laiali laotab, kuid siis mõistsin. See on see kummaline juustutaoline toode, mida armastatakse burgerite vahele panna, kuna ta sulab nii hästi. Ja lõhnab enam-vähem nagu juust, ainult et maitseb ei kuidagi.

Kotlet ise maitses ju täiesti normaalselt. Ei hästi, ei halvasti. Marineeritud kurk, punase sibula rõngad, salatileht, kaste – kõik see, mis muidu käib burksi sisse. Mitte midagi ei ole valesti. Aga mitte midagi pole ka kõneväärne.

Kokkuõte arusaav. Ma saan aru, miks nad uksed kinni panevad. Nii supi- kui praepöial vaatavad lootusrikkalt tulevikku, et vast oma uues kohas ja kehastuses tehakse midagi paremini.

---

lugu ilmus siin

Lehe kohvik (Pärnu)

Lehe kohvik on üks neid väheseid Pärnu puhveteid, mis saab öelda, et ta on samas kohas ja sama nime all töötanud juba aastakümneid. Mõistagi on selle aja jooksul toimunud muudatusi ning nüüd hiljuti läbitud „totaalne muutumine“ (nagu kirjutatakse vastavas leheloos) tuletas meelde, et sinna majja ma polegi veel oma pöidlaid torganud. Ega’s midagi, tuleb kohale minna!

Suvehooaeg on läbi, rannarajooni pargid üsna inimtühjad, kuid ilmselt kirjeldatud muudatuste ja kirjatüki mõjul pole pargiäärses kohvikus küll mitte külastajate tulv, kuid siiski mõningal määral inimesi (suisa ligi 10), kes minu külastuse ajal kohal istuvad või läbi astuvad. Leheloos mainitud lauateenendust siiski ei ole, tuleb ise leti juurde astuda ja tellimus sisse anda – aga no see nüüd ka mõni mõis, eksju.

Paarikümne minutise ooteaja järel aga ilmnes esimene probleem. Lauda toodi ... tadaaaaa ... mõlemad tellitud road. Korraga! Miks? Miks on see justnimelt Pärnus korduma kippuv viga?

Ma saaksin sellest veel aru, kui apsakas juhtuks suvisel tipphooajal, kus personalil tuli takus ja ei jõuta klientidele rohkem tähelepanu pöörata kui hädavajalik. Või kui tellimuse võtjaks ja lauda toojaks oleks kaks eri inimest. See ei õigustaks hooletust ja hoolimatust, kuid vähemalt selgitaks asja. Praegu aga nägi tellimuse võtja, et ma tulin üksi, tellisin üksi, istusin tema nina ees olevasse lauda üksi ... ja ikkagi toob ta lauda korraga kaks toitu! Mis ma olen mingi hiromant või, et mul on kaks suud, millesse korraga mõlemat sisse ahmida? Seletan juba ei tea kui mitmendat korda lahti, miks selline käitumine on vale – esiteks näitab see lihtsalt (mõtte-)laiskust (stiilis „ah ma ei viitsi kaks korda käia“) ja hoolimatust, teiseks sunnib klienti sööma juba jahtunud toitu („ah käib talle nii küll“).

Aga olgu, asume nüüd siis toidu kallale. „Mereannisupp. Hooajalised köögiviljad / ahven / forell /krevetid /vutimuna“ (7.-EUR). Veidi kahkja leeme pinnal hõljuvad lillad võrsed, roheline muruhake ja vutimunad annavad kena visuaali. Tugevalt kalane aroom lubab head ja sügavat maitset. Esimene lusikatäis aga ... õfffff kui soolane! Tõsi küll, see maitsefoon soola taga on ju meeldivalt paika tuunitud, on nii köögiviljast magusat kui ka vähest vürtsi lisaks kalalisele mekile, kuid sool käib tugevalt üle. Nokin valge ja punase kala tükid, kahte mõõtu krevetid ja ühe väheldase karbikese leemest välja, peenelt ribastatud köögiviljad peale selle, kuid vaatamata sellele et olen paadunud supisõber, jääb ligi pool soolaleemest minust sinna taldrikusse alles.

Enne teise käigu kirjeldamist kaks vahedetailikest. Esiteks levinud kombest, et supi juurde tuuakse tavaliselt vaikimisi ka mingi leivapaluke, olgu siis määrdevõiga või ilma, pole siin majas kuuldud. Noh mis ikka, nende valik. Teiseks see, et peale supikausi eemalelükkamist ja prae kallale asumist ei suvatse minu lauast möödunud klienditeenendaja kaussi ära viia, rääkimata viisakusküsimuse esitamisest. Kah valik.

„Lammas. Lambakotlet / kartuli- ja kaalikapüree / minibrokoli / nuikapsas / bearnaisekaste“ (16.-EUR). Visuaalne pool toidust on kaunike – moodsal moel pikipoolitatud beebiporgand ja brokkolike koos juba tuttavate lillade võrsete kuhilaga ja asjakohase kompositsiooniga annavad kena mulje.

Roa meeldivaim osa oli viimasena kirjas olev kaste. Tõsi küll, bearnaise kaste peaks küll olema helekollane, siinses versioonis on aga miskipärast üsna tume pruun, kuid see pole oluline, sest tõepoolest meeldivalt ürdine ja maitseküllane sooritus teeb keelele pai.

Kotlet on kenasti mahlane, peale lahtilõikamist ja kahvliga survestamist on see ilusalt voolava lihamahla pilt kenake vaadata. Maitse aga ... njah, selgub et supi soolasus pole siin majas juhuslik, ka see kotlet ei maitse mitte lamba, vaid soola järgi. Selle foonil tundub kaalika-kartulipüree leebe ja isegi maitsetuna, kuid vähemalt tasakaalustab soola halastamatut survet.

Alles peale puhvetist lahkumist umbes kahe-kolmeminutise jalutuskäigu järel taandub soolane üldmulje niivõrd, et keelele ilmneb spetsiifiline lambalihamaitse, mis mulle ju nii väga meeldib. Kahju aga, et see oli soolaümbriku sisse peidetud.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial kiidab kalasupi hoidmise eest valikus – seda ei tee just paljud – kuid jääb soolasurve tõttu horisondist nõks allapoole. Praepöial kerkiks ju kastme maitsekülluse võrra üsna üles, kuid ka siin on soola-ankur seda takistamas. Teenendusvead panevad üldmuljele aga päris põõna. Seda puhvetit mina selle konkreetse külastuse põhjal soovitada ei saa. Suisa kahju kohe. Kuid küllap elab aastakümneid endale head renomeed üles ehitanud asutus ka selle arvamuse üle.

