Punane kapsahoidis

Praegu on peakapsa aeg. Turuletid on sest kraamist lookas ja hindki päris mõistlik. Oskaks ainult midagi peale hakata. Mõtlesin üht varianti proovida ... ja kukkus päris hästi välja.

Paljast kapsast purki suruda pole just kuigi suur kunst, olgu siis hapendatult või hautatult ... ning miks mitte ka praekapsana. Kuid segahoidist - seda polnud mina vähemalt varem katsetanud.

Peale turutiiru oli mul kotis kapsapea, peet, porgand ja sibul. Noh ja miks siis mitte panna need kõik ka kokku? :)

Hakkisin kapsa üsna peenteks ribadeks ja panin suurde potti vaikselt vähese veega mulisema - selle kraami maht väheneb ju kuumutamisel väga kõvasti, vaja selleks vaid aega anda. Samal ajal ribastasin sibula samamoodi ning viskasin teise potti õlisse kergelt karamellistuma. Porgandi sikerdasin kah peenteks kangideks, üritades et kõik eri köögiviljad saaks enam-vähem ühte mõõtu. Lihtsalt dekoratiivsuse mõttes. Noh ja surasin porknatikud kapsale selga - kapsas tahab segamist!

Peet tahab mõistagi eraldi keetmist, tema valmimissükkel on pikaldane. Kuid jällegi- kui ka see punane juurikas tikkudeks hekseldada, pole selles midagi ülearu keerulist. Soovitan ainult kindlasti peedi keeduvette äädikat või sidrunimahla lisada - happeline keskkond aitab värvilisel kraamil oma eredust säilitada. No ja minule meeldib köömneidki juurde panna - nii peedi kui kapsa puhul aitab see ka liigse kõhutuulutamise vastu :)

Vahepeal olin kergelt klaasistunud sibulad ka kapsa sekka seganud, nüüd läks ka pehmeks keenud peet koos kõige keeduveega samasse. Veel segamist ja hautamist, maitsestamist ja maitsmist ... ja saabki kraami purki suruda. Soovitan justnimelt suruda kihthaaval, sest vähene leem saab siis poolkuiva hautise õrnalt ära katta. Kaas peale ja asi vask!

Kulus ära seekord:
- kilo ribastatud kapsast;
- pool kilo igast juurikast: sibulat, porgandit kui peeti;
- kokku ehk pool liitrit vett;
- klaasijagu õli;
- paar supilusikat äädikat või sidrunimahla;
- soola, pipart, köömneid.

Aega kulus kokku tubli tunnike, oma aja võtab nii kapsa kui peedi keetmine. Peamine on aga kraami mitte liiga pehmeks keeta, vaid jätta mõistliku taheduse juurde. Maksumus - no tõesti ei tea täpselt, aga umbes paar-kolm eurot, ei enam. Sedasorti köögiviljad on ju odavad! Tulemus - mina sain täis kolm kolmveerand-liitrist purki ja kausike jäi kohe manustamiseks. Pruukida saab seda nii omaette toiduna, liha või kartuli lisandina kui ka nt boršiliku supi põhjana.

Kõrvitsa-jõhvika moos

Enamasti ei kipu me jõhvikat pidama moosimarjaks. Kuid soovitan proovida - tulemus on üllatav! Ma ütleks isegi, et üllatavalt hea:)

Kuna tegu on ise on triviaalne, siis kirjeldada pole siin suurt midagi. Lõikusin umbes kilose tüki muskaatkõrvitsat õhukesteks viilakateks, viskasin pool kilo jõhvikaid ja pool kilo suhkrut manu ning lasin keeda. Noh, alul lisasin veel pool klaasikest vett kah, et suhkur põhja ei hakkaks, vaid kohe siirupistuks.

Keemise käigus tasub kindlasti potil kaas peal hoida, kuna keemise käigu kipub jõhvikas käituma nagu popkorn ... ehk siis plaksatustega lõhki hüppama.

