Печки-Лавочки (Narva)

Narva pole just pisike linn, aga väljas söömise kommet selle asukatel väga pole, sestap pole siin ka puhveteid just liiga palju. 50+ tuhande elanikuga linna kohta umbes 40 asutust, kui uskuda tripadvisorit. Sellesama tripadvisori reitingus 11.kohal paikneb vene kööki pakkuv asutis nimega Печки-Лавочки.

Kaubakeskuse Fama teise korra peal paiknev puhvet paistab eemalt kitšilik-slaavilik, kuid kohale jõudes paljastub harilik söökla. Noh võibolla kröömike moodsam, kuid ikkagi söökla. Kogu moodsus taandub sellele, et sa saad ise endale meelepärase toidu kokku kruvida, tellides jupikese kaupa taldrikule just seda mida seina peale kirjutatust soovid. Samas peitub selles ka väikene kavalus, sest iga jupike ise näib odav, aga kokkuvõttes pole tulemus odav mitte. Noh ma ei tea, vaadake nüüd seda pilti ja öelge, kas 12.-EUR on palju või vähe selle kandikutäie eest?

Supivalikus oli seekord selline meie kandis haruldane nähtus nagu hapuoblikasupp, mida lasksin endale panna suurema kausike (3.-EUR, väiksem oleks olnud 2.-EUR). Välimus pole sellel kraamil küll kuigi apetiitne, aga tühja sest, pole selle vana tuttavaga aastaid kokku puutunud, tahaks uuesti tere öelda.

Aroom on sellel suptšikul nagu ikka igal murusupil, olgu see siis üles ehitatud naadi või võilillelehtede peale, ainult ehk natuke hapukam. Šmekk kandis endas kah sama hapukat nüanssi, aga see oli pigem aimatav kui domineeriv. Pehmeks keenud kruubid, kanakintsu ja kartuli tükikesed, peenelt riivitud porgand ja jämedalt riivitud keedumuna. Lihtne talupojasupp, nii nagu ta olema peabki. Hakata sellise kraami puhul õiendama, et pole vürtse või miskit, oleks ilmselt snobism.

Praena tellisin endale „kana küüslauguga“ (2.80), millele lasin juurde panna hautatud kapsast (2.-EUR). Teisele taldrikule tõstsin salativalikust vinegretti, kapsa-porgandisegu ja peedisalatit (sõltumata valikust 1.40 100 gr eest).

Kana küüslauguga kõlab palju uhkemalt kui see tegelikkuses oli. Taldrikule asetati üks väheldane kanakintsuke, mis oli ilma kondita ja majoneesi all küpsetatud – täpselt nii nagu sovetiajal maitseainete puuduses kõik vene perenaised tegema õppisid. Küüslauguga ma mingit kontakti kanakese puhul ei saavutanud, küll aga leidus seda päris uljalt peedisalatis. Vinegret ja kapsasalat maitsesid üsna ei kuidagi, magus-hapu hautatud kapsas aga meeldivalt lihtsalt ja koduselt.

Kokkuvõte siis. Oehh. Nomaeita. Iga osa polnud eraldi ju halb, aga vaimustuda ei oska sellest kõigest mitte üks tonks. Nii supi- kui praepöial jäävad rõhutatud viisakusega horisontaal-asendisse, näitamaks seda et koduseid toite pakkuva söökla jaoks on tase aktsepteeritav. Aga kuidagi soovitada stiilis „minge sinna ilmtingimata!“ kah ei taha.

Fredo (Tallinn)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Postimehe toimetus on kolimas uude kohta. Bussijaama lähedusse, kui nii ligikaudu määratleda. Hea uudis neile, kel asja pealinnast väljapoole või väljastpoolt toimetusse. Halb uudis aga selles mõttes, et läheduses on päris vähe puhveteid.

Aga õnneks on mõne sammu kaugusel Fredo Köök ja Baar. Pisut nurga taga, aga lähedal ikkagi. Üks üsna efektiivne puhvet, saamaks hakkama äripäeva lõunase inim-tulvaga, olgu etteruttavalt öeldud.

