Lihtsate asjade võlu on selles, et nad on lihtsad. Ning enamasti ka maitsvad. Ja pealegi - kui see lihtsus ei tähenda poestostetud e-küllase asja lihtsalt ärasöömist, vaid isetegemist - enamasti ka üsna tervisesõbralikud.
Minul seekord päris-isetehtu see kraam ei saanud. Sest isand Heeringa ostsin ma õlisel kujul karbi sisse pakituna, mitte ei käinud teist ise merest püüdmas. Ning emandad Õun ja Sibul ei ole kah ise kasvatet, kuid vähemalt kohalik kraam.
Aga tegu sai lihtne ja kerge ja hüva. Kaks heeringafileed, pool suurt õuna ja pool suurt sibulat said hakitud, kaussi pandud ja sellesama heeringaõliga üle niristatud. Segamini summitud ja ära söödud. Õigemini just praegu söön. Kõrval iseküpsetatud seemnepätsik ja õllekokteil. Tumeda ja kange ning lahja ja heleda kokkusegamisel saab omapärase rüüpe. Õllegurmaanid soovitavad!
Vajaminev kraam veelkord:
- pool karpi vähesoolast heeringafileed õlis
- pool suurt ja magusat õuna
- pool suurt (salati-)sibulat
- lusikajagu õli heeringakarbist
Maksumus - 15.-EEK ehk. Valmistusaeg - no millest te räägite, mis aeg siin kulus? Tulemus - oleks saanud kaks mõõdukat ja dekoratiivset portsu, aga sõin kõik ise ära:)
Pildiks panin hoopis kuulsa chopska-salati, mis Balkanimail igalpool eri moodi saada. Moldaavias kandis see nime shopska-salat. Sisu aga ikka üks - värske kraam (tavaliselt lihtsalt kurk-tomat) ja kohalik pehme juustulaadne ollus.
Friday, December 18, 2009
Tuesday, December 8, 2009
Kartuli-kaš kotletikesed
Ei-ei, see ei ole trükiviga. Kaš - justnimelt sellist ollust kasutasin ma nende kotletipoiste tegemisel. Misasi see kaš on, küsite? Vat ega ma nüüd toiduainetehnoloog pole, aga midagi kreemjuustu sarnast. Ostsin teist Chisinau turult (Moldaavia pealinn) ... sammmumeie, mihandne turg see oli - kui palju eri juustusorte! Aga mitte sellest ei ole täna jutt. Vaid kotletist.
Enne kui edasi lähen, ütlen kohe, et ega's ei pea ära kohkuma, et ilma kašita ei saa sihandset toitu teha. Saab ikka! Võtate lihtsalt mingit muud kreemjuustu ja ongi asi ants!
Niisiis, võtsin ma kuus keedetud kartulit ja riivisin ära. Jämedalt. Siis riivisin samasse kaussi ühe pirakama küüslauguküüne ja sipsukese muskaatpähklit - mõlemat peenelt. Lisasin soola-pipart. koksasin kaks väheldast muna katki muu kraami selga. Ja siis lisasingi seda kreemjuustu - no nii vast 100 grammi jagu.
Noh ja mis siis enam kui käed tööle. Segasin kraami ühtlaseks taignaseks massiks ning hakkasin sellest pisukesi kotletikesi vormima. Ikka kahe peo vahel taignapallike ümaraks ning siis õrna vajutusega lapikuks. Riivsaia seest läbi ja kandikule panni ootama.
Praadisin lapse peopesa suurused pisikotletid tasasel tulel läbi - peale külje pööramist panin ka veel kaane peale, et tihke kartulimassi sees ka munaollus ikka kenasti läbi küpseks. Ning voila - valmis nad olidki. Pehmed ja kreemise konsistentsiga seest, kergelt krõbedad pealt. Mõnna, kas pole?
Niisiis, vaja läks:
- poole kilo jagu riivitud keedukartulit
- 100 gr kreemjuustu
- peenelt riivit küslaküün
- soola-pipart-muskaatpähklit
- kaks pisemat muna
- riivsaia paneerimiseks
- tilk õli praadimiseks.
Valmistamisaeg - ehk nii 10 minutit ettevalmistuseks ja teist sama palju kahe suure pannitäie valmisküpsetamiseks. Maksumus - isegi kui võtta eestimaisest poest ostet kreemjuust, ei tohiks see kraam üle paarikümne krooni maksma minna. Tulemus - paarkümmend pisikest kotletipoissi, millest piisab raudselt nelja taldriku täiteks, olgu siis lisanditega või ilma.
Subscribe to:
Posts (Atom)