Kivi kõrts (Alatskivi)

Iga takistus on ühtlasi võimalus. Kuna eri asjaolude tõttu pole ma enam eri linnade vahel tiksunud, siis hakkasin mõtlema, et kuidas pääseda seni pöidlaga torkimata puhvetite manu. Ja näedsa, leidus hea kamraad, kellega hakkasime mööda lõunapoolseid, Tartust mõõdukas raadiuses olevaid söögikohti kolama. Ise ma ju automees pole, loadki iidamast-aadamast aegunud, kamraad aga naudib oma hea masinaga sõitmist ... ja nii sündiski hea sümbioos.

Seekord sümbioseerusime Alatskivile, kus – ennäe imet – tegutseb suisa mitu toidupesa. Võtsime ette kõige teeäärsema – Kivi kõrtsi. Hämarduvas talveõhtus õdusesse pisikesse ruumi sisse astudes võttis vastu köögist hüütud „tere“ ja kahe ainsama kunde veidi imestunud pilk.

Eeee ... kõrts? Minu väikeses valges peas on kõrts midagi suuuurt ja ruumikat, siin paikneb aga lettide ja külmikute kõrval paar väheldast lauakest ehk umbes 10 istekohaga. Et kuidas see koht siin toimida saab? Nende 10 kohaga müüb päevas mõnikümmend praadi, kuidas selle käibega saab kööki ülal pidada? Või on nende põhirõhk kaasamüüdavate vorstide-sinkide-salatite jms valmistamine, mis kõik siinsamas lettides müügil on?

Teine tajuhäire – kuidas-kuidas on nii-nii pisitillukesel asutusel menüüs kaks suppi ja 10 praadi? Et see suur et, mitmed suuremadki kohad piirduvad heal juhul ühe supiga (kui sedagi) ja 5-6 praenimetusega? Mis valemiga see puhvet toimib? Aga jätame küsimused ja torkame keele ja pöidlad toidu sisse!

Esimeseks roaks valitud „Koorene sibulasupp kukeseentega“ (4.-EUR) osutus absoluutselt suurepäraseks! 8 minutit tellimise hetkest ja kohal ta ongi. Rikkalik metsaseene aroom õhkab kaugele ehedust ja jämedaid maitselubadusi, mis kõik saavad täidetud. Rammus koorene kuum leem ja röstitud sibulate krõbedus sobib selle metsanduse põhjaks parimal mõeldaval moel ja kokku saab ühe rammusa rahuloleva kiidu osaliseks! (ainult kahju, et vaatamata 4’le mobiiliga tehtud fotole oskasid nood kõik ühtemoodi hägused jääda).

Teine valik ehk „Haugikotletid“ (9.-EUR) saabub 20 minutiga. Noh välimus on roal lihtne ja pubilik, põhirõhk taldriku täitmisel on fritüüris tumedaks kärsatatud keedukartulitel, mida mina mitte kohe kuidagi hinnata ei oska. Lihtsamate köökide kustumatu armastus hiina kapsa vastu on majanduslikus mõttes arusaadav, kuid no sellest kraamist koos talviste kurgi-tomati-paprikaga ei ole lihtsalt võimalik midag maitsvat kokku keerata, isegi kui seda praavitada pestokastmega, nagu siinjuhul tehtud on.

Aga kui nüüd liikuda positiivsele poolele, siis roa nimeandja ehk „haugikotletid“ ise olid ikkagi väga ja väga head. Tänu sibulale ja ilmselgelt lisatud seapekile olid kotletid mahlased ning maitsvad, mõõdukalt kalalõhnased ning värskelt panni näinud. Riivitud kurgi baasile ehitatud kastmeke sobis siia juurde päris kenasti ning üldmulje paranes kõvasti.

Kokkuvõttes saab hinnang kahe-pooletine. Supipöial vaatab pimenevasse lumekrähmulisse taevasse ja ütleb aitäh võimalusele seda imelist seenesuppi proovida (tõlkes – supipöial on väga püsti). Praepöidlal on aga sisemine lõhestumine: roa nimiosa ehk haugikotlet on ju täitsa ponks poiss (praepöial pigem püsti kui pikali), kuid ballastiosa puhul vaatab pöial kuhugi alla põranda suunda. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Pigem ikka soovitan küll – ääremaadel puhveti pidamine on nii hullult kiiduväärne tegu, et neid tuleb külastada ja tänada ikkagi! Ja muidugi aitäh kamraadile koos minuga ringi tatsamast mööda kaugema nurga puhveteid!