---

lugu ilmus siin

Simple Resto (Tallinn)

Minu seisukohalt väga edukas kohas – Kuku raadio stuudiost ERR raadiomajja suundudes otse tee peal – on üritatud juba mitut toidukohta pidada, nüüd on selles kohas Simple Resto. Paraku koosnes seekordne külastus tajuhäirete kogumiks, mis paneb kahtlema, et kas ka see üritus püsima jääb.

Mingit välireklaami silma ei jäänud (noh kasvõi tagasihoidlikku harkjalga tänaval), kuid pilk uksele kinnitab, et see koht peaks lahti olema. Kella kümnest neljani. Restoran? Kümnest neljani ja resto? Noh olgu.

Olgu küsimus tumedates klaasides või milleski muus, igatahes väljast ei jää mingit kutsuvat muljet. Esimene katse ust avada annab tunde, et see on vist lukus ... või siis mitte? Aaaaa, lihtsalt TUGEVALT tuleb tõmmata. Sees valitsev hämarus ja inimtühjus paneb küsima leti tagant püsti tõusnud piiga käest: „kas te olete ikka avatud?“ Jaatava vastuse peale astun edasi ja imestan – kell on üks, lõunasööjaid peaks olema ju ometigi ... aga näe ei ühe hingelistki!

Lühike menüü seinal ning ainumas supp selles. Noh olgu, õnnelik sellegi üle. „Kana-nuudli supp“ (4.20). „Supi saate võtta sealt“, viipab kerge aktsendikesega armsa olekuga neidis. Umhhh ... sellist olukorda pole minu söömarikogemuses vist olnudki, kui mind saadetakse buffee-letis oleva sisuliselt tühja supilähkri juurde. Noh olgu, kulbiga kaapides saan veidi hõredaid jääke, kuid imestan ennast kringliks, et kuidas kella ühest on selline pilt ... mida nad siis edasi teevad? Kas kuskil keeb uus supilaar?

Aga olgu, kogus pole oluline, maitse on põhiline, onju. Einoh, viga ju pole. Leemeke on küll vesine, ilmselgelt puljongimaitseaine peale ehitatud, kuid siiski meeldiv. Mõned hõredad nuudlid, kartulitükid ja lihakübemed – pole neilgi otse häda.

Praena küsin „Veiseliha kotletid kreemjas sinepikastmes“ (7.50) ja kuulen küsimust: „mida kõrvale?“ Ahh et mida pakute? „Kartul, riis, tatar!“

Aga kas saan neid mitte võtta, selle asemel salatit rohkem? „Oi aga salat on hinna sees, siis ma ikka soovitan ... “

Aga kui ma ei soovi? „Noh olgu“. Ja jällegi osundatakse buffe-leti poole, et salatit saab võtta sealt.

Samal hetkel kui oma supipäraga maha istun, tuuakse ka „praad“ – kaks mõõdukat lihapalli, ülekallatud valge kastmega. Ehh. Resto. Onju? Lähen ja hakkan sinna siis mingit salatit juurde otsima ... ja leian sisuliselt tühjad kausid. Olgu, mõned kurgi-, tomati- ja jääsalati tükid saan endale taldrikusse tõsta. See, et need olid maitsestamata, tühja sellest. See aga, et jällegi kella-ühesel-ajal olid praktiliselt kõik lisandikausid tühjaks riisutud ... kas see ongi nägemus, et nii peaks uue kunde pilgu ees olema?

Aga teisest küljest jälle – teate mis, need lihapallid olid ju head! Veidi küüslaugused, veenvalt lihased, mõõdukalt mahlased, täitsa ponks värk! Ja see kaste, oiiiii kui hea see maitses! Sinepit poleks osanud selles kastmes ise, ilma hiljem kirja lugemata ära arvata, kuid maitsemeeled tõid naeratuse näole!

Kokkuvõte taaskord kolmetine. Supipöial näitab veidi horisondist kõrgemale – maitse oli ju hää. Praepöial leiab taskust kastmepöidla ja kiidab nii nagu oskab! Aga see kogemus, et keset päeva astud sisse inimtühja saali ja kohtud tühjakssöödud buffe-pakkumisega, see paneb pead raputama. Niimoodi ei peaks ikka olema, eriti kui veebilehel on kirjas „hubane A'la carte restoran“. Ei ole, no ei ole soovitamisvääriline kogemus.

---

lugu ilmus siin

Meie Gruusia (Tallinn)

Kas mõte plastriistade abil pappanumatest söömisest teid ei hirmuta? Kui ei, siis võite sisse kiigata Balti Jaama turul tegutsevasse puhvetisse Meie Gruusia.

Rõskel varasügisesel päeval rõõmustas asjaolu, et just minu sisse-astumise hetkel lahkus sealt ainus seesistuv kunde. No ausõna, välja ei oleks tahtnud tol hetkel istuda. Samas välilaua taga hatšapurit nokkivat välismaiste noorte seltskonda see ei seganud grammi võrdki – aga eks need olegi ealised iseärasused ja mugavusesoovid.

Peamiseks sisseastumise motivaatoriks oli menüüs leidunud hartšo (5.20) ning see osutus ka tõepoolest kohaletulemist väärivaks. Piisavalt rammus, riisi ja liharohke, ürdine, aromaatne, adžikaga veidi tulitavaks tuunitud, kuum ja hingesoojendav – täpselt see, mida rõskusepeletuseks vaja.

Teise käiguga olin alguses veidi hädas. Kuna tegemist on eelkõige pagarikojaga, nagu nad ennast positsioneerivad, siis mõistagi oli siin lademes erinevaid hatšapurisid, kubdarisid ja kõike muud, mida nad ebamääraselt „küpsetisteks“ nimetavad ... aga taignapõhised tooted on nad kõik nii ehk naa.

Kui ma siis küsisin ebamääraset, et „kas teil midagi praesarnast ka leiduks“, siis osutati väheldasele, kuid siiski olemasolevale valikule erinevatest komponentidest alates kartulipudrust kuni praemunadeni, mis kõik on müügis kaalukaubana. Ole aga mees ja vali endale meelepärane komplekt.

Noh mina siis võtsin kanaliha ja seente „kotleti“, hautatud köögiviljad ning ahjusküpsetatud lillkapsa, mille kokkukaalutud komplekt läks maksma umbes kümneka. See kotlet oli pisuke arusaamatus, kuna sisuliselt kujutas endast nõukogude veiderklassikat, kus liha peal on „seened“ ja juust üleküpsetatuna. Seened jutumärkides seetõttu et šampinjonid, onju. Aga maitse oli selline neutraal-OK, seega ei kurda.

