Frida in the Citi (Pärnu)

Pärnus avati üks põnevalt tavatu kontseptsiooniga puhvet. Sain mahti sellest läbi hüpata, kuid tegin ilmselt vea. Proovisin piltlikult öeldes sundida kunstnikku täitma minu tellimust, selmet lasta ennast üllatada. Sain veidi väändes elamuse, kuid lähen seda kindlasti parandama. Seni aga väikese sissejuhatusena kirjeldus kogetust.

Alustame nimest, mille taga on koht või pigem isegi legend. Citi pubi oli ilmselt üks tuntumaid kesklinna kohvik-kõrtse, mis tegutses suisa 24 aastat. Selle sulgumise järel kuus aastat tagasi on nö ajutiste vaheprojektidena (enne krundile uue hoonestuse rajamist) vanasse majja tehtud erinevaid suviseid algatusi, ikka Citi nimetüvel põhinevaid.

Nüüd siis avas selleks suveks end samades ruumides midagi sootuks uut ja põnevat – nimelt Iisraeli toidukultuuri tutvustav Frida in the Citi.

Mis siis selles on tavatut? Aga see, et oma olemuselt peaks see olema ilma menüüta puhvet. Noh umbes nii, et kui sa lähed sõbra juurde aiapeole, siis sa ju ka ei otsi menüüd ja ei esita tellimust, vaid sööd seda, mida ette tuuakse. Lähed mitte korraks kiirele ampsule, vaid ikka terveks õhtupoolikuks, kus pearõhk on heal ajaveetmisel ning toidul on selles kõiges mõnusa fooni loomise roll.

Antud juhul näeks siis sooritus välja nii, et maksad 40.-EUR inimese kohta ning sulle tuuakse riburada pidi 15 eelrooga ning siis kunagi lõpuks ka kunagi pearoog. Mõistagi võtaks see kokku ikka tublid mitu tundi ... aga vat neid mitut tundi mul parasjagu polnudki.

Kuna puhveti korraldajad olid sellist olukorda ette näinud, siis nad olid targu ruumi jaganud kaheks – ühel pool baar ja teises resto. Baari poolel on lisaks keelekastele olemas ka lühike menüü, millest on võimalik samast köögist võimalik erinevaid palakesi tellida, nii et ma siis läksingi selle täis-elamuse asemel lihtsama vastupanu teed.

Suppe selles majas kahjuks hetkel üleüldse ei pakuta, ehkki jutuka proua vastusest mu küsimusele jäi mulje, et võibolla nad siiski võtavad ka midagi sellist plaani. Igatahes võtsin siis esimeseks käiguks „Falafeli salat“ (8.-EUR), mis jõudis minuni u 5 minutiga.

Visuaalselt nägi toit välja vägagi efektne – filotainast kausi sisse kuhjatud värske värviline kraam, mis oli üle nõristatud jogurtilise kastmega mõjus kui värskusepahvak soojal suvepäeval. Kausi alla sokutatud lusikatäis hummust oli roa parim osa – selle intensiivne tahhiinine eetrlikkus täitis suu ja pool pead. Krõbedad-rabedad roheka ürdiseguse sisuga falafelid olid veidi ootamatult küpsetatud pisimuffinitena vormides, kuid see vormiline detail ei muutnud neid sisuliselt kuidagi tavatumaks. Salati happelist-äädikast kastet leevendas eelmainitud jogurtiline lisand, nii et ülmulje oli päris hea.

Ahjaa, oma-algatuslikult oli köök taldrikule lisanud ka kausikese soojade oliividega – soojus pidavat paremini avama oliivide maitset. Kuna samas kausis oli ka paar pisikest marineeritud piprakest, siis minu jaoks avanes kogu ampsuke hoopis laheda vürtsise pauguga maitsenäsadele.

No vat ja nüüd teise käiguga tegin ma selle vea, mida alguses mainisin. Tellisin „Veiseliha eine“ (14.-EUR), mis pidanuks algupäraselt olema serveeritud kas kartuli või kuskusiga. Mina aga palusin see ballast asendada mingi salatiga, mida proua ka rõõmsasti aktsepteeris.