Soe ja pehme ja isuäratav on siia sisseastumine. Otse ukse ees seisab laud, millel lebab kuhilake värskletküpstetatud saia, levitades end ümber seda imemõnusat lõhnapilve, mis toimib parima visiitkaardina.

Et sattusin siia esimest korda, siis kulus mõni hetk aru saamaks, et tegemist on sisuliselt modernse sööklaga. Lühike menüü, soodsad hinnad, kandikud ja kiire pool-iseteenindus – see on vist kõik, mida on vaja teada sissejuhatuseks. Pehmetes toonides sisekujundus ja nutikalt liigendatud lauad samas leevendavad seda sööklalikku aspekti ja lasevad leida suhteliselt eraldatud nurgakese olukorras, kus tegelikult koos sinuga on ühe pika laua taga veel 5-6 inimest.

Kuna mul oli bussi väljumiseni lademes aega, siis istusin pikemalt, toksides vaheldumisi telefoni ja arvutit. Samal ajal käis mitte just kõige suuremast ruumist läbi tubli paari bussi jagu rahvast, neelas alla oma lõuna ja väljus, kuid hetkekski ei tekkinud ülerahvastatuse tunnet – tubli tunnustus ruumikujundajale!

Esimeseks roaks valisin borši (3.50). See tuli endal kaussi tõsta, soovi korral tuunides seda hapukoorega. Samal laual lõikasid endale jällegi ise otse sepikulisest saiapätsist viilaka, määrisid ikka ise oma soovi kohaselt peale maitsevõikest. No puhas iseteenindus ja söökla, aga nunnu ja mõnus.

Supike ise oli aga paraku paras pettumus. Einoh, halb ta ei olnud, oi seda mitte! Aga no õudselt kahvatu igas mõttes. Borš algab ju värvist, eks ole? Sellest kirkast ja elurõõmsast peedipunasest, mille saavutamiseks/säilitamiseks tuleb aga üsna oskuslikult mängida mingi hapu lisandiga, tavaliselt äädikaga, seda siin tehtud aga polnud. Peet-porgand-kapsas-sibul, kõik need tegelased olid siin supis ju olemas, aga üsna ühevärviliseks ja luitunuks keenud. Lihaga polnud koonerdatud, millegipärast oli isegi kartulit lisatud. Õnneks leidus laual pipraveski, millest sai leemele särtsu anda ja noh, kõlbas süüa küll.

Teiseks roaks sai tellitud kalkuniliha magus-hapus kastmes (5.50). Toidu tellimise ajal letist anti mulle number, kuid kui tulin supikest võtmast, siis oli number juba laualt kadunud ning praad selle asemel ... ja seal ta siis jahtus. Noh selline tõhusus on ilmselt kiirsööklas hea, ent minule tegi see terakese tuska.

Liha oli korralikult pehme ja pigem magus kui hapu – umbes komandiku massist moodustavad ananassitükid tegid oma töö. Pikateraline riis kenasti sõmer. Kuhil porgandisalatit hakkas aja jooksul leebelt ilmutama oma korea-pärast olemust ja pani suu meeldivalt õhetama.

Kokkuvõte seekord veidi uimane. Supipöial on suht-koht löntis, laites boršisupikese kahvatut versiooni. Praepöial jääb horisondi juures pidama, sest ega siingi midagi kiita pole, aga vähemalt laita ka mitte. Kui aga võtta arvesse hinna ja kvaliteedi suhe ning muhe üldpilt, siis võib öelda, et kiireks lõunatamiseks võib seda puhvetit komakohaga soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Seiklusjutte maalt ja merelt (Tallinn)

Mõni asi on kõige ausam oma lihtsuses. Inglise sadamakõrts või itaalia nurgatagune pizzeria, gruusia hinkaaliurgas või ... või noh miks mitte ka mõni Tallinna vana pubi. Kulunud mööbel ja luitunud lauad, lihtne ja pretensioonideta menüü ja poosetamiseta teenendus.