Lillkapsas on mulle alati meele järgi olnud ning oli praegusel, ahjus üleküpsetatud kujul nüüdki. Paprika-baklažaani hautis magusavõitu kastmes oli täiesti söödav, aga ei enamat.

Kokkuvõte seekordse lühiteksti kohta on kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kui tahate teada, kuidas üks hea hartšo maitseb! Praepöial kerib ennast maitseigavusest rulli ja ütleb, et tal pole siin midagi kobiseda. Korraga tekkinud serveerimispöial aga protesteerib otsustavalt – müüge kaasa oma papp-taaras ja plastriistadega, aga kohapeal söövale kundele tuleks ikkagi normaalsed söögiriistad anda! Siinsamas turul kõrvalputkades osatakse seda teha, tuleks neilt õppida! Nii et kas soovitan? Ei ja jaa. Kohale minna ei maksa, kojutellimiseks on aga kraam seda väärt, eriti hartšo!

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsa-juustu wräpp

Keeleinspektsioon saab ilmselt südari selle sõna "wräpp" peale. Aga teie saate aru, millest ma räägin, nii et see on OK :)

Kõrvitsakurnamise eesmärkidel proovisin teha ülalnimetatud asja. Et siis küpsetuspaberile kõigepealt kiht riivjuustu, siis veidi paksem kiht riivitud kõrvitsat ja peale veel kihike riivjuustu. 180 kraadi ja 15 minutit.

Lased maha jahtuda, paned peale mingi meele- või käepärase täidise, keerad rulli ja sööd ära. Jälle midagi toredalt teistsugust. Lihtne, onju :)

Jahuvabadus pole minu jaoks eesmärk omaette, aga meeldib lihtsalt niimoodi toiduga mängida. Pealegi saan ma oma süsivesikud ja suhkrud kuhjaga ühest teisest allikast kätte, millest ammutan mõnuga :D

Jahuvaba kõrvitsakeeks

Kui sinu kööki maandub kõrvits, muutub ka su pea kõrvitsaks, mõeldes kõrvitsamõtteid. Et no kuhu kõrvitsasse ma selle kõrvitsa pistan? Pajaroogadesse-kastmetesse-salatitesse muidugi, aga kuhu veel?

Kõrvitsakeeks tekkis ka mõttesse, aga kuna ma pole üldiselt ei magusa- ega saiasõber, siis pistsin nina kõrvits .... ptüi ... guuglisse ja küsisin nõu, et kuidas ja mida. Mingil veidral kombel algasid need kõik soovitusest kasutada kõrvitsapüreed. Noh olgu, ma saan aru, kui seda kasutada mitte-hooajal, aga isegi hooaegsed retseptid algasid soovitustega, et võta kõrvits, keeda, tee püreeks ja seal edasi.

Mina isetark aga mõtlesin, et mida kõrvitsat? No miks ma peaks teda ennem püreeks keetma? See kraam laguneb ju ise kuumutades laiali, nii et minge te kõik kah kõrvitsasse! Ja need ka, kes soovitavad nt munavalgeid ja -kollaseid eraldi vahustada ja siis jahustada ja suhkrustada!

Mina laiskloom uhasin siis köögikombaini kõhtu
- u 10 nätskekskuivatatud datlit
- teist samapalju samakoheldud viigimarja (need mõlemad siis suhkru asemel ja mõnumaitse andmiseks)
- tubli mehekämbla jagu kooritud-tükeldatud kõrvitsat (koos kõige selle pehme säsiosaga)
- neli keskmist muna
- u pool 80-grammisest pakist mandlijahust (et anda tulemusele veidi tugevamat struktuuri, aga selle võiks ilmselt asendada ka nt kookosjahuga)
- näpuotsajagu soola maitse tasakaalustamiseks
- supilusikajagu võid
- teelusikajagu küpsetuspulbrit

Saadud mudru läks õlitatud ja sellesama mandlijahuga üleraputatud vormi. Segasin nüüd sisse peotäie kõrvitsaseemneid ning pinnale raputasin musta seesami seemneid. Vorm kuumaõhuküpsetusse ja 160 kraadi juures 45 minutiks.

Vahepeal väike jalutuskäik ja koju tagasi jõudes on kõikjal maitsev lõhn nagu koduhaldja kaisutus. Tulemus hämmastas mind oma parima puuviljakeeksi olekuga - ning seda ilma suhkru ja jahu kasutamiseta! Järgmine kord panen vast ka rosinaid ja pähkleid, et seda va tahket massi rohkem oleks - küpsenud munavahu pehmus on küll tore, aga tahkem tekstuur on veenvam ja harjumuspärasem.

Romantic Garden Restoran (Narva-Jõesuu)

Seda linnakest on õnnistatud mitmeti. Vähe on selliseid paarituhande elanikuga asumeid, kus on nii palju majutus-asutusi, millest igaühe juurde kuulub ka vähemalt üks puhvet. Nooruse SPA juures on neid suisa mitu, üks nendest kannab ilusat, ehkki miskipärast võõrkeelset nime „Romantic Garden Restoran“.

Suur helge ja valgusküllane saal on minu sisseastumise hetkel inimtühi, kuigi taamal on näha, et valmistutakse maja asukate õhtusöögiks. Samas kui minusugune inimene-tänavalt sisse astub, siis leidub kohe ka ontlikult riides juurdeastuja, kes küsib igaks juhuks üle, et kas ma soovin tellida à la carte menüüst ning juhatab mind seejärel akna-alusesse ja väärikalt kaetud lauda, eemaldades sellelt „reserved“-märkme.

Kuna olen juba eelnevalt tutvunud veebimenüüga, siis heidan vaid põgusa pilgu laudatoodud paberversioonile, veendun et see langeb veebis olevaga kokku (see on kiiduväärt!) ja esitan kohe ka tellimuse.

Kuigi samal ajal hakkab saali valguma SPA-asukaid, siis on soliidse asutusena kohal ka piisavalt personali, et nii minu kui ka veel ühe teise laua istunud à la carte kundega tegeleda.

Kõigepealt toodi lauda lisaks tellitud veepudelile ka taldrik väga meeldivalt maitsva puuvilja-seemneleivaga ja soolakas-ürdise toorjuustukausikesega.

Jõuan mõnda aega imetleda vaadet läbi männisalu merele ning teha mõned pakilisemad sõnumi-vastused, kui u 15 minutise ooteaja järel saabub esimene käik – „Borš veiselihaga“ (10.-EUR). Ooooo, see on ilus ja kõneväärne saabumine! Minu ette asetatud efektses taldrikus paikneb alustuseks sama efektne ümmargune kettakujuline kuhjatis punapeedist tahkist, millele seejärel valati elegantsest hõbedasest peenetilalisest kannust juurde leemekest.