---

PS kuna selle puhveti letis olid mh müügis ka suitsulihaga verivorstid, siis ostsin kilokese kaasa. Oh satuline jutt, KUI head need olid, ma vist esimest korda elus sain verivorsti, mille kohta tuleb esimese asjana keelele sõna „mahlane“! Perfektselt maitsestatud, meeldivalt peeneteralise struktuuriga ja ilma igasuguse liialduseta justnimelt „suus-sulavad“. Oi vaata neid ma tahan veel saada!

---

lugu ilmus siin

Kalarestoran (Pangodi)

Elu on ikka üks imelik asi. Eestis kui mereäärses riigis tuleb kalarestorane taga otsida nigu tikutulega. Üks neist tegutseb aga juba ligi kakskümmend aastat ja üldse mitte mere ääres, vaid kuskil sisemaa küngastikus. Ja mis kõikse imelikum, ma polnudki varem sinna sattunud! Ärge küsige, ise ka imestan!

Kauni vaatega künkanõlv on kena koht aknast välja vaatamiseks ka talvisel hämarduval tunnil, vähesed puhvetid saavad säärase maalilise panoraamiga uhkustada. Pühapäeva õhtupoolikul pole siin aga mitte just ülemäära palju vaadet imetlevaid kundesid, kuid sedavõrra kiirem ja ladusam on kliendikogemus.

Menüü on lihtne ja asjalik, räägib heast kontseptuaalsest köögist, kes ei ürita tabada trende ning sobida kõigile. „Meie siin teeme klassikalisi kalaroogi, võtke heaks või pange pahaks“. Ei mingeid burkse-pokesid või veganrahvale meeldidapüüdmist. Lihtne ja rahulik värk ning sellisena vägagi sümpaatne.

Esimene roog ehk „Kalasupp klassikaline põhjamaine“ (5.-EUR) võtab saabumiseks aega napp 10 minutit. Jõuliselt aromaatne, kuum ja vähese maitsemuruga dekoreeritud – jahe õhtupoolik muutub kohe kraadivõrra soojemaks. Ülipeenelt hakitud köögiviljad, lahkelt lisatud muredad valge kala tükid. Kausi lõpupoole hakkad tundma, et huuled kergelt naksuvad kleepjalt – see räägib alati head keelt supipõhjast ehk leemest. Ei midagi erilist ega originaalitsevat, kuid lihtsalt üks hästi tehtud lihtne kalasupp!

Teine roog „Koha kooreses kastmes“ (11.80 EUR) saabub 25 minutiga, täpselt parasjagu ajastatult nii et esimene käik on menetletud ja ooteaeg pole veel ka pikaks veninud. Peategelane ehk koha kastmes on eraldi kausikeses kenasti ahjukuuma näinud ja pruunistunud. Rammus ja veidi juustusena mõjuv kaste õilistab kerget kalaliha ja soojendab ihu ning hinge. Lisandina valitud „hautatud köögivili“ meenutab küll kahtlaselt tuntud külmsegu, kuid ega sellest pole häda midagi, mõõdukalt maitsestatuna on see sobilik lisand ikkagi, kerge kala ja kerged köögiviljad lasevad ka toidujärgselt end värskemalt tunda.

Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Puhveti asukoht ja välisvaade on väärtus omaette ning tasub kohalesõitmist, rääkimata mõnusalt enesekindlast kontseptsioonist, järjekindlast tegelemisest sellega, mis endal hästi välja tuleb. Nii supi- kui praepöial näitavad üheskoos leebelt ülespoole. Kulinaarset orgasmi siit puhvetist ei leia, kuid hästi oskavad nad süüa teha ikkagi, miks siis mitte kiita ja toetada külastamis-soovitusega!