Just sellise ootusega ma võtsingi jalge alla tee puhvetisse nimega Seiklusjutte maalt ja merelt. Et noh raadiomajast bussijaaama minekul jääb teele ette nii ehk naa ja. Ja kui on tunnike bussini aega, siis mõnes peenemas kõrtsis ei pruugi selle ajaga kuhugi jõuda aga pubi toida teelise siuh-säuh ära ja aega jääb ülegi. Nii läkski.

Varalõunasel ajal oli maja üsna hõre ja kogu lugulaul läks seda ladusamalt. Härrasmees leti taga oli oma lihtsal ja tõhusal moel vägagi tasemel. Esiteks pidas ta vajalikuks tellimuse kööki edastamisel sinna ka hõigata et „seekord supp ennem ja praad hiljem“ ja see on on väga vajalik täpsustus köögile! Sest oletagem kui lauda istuvad kaks inimest ja üks tellib supi ning teine prae, siis peavadki road korraga lauda tulema. Lihtsad mängureeglid, mida kogenud letitagune valdab käigu pealt, väärivad seda enam kiitmist! Teiseks – seda ütlen teise roa juures.

Esimeseks roaks valisin mõistagi seljanka. Ma arvan, et ei pea enam kahkümnekuuendat korda seletama, miks ma sellise oina järjekindlusega seda signaalrooga võtan. Noh et kõneleb köögist rohkem kui mõni teine roog. Tosin minutit ja lauas ta oligi.

See, et pubi-seljankades elab alati hapukoor, pole vist mõtet ohatagi. Kooremadu vonkles ka siin kausis, ilma et keegi oleks kunde käest isegi küsinud. Aga ka oliivid ja sidrun. Vorsti-viinerit ja lihakest päris lahkesti. Lohmakalt lõigatud sibulat. Ühesõnaga sihuke lihtsama ja odavama otsa tegu. AGA – ja see on tõesti positiine AGA – siinne kokk on aru saanud seljanka funktsioonist, miks teda tihtipeale järgmisel päeval nii meelsasti ette võetakse. Nimelt oli leemeke julgelt happeline! Olgu, vürtsi oleks võinud rohkem olla, aga musta pipra toosike tuli appi ja suptšik omandas just selle jume, mida vaja!

Teiseks roaks otsustasin valida nostalgiaroa ehk juustušnitsli. Omal ajal oli see koos grillkanaga üks Pärnu Postipoisi tunnusroog ning jummel kui hea see toona tundus! Jah, ma tean et igasuguse nostalgiaroa peamine oht peitub „see-pole-enam-see-mis-ta-oli“ efektis. Et noh vaata lihtsalt sa ise oled edasi arenenud, kõiki uusi ja peeni maitseid tunda saanud ning isegi kui toit ise on täpselt sama mis noorepõlves, siis kipud sa ikka kurvalt ohkama ja rääkima seda et varem oli muru rohelisem.

Umbes 25 minutiga jõudis lauda ka see roog. Olgu nüüd ka mainitud ka teine kiidusõna letitaguse härrasmehe suhtes. Nimelt pidas ta vajalikuks esitada väga kohase kontrollküsimuse, et kas ma ikka tean, et tegu on lihtsalt juustuga – see võib paljude jaoks tulla tõepoolest üllatusena!

Alustame siis „šnitslist“ endast – paneeritud ja praetud juustukettast. Krõbe koorik – pluss. Lahtilõikamise järel venimisi valguma hakkav juust – pluss (sest oleks võinud olla ka mingi odav juustutaoline toode, mis ei veni ja ei voola kuhugi). See, et juustuks oli valitud üks kõige maitsetumaid ja pretensioonitumaid võileivajuuste (ilmselt Eesti juust?), on küll miinus, sest noh kui algselt maitset ei ole, siis ei anna ka praadimine ka kuigipalju juurde. Alternatiive umbes samas hinnaklassis oleks mitmeid ... aga no see on nende valik. Igatahes ma ei nurise liiga häälekalt, sest see oli just enam-vähem see, mida ma tahtma läksin. Ja pipratoos oli ustava sõbrana jällegi valmis appi tulema.