Ohhhh, kas teat KUI hea see oli, lisaks väljanägemisele ja serveerimisele ka veel maitse mõttes! Ehedalt ja maitsetihedalt peedine leem evis ka hõrku küüslaugust nüanssi. Magus-hapu peedine köögiviljasülem mõjus ehk suti liiga marineeritud peedi dominandiga, aga hei – kuidas siis üks peedisupp veel peaks maitsema? Isegi poolitatud vutimuna dekoorikuhila all oli kenasti peedimahlas marineerunud, nii et see kõik toimis borši luksus-kvintessentsina! Ahjaa. Loomaliha selles kulinaarses kunstiteoses oli kohaselt pehme ja samas struktuuri-loov, ehkki kaugeltki mitte dominant.

Teise käiguna tellisin „Vasikaliha steik düsesskartul ja seenekastmega“ (25.-EUR). Küpsusastme päringu peale (et kas medium või well-done) vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“. Kuna nägin, et küsijanna selle vastuse peale veidi tardus, siis kordasin seda soovi ka vene keeles, mille peale tardumus taandus ja järgnes selgitav küsimus: „aaa, et te tahate siis võimalikult värsket?“ ning minupoolne peanoogutus.

Kas nüüd siinkohal toimus mingi kommunikatsiooni/tõlkeviga või midagi muud, igatahes u 35 min peale tellimust saabunud õhuke vasikalihalõige vastas heal juhul kriteeriumile „medium“. St punase südamiku asemel oli see vaid mõõdukalt roosakas ja mitte kuigi mahlakas. Kuid see ei muuda ära asjaolu, et liha oli HÄSTI maitsestatud ning ka muud praetaldrikul olevad komponendid olid vägagi meeldivad. Juba ainuüksi taldrikuäärele värskelt jahvatatud piprapuru lisamine – aroomi mõttes pole ilmselt paremat kargusepahvakut.

Düšesskartulid ehk siis üleküpsetatud kartulipüree reljeefsed kuhilad on mõistagi dekoratiivne kõrgklassiline lisand. Grillitud köögiviljadest jättis parima mulje ilmset pisipeedike. Seenekaste oli aga kulinaarse maitsetiheduse Ferrari, kui mitte Rolls-Royce. Või siis vastupidi, sest ega ma autodest ei jaga muhvigi.

Igatahes kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial on läbi lae ulatuvalt püstine, praepöial veidi tagasihoidlikumalt samas suunas (liha küpsusaste ei vastanud ootustele). Aga igatahes ma soovitan seda puhvetit, igatahes!

---

lugu ilmus siin

Einela (Pärnu)

Mõni puhvet allub külastamisele halvemini kui teine. Esimest korda üritasin Einelat külastada jupp aega tagasi, kuid selgus ... et nad on lahti vaid kuni kella kolmeni päeval. Nüüd teist korda üritasin ennast sättida avamise hetkeks ehk kella kümneks, seisingi kenasti õigel hetkel uksel ... aga siis selgus, et minu jaoks peamine roog ehk supp pole veel valmis, et tulgu ma nii tunni pärast uuesti!

No mis seal ikka, kolm on kohtu seadus! Kuna oli selline päev, et sain paari tunni pärast uuesti sisse astuda, siis nii tegingi. Leti tagant ja köögist rõõmustati: „näete saitegi aega tagasi tulla!“ ja naeratus ongi juba edasisse sisse programmeeritud!

Supiks oli siis „värskekapsasupp hakklihaga“ (suur ports 3.50). Vaatamata sellele, et tunkedes töömehi vooris uksest sisse-välja, käis kogu tegutsemine kiirelt ja ladusalt ning koduses suhtlusstiilis, ilmselgelt olid paljud kundedest siin juba palju kordi käinud. Minugi supp saabus lauda vaid mõne loetud minutiga.

Supike nägi välja lihtne, kuid kenake oma muruhakke rohelise lisandiga. Ahjaa – tellimuse võtmisel küsiti hapukoore kohta, et kas panna või mitte (kiiduväärt!). Leemeke rammus, maitsev ja praetud hakkliha võluvõtmega. Kapsas-kartul-porgand lisasid leemele magusat nooti ning kuigi mitmed märgid viitasid ka puljongimaitseaine kasutamisele, siis taeva pärast – see pole ju mingi patt! Tulemus oli igatahes mõmm-maitsev, kodune, värske ja kausi tilgatuks tühjendamist igati väärt!

Prae puhul toimus lustlikult loominguline sõnaline pingpong. Et alustuseks küsisin „Požarski kotlet“ ja asutasin ennast juba maksma. Letitagune proua aga küsib: „et mis kartulit lisaks?“ ja viitab nimekirjale, kus viite sorti kirjas. Mina vastu: „aga kas saab ka mitte-kartul?“. Proua käbedalt: „ahhaa, et siis tatart?“. Mina: „ei-ei, üldse-mitte-kartul! Kas nii saab, et panete lihtsalt salatit rohkem?“ „Aa, et no näiteks rohkem porgandisalatit?“ „No näiteks!“ „Teeme siis näiteks nii!“

Seejärel leti tagant küsimus: „aga mis kastet?“ Jeekim, ongi vist 4-5 sorti kastmeid kah valida: „noh võtan näiteks selle külma küüslaugukastme“

„Aga kas ma siis panen kaks kotletti või ikkagi ühe?“ (ilmselt väikeses praes oleks üks olnud). „No paneme näiteks kaks!“

Proua vaatab korraks mõtlikult hinnakirja: „No aga siis ma teen teile teise hinna, no näiteks nii.“ Ja ongi tšeki peal kirjas „Praad hakkrull peekonis väike“ (6.30)

Olin just supi lõpetanud, kui saabuski praetaldrik – suurepärane ajastus! Ja no vat see on juba minu ettekujutus heast roast – mingi kena lihaollus ning hunnik värsket muru ilma mingi ballastita! Asusin juba ahnelt lõikama kui viimasel hetkel meenus pildistamise vajadus, oehh, see läks napilt :)

Kotletid osutusid roa igavamaks osaks. Ei-ei, mitte mingil juhul midagi halba öelda pole, aga neis polnud ka midagi erilist või vaimustavat – vabalt võisid ka pooltootena olla sisseostetud (aga ega siis sellises sööklaformaadis pole selleski midagi halba). Kuid see-eest lisandid olid võluvalt head: küüslaugune porgandisalat ja magus-hapu kapsasalat ning lahkelt kulbiga kallatud küüslaugukaste olid kõik maitse-elamused! Muud õuna-sibula-porrurõngad jms olid taaskord maitseneutraalsed, kuid minule meelepärased lisandid ikkagi – nii et ka see taldrik sai tühjaks mis tühjaks söödud.