---

lugu ilmus siin

Ränduri Pubi (Tartu)

Kui sa Tartus isegi mitte midagi ei tea, siis bussijaama ikka tead. No vat ja otse busijaama seest saab liftiga teisele korrusele sõita ning oledki Ränduri pubis. Mõnusalt rustikaalne sisekujundus ja soe hele puit mõjub selle raud/klaas-karbi sees esimese hooga üllatavana, kuid eriti külma talveilmaga seda soojema ja hubasemana.

Katkukontrolli läbimine oli siin viisaka põhjalikkusega, kahe näitsiku korraldamisel kujus kogu pooltäis saaliga puhveti teenindus kiirelt ja ladusalt. Rõõmu tegi ka see, et veebis leiduv menüü vastas tegelikkusele – tihtipeale unustatakse veebi- ja pabermenüü omavahel koosõlastada.

Esimeseks roaks valisin lihtsalt, koduselt ja armsalt kõlava frikadellisupi (4.50) – ilmselt iga koolisöökla ja vanaemaköögi põlisasukas aegade algusest saadik :)

Napilt 5 minutit peale tellimis toodigi lauale väheldane kausike. Ja mis sest et väljast väheldane, see-eest sisult oli kraam SUUREPÄRANE! Ausa rammusa leeme peale ehitatud supis oli ilus kõik! Aroom oli lihane ja ürdine, selline ninapidi kausi sisse vedav ja meelitav. Porru, porgand ja kartul hoolikalt ja just õiges suurusjärgus hakitud. Frikadellid eelneval praetud (sellest see hurmav praelihalõhn!), maitsvad ja mis peamine – neid oli palju! Kombekohaselt maitsestatud ja parasjagu kuum. Krõpskülma ilmaga sisse astudes ei ole võimalik selle maitseilu peale mitte vaimustada! Palusin ettekandjal minu tänu ka kööki edasi öelda, sest see supp oli seda väärt!

Teise roaga - Suitsune seasisefilee (Seafilee, BBQ kaste, praetud sibul, grillsalat, ananass; 10,50 €) läks samuti kiirelt, vaid 15 minutit tellimusest. Alustame meeldivaimast otsast – karamelliseerunud sibulad olid värskelt näinud korralikku kuuma, krõbeda servaga ja värsked. Grillkaste maitses sügavalt, rikkalikult ja magusvürtsikalt, kuid ma olen üsna kindel, et see pole mitte kohapeal kokku keeratud, vaid valmiskujul soetatud kraam.

Õrn fileeliha oli nõksa liiga palju kuuma näinud, ühel tükil võis veidi aimata roosat värvi siseosa, kuid üldiselt oli liha kuivavõitu. Ränduri kartulid ehk koorega väikesed plõnnid nägid efektsed välja, kuid noh ... kartul on kartul enamasti. Talvistest köögiviljadest segusalat saaks hästi maitsta ainult mingi vinge õlikastmega, mida siin polnud. Eriti rääbakas oli aga see tuhmkollakas ketas, mida maitsmisel võis pidada nt konservpriniks, kuid mis üritas ananass olla – aga noh see pole otseselt just köögi süü.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on siiras sillas ja püsti ühekorraga, kiites ülivõrdeliselt oskust teha ülilihtsat rooga nii uskumatult maitsvana! Praepöial aga seda vaimustust ei jaga, võbeledes kuskil neutraalse horisontaalasendi juures, naeratades vaid karamelliseeritud sibulat meenutades. Võttes aga arvesse, et tegu on bussijaama puhvetiga, mille suhtes võiks rakendada madalate ootuste mõõdupuud, siis võib seda puhvetit siiski soovitada. Ja seda suppi võib kasvõi omaette maitsmisväärsusena otsima minna!

Dranikud soolaTA ja tilliGA

Võtke liiga palju kartuleid. Dranikute tegu tuleb alati alustada sellest, et tuleb võtta vähemalt poolteist korda rohkem kartuleid kui arvate vaja minevat.

Noh nt kui arvate et nelja inimese peale läheb vaja kilo tuhleid, siis võtke poolteist. Võite kaks ka võtta, sest otsa nad saavad niikuinii. Nii tuhlid kui nende tuletis - dranikud.