Ülejäänud kraam aga on nii igav et kõrvad tahavad ära närbuda. Odavad sakilised friikad, oehh. Üsna ilmetu majoneesi-ketšupikaste. Ja noh siis see „muru“, mis nägi ju välja enam-vähem OK, aga no sõbrad-velled, jaanuarikuus ei saa tomat-kurk-hiinakapsas-basiilik-jääsalat mitte kuidagi maista. No lihtsalt ei saa! AGA – ja see on jällegi oluline AGA – kõigest sellest murust oleks saanud kerge vaevaga valmistada maitsva ja efektse salati, kasutades vaid tilgakest õli ja mõnd lihtsat maitsestajat. Aga köök otsustas olla laisk ... ja see on jama!

Kokkuvõte algab seekord õpetussõnaga ootuste juhtimisest. Kui lähed pubisse, siis võtagi asja niimoodi. Sestap tõstangi supiöidla üsna püsti – sooritus oli küll lihtne, aga samas köök teadis, milleks seda rooga on vaja! Praepöial jääb aga kuhugi horisondist allapoole ning seda eelkõige köögitoimkonna laiskuse tõttu – ka lihtsaimatest algainetest saab tuunida midagi maitsvat ... aga siin poldud isegi pingutatud.

---

lugu ilmus siin

Must puudel (Tallinn)

Sellel lool peaks olema mõned alapealkirjad. Noh näiteks „Tõeline ebaõnn“ või „Kuidas üks laudkond võib rikkuda saalitäie inimeste õhtu“. Seega sissekanne saab olema keskmisest õnnetum ... ja selles pole karvavõrki süüdi antud puhveti köögipool.

Teisipäeva õhtul oli mul paar tundi aega, et võtta sihikule mingi Tallinna kesklinna söögimaja. Spioneerisin päeval veidi võrgus ringi, leidmaks midagi huvitavat ning pidasin pikivahet toiduga, et maitsemeeled ergud hoida. Mul pole probleem ka 24 tundi söömata olla, kuid 10-tunnisest pausist piisab kah kenasti.

Luure tehtud ja pisipaast peetud, seadsin sammud mööda vihmamärga sillutist vanalinna veerekese peal asuvasse puhvetisse nimega Must puudel. Suur oli aga üllatus, kui jaanuari hakul ja tööpäeva õhtul oli maja täis mis täis!

Noh ühest küljest on see ju hea märk – kui rahvast on palju, siis peaks asutus ju seda väärt olema! Teisest küljest aga ... aga kõigest järgemööda.

Leidsin tagumisest hämarast, kuid lärmakast saalist ühe vaba lauakese ja pressisin end sinna, kuid osutus et see oli viga. Aja jooksul minu silmad harjusid, kuid osutus, et fotosilma jaoks oli see sama ebapiisav kui külmikulambist kogu köögi valgustamiseks. Nii et toidupildid on seekord tontlikult tumedad, vabandage!

Kiirelt esitatud tellimuse ootuses harjusid ka mu kõrvad üldise meluga ning hakkasin eristama mustreid. Õigemini mustriga, mis võnkus ühest lauast. Kogu ülejäänud saal üritas end üksteisele kuuldavaks teha olukorras, kus sisuliselt üks inimene lõi säherduse müranivoo, nagu oleks tal vaja üle karjuda lennuvälja stardikoridorist.

Vahepeal saabus esimene roog. Kahekohalisest supivalikust, et mitte öelda ramenivalikust võtsin suitsukana versiooni (7,80 EUR; Ramen nuudli, enoki seened, wakame, roheline sibul, keedetud muna, porgand, sojaoad), selle kohalejõudmiseks saabumisekskulus 13 minutit. Esimesed sõõmud leemekest tõid naeratuse näole. Kuum, suitsuse noodiga ja maitsetihe vedelik tegi hingele pai. Noh võbolla oli see pai pisut liiga soolane, aga las ta olla. Toored progandiribad andsid nuudlite ja vetikate ning seente pehmusele vahelduseks kõrmpsuvat struktuuri. Kanalihatükid ja poolrõhked oad lisasid toidule tummisust. Mõnus värk!

