Armeenia restoran (Pärnu)

Olen sellest Kuninga tänaval asuvast Armeenia restoranist kümneid kordi mööda jalutanud ja alati imestanud, et kas see kunagi avatud ka on? Noh olgu, talvisel ajal on paljud suvituslinna puhvetid suletud, kuid see maja siin on olnud praktiliselt alati kinni ka suvisel ajal. Nüüd aga – ennäe – olid väravad lahti ja muusika mängis kutsuvalt.

Jahedavõitu suvelõpule vaatamata sai mõnusalt väljas istuda ja vahepeal üle päevavarjude rabisevaid vihmasagaraid kuulata. Odav-vakstulised lauakatted olid üldise sumeda atmosfääriga ning enese nimetamisega „restoraniks“ küll mõningases dissonantsis, kuid see on ju siiski pisiasi.

Plastkattes menüü jättis pisut oma sisu poolest veidi hektilise mulje – suur osa toite olid üsna universaalsed siinkandi pubiroad, ilma pretensioonideta armeenialikkusele, noh nt heeringat ja hakkšnitslit jms ei oskaks ma kuidagi armeenia pärandiga seondada.

Õnneks oli kolmekohalises supivaliku üks markeeritud kui „Armeenia supp; riis, kartul, lihapallid, paprika; 6.90“ ning loomulikult selle ma siis valisingi. Tore detailike – tellimuse käigus esitas proua küsimuse: „kas toon supi ennem?“ Kuigi vastus on minu meelest ette teada, siiski pigem küsitagu kui tehtagu serveerimisel vigu.

Ooteajaks kujunes 10 minutit ning siis saabus savipotis selline supp, mis küll pigem tummist hautist meenutas, kuid maitse mõttes oli kõik parimas korras. No kui juba aroom kõnetab sind adžikale omaste ürdiste-vürtsiste nootidega, siis kuidas saakski olla teisiti? Ei see, ei tähenda, et supp oleks mingi vürtsipomm ja vedel tulekahju, kaugel sellest. Aga adžika lõhn ja maitse on siiski asjad, mida mina-mees oskan hinnata ja nautida.

Omaette lustakas nüanss on seotud sellega, et supi kirjelduses on sees mõiste „lihapallid“. Mitmuses, onju. Noh ja neid ongi kaks. Seega mitmuses J Aga kui tõele au anda, siis väga palju rohkem neid kufta/kofta tüüpi suuri palle siia potti poleks ka mahtunud. Nooh olgu, oleks ka kolmanda saanud panna, aga siis oleks muu hääduse jaoks jäänud vähe ruumi.

Kuna praadide nimekirjas polnud ühtegi otseselt armeenialikku rooga, siis liikusin rubriiki „armeenia šašlõkk“ ja valisin sellest kõige kallima ja riskantsema roa „Lambakarbonaadi šašlõkk“ (19.90). Alustuseks tuleb muidugi öelda, et nimetus „armeenia šašlõkk“ on üleüldse vääääääga ebamäärane, sest mis teeb ühest vardalihast just „armeenia“ versiooni, selle üle võivad armeenlased ise minna lõputult vaidlema, rääkimata muude rahvaste käest küsimisest. Aga samas tuleb tunnistada selle köögi ülemvõimu, kelle sööki sööd. Kui nemad ütlevad, et see on armeenia šašlõkk, siis nii ka on.

Miks ma aga ütlesin, et lambašašlõki valik on riskantne värk? Asi selles, et kõik siinkandis tegutsevad köögivardjad kinnitavad, et stabiilse kvaliteediga lambaliha kättesaadavs on problemaatiline ning selle müümine veelgi problemaatilisem. Siinsed sööjad on lihtsalt enamasti lambaliha suhtes lollide eelarvamuste küüsis.

Aga konkreetne minu ette toodu roog oli ebaõnnestumine. Mitte küll kõik, aga põhiosas küll.

