Monday, April 27, 2009

Veisekoodiseibiroog

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.

Sunday, April 19, 2009

Säästuaja lõhesupp

Ega ei ole ikka nii, et kasinamal ajal peab kehvemalt sööma. Pisut tervet talupojamõistust ja võib nii toituda, et kõik see väljastpoolt kraesse kallatav häda-ja-viletsuse-jutt taldrikusse ja keresse ei jõua. Ja kui vats on hüva rooga täis, siis võib nirutamise-juttude üle ainult muiata.

Seega - ei pea ka lõhepoiss meie laualt kaduma.

Nagu ikka pühapäeval, kondasin turu peal ringi. Viimane käik viis kalasaalist läbi ja kiikasin siis, mida suitsukalaletist leida. Et turupäev hakkas juba lõppema, oli valik kesisem, kuid silma hakkas miskit ilusat ja odavat. Nimelt kuumsuitsu lõhe ribid. Kilohind 35.-EEK. Pirnike hakkas kohe peas põlema - no miks ei peaks sellest üht muhedat suppi saama? Nagu edasine näitab, saab küll!

Pool kilo suitsuseid kalaosi jagunes nii umbes pooleks. Kui olin kodus liha luudelt eraldanud, selgus, et puhast liha jäi tiba üle kahesaja grammi - ja no ega ma iga viimast raasukest kah koukinud. Ikka nii näppudega lihtsalt luudelt suurem kraam maha ja saadused kahte eraldi kuhjakesse.

Liitrike vett tõusis puhastamise ajal kenasti mulisema ja vähese lihaga luud rändasid keema. Tõe huvides olgu öeldud, et tegu polnud mitte ainult ribidega, nagu silt turuletil väitis, vaid fileerimisjääkidega - st selgroog koos roietega, ribake kõhuäärt jms kah küljes. Kenasti suitsupruunid ja imemaitsva lihaga kaetud. Kondikraam sai endale ühe sibulakese ja mõned küüslauguküüned seltsi ning podisesid rõõmsalt nii kümme minutit. Vahepeal puistasin paar loorberilehte kah manu ja hakkisin samal ajal juurikaid.

Üks kopsakas kartul, üks keskmine porken, viiluke juursellerit - rohkem polegi vaja. Ja ega seda selleritki pea panema, seda võib rõõmsalt asendada porru või pastinaagi või kaaliga või millega iganes. Või sootuks ära jätta - sest no ega peale porkna-ja-kardulise ei pea ühes koduses supis otseselt midagi olema. Kõik muu võib olla, nii nagu parasjagu tuju on ja juurikariiul lubavad.

Nüüd tuleb keedus ära kurnata. Peamine, et mitte teha nii nagu minuga ükskord juhtus, kui hajali päi hüva puljongi läbi sõela kraanikaussi lajatasin ja hiljem totaka näoga seisin, nõrguv kopsiku-täis puljongikraami käes. Et siis soovitan kindlasti ikka enne teise poti alla panna, kui keeduleent kurnama hakkate :)

Kalapuljong uuesti tulele, juurikad sisse ja podisema. Sel ajal võib maitsestamise ette võtta. Olge palun soolaga ettevaatlik - suitsulõhe on ju isegi soolasevõitu, aga piprakest ja noaotsa jagu suhkrut võib ikka panna. Mina paraku soolasin pisut üle, sestap pidin lõpus keedusesse ka nii umbes veerand klaasi kohvikoort lisama. Ja keedumuna sisse hakkima. Ja ka veidi varem valmiskeedetud tange lisama. Kuid kõik see muutis tulemust veelgi mõnusamaks. Tilgake sidrunimahla ka sisse ja ainuke, millest võis veel juurde unistada - see oleks kuhjake hakitud suvist tilli, kuid las ta olla. Säästuaeg ikkagi :)

Nagu arstionud soovitavad - kord nädalas peab rasvast kala (ehk siis kalarasva) saama. Mina soovitan seda näiteks sel moel manustada.

Ahjahh, peaaegu oleks unustanud - viimasel hetkel viskasin ka pool väljapuhastatud kalalihast supi sehen. Oleks võinud ka kõik panna, aga tundus niigi paras olevat. Teisest poolest saab õhtuks hää õlleampsu.

Koostisained:
- pool kilo suitsulõhe ribisid, mille kondid keema panna ja hiljem välja kurnata
- allesjäänud paarsada grammi kalaliha, mille võib kas kõik supisse uhada või osa ka alles jätta
- üks suurem kartul
- üks keskmine porgand
- jupike juursellerit
- üks sibul, paar küüslauguküünt
- sool, pipar, loorberileht, suhkur
- veerand klaasi kohvikoort
- paar supilusikatäit varem valmiskeedetud tangu
- üks hakitud keedumuna
- teelusikatäis sidrunimahla

Valmimisaeg: puljongikeeduks kümme-viisteist minutit, juurikate pehmitamiseks puljongis kah maks. kümme minutit, nii et poole tunniga peaks kõik tehtud saama. Maksumus: kalakraam maksis 18.-EEK, muu arvutamisega on raskusi, kuid arvan, et üle 35.-EEK see kraam kokku ikka ei läinud - ning minul jäi sada grammi suitsukala veel järgigi. Tulemust sai tubisti üle liitri, nii et neli tummist portsu. Soovitan!

Sunday, April 12, 2009

Rukkijahukaste

Olid mul ükspäev juurikad ja liha valmis ning tahtsin kiirelt kastme peale valmistada. Mis kunsti sel siis ikka - kiirelt kastmepannike tulele, kild võid sulama ja jahu sisse. Aga vat siin juhtuski see, mis mõnikord ikka juhtub - nisujahu oli otsa saanud. Ja keegi kodustest oli selle asemel jahupurki tühjaks raputanud rukkijahu kotikese. Oehhh.

Aga mis seal ikka, saputasin siis sulanud või sisse rukkijahu. Mõnus lõhn, mis üsna kohe tõusma hakkas, oli juba hea märk. Niristasin köögiviljapuljongit sisse ja segasin - esmane maitse oli paljulubav. Tilgutasin ka sojakastet ja veel miskit hapukamat kastmekest sisse (no ei mäleta hetkel selle nime), pist pipart, soola ja suhkrut ... aga kurask liiga soolane sai. Ehkki olin mõelnud tumedat kastet teha, pidin nüüd ka hapukoort lisama. Koos kastme helenemisega sai tulemus veelgi parem. Pehme ja muhedalt hapukas. Proovin seda edaspidigi teha ja soovitan teistelegi. Täitsa eesti maitse ju :)

Koostisained siis:
killuke või (ehk 50g)
paar teelusikatäit rukkijahu
klaasike köögiviljapuljongit
pool teelusikat sojakastet
supilusikajagu hapukoort
soola, pipart, suhkrut

Valmimisaeg ehk kokku 10 minutit, millest viimased viis läheb allakeetmise peale. Hapukoor lisa ainult hetk enne valmimist, lase korraks keema ja ongi valmis.