Narva Pärl

Ambitsioonid on ühed väga toredad asjad. No ilma nendeta ei saa kohe mitte kuidagi ja miskit tehtud. Noh olgu, mõne argise toimetuse saab ju ka ilma suurte eesmärkideta aetud, aga tulemus ... ongi argine.

Narva linnas ambitsioone jätkub. Vähemalt sõnades. "Meeletu potentsiaal" ja  "fantastiline". Noh ja kõik need muud sõnad, mida pidukõnedesse topitakse nagu küüslauku ahjuprae sisse. Et noh nii lihtsalt peab olema ja kõik. Kuidas aga tegudega on?

Vaatame siis üheskoos üle, milliste tegudega kostitab vägagi ambitsioonika nimega puhvet nimega Narva Pärl. Välimus ja sisemus on mõnusas ebakõlas. Väljaspoolt vaadatuna hall tuim kivisara, sees aga hea ja mitmetasandilise sisekujundusega ruumikas restoran. Tõsi küll, miks seda peab lõunasel ajal täitma ülemäära valju teletümpsuga, sellest ma päris hästi aru ei saa, aga ju see siis kohaliku koloriidi ja kommetega kooskõlas on. Igatahes nn biznes-lantši peale kohalevoorivaid külastajaid ei paista see häirivat.

Kui olete ennem puhveti FB-pesa või kodulehe menüü kaudu endale midagi meelepärast välja valinud, siis võite pettuda - koha peal kätteantavas menüüs on päris mitmed read teised või puudu. Kuid selle korvab laitmatu teenendus: kiire, naeratav ja viisakas.

Kuigi olin eelvaate ajal mõelnud, et võtan esimeseks käiguks firmanimelise supi "Pärl", siis pidingi nüüd võtma seljanka (4.50). Aga see oleks mu teine valik ju nii ehk teisiti - noh teate ju küll seda minu korduvat juttu indikaatorist jne.

Supioote jooksul toodi lauale leivakorvike, milles leiduv määrdejuustu totsik oli külmikust võetud ja seetõttu ka määre ise lootusetult tuim.

Supike ise saabus napp 5 minutit tellimuse andmise hetkest kena naeratuse saatel. Njaaaaa, niiiiii suuuurt taldrikut pole vist mu ette varem toodudki - selle laiu ääri võiks kadestada iga edevam kübaradaam.

Suptšik ise oli selle sees mitte nii väga edev. Hea klassikaline postsovetlik versioon seljankast, mille lihaollusest kõva kolmandiku peab miskipärast moodustama viiner. Aga ega ma ei kurda - liha suutsin lisaks eristada vähemalt kolme sorti, hapukurgike ja mustad kivideta oliivid, kõik enam-vähem nagu peab. Tõsi küll, happekest oli supis vähevõitu, kuid seda sai samasse pillatud sidruniviilust tilgakese juurde tuunida. Hapukoor siivsalt omaette kausikesega kõrval. Noh sihuke tubli keskmine sooritus, ei midagi hiilgavat, ei midagi laidetavat.

Teiseks käiguks otsustasin heanimelise "Kahe kala praad" kasuks (14.50). Saabus see samuti üsna ruttu, vaid 15 minutit peale tellimust.

Väljanägemise eest tuleb seda rooga küll kiita - kaks kalapala on kokku köidetud peekoniribaga ja siis ahjus kiiret kuuma näinud. Lahe mõte, kas pole! Ja siis veel nende kahe kala vahele juustu panna, veel lahedam mõte??? Või siis sootuks halb mõte.

Odava otsa hallitusjuust on väga halb mõte. Ma fännan hallitusjuuste täiega, mida vängem ja haisvam seda parem ... aga ma olen väga üksikuid asju suutnud välja mõelda, kuhu neid odavaid kõvasid hallitusjuuste kasutada - noh nt maitsetühjade valgete šampinjonide kübara sees küpsetatuna nt.

Õrnamaitseline koha ja mitte niiväga õrnake lõhe olid nüüd selle vänge ja liigsoolase juustu pool ära tapetud. Seejärel uuesti tapetud. Ja siis veelkord. Oehh.

Kala kõrvale pakutud kastmeke oli ilmselt ehitatud samuti odavama otsa majoneesi peale ning ei sobitunud kalaga üleüldse. Kalaga koos pakutud karbikesed olid üle küpsetatud leebema juustulise ollusega ja maitsesid päris kenasti.

Maitsekauneim moment prae juures olid aga grillitud köögiviljad - suvikõrvitsa ja paprika viilud olid mõnusalt maitsestatud ja elusa grilli peal muheda suitsumeki saanud. Sädemeid võimsasse ventilatsiooni saatev grill paikneb üsna välisukse lähedal ja on ilmselt selle puhveti köögi kõige kõvem sõna - oletan et muudki grillroad vääriks siit proovimist.

Seega kokkuvõte tuleb seekord nirupoolne. Ambitsioonika nime ja heade ideedega ei käi alati käsikäes vääriline tulemus. Supipöial on lapiti mööda horisonti -  noh et "kuule ei ole paha mitte" tasemel. Praepöial tahaks hirmsasti kiita hea mõtte eest, aga ohkab sügavalt ja kurvalt tulemuse peale nagu kontoriametnik, kellele ülemus tööpäeva lõpus veel pakilist asjaajamist kaela sokutab.