Kuna ma palusin ballasti asemel panna endale rohkem salatit, siis oli seda palju ja õnneks maitses hea. Hiljuti hakitud kapsapõhine värske kraam oli mõnusalt maitsestatud ja krõmps. Tomat-kurk õnneks lõhnasid ja maitsesid suve järg ja sellega oli ka kõik korras. Adžika maitses paraku magusalt ja lamedalt, eks seda prooviti tuunida siinsele maitsele vastavaks.

Liha maitsestuse osas pole ühtegi pretensiooni, hea kuivmarinaad oli oma töö kenasti teinud. Kuid paraku liha ise oli kuiv ning tema menetlemisele lisas ainult nördimust nüri lauanuga. Kui mägede poegade restoran ei mõista liha mahlasena hoida ja ei taipa õiget nuga selle juurde anda, siis rikub see ära enamiku külastuse emotsioonidest.

Kokkuvõte seega alla keskmise, supipöidla püstioleku anulleerib ära allapoole näitav praepöial. Soovitada seega ma seda puhvetit ei mõista, ehkki muidu on Kaukaasia köök mulle vägagi kõhtumööda.

---

lugu ilmus siin

Hotell Strand restoran (Pärnu)

Pärnu rannarajoon on minu jaoks erilise väärtusega. Olles samas kandis koolis käinud, seostuvad mul siinsete tänavatega ja Tammsaare puiestee tammealleedega lõputud mälestused, millest ma olen otsustanud säilitada ainult häid.

Korraga aga turgatas mulle pähe, et siinkandis paikneva Strand hotelli restoranis ma ju polegi söömas käinud väga palju aastaid ning ammugi pole ma sellest ülevaadet kirjutanud. Saagu see viga nüüd parandatud!

Pärnu mastaabis kolakana mõjuva asutuse välis- ja sisekujundus mõjuvad meeldivalt, olles kõike muud kui enamik nõuka ajal rajatud karphooneid. Mõnus-mahe muusikaline taust, rahulik ja naeratav teenindus lisavad siia meeldiva lisakihi ja ongi heade ootuste foon loodud.

Veel üks positiivne element saabus u 5 min peale tellimuse esitamist saabunud leivataldriku näol. See oli kõike muud, mida see sõna „leivataldrik“ võiks ootuspäraselt pakkuda – selle asemel oli laual kui laulureake „rätiku all palav leib“! Kaks imearmast miniatuurset sooja musta vormileivakest seemnedekoori, maitsevõi ja rukkilille õiepuruga mõjusid mitte ainult ilu- vaid ka maitsemeelt kõditavalt hästi! Mina, kes ma üldiselt leivale väga rõhku ei pane, ampsasin ühe pätsikese tükkhaaval endasse ja naeratasin.

Esimene käik saabus u 10 minuti pealt. „Tomatine krevetisupp; Hiidkrevetisabad | kreemine tomatisupp | ciabatta | ürdid-õli; 10 €“ Väiksema daami suvekübara mõõtu erkvalge taldrik kandis vahvat dekoori – üks väheseid kordi, kui triibud-täpid olid tõepoolest lisaväärtust kandvad, nii balsamico kui rosepiprakillukesed andsid lisaks silmailule ka esmase lõhnaelamuse.

Enamasti väga laisa köögi tunnuseks olev püreesupp oli seekord kõneväärselt hea – tomatipüreele andsid nii head lõhna kui maitset ja lisaks veel ka struktuuri päikesekuivatatud tomati killukesed. Kolm prisket krevetti näitasid oma pannil pruunistunud päevitust ja olid üsna perfektse küpsustastmega. Kuivatatud ciabatteviilakas jäi minust küll praktiliselt puutumata, kuid ma tunnistan selle lisandi kohasust ja esteelist serveeringut.

Teine käik „Hirv; Kaelakarbonaad veinikastmes | kartulipuder | ahjusibulad | aurutatud köögiviljad; 20 €“. Selle saabumisega läks u 30 minutit, mida tuleb tunnistada vägagi heaks ajastuseks, võttes arvesse mh ka pooltäis restorani.