Lõpetasin ja hakkasin vaatama, et kuhu siis rahvas mustad nõud ka viib, kuid samal ajal lauast mööduv proua nägi mu otsivat pilku ja teatas lahkelt, et „las ma viin ise, ma lähen sinnapoole niikuinii“. Naeratasime üksteisele ja samamoodi naeratades ma ka uksest väljusin ja eemaldusin.

Kokkuvõte väga positiivne. Pärnus pole „valel pool“ jõge just kuigi palju söömisvõimalusi, aga ju siis piisavalt töötavat rahvast, kes lõuna ajal päristoitu soovivad, selmet kuiva kotletisaia vms mugida. Selle turuniši tabamise ning vähemalt viis aastat püsimise eest tuleb juba kiita! Supipöial on koduse ja maitsva elamuse tõttu õkva püsti, praepöial kiidab aga perenaist loova lähenemise eest kunde soovile kohase prae konstrueerimisel. Soovitan, raudselt soovitan, seda maitseilusat ja lahket puhvetit!

---

lugu ilmus siin

Boozer (Tallinn)

Kuum suvelõpupäev. Ja korraga kerkib sinu ette ootamatus kohas väliterass, mille taga rahulolevad inimesed õlut rüüpavad. No kas ei tõmba siis pilku, mh-ah?

Teine pilk maandus menüüsse ja ma olin ära tinistatud! Siin pakutakse puljongit munaga!!! Jeerum, ma tahan seda saada, olgu nii kuum kui ka poleks. Kui tihti olen ma kurtnud selle üle, et „miks sellist vanakooli kraami enam ei pakuta?“ Ja siin ta on – kuidas ma saan mitte sisse astuda???

Tõsi küll, maandusin Boozer nimelises kohas mitte välisterassil, millel oli enamik laudu hõivatud, vaid inimtühjas sisesaalis, sest soovisin jääda võimalikult leti lähedale. Ja tuli välja et tegin väga õige valiku, aga kõigest järjekkorras.

Rubriik „Pohkmaka vaktsiin“ – kõlab ju ägedalt. Selle all kaks rida – üks seesama „kana puljong munaga“ (2.90) ja teine „Kana puljong munaga + shot 40 ml“ (4.90). Kui küsin, et misasi see shot on, siis seletab letitagune neiu, et „üks nendest“ ja osutab käega riiulitele, millel rida kõhukaid punsusid eri värvi vedelikega. Küsin ettevaatlikult „nastoikad?“ (teades et nooremale põlvkonnale ei ütle see termin tihti midagi), kuid näen piiga silmis rõõmsat arusaamise helki ja peanoogutust.

Las need nastoikad olla, aga tore teada, et kellelgi on äriprojekti midagi sellist sisse kirjutatud :)

Ootan vähem kui kümme minutit, kui saabub puljong, mille väljanägemine on ... eee ... veidi ettevaatlikuks tegev. Ühest küljest – poolik muna ja hakitud maitsemuru on nagu kõik õige. Aga teisest küljest – korralikust kanapuljongist (mida ma väga armastan ja ka ise teen) ootaks kuldset, mitte kahkjat välimust ja rammuleemele omaseid sillerdavaid rasvatilgakesi (mida siin pole).

Vesine ja maitsetu oli see kraam. Nii maitsetu, et ma läksin küsima soola ja pipart. Piiga teatas rõõmsalt „jaa muidugi“ ning tõi köögist ... käigu pealt improviseeritud topsikestes soola ja pipra. Ilmselgelt nii ei saaks ja ei peaks neid maitseaineid serveerima, kuid teenindaja rõõmsalt valmisolevaks sooviks oli leida lahendus, mitte vabandus kunde soovi tagasilükkamiseks.

Igatahes see servast siniseks keedetud kollasega muna ja vesine kraam oli algselt nii maitsetühi, et kõige intensiivsem oli hakitud petersell. Peale soola-pipraga tuunimist oli tulemus vähemalt väärt allaneelamist, kuigi nautimisest oli asi kaugel. Mäherdune pettumust minu entusiastlike ootuste foonile.

Teiseks käiguks otsustasin ainuüksi hea nime pärast võtta „Kodused vorstid sealoomast kartulitega“ (8.90). Õnneks saabusid nad puljongist hiljem täpselt niipalju, et olin jõudnud esimese kausi endast eemale lükata.

Vähesed frititud kartulikillud – nohh las nad siis olla taldrikul. Nendele puistatud pakist raputatud röstsibula krõbinad ja närvutatud maitsemuru hake – dekoratsiooni mõttes miks mitte. Õrnalt küüslaugune külm koorekastmeke – piisavalt hea, et kausike kasvõi noaotsaga tühjaks kaapida.

Vorstid aga tekitasid tõsise dilemma. Ühest küljest olid nad ju mahlased ja maitsvad, tõsi. Kuid ma ei kujuta ette, kas neid oli lihtsalt hoitud kuumakastis, sest vaatamata soojusele oli nende nahk otse karjumas mingisegi grillimise-praadimise järgi. Nahksed ja naksuvad, nii kahvli kui nüri noaga veidi vaevaliselt menetletavad vorstikestad tekitasid tõsise küsimuse, et miks neid väärkoheldi?

Et mitte jääda läbivalt nurisevaks, ütlen aga miks ma teksti alguses ütlesin, et leti lähedale istumine oli hea mõte. Sain jälgida letitaguse neiu väga professionaalset asjatamist vähemalt kolmes (eesti, vene ja inglise), kui mitte neljas (soome, aga pole kindel) keeles, seletamist, väikest olmejutukest ja isegi kohast flirdikest, sekka ülemustega/kolleegidega tööasja ajamist. Ning kõik see toimus asjalikul ning kohaselt/põgusalt naerataval moel

Kokkuõte pettumusest ägav. Kogu sisseastumiseks innustust andnud ootus jooksis liiva. Supipöial on maksimaalses miinuses, sest nii mõttetut puljongi-nimelist vedelikku pole ma saanud isegi bussijaamaputkades, kus kunagi neid puljongipulbrist keeva veega kokku segati. Praepöial läheb ka alla, ehkki mitte maksimaalsesse - vorstikeste väärkohtlemist (st mitte-pruunistamist) ei mõista ma ka heaks pidada. Parim osa sellest kogemusest oli professionaalse teeninduse jälgimine.