Helireostuse allikaks oleva laudkonna kisa-isik oli vahepeal veelgi eksalteeritumaks muutunud ning laotas üle saali laiali oma piinlikuvõitu eraelu. Seksuaalset frustratsiooni, et täpsem olla. Ning et teid nüüd seal teispool ekraani punastama panna, siis mainin vaid kahte kordumakippuvat märksõna: dildo ja vagiina. Minusugune vana tümikas istus ja kannatas tubli eestlasena, selmet otsida mõnes teises saalis vaiksemat nurgakest või vähemalt paluda personalil lärmitsejat ohjeldada.

Teine roog saabus 25 minutit peale tellimist: grillitud hiidlesta steik (14.-EUR; herne-peekoni tamp, varajane porgand, šampanjakaste). Vat see toit oligi konksuks, mis mind haakis ja mille pärast ma kohale tulin, no kõlab ju põnevalt?

Ma pole kindel, kas ma kasutaks sõna „steik“ ilmselt auru peal valmistatud nahaga kalafilee kohta, tõesti ei tea. Aga hästi maitsestatud, toekas, mure ja merene oli see kalapala nii ehk naa. Kirja järgi herne-peekonitampi pidasin ma maitse järgi küll pigem herne-brokkolitmabiks, aga mõnusalt omamoeline ja pehme kalaga kenasti haakuv igatahes. Šampanja käib ju kokku kaaviariga, kas pole? Selles võtmes oli ilmselt mõelnud kokk ja teinud kala/meremarjase imemõnusalt merelise kastme. Mõned juba supist tuttavad sojaoad olid serveeritud koos mageda pestoga. Rõhke vinnutatud porgandi lisamisest pole ma kunagi teisiti aru saanud kui dekoratiiv-elemendist.

See taldrikutäis pakkus just seda positiivset köögielamust, mida olin otsima tulnud. Paraku lülitas selle murumadalaks muu atmosfäär, sest üritasin vahepeal sõna otseses mõttes lärmipoolset kõrva näpuga kinni toppida, aga söömine muutus üha ebameeldivamaks. Saalist hakkasid lahkuma laud laua järel inimesed, haarasin minagi mantli ning kiirustasin välja, makstes käigu pealt arve.

Vihmast ja tuledest pronksjalt läikivatele tänavakividele astudes hingasin sisse jahedat õhku ja puhisesn kergendatult. Milline õnnis vaikus!

Kokkuvõte on seekord kolmetine. Supipöial on üsna kenasti püsti, see soolane ja mitmenäoline supike sobis niiskesse talveõhtusse väga hästi. Praepöial on veel otsustavamalt püsti, riputades koka kaela eriauhinna fantaasiaküllase kastme eest. Kolmanda pöidla aga tahaks torgata saalipersonali ribide vahele, kes ei vaevu lärmakaid kundesid ohjeldama.

---

lugu ilmus siin

Pahad poisid (Tartu)

Pubid ei ole reeglina kohad, kuhu minna gurmee-elamusi otsima, seetõttu pole need ka kunagi minu esimesed valikud. Aga on ju ka neil oma kindel nišš meie tänases toidukultuuris, nii et kõrvale neid jätta oleks sama narr kui öelda, et „ma liinibussiga ei sõida, andke mulle ainult limusiine ja hobukaarikuid“.