Tulemus sai välimuselt üsna dekoratiivne (kuldsed kõrvitsaviilud tumepunases mahlas läbisegi terveksjäänud marjamummudega) ja mõnusamaitseline (mõrkjas-hapu). Arvan, et jõululaual saab olema see igati paslik!

Hinda arvutama seekord ei hakka - nii kõrvitsa kui jõhvikad saab kätte vääääääääga erinevate hindadega. Pilti kah pole. Aga uskuge mind, järeleproovimist tasub see vähemalt väikese kogusena kindlasti!

Kõhuga Kaukaasia poole

Ajakiri Oma Maitse küsis, mina vastasin ... pealkirja panid nemad:)
------------

Eesnimi, perenimi ja vanus? Kus kandist pärit oled?

Karmo Tüür, kuuekümneseitsmendal aastal sündinud. Ehk siis antud eluhetkel 44 aastat vana ... aga see on pidevalt ajas muutuv number :)

Loen end pärnakaks, ehkki viimased paarkümmend aastat elanud Tartus. Pärnus kasvanud poisina tunnen siiani end sealsetel tänavatel lonkides mõnusamalt. Mõistagi on ka Tartus oma võlud, kuid sarnast lähisuhet Emajõe Ateenaga pole tekkinud. Kunagises kodulinnas olen kõik tänavad ja nurgatagused poisikesena läbi triikinud, kuid Tartuga on mu suhe ... no ütleme akadeemilisem:)

Tutvusta ennast palun paari lausega?

Eks neid rolle on mitmeid, mida elu jooksul vähem või edukalt täitnud. Poeg ja isa, lugeja ja kirjutaja – alguses oled rohkem üks, mingil ajal rohkem teine.

Üks igavesti uudishimulik tegelane olen kindlasti. Ning seda lollidele omasel moel – need pidavat ju kõike omal nahal järgi proovima. Ikka ise teha ja näpuga järgi katsuda. Teiste vigadest ning kogemustest õppimine – see on nõrkadele (viimane on mõistagi nali, kuid oma sügava tõeteraga nali).

Mida oled õppinud või millega tegeled, kui blogi ei pea?

Ajaloohuvi ning vastavad õpingud sulasid ümber välispoliitika ja politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja Venemaaga tegelemiseks. Umbes kümmekond aastat olen olnud aktiivne ajakirjanduses, tõsi küll, viimasel ajal rohkem rääkivas kui kirjutavas meedias.

Kuidagi on nii läinud, et olen näppupidi olnud paljude asjade juures. Omaaegne Kodulinna-liikumine Pärnus, Sütevaka Selts, Õlleklubi Gambrinus, üliõpilasselts Rahvusvaheliste Suhete Ring, Akadeemiline Balti ja Vene uuringute Keskus.

Nii et tegevust on alati jagunud ning kui puudust on, leiutan neid ise juurde. Mõiste „igavus“ jääb igatahes minu jaoks üsna uduseks :)

Kaua oled toidublogi pidanud ja miks otsustasid blogi pidama hakata?

Mulle sobivad kaks asja – toidutegemine ja kirjutamine. Paneme need kaks asja kokku ning saamegi toidust kirjutamise ... moodsal ajal blogimise. Nüüd tuleb seda tegevust juba kolm aastat ära ning lõpu veel ei paista.

Kuidas oma toidublogi iseloomustaksid? Mis sinu blogi eriliseks teeb?

Kui lihtsus saaks olla eriline, siis olekski see ehk peamine märksõna. Ei mingit grammi pealt kaalumist, näpuga õpetustes järjeajamist ega keerukat mässamist. Molekulaarkulinaaria ja muu udupeen trikitamine jääb mulle kaugeks. Ei noh, maitsta ju võib, aga ise mässata – no tänan ei! Olen piisavalt laisk ja mugav inimene, et mitte ise enda elu keeruliseks teha.