Kogu see tegu on nii primitiivsuseni lihtne, et poleks mõtet kirjutatagi, kui ma lihtsalt poleks seekord teinud ühte asja teisiti. Seda pealkirjas olevat asja.

Siiani oli minus alati üksteisele vastu ja vahele rääkinud kaks häält.

Üks ütleb, et kartulid on mõistlik riivimise järel läbi segada soola / maitseainetega, sest sool aitab paremini vett välja tuua riivitud massist - ja see on ju hea dranikute ehk kartulipannukate tegemiseks.

Teine aga seletab õpetatud moel vastu, et ei-ei-ei, ära pane kohe soola! Sool takistab praadimisel maitsva kooriku moodustumist! Et soola saab pärast ka lisada ja kõvasti vähem kui alguses. Ning et vähem soola on parem kui rohkem, onju.

Seni oli alati peale jäänud esimene pool, sest ... noh pikk jutt lühidalt: eel- ja järelmaitsestamine on lihtsalt väga erinevate tulemustega. Seekord otsustasin siis seda teist häälekest kuulata. Skisofreenia võlud, eksju :)

Edasine on lihtne nagu kaerajaani tantsimine. Mitte et ma seda oskaks, aga hea võrdlus ikka, onju.

Riivisin siis kardulad ära, viskasin sõelale nõrguma. Ahjaa, lisasin seekord huvi pärast tubli annuse hakitud/külmutatud tilli juurde, segasin selle riivitisega läbi, lootuses et ehk annab dranikutele huvitava lisanüansi nii välimuses kui lõhnas/maitses.

Pannid tulele, õli kuumaks, lusikatäie kaupa õngitsesin riivmassi, vajutasin peoga igast lusikatäiest vett vähemaks ning praen. Loogiš? Pannil sokutasin peotäied mõistagi võimalikult hõredaks, et ei toimuks mingit pätsikese kaupa haudumist, vaid hõreda pitsilise kihi kiire pruunistumine. 

Abitaldrik, salvrätik, kiired liigutused. Pannitäite küpsemise ajal saab segada kokku meelepärase külma kastme. Igale pannitäiele raputasin peale nõrguma tõstmist õhukese kihina peensoola. Noh ja valmis!

Kas nii sai parem? Noh jah. Soola osas on niimoodi veidi parem tõesti, karamelliseerumise efekt on tugevam, hakkama saab vähesema soolaga (ehkki ka eelsoolamise aegne liigsool nõrgub massist välja nii ehk naa). Tilli lisamine ei andnud aga mingit efekti, ilmselt tuleks seda siis panna kuivatatud versiooni, et aromaatika elaks üle ka kuumutamise.

Mis on selle loo moraal? Aga see, et ka kõige lihtsamad toidud annavad eksperimenteerimisrõõmu. Ja et dranikud on sihandne roog, millest isegi minusugune - kes muidu tuhlist üsna mööda vaatab - ei suuda loobuda :)

Kolm sibulat (Tallinn)

Telliskivi linnaosa on Tallinna uus nägu, ajastule omaselt kaootiline kuid ligitõmbav. Mitte-tallinnlasena pole ma kindel, kas Telliskivi tänava alguses tegutsev resto Kolm sibulat on formaalselt selle linnaku osa või mitte, kuid otsustasin seekord oma pöidlad sinna torgata.

See puhvet on ilmselt üsna populaarne, sest ehkki oli kesknädala hilisõhtu, polnud majas just liiga palju vabu kohti. Ühena vähestest puhvetitest võeti siin koronakontrolli tõsiselt – respekt selle eest – ja suunati mind väheldasse lauda ruumi keskel.

Kas asi oli nüüd selles, et pidin platseeruma keset käiguruumi (loomuldasa eelistaks ju alati kuskil turvalise seina juures, nurgakeses olla) või üldisest steriilsevõitu disainist ja eredast valgusest esiruumis, ei jätnud interjööri pool just kuigi hubast muljet. Tõsi küll, tagapool paistsid soojad palkseinad ja veidi paremini disainitud valgustus, kuid vähemalt see letiesine platsike ei tekita soovi pikemaks istuma jääda.

Aga olgu, liigume jutuga söögiradadele, sest selleks ju sai siia tuldudki. Supimenüüs oli selles majas pakkuda lausa kolm rida, valisin neist enda jaoks nostalgiliselt meelitava „Kanapuljong nuudlite, uputatud muna ja rohelise sibulaga“ (5.50). Oh aegu ammuseid, kui puljong munaga või puljong pirukaga oli enamike toidukohtade menüüs ja kindlasti kõigil vanakooli kogunemistel, kus kogu suguvõsale toodi pulmade, juubelite või matuste puhul alati alustuseks just see kuldne hingesoojendaja lauale.

10 minutise ooteaja järel toodi nõtkel neiusammul minu ette aga ... eee vabandust? Kutsun piiga tagasi ja küsin, et ega midagi sassi pole läinud? Et mina tellisin puljongi, aga toodi ju hoopis ramen? Neiu kihistab maski tagant, et oi meie maja puljong just niimoodi käibki! Aaaahsooo, no kui nii, siis nii, proovime siis süveneda sellesse nägemusse.

Pruun leem lõhnas ja maitses eelkõige sojakastme järele. Ja sibulamarinaadi järele – sest nagu ramenitele tihti tavaks, oli siia lisatud kuhjake punast marineeritud sibulat. Jämedad veidi toorevõitu nuudlid moodustasid enamiku kausi sisust, lisaks üsna kõvaks keedetud muna ja rohelised suhkruhernekaunad.

Nohhhh, mida nüüd öelda. Olles lootnud kergele isutõstvale puljongile, olin ma nüüd üsna pettunud. Kühveldasin lusikaga enamiku leemekesest naha vahele, õngitsesin pulkadega maitsvamad palad välja ja jätsin pool kaussi täitvad nuudlid sinna kus nad olid. Ehhh. Võimalik et selle ramen-supi põhjaks oli tõesti kanapuljong, kuid see oli niivõrd üle koormatud kõige muu poolt, et kohe kahju vaesekesest.

Teiseks käiguks olin valinud juba veebimenüüst välja „Tursakotlett, röstitud varajane kartul ürdivõiga, tzatziki kaste ja marineeritud juurviljad“ (15.-EUR). Tursakotleti-nimelist rida ma isegi ei mäleta et oleks kuskil mujal kohanud, seega oleks ju rumal mitte vaadata, et mis imepalake see on.

30 minutit tellimise hetkest ja kohal ta oligi. Tuleb tunnustada neid kahte neidist, kes kergetes ühetaolistes kleidikestes kogu rahva läbi mitme saali kenasti ja kiirelt ära katsid, liikudes vahel isegi tujutõstval tantusammul. No ilus vaatepilt ju, kas pole :)

Aga nüüd suuname pilgu taldrikule. Jaa, pontsakas kotlet keset taldrikut eritab kirgast praekalalõhna ja mõjub ausalt ja koduselt. Aga sa saadanas, kui kuum ta on! Kohe nii läbinisti ja kauakestvalt kuum, et kuni viimaste ampsudeni oli keeruline keskenduda maitsetabamisele, pigem pidi tegelema õhk- või vesijahutusega :) Karge ja mage jogurtine kastmeke õhukese kihina taldrikupõhjas seda funktsiooni kuigivõrd ei täitnud – kui see oleks kausikeses samal taldrikul, siis saaks kotletitükikesi mõnusamalt kastme sisse kasta, aga võtame toitu nii nagu ta toodi, eksju.

Ilmselt spinatiga roheliseks tuunitud kartulitamp ei haaku kuigivõrd pealkirjas lubatuga „röstitud varajane kartul ürdivõiga“. Mõned efektselt kokkuvolditud marineeritud paberõhukesed peedikettakesed (?) ja granaatõunaterakesed lisavad visuaalset erksust ning on ühtlasi roa kõige maitseküllasemad osised.

Kokkuvõte seega üsna mage. Supipöial on üsna löntis, saades kanapuljongi nime all kausitäie keskpärast ramenit. Praepöial kerkib küll võimsa lõhnaelamuse võrra, kuid kõrgemale neutraalsest ja „OK“ hinnagut tähistavast horisontaalasendist ei tõuse seegi. Selle elamuse pealt ei oska mina seda puhvetit küll teistele soovitada.

---

lugu ilmus siin