Esmane üllataja oli ülikollane kartulipuder, mis vaatamata oma ebaloomulikult erksale toonile ei maitsenud mitte kuidagi. Seevastu kreemine kastmeke pakkus juba paremat leebekest maitsepaid, võrsekuhjake mahlasust, köögivlijad uljast krõmpsjat rõhkust ja juba tuttav sinilillepuru silmailu. Ahjusibulaks nimetatu mõjus oma pool-keedetud olekus ausalt öeldes kentsakalt, aga mulle sobib sibul praktiliselt igal moel, eriti veel kui ta on kenasti maitsestatud.

Liha osas tekitas tajuhäiret nimetus „kaelakarbonaad“, mille peale ootaks ju midagi pehmet ja läbikasvanut, kuid siin taldrikul oli tubli, ehkki õhuke tükk tihket ja tumedat metsloomaliha. Õnneks oli lauda toodud nuga peaaegu et piisavalt lihanoa vurhvi, nii et sai see tummine tükk piisavalt peenelt viilutatud ja ilma nurisemata nahka pistetud.

Ahjaa, roa suurim üllataja oli õunapuuõie taoline iluasjake, mis osutus jänesekapsalikult hapukaks värskendajaks.

Kokkuvõte suhteliselt positiivne. Supipöidlal ei jää muud üle, kuid käänduda nii püsti, kui püreesupi puhul üleüldse võimalik – siin osutus hea lõppviimistlus määramavaks kui saumikseri kõikelamestav pingutus. Praepöial vaatab ka üldjoontes ülespoole, ehkki ilma ülemäärase vaimustuseta. Omaette nähtusena tekib aga seekord pildile leivapöial, mis hõikab üllatunult üle saali: ka leivast saab teha kunstiteosena mõjuva lisaväärtuse!

---

lugu ilmus siin

Päris. Pagar•Deli•Resto (Tallinn)

Jah, just need neli sõna ongi kokku selle prantsuspärase puhveti nimi, kus see „deli“ tähistab nii sealkandis kui nt britistanis levinud mõistet kohast, kus saab kaasa osta delikatesse.

Uhke ja edevapoolne on selle koha käekiri tõepoolest, luues kõrgendatud ootuste fooni. Ja vaatamata asumisele kaugeltki mitte mõne turistidest kihava tuiksoone ääres, vaid keset Maakri tänavat, on see asutis rahvarohke. Vähemalt oli ta sel kellakahesel teisipäeval, kui suures saalis oli enamik laudu täis ja rahvast tuli ning läks kogu selle umbes tunni aja jooksul, mil mina seal viibisin.

Vaatamata sellele rahvarohkusele leiti mulle kohe ka lauake ja kogu edasine sooritus toimus üsna sujuvalt ning peaaegu veatult.

Esimese käiguna – no mida ikka osatakse prantsuspärases astuses pakkuda: „Prantsuse sibulasupp, comte juust & baguette krutoonid“ (16.-EUR). Eestis on selle lihtsa ja oma olemuselt talupoegliku supi pakkumisega enamasti üks häda ja viletsus, loodame siis seekord parimat.

Umbes 10 minutiga saabubki pisike, tulikuumaks eelsoojendatud potsikuke, mille visuaal on tõepoolest efektne – helevalge ehiskeraamika, kuldkollased krutoonid ja erkroheline veidi närbunud muru. Neid juustuseid saiakrõbinaid on ikka kohe mehemoodi, nii et ainult lusikaga oleks olnud keeruline sellest neutraalse-maitselisest juustust nõrguvast kihist ennast läbi murda – õnneks oli abiks samasse kõrvale koos lusikaga asetatud kahvel. Supp ise osutus hästiteostatud lihtsaks klassikaks – magusaks karamelliseerunud sibulamass ja veinilik hapu moodustasid ootuspärase kombinatsiooni, millele võis ainult kaasa noogutada. Kahju ainult, et selle konsumeerimiseks pidi nii arutul hulgal saia ära sööma – asi, mida ma muidu ei teeks, aga see on juba minu probleem. Igatahes seda vaesemehe suppi oskab siinne köök valmistada täiesti arvestataval tasemel.