Nimeta enda kolm lemmiktoorainet?

Muru, muru ja veelkord muru! Ehk siis kõikvõimalik värske ja värviline kraam, mis meie turulettidel antud suurepärasel hooajal saada. Ma pole küll päris taimetoidu-usku ära pööranud, kuid viimastel aastatel olen üsna tugevalt oma toiduvalikut kallutanud kõiksugu köögiviljade kasuks, olgu need siis laual toorelt, mooritult või suisa grillkujul.

Mis on sinu parim abiline köögis ilma milleta kuidagi ei saaks?

Mu teritamis-geeniusest lapsepõlvesõber vastaks sellele kindlasti: terav nuga, sellest algab kõik! Ning kindlasti on see küsimus õigustatud, sest päris ilma instrumentideta ei valmi miskit.

Kuid teate mis, mina pean oluliseks hoopis sihandseid mittekombatavaid asju nagu tulemühin talvehommikul köögipliidi all, pisut häälest ära raadiokrapi pragin ning see lõputult mõnus olemine, mis toiduvalmistamise ajal hinges valitseb. Omamoodi meditatiivne värk, kas teate.

Milline on sinu kulinaarne käekiri?

Kirjeldan vastuse asemel viimatist pidusööki, mille sõpradega korraldasin. Kaks kilo lihaollust ning viis kilo muru – voh see on õige proportsioon. Armeenia verd kamraad aitas kõik selle värske (tomat, kurk, parika, sibul, till, seller, kinza) parimal moel liudadele laotada. Mina grillisin tiba kanamaksa ning sutsu muud lihakraami. Vat sellise „käekirjaga“ laua taga tunnen ma end kõige mõnusamalt!

Oled ise kodus teinud majoneesi, võid, halvaad, kondenspiima jpm. Mis sind isetegemise juures võlub?

Esiteks naudin ma protsessi ennast. Teiseks aga see, et ma tean, mida söön ise ning oma lähedastee lauale panen. Eks tõuseb minugi käsi toidupoes valmistooteid kärusse laduma ... kuid siis loed jälle seda peenikeses kirjas olevat juttu ning ohkad. Ja paned asja tagasi.

Muidugi võiks öelda, et toidutegemisele kulunud ajaga oleks võinud kopika raha teenida ning siis midagi paremat söögipoolist osta, milles seda va asendus-sodi ja keemiat vähem sees. Arvan aga, et see aeg on kulutatud parimal moel ja endast õigemini ei tee ikka keegi!

Blogi vaadates, tundus mulle, et su üheks lemmikuks on Gruusia köök. Millega Gruusia toite tehes peab arvestama ja anna mõned head nõuanded nende roogade tegemiseks?

Gruusia ja laiemalt kogu Kaukaasia köögi puhul pole niivõrd oluline, mida teha, vaid see, kuidas serveerida. See on hoopis teine filosoofia kui meile harjumuspärane. Toitu ei tule mitte anda väljamõõdetult „üks sööja = üks ports“ vaid panna lauale kõik see, mis hetkel käepärast. Läbisegi leib ja liha, viljad ja joogid ... ning siis seda üheskoos jagada.

Aga peamine, mida tuleb mõista nii Gruusia kui kõigi muude köökide puhul – pole olemas nö õigeid retsepte. Iga meister teeb nii nagu talle hetkel õigem tundub.

Peamine küsimus köögis pole mitte „kuidas“, vaid „miks“. Miks tuleb mingit asja teha või vältida, et sinu kätte sattunud toorainest see parim tulemus välja võluda. Kui sa sellele küsimusele vastata oskad, oled meister. Kui mitte, siis parimal juhul õpipoiss.

----------

Lugu ilmus okoobrikuises Oma Maitses, juures ka kolm retsepti siitsamast blogist.

Pilt tehtud minu Tartu lemmik-kohas ehk Tbilisis.