U kolmekümne minutiga saabuski siis taldrikutäis, millel rõõmsavärvilise kuhjatisena domineeris ... seesama salatisegu, mis moodustas ka esimese käigu põhiosa. Nohh ega see poleks ju probleem omaette, kuid kuna nüüd puudus sellel jogurtine lisakaste, siis seekord jäi äädikane pool jõhkralt domineerima ning mattis kõik muu. Väheldane lihariba nägi oma õiges küpsusastmes välja ilus ja tore, kuid paraku oli ropult ülesoolatud. Pisike tilgake jõuliselt särtsakat sinepit ei lasknud end sobitada ei maruäädikase salati ega samasoolase liha leevendajaks.

Kirusin ennast mõttes, oletades et võibolla oleks algupäraselt pakutud kuskus või kartul siiski siia taldrikule paremini sobinud. Aga praegusel kujul ... jäi paraku see taldrikutäis minust üsna narrilt poolsööduks. Köök pakkus küll kompensatsiooniks midagi magusat võtta, kuid magusasoolikat mul praktiliselt pole.

Kokkuvõte saab olema veidi ebamäärane. Jah, see koht intrigeeris mind nii, et soovitan mitte korrata minu viga. Mitte minna kiirele ampsule, vaid minge sinna pikale einele ja kindlasti koos seltskonnaga.

---

lugu ilmus siin

Kuurort (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu vana ukhke sanatooriumihoone on nüüdseks ümber korraldatud spa’ks ja tervitab vestibüüli astudes kloorilõhnaga. Õnneks see aroom ei ulatu neljanda korruseni, kus on end sisse seadnud puhvet nimega Kuurort.

Kas on asi selles, et kuurordihooaeg pole veel alanud, või milleski muus, igatahes olen kolmapäeva õhtupoolikul sinna sisse astudes ainuke klient. Noh, minu seisukohalt on see mõistagi hea, ainult et kahju on sellist vaatepilti alati silmitseda – justkui kaunis daam seisaks üksi keset ballisaali oma parimas kleidis ... ja kedagi pole teda imetlemas.

Menüü oli asjalikult lühike, mis jätab alati väga palju parema mulje kui kümnetesse nimetustesse ulatuv uhkustav loend. Hea köök peabki keskenduma, mitte lubama valmistada kõiki maailma roogasid.

Suppe oli valikus siiski kaks ja õnneks üks nendest ei olnud püreesupp – sinna siis näpuga näitasingi. „Klassikaline puravikusupp odrakruubi ja hapukoorega“ (8.-EUR). Rõõm, suisa rõõm kohe, sest mõnigi kord on alternatiivide puudumisel tulnud ka püreestatud seenesuppe süüa – need võivad isegi maitsvad olla, kuid esteetilised ei saa need pruunid plögad olla parimagi tahtmise korral.

Tellimuse täitmisega läks aega u 10 minutit ning supikausi lähenemisest andis jub eemalt märku suurepärane seenelõhn. Visuaali osas oli samuti kõik korras. Puuplaadil oli taldrikust eraldi kausikeses serveeritud hapukoor ja natukese rohelist dekoori.

Ehe, puhas ja tugev soolaseene maitse koos vähese köögiviljase magususega – see mõjus lihtsa, kuid meisterliku maitseteosena. Noh olgu nõks soolane see võibolla oli, aga nüüd ütleks ma ka esimest korda, et hapukoor täitis oma funktsiooni – lusikaotsaga seda juurde ampsates sai maitsetasakaalu kenasti paika.

Seened, sibul ja porgand – ega rohkem siin taldrikus polnudki. Odrakruupe ma veidral kombel ei täheldanud, kuid võimalik et nad olid niiii pehmeks haudunud, et jäid lihtsalt märkamatuks. Igatahes sain taldrikule järgi tulnud neiule öelda „see toit oli imeliselt hea“ ja seejärel nautida piiga naeratust.

Käikude vahel silmitsesin restorani laes pool-lahtiselt irvakil olevat puidust paneeli ja püüdsin ära tabada, et kas see alla kukkudes tabab mõnda lauda või kukub nende vahele.

Teiseks valisin mõneti kõheldes maja kalleima roa: „Mahlakas veisefilee praetud kartuli ja seenekastmega“ (23.-EUR). Kõheldes sellepärast et veiselihaga võib pahatihti alt minna, seda nii koka enda eksimuste kui ka niruvõitu algmaterjali tõttu. Kahjuks nii ka läks.