Teise käiguna tellin siinkandis harudlasena kõlava „Tuvifilee, röstitud lillkapsa püree, grillitud koonuskapsas, must trühvel & trühvli madeira kaste“ (27.-EUR).

Selle laudatoomise eel juhtub antud külastuse ainukene teenindusapsakas. Lauda toodud kahvel ja lihanuga (plusspunkt õige noa eest) asetatakse otse paljale lauapinnale! See kokkupuude lauaga on ainult pool häda – kuskohast aga peaks kunde endale salvräti leidma? Eriti kui kundel on teatud karvkate näos, mis toidukohas erilist hoolitsust nõuab? J

Roa serveerimine võtab aega u 30 min tellimusest – hea ajastus! Jällegi klassikalise lumivalge keraamika koosmõju toiduvärvidega annab kirka nägemuselamuse.

Hapukas-magus veinine kaste ei toonud küll esile erilist lubatud trühvlimekki, kuid maitses üldmeeldivalt. Ilmselt peab minusugune talupoeg häbenema ja minema kuhugi koolitusele, sest siiani olid minu kokkupuute trühvliga olnud lõhna- ja maitserikkad, see sooritus aga ei tekitanud mingeid elamusi.

Lusikatäis kohevat hallikas-kreemikat vahtu oleks pidanud vastama menüüs mainitud mõistele „Grillitud lillkapsapüree“ – jeeeerum. Mina-talupoeg häbenen ennast veelgi väiksemaks. Mulle lillkapsas meeldib ja kohe väga, tema spetsiifilist õrna, kreemist ja veidi pähklist maitset olen ma seni osanud ainult nautida ... aga see siin oli lihtsalt soolane ja kohev eimiski.

Grillitud koonus-kapsa kolmandik oli samamoodi eelkõige soolamaitseline, efektne riivjuustu ja murulaugukoorik selle peal andis küll kena välimust, kuid jättis üsna külmaks.

Ainuke element, mis selles taldrikutäies oli tõesti maitsev ja meeldejääv oli see vähene tükike tumedat tuviliha, mille küpsusaste oli absoluutselt briljantselt paigas. Jah, ka siin domineeris veidi liialt sool liha enda maitse üle, kuid lihaelamus napist suutäiest oli siiski hea, eelkõige oivalise struktuuri mõttess.

Kokkuvõte kipub olema selline mehhi-poolne. Supipöial on iseenesest üsna püstine – puhtalt köögitehnilises mõttes väga hea sooritus, ehkki ei midagi säravalt erilist. Praepöial jääb üsna neutraalsele tasapinnale ning ka teenindusega võib üldjoontes rahule jääda. Kui ma aga võtan kokku kõrgendatud ootuste fooni, makstud hinna ja toiduelamuse korrutise, ruutjuure ja ristlõike, siis erilist soovituseinnukust ma endas ei tähelda – isegi vanalinnas võib kohata paremaid toiduelamusi mõistlikuma hinnaklassiga.

---

lugu ilmus siin

Q Lounge (Tallinn)

Õigemini küll lausa „Professor Quecksilber's Cozy Lounge“, mitte et see kuidagi suupärasem või keeleseadusele vastavam oleks. Aga tundub et siin taga on mingi lugu, mis kajastub nii steampunk-stiilis sisekujunduselementides kui ka muusikavalikus. Kui nii, siis las olla, mina olen siia möödaminnes sisseastuja nii ehk naa, mitte keeleinspektor.

Juulilõpusel kesknädalal oli Tallinna vanalinn veel just äsja turiste umbselt täis, kuid nüüd tööpäeva lõpusel hetkel on vihm kõik pakku peletanud ja mina Harju tänava keskel asuvas puhvetis sisuliselt ainuke kunde. Märkan letil olevas menüüs midagi põnevat „Windsori pruun supp“ ja soovin seda tellida ... kui kuulen vastuseks veidi kohmakat ja vabandavat: „Teate, meil praegu seda ei ole. Täna on teisipäeva ja meil tavaliselt köök on lahti ... “ (edasi polnud kuigi arusaadav).

Aga õnneks tuli välja, et mõningaid asju siiski on ja ma sain oma tellimusega