---

lugu ilmus siin

Oakeeks ehk jahuvaba soolane "sai"

Kui peaks tahtma teha süsivesikute-vaba, sisuliselt proteiinipõhist saialaadset küpsetist, siis tasub pöörata pilk ubade poole. Valged konservoad on selleks üks lihtne variant, siis ei pea ise mässama nende eelneva keetmisega. Kuigi puhtal lusti ja värvi mõttes võiks ju proovida nt valgete ja mustade või punaste ubade segu, et tulemus saaks vähem-saialik/keeksilik :)

Igatahes:
- 300 g konservubade purk
- 3 muna
- 6 g grammi / kuhjaga teelusikatäis küpsetuspulbrit
- maitse järgi soola / miks mitte ka ürte
- 30 g toiduõli / 2-3 spl
kõik see kraam blenderisse, urinal kreemjaks "taignaks", kallata eelnevalt õliga määritud küpsetusvormi, meele- ja käepäraseid seemneid dekooriks peale ning 180 kraadi juures u 45 minutiks küpsema ahju või kuumaõhuküpsetisse.

Las ta natukese jahtub, siis lõigake seibideks ja paluge kellelgi ära arvata, millest keeksilaadne kraam tehtud on. Uba ei paku mitte keegi!

---

noh muidugi võib alati soolase asemel teha ka magusat varianti, aint et siis pole tulemus enam süsivesikute vaba

KimiJimi (Tallinn)

Jõudes Tallinnasse, avastasin, et olen JÄLLE läpaka laadimisjuhtme koju unustanud. Ehhh. Eks ma siis läksin JÄLLE Viru keskuse Euronicsisse otsma. Ma arvan et kolmandat korda vist :) Aga noh, kui ma seal juba olin, siis kiikasin ka sama keskuse toidutänavale, et kas märkan mõnda puhvetit, mida ma a) pole külastanud ja b) mis vastab minu supikriteeriumile.

Nonäedsa, oligi üks selline, KimJim nimeline. Ja kuna hetkel polnud ka külastajaid just ülemäära palju, leidus läheduses ka mulle meelepärane kõrge rinnatis-istumisvõimalus, mis võimaldab suppi luristada (ja kuidas sa teisiti neid aasia suppe sööd?) ilma kartmata et pritsmed kogu rinnaesist katavad.

Noh nagu sellistes aasiakates-kiirsöögikates tihtilugu kombeks, saad sa oma tellimuse kätte ühekorraga, ühel kandikul. Keegi ei hakka isegi küsima, et „kas supp ennem?“ või midagi sellist. Aga taolise koha puhul ma ka ei nurise. Oma valik ja selle tagajärjed. Varustasin end lusika ja söögipulkadega ning jäin u 10 minutiks ootele.

Igatahes „Kookose laksa kanaga“ (10.-EUR) vastas parimal moel minu ootustele ühest korralikust vürtsikast kookosesupist. Või noh, vürtsikast sellisel mõõdukalt kohalikul skaalal, aga ikkagi supermaitsev!

Ülepraetud kana kintsuliha jupid andsid siia mõnusat täidlast rahulolutunnet. Paksoi kapsa jämedad seibid ja rohelise sibula peened kribalad koos riivitud porgandilaastudega väikest krõmpsuvat värskust. Marineeritud seenekesed on lihtsalt nunnud asjad vaadata ilma erilise maitsejäljeta, kuid poolik magusas mustas tees (või siis magusas sojakastmes?) marineeritud muna pakkus seda mõnusamat lisaväärtust.

Põhimass laksas on mõistagi nisunuudlid, mille suhtes ma olen suhteliselt ükskõikne, sest minu otsingute paleus on maitses, mitte kõhutäies. Nii jätsingi enamuse noist valgetest lintidest kaussi, õngitsedes pulkadega välja muud kraami ja lusikaga luristades võimalikult palju superleemekest.

Teise käiguna valisin „Wok sea ribilihaga“ (11.50) ning jäin teistpidi rahule sellegagi. Jah tõsi siin puudus mingi aasia-ootuslik teravus, kuid üldine maitsesügavuse tase oli selline, et panin nahka ka needsamad nuudlid, mille olin supis kõrvale jätnud. Sest et vaata siin roas olid nad maitsvad, läbi praetuna koos munaga ja sojakastme ja vist ka indoneesia katchupiga!

Krõbe-pehme parim osa sigalihast ehk ribide ümbris (mh olid lihatükkide sees näha need ribide enda augud, mille ümbert liha oli maha tõmmatud – suppppper sooritus)! Needsamad paksoi salati pontsakad tükid, needsamad porgandilaastud, needsamad rohelise sibula kräbalad. Enamik komponente on samad mis supis, aga kui erinev sooritus – ilgeltkolelahe kulinaarne „laiskus“, kasutades samu koostisaineid eri roogade koostamiseks!

Kokkuvõte umbe positiivne! Supipöial niuksatab rahulolust, olles vürtsiselt sisuliselt kella-kaheteistkümneses-tippasendis! Praepöial imestab ka ise, aga kerkib sisuliselt samasse kõrgusse, kuid hoopis teistel maitsepõhjustel. Seega kindel-kindel soovitus!

---

lugu ilmus siin

Alanya Grill (Tallinn)

Keskturult võib leida asju. Muuhulgas näedsa türgilipuline ja sobivnimeline puhvet leidub kah. Kolmapäeva pärastlõunasel hetkel inimtühi. Kergelt grillilõhnane ka saalis, kuid see on ju sobiv, kas ei?

Tellimuse andmise hetkel suundub kööki seni saalis telefoni näppinud tõmmu isand – seegi sobiv ja kohane detail, nagu ka ka muusikaline foon.

Päevasupi kõrval oli püsimenüüs nähtus nimega „Läätsesupp“ (5.-EUR). Hmmm, kuna läätsed on tollest kandist pärit, siis ehk on tegu millegi regiooniomasega ja proovimisväärilisega?

6-7 minutiga saabub minu ette päikeselelaigulisele lauale samavõrra rõõmsavärviline kausike, mille pinnal hõljuv rammusaarestik jätab päris kenakese mulje. Edasine aga eriti põnevaks ei osutu. Ausõna, oleks ma teadnud, et tegemist on hõreda püreega, oleks ma otsustanud proovida midagi muud. Ei, ega see kraam ei maitsenud halvasti, pigem vastupidi – selline umami-hea. Et noh maitse on meeldiv, aga sellest ei oska midagi rääkida.