Igatahes kohkus neiuke alustuseks päris ära, kui ta tellimuse juurde esitas täpsustava küsimuse: „kas soovite liha medium või well-done?“ ja vastuseks kuulis „nii toorelt kui julgete seda pakkuda“. Kuna oletasin, et tütarlapse suured silmad võisid tulla keelebarjäärist, siis kordasin vene keeles sama soovi ja kuulsin vastuseks „oih, rare?“ ja veelgi üllatunumat peavangutust.

20 minutiga saabunud roog rõõmustas alustuseks kena vormistusega, kuid seejärel üllatas pubiliku sisuga – ballasti ehk kartuli rohkusega. Sellise hinnaklassiga restoraniköögi puhul eeldaks pigem minimalismi ... aga noh see on vast ka pisiasi. Teine ja juba sisuline viga oli sellise liharoa juurde hariliku lauanoa pakkumine, see ei lähe mitte!

Kõige suurem puudus ilmnes aga sellesama noa ja liha kokkupuutel. Jah, visuaalselt nägi lahtilõigatud liha ju isegi veenev välja oma pruunistunud kooriku ja punase südamiku vahekorra mõttes, kuid see liha oli ka reetlikult roosa. See tähenab aga et kas liha on korralikult laagerdumata või siis valest tükist lõigatud – korralikult laagerdunud ja sel moel pakkumiseks sobilik liha on mitme tooni võrra tumedam.

Nii juhtuski, et liha kippus noa all taldrikul rulluma, kuna seda lõigata oli keeruline. Närimine vähemalt sama keeruline. Maitsestamise mõttes pretensioone ei ole, seda enam et väga maitsev seenekaste lohutas ka kummisevõitu liha mäludes.

Ütlesin mõne sõnaga oma pretensioonid ka letitagusele piigale, lisades lohutuseks et vähemalt oli kõige lõpuks tellitud tassike kohvi vägagi korralik – nii saime lahku minna vastastikuse naeratusega.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial kiidab sirgel püsti seistes tõepoolest väga hea seenese maitseelamuse eest. Praepöial peab aga kahjuks allapoole näitama, sest isegi väga maitsev seenekaste ei tasanda nirut lihakogemust. Seentega mõistab see puhvet paremini ümber käia kui lihaga, seega tuleb ka soovitus selline poolik ja kahtlev. Et noh proovida ju võib, aga võib ka pettumust kogeda.

---

lugu ilmus siin

Röstitud baklažaan juustu ja hakklihakattega

Pommu. Munataim. Aubergeine. Baklažaan. Võibolla on mõni nimi veel, mulle on suupärane see viimane. Nii nime kui sisu poolest. Tõsi küll, ega sellel lillakestalisel tegelasel endal suuremat maitset pole, kuid neid saab seda paremini siia lisada oma äranägemise järgi.

Et siis lõikad tegelase pooleks, teed noaga risti-rästi pindmised sälgud sisse (nii et põhja läbi ei lõika), piserdad veidi õli peale ning soovi korral ka soola-pipart, ehkki otse ei pea, kui järgmise lisakatted on piisavalt maitseküllased. Kõmdi ahju / kuumaõhufritüüri. 200 kraadi ja 45 minutit oli peaaegu liiga palju, pealispind hakkas pisut liiga tumedaks muutuma. Aga see-eest ei olnud mingit jändamist ennem soola abil liigse vedeliku välja nõrutamisega - kõik liigne auras ise ära, järele jäi ehk pool algsest massist.

Tekkinud ruudustik on kui loodud, et sinna vahele saaks imbuda sulajuust, onju. Novat, selleks siis jälle 200 kraadi, ainult et seekord 5 minutit. Enamasti soovitatakse sinna ka mingit ballasti surada riisi või kikerherneste vms näol, kuid mina seda vajalikuks ei pidanud.

Nüüd siis lõpuks laota küpsenud viljakese pinnale nt tomatist-ürdist-vürtsikat hakklihakastet. Aga ei pea, võib ka lihsalt niisama süüa, kasvõi lusikaga krõbeäärseks küpsenud loomuliku kausikese seest kaapides, kui kesta ennast süüa ei taha. Mingi salatike sobib ka alati kõrvale.