Pahad poisid oma tsentraalse kohaga Tartu kesklinnas ja pika kestmislooga (7 aastat ON praeguses keskkonnas juba väärikas iga) ei lase sellest puhvetist mööda vaadata nii ehk naa, seega suunan oma pöidlad seekord sinnapoole. Ajendiks on aga nende veebimenüüs nähtud nahhaalselt enesekindel rida „klassikaline seljanka“ ... seda ei lase ma endale kaks korda öelda! :)

Tööpäeva lõpusel ajal pole pubis just palju rahvast ning kogu protsess kulgeb suisa ootamatult kiirelt. Ilma liigse ponnistuseta ja manerismita, kuid kenasti ja korrektselt ... restoranilikud maneerid mõjukski selles õhustikus millegi võõrastavana. Jõuan ma hämaras nurgalauas vaevalt istet võtta kui juba kerkib neiuke laua kõrvale, tellimus saab antud ning jään ootel nagu ämblik võrgusüdames.

Esimeseks roaks tellitud seljanakake (4.20) jõuab lauda vähem kui kümne minutiga, koos pubiliku minimalistliku vormistusega. Sellesse kiirtoitlustusele lähenevas mudelis on hapukoore sokutamine otse supi sisse ilma küsimata ilmselt paratamatus. Leigevõitu leem lõhnab loiult tomati ja paprika järele, kuid on see-eest tummine ja liharohke.

Plusspoolele jääb see, et kausi sisu ei räägi soovist toota säästusuppi – oh ei, siin loeb kokku nii umbes nelja sorti tumedamat ja heledamat lihakraami. Eriliselt positiivne on aga see „puudus“, et siin ei leidugi viinerit! Jeeeee! Negatiivne aga see, et ei leidu ka neere. No teate mis, kokapoisid- ja plikad, nii pole ilus. Kui te olete juba nii naglad, et nimetada seda kraami „klassikaliseks“, siis pidage kinni kaanonitest! Nimetaga „meie seljanka“ vms, aga ... võib-olla“pahade poiste“ kontseptsiooniga haakubki selline rõhutatud enesekindel reeglite eiramine?

Kuid olgu, jätan norimise kõrvale ja nendin, et liharohke, sibula ja kurgiga tuunitud supike pole paha. Jah, särtsu jääb vajaka nii happelisuse kui vürtsi mõttes, aga paha pole ta mitte!

Teise käiguna tellitud „Viini šnitsel“ (9.50) on samasugune kontroll-roog. Nö klassikalisi versioone (peab olema vasikalihast) leiab üüratult harva, koha- ja käepäraselt mudituid aga väga tihti. Mudimine-muutmine pole halb, oh ei, aga huvitav jälgida alati.

Lauda jõuab see taldrikutäis üllatavalt ruttu – tellimishetkest 20 minutiga – aga kuulge, see on tõesti värskelt ja otse tehtud, nii et plusspunktid hakkavad juba korjuma! Oivaliselt krõbedad kartuliviilud on nii head, et isegi mina pistan suurema osa neist põske, ehkki enamasti olen ma ballasti suhtes tõrjuv. Marineeritud punane sibul, parajalt hakitud tomat ja jääsalati lehekesed – suurepärane garniirivalik mitte-suvisel hooajal. Hapukoore-majoneesikaste on lamedavõitu, kuid las ta olla.

Keskne osa ehk paneeritud-praetud liha on aga tõepoolest hea! Mõnusalt maitsestatud juba algupäraselt ning serveeritud mitte väga tavapärasel, kuid seda tänuväärsemalt moel: või, sidruni ja „anšoovisega“ (mis iganes selle anšoovise rolli ka parasjagu ei mängiks, olgu see kilu või räim või päris anšoovis ise). Peamine on see, et ülipehme kalafilee saab määrida mööda krõbedat koorikut laiali koos võiga (mõnikord ongi serveeritud kohe koos anšoovisevõidega) ning iga suutäis saab pikantse lisatooni.

Kokkuvõte on aga igaljuhul positiivne. Supipöial jääb küll kuhugi horisondi kanti uimerdama nagu hilishommikune turist, kuid võttes arvesse pubilikku ootustaset, tõuseb see turist siiski veidi ülespoole. Praepöial on üüüüsna püsti nagu lapse joonistatud viltune majakorsten. Pannes kokku aga hinna, kvaliteedi ja ajakulu, siis soovitan seda puhvetit igastahes.
---
lugu ilmus siin