Einoh, ma ju tean, et läätsed keevad puruks aga seda enam võiks ju pingutada tulemust kasvõi kuidagi kõneväärsemaks muuta. Ma’i’tea, kui kohalik köök ei näe ette krutoonide kasutamist, siis kasvõi mingid seemned või paar veidikesegi eristuvat elementi lisada tuleks ju ikka kasuks. Päris kausi lõpuks märkan selle külje alla peitunud sidrunisegmenti, pigistan osa sellest leemekesse ... nohjah, erinev ta nüüd ju on, aga ikkagi igavapoolne.

Ahjaa, supiga koos tuuakse lauda ka leivakorvike, milles katte all soe ja kena välimusega saiake ... aga no kuna ma ei oska saiadega kuidagi suhestuda, siis jääb ta minust puutumata. Minu probleem, tean-tean, aga ma julgen sügavalt kahelda, et see oleks mingi maitseplahvatus olnud.

Teiseks saab valitud maja kalleim roog „Ali nazik kebab“ (Lambašašlõkk baklažaani kastmes (küüslauk, jogurt, baklažaan), lisandiks grillitud tomat ja paprika; 19,9 EUR). Ooteaeg – u kakskümmend minutit, st 10 min peale esimest käiku – suurepärane ajastus, väärib plusspunkti.

Toidu välimus – see on suisa kümnepunktine! Kontrast valge-kreemise baba ganoush, grillitud liha ja küpsetatud tomati-paprika ning muruhakke vahel on ahhetamapanevalt mõjus! Meeldiv küüslaugune-grillisuitsune aroomipilv tõstab arvamuse veelgi kõrgemale.

Siis saabub aga reaalsus söömahakkamise läbi. Nojah, röstitud munataime-küüslaugujogurti segu ehk mainitud baba ganoush on ju leebelt-neutraalselt tore, aga ei midagi keelt laksutama panevat. Kõrbeva koorikuni röstitud tomat ja paprika on ka kenakesed asjad suhu pista, kuid kas nad saavad kuidagi üllatada?

Liha aga ... oehh. No täiemahuline bipolaarne kogemus. Et ühelt poolt maitsestus on super-puper hea ... aga šašlõkivarda aukudega liha ise täielik kummi. Mälumisele võiks kulutada ülejäänud nädala, aga tolku sellest ei tõuseks. Õnneks on lauas korralikus sakilised lihanoad, mistap saab lihatükid piisavalt õhukesteks seibideks lõigata ning seeläbi neelamiskõlbulikuks muuta. Tunnen end mingi kodulooma või kuramuse kanana, kes ahmib toitu kugistada, ilma et üritakski närida ... sest no kui sa oled juba kana, siis ei näri eriti midagi, kas pole?

Kokkuvõte seekord üsna hämmeldunult eitav. Et maitsestamise eest võiks ju köögile anda tublid plusspunktid, aga sisulise toidunautimise osas ei oska midagi positiivset kosta. Igava olemusega supp ja kummiliha – seda ei suuda oskuslik maitsestamine peita. Mõlemad pöidlad lähevad alla. Ei tule siit mingit soovitust.

---

lugu ilmus siin

Viigikommid

Mitte sõnast viikima, onju. Ikka sõnast viigimari. Ja tegelikult isegi sõnast dattel, sest tema on selles loos peategelane. Aga "viigikomm" kõlab ju naljakamalt kui "datlikomm", eksju.

Et vaata poolkuivatatud dattel on siuke läägemagus ja veidi veniva konsistentsiga, mis kohe kaugelt ütleb sulle, et "ma sobin hästi muid asju kokku siduma", viidates sirge jalaga pähklitele. Ega viigimari on umbes samasuguse ellusuhtumisega, aga ta pole nii liimjas/kliisterjas, nii et teda ma siin näidendis esimese armastaja rolli ei paneks.

Pähkleid ilmas on mitu tükki, kõiki süüa sa ei saa. Nt ühel tüübil siinmajas on probleeme kreekapähkliga, seega valisin sellise pähklisegu, milles kreeklasi polnud, küll aga oli jõhvlasi. Noid kuivatatud jõhvikaid noh - ja teate see hapukas noot sobib muu magusa tasakaalustamiseks suisa kompult! Ja rosinasi oli ka ... aga millal ennem on rosin kedagi seganud? Hullem oleks ju vastupidi, et aja teisi nagu narr noaotsaga taga.

Ja ega siis muud krutskit polegi kui kombainine. See ümar ja tõhus köögine. Kõigepealt pähklisegu üsna purupulbriks, siis seemnetest puhastatud datlid ja kõvadest sabajuppidest vabastatud viigimarjad takkajärgi. Piisavalt väikeses koguses, et kombaini jõud üle käiks. Piisavalt kaua, et hõõrdumissoojusest ja datlimassi segunemisest muu kraamiga moodustus selline soe ja nätske pallike, mis kombaini kõhus kerana rulluma hakkab.

Noh ja siis juba on kunstimeele valik. Kas lükkad nt massi plaadina laiali ja lõikad tükkideks. (mõni soovitab seda plaati siis ka veel ahjus pärgamendi pealt küpsetada, et toimuks täiendav karamelliseerumine / krõbestumine). Või siis veeretad kuulikesed ning need omakorda mingis kattepurus. Kakao kasutamine sellise kattena on superhea mõte, sest see mõru-šokolaadine lisatoon sobib oivaliselt. Kookoshelbed mõistagi ... minul hetkel neid polnud, läksid käiku seesamiseemned, kah illos ja kontrasti-efektne.

Nüüd taldrikutele ja külmikusse tahenema/maitseühtlustuma. Siis juba edasi vaatad, kauaks suudad nad sinna jätta, enne kui kodused külmiku-ust küljest ära ei kuluta.

---

ahjaa, nii huvi pärast lisan, et kogu kraami maksumus sai u 10.-EUR ja selle eest sai u 1 kg maiustusi ... on see nüüd vähe või palju?

Õlivaba majonees

Tavapäraselt on majoneesi nime all pakutav oma lõputus variatiivsuses õli-emulsioon erinevate lisanditega. Toores munakollane, sinep, mingi happeke, sool-suhkur jm maitseained - nendega varieerimine on lõputu.

Nüüd nägin aga õlivaba majoneesi tegemist ning otsustasin ka ise proovida. Kolm-neli kõvakskeedeteud muna, natukese vett (lihtsalt vedeldamiseks, nii umbes supilusikatäis iga muna kohta), väike törts mingit hapet (emulsiooni "sidumiseks" mina kasutasin paari lusikajagu riisiäädikat, aga võib ka sidruni- või laimimahla vms), sool-pipar ja muud maitseained juba oma äranägemise ja maitse-eelistuste järgi.

Mõned videoõpetused juutuubis soovitavad siiski ka väikest õlitilka lisada, see ilmselt annaks siidisemat tekstuuri. Aga minu sooviks oli järgi proovida justnimelt täiesti õlivaba versiooni, teinekord proovin nt tilga kõrvitsa-seemne õliga, see maitse võiks vist sobida. Ja miks mitte ka tiba tahhiini lisada? Aga need kõik on juba järgmised mängud.

Nii et keedumuna ja saumikser/blender ning mängige maitsvalt!

Ahjaa, kas seda tulemust nüüd nimetada majoneesiks või "munakastmeks", ma polegi kindel, mis teie arvate?

Katharinenthal Kadriorg (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis tuli muidugi ära kasutada võimalus vaadata sisse mõnda kohalikku restorani. Igavesti nunnu väljanägemisega majake ja suur suveaed otse pargi veerel viisid mu jalad suisa ise kohale puhvetisse nimega Katharinenthal (Kadrioru äramainimine nimes on vajalik, sest neil on pesa ka mujal)

Kuna ilm oli supermõnus ja lisaks ka vaba päev, siis oli nii pargis kui kohvikus rahvast murdu. Õnneks leidus üks vabam lauake ja ka üks neiuke, kellele tellimus esitada, kuna olin menüü juba veebist üle vaadanud. See asjaolu, et on vaevutud oma veebi- ja pärismenüü kooskõlas hoidma, on kiiduväärt. Nagu ka asjaolu, et vaatamata kiire päeva õhtule jaksasid piigad naeratada ja küsimustele vastata ilma tüdimuse märkideta.

Okroshka (Külmsupp keefiri, kana, muna ja köögiviljadega; 9,5 EUR) kõlab ju suvepäeval väegade kenasti, kas pole? Asjaolu, et piiga küsib „kas toon siis mõlemad toidud korraga?“ kõlab minu kõrvade jaoks kumamalisena, sest ma pole kunagi näinud, et keegi sööb mõlemat käiku korraga. Aga noh, igatahes parem küsigu, kui et tuuakse korraga, onju?

Et kausike jõuab kohale umbes viie minutiga, on veel kenam. Et aga minu väikeses peas on okroshka sünonüüm sõnale „külm“ ja see kraam ei olnud külm vaid suviselt „toasoe“, seda ma ei oska kenaks pidada. Jeesuke, no kasvõi keefiri ja/või kausi hoidmine külmas poleks ju keeruline?

Aga see-eest oli see ports vormistatud naiselik-kaunilt-detailitundlikult ja sisu hakitud peenelt nagu peeneim käsitöö. Kartul-porgand-kurk köögiviljandusest, liha-muna kanandusest, keefir lehmandusest ja udupeened võrsekesed muust botaanikast – kõik kena ja puha ... aga no soe noh. Okei-okei, mitte kuum, aga suvisele lauale päikese kätte unustatud soe, kui te nüüd aru saate. Ja maitselt leebe nagu õhtune tuulevine, mis ei häiri mitte kedagi, kuid meelde kah kuidagi ei jää.

Teiseks käiguks „Valge kala kotlett“ (Kartulitambi ja trühvlikastmega; 17.-EUR). Et piiga mäletas minu soovi saada teist käiku teisena (kas pole hämmastav tahtmine?), siis tabas ta ära hetke, kui olin tühja supikausi endast eemale lükanud ning tuli siis küsima „kas ma nüüd võin teise käigu tuua?“ Noogutasime teineteisele sõbralikult naeratades ja jäin ootele.

Ooteaeg venis nüüd küll veidi tüütult pooletunnikseks, kuid ... no suveõhtu, kiiret pole ja miks mitte veidi pilvi vaadata.

Lauda saabus kauss. Mhhhh. Nominaeitea. Minumeelest on noa ja kahvliga kausist söömine ebamugav. Mitte „kohatu“ või „kummaline“, aga ebamugav. Aga ju siis poke-ajastu eripärad. Ja tahkise kuhjamine ühte serva ning teise poole kastmega katmine – eks see esteetika ole trendi küsimus. Vähemalt polnud täppe ja triipe, onju :)

Nimetegelane ehk kalakotlet oli mõnus, värske pannikoorikuga ja ürdiselt-juustuselt-kooreselt mõjuva veenvalt kalase sisuga. Kartulipüree üllatas sellise värvi ja maitsega, mis on omane keedetud kartuleile, mis on tulele ununenud potis tahtmatult pruunistunud. Huvitav, kodune ja isegi meeldiv kõrvalekalle tavapärasest.

Suurim positiivne üllataja oli aga kaste. Üsna intensiivselt hapu ja samas mõnusalt maalähedane segu meenutas ühelt küljest valge veini, teisalt õlle peale ehitatud maitsebuketti, millele trühvlipudemed lisasid tekstuuri ja aroomi. Kastmeservakesse puistatud tumepunane-lillakas pulber meenutas midagi kuivatatud-jahvatatud mustasõstra sarnast.

Kokkuvõte üldpositiivne. Jah tõepoolest supipöial ei suuda ennast küll horisondist kõrgemale tõsta, kuid praepöial on piisavalt tipmises asendis, et muuta puhvet soovitamisväärseks. Eriti kui on soe suvepäev, tasub kindlasti minna ja üldist õhustikku nautida.

---

lugu ilmus siin

Paneeritud pommupulgad

Pommu e. baklažaan e. munataim (eggplant/aubergine) on meiekandis vägagi vähekasutatud taim. Isegi kui ma meenutan erinevate puhvetite poole pakutavat, siis vahest harva kohtab teda nt grillitud köögiviljade hulgas. Samas on tegemist üsna tänuväärse käsnaga, mis ise oma maitset sisuliselt omamata on valmis kaasa minema kõikvõimalike eri roogadega.

No näiteks niimoodi:

- koorid selle lillakoorelise nahkse kesta pealt maha (see sunnik on nii libe, et sinna peale ei hakka ükski paneering, kui just mitte kruvidega ja terahaaval kinnitades)

- lõikad sõrmepaksusteks kangideks (eeeee ... mitte need sinu peenikesed sõrmekesed, ma räägin ikka normaalsetest jurakatest; liiga peened kangikesed lagunevad lihtsalt kuumtöötlemise ajal ära)

- paneerid (esmapaneering ehk jahu maitsesta tugevalt soola-pipra-tšilli milleiganes abil, sest kordan, et pommu ise on õkva maitsetu)

- praed/friteerid ära

- serveerid meelepärase kastmega

Tegu lihtne nagu rehepeks, onju. Tulemus - pealt krõbe ja seest pehme ampsukas, mille kogus on üllatavalt palju võrreldes lähtematerjaliks oleva pommuga.