Novat, kokku siis u tunni ajaga, aga jube vähese vaevaga üks mõnus kerge ja meeldivalt teistsugune toidukord kardula ja kastme asemele.

Centrum Bistro (Narva)

Silmasin Narvas ühe vägagi kandilise ja tööstusliku, „Narva Centrum“ nimelise hoone seinal muude siltide vahel kirja „Bistro“ ja suisa hämmeldusin veidi. Jeerum kui ammu pole enam seda sõna kohanud. Nõuka aja lõpul ta meie kanti imbus ning mõjus toonaste sööklate-kohvikute kõrval millegi moodsana ja isegi läänelikuna, ehkki venekeelses kultuuriruumis räägiti muidugi enesekindlalt selle prantsuse sõna vene algupärast.

Tehniline välimus jätkus sama tehnilise sisemusega. Trepist üles minema ei juhatanud küll ükski silt, kuid iseloomulikud lõhna- ja helimärgid. Ning siin ta oligi – tüüpiline kandikusöökla. Seina peal suurte paberilehtedega menüü, milles kõige kallim oli 4-eurone praekala, odavaimad aga 50-sendised piim ja keefir.

Pärastlõunasel ajal oli sööjaid vähe, kogu asjajamine käis kiirelt ning rõõmsa üllatusega sai siinmajas seda isegi eesti keeles teha. Minu algsest valikust ühte rooga küll enam saada polnud ning allejäänudki valikud olid pigem otsakorral – ilmselt on siis tegu populaarse kohaga, millest lõunastajate põhimass enne mind üle käis.

Esimeseks käiguks sai valitud „külm boršš“ (2.50) ja selle valikuga läks küll kõik täppi. Soojavõitu kevadpäeval peale pikemat kõndimist mõjus see külm ja karge, meeldivalt värskendavalt hapukas ja kerge kraam tõepoolest oivaliselt. Ribadena hakitud keeduvorst, muna ja kurk ning peet – kõik aus ja ehe, ootuspärane ja üldmeeldiv kraam.

Helpisin kausi rõõmsal meelel tühjaks ja isegi tunnistan, et vat siia supi sisse sobis kausipõhja (enne supi sissekulbitamist) sokutatud hapukoor nii loomuldasa hästi, et ei hakka isegi jaurama mitte. Supi pinnale raputatud hakitud till ja roheline sibul lisas kõigele veel kena hooajase puudutuse ning sellega on minu sellesuvine külmsuppide kogemus kena alguse saanud.

Teise käiguna tuli valikusse „guljašš“ (3.20) ja tatar (1.50). Ainsa salatina leidunud riivporgandi eest huvitaval kombel lisakopikat ei küsitudki. Guljašianumast liha välja koukimisega pidi letitagune proua veidi vaeva nägema, varasematest sööjatest polnud seda leeme sisse kuigi palju järgi jäänud.

See oli nüüd selline tubli lihtne sööklakraam. Ülipehmeks haudunud liha maitses lihtsalt. Mitte ekstra hästi, mitte mingil juhul halvasti, vaid justnimelt lihtsalt. Veidi tomatiselt happeline ja porgandise ühishauduja tõttu magusapoolne pehmekiuline sealiha. Mis siin ikka saab valesti minna? Tatrast ja riivporganist pole põhjust kah nagu eraldi rääkida. Et noh üldiselt neutraalne, aga siiski positiivne mulje.

Kokkuvõte tuleb veidi üllatunud ja veidi positiivne. Kohtuda kuskil nurgataguses tehnilise ja minevikuhõngulise söögikohaga ning saada sellest üsnagi meeldiv toiduelamus – see on ju tore. Supiöial saab isegi üsna püsti olema, eriti roa lihtsa olemuse kontekstis ja meeldiva kevadvärskenduse eest. Praepöidlal pole mingeid põhjuseid ennast horisondist kõrgemale kangutada, aga ka mitte allapoole laskuda – sihuke neutraalne „OK“ värk. Soovitus ... nohh kui rääkida kategoorias „odavalt, kiirelt ja maitsvalt“ kategoorias, siis miks mitte soovitada.

---

lugu ilmus siin

Om (Tallinn)

Rotermanni kvartali sees on asju. Ja puhveteid. Koguni niipalju, et kui lähed ühte otsima ja kohe üles ei leia, siis satud teise sisse. Noh ja kui juba sees oled, siis milleks välja minna, onju. Eriti kui soojal kevadisel õhtul on välilauad praktiliselt kõik hõivatud ning sees jällegi mugava kõrgusega lauad vabad.

Minu meelest on kõrgemad, pukktoolidega varustatud lauad väga palju paremad söömiseks kui need variandid, kus sügavale tooli sisse vajununa pead diivanilaua kõrguselt tasapinnalt midagi õngitsema. Aga mitte selleks pole me täna siia kogunenud, et laudadest rääkida, eksju :)

Muuseas, esimest korda sattusin puhvetisse, kus paberkandjal menüüd polegi. Seina peale pole ka midagi sikerdatud. On ainult QR-koodid, mille kaudu satud veebimenüüle. Mõneti mõistlik, sest veebimenüüd saab kiiresti vastavalt vajadusele kohendada.

Moodsat vurhvi asutus defineerib ennast kui „Aasiast inspireeritud restoran Tallinna südalinnas, kus on avatud köök ning põneva valikuga baar.“ Sestap leidub supivalikus kahte sorti ramenit ja kahte sorti Tom Yum’i. Valin „Tai supp hiidkrevettidega Tom Yum Goong; hiidkrevetid, seened, tomatid, punane sibul, koriander“ (11.-EUR).

Ehkki köök pole just väga üle koormatud (välilaudade taga istujad rõhuvad rohkem jookidele), läheb supi saabumisele siiski üle 15 minutit. Aga noh, pole hullu ühti, saingi ühe pikema artikli kenasti läbi loetud.

Väike kausike ei jäta visuaalselt just suuremat asja muljet – pruunaka leeme pinnal hulbivad pruunid šampinjonid ja seesamiseemned. Ja ega ka kausi sisu ei üllata millegi erilisega – nii nagu see supp peab olema hapu ja vürtsikas, nii ta ongi. 4 keskmist mõõtu krevetti on parasjagu krõmpsjad. Terved kirsstomatid, mõned sibulalaastud ja ongi kõik. Huuled võtab mõnusalt õhetama ja nina muutub veidi vesiseks – just täpselt selline vürtsikusetase mida võib juba nautida, kuid ei võta ka õhkama ega tuld purskama.

Teise käiguna võtan veidi kõhklemisi „Tuunikala steik 200g; tuunikala, pruunistatud või kaste, guacamole, wasabi“ (25.-EUR). Kõhklemisi sellepärast, et enamasti saab siinmail üsna tuima tuunikala, olgu siis põhjuseks kehv varustus, valed hoiutingimused või kasinad köögioskused.

Supi toomise hetkel teatas noorhärra, et pearoa saabumisega läheb veel u 10 minutit, tegelikkuses läks u 15 täiendavat minutit – aga ka see on ikkagi väga hea ajastus, mis võimaldab rahulikult esimese käiguga hakkama saada.

No vat see tellimus osutus tõepoolest õnnestunuks! Juba roa visuaal mõjus rahulolevat naeratust esile kutsuvana – oskuslikult küpsetatud, lõigatud ja serveeritud grillijälgedega kala ise, selle pinnale puistatud lendkalamarja efektselt punane dekoor, salatikuhjake, kaks kastmekausikest – kõik see kaasaegsel kiviplaadil. Kaunis, kas pole?

Tõsi küll, veebis oli kirjas ühe kastmena wasabi, kuid selle asemel oli suitsuhõngune magus grillkaste, kuid see on pisiasi. Roa peategelane ehk tuunikala oli oi kui hea! Värske, mahlane ja mõõdukalt maitsestatud. Iga tükike vääris pikemalt mälumist ja nautimist. Proovisin seda täiendada nii kastmete kui mõnusalt krõmpsja salatiga, kuid kala ise oli nii superheas esitluses, et keskendusin sellele ning muudkui noogutasin ja naeratasin.

Kokkuvõte üsna ja üsna kiitev. Supipöial noogutab tunnustavalt autentse teostuse eest, aga ei hüppa ka sellepärast laua tagant kööki kallistama. Praepöial aga teatab tähtsa näoga püsti seistes – nii hästi tehtud tuunikala pole ma veel ilmselt saanudki! Nii et – soovitan, vägagi soovitan!
---
lugu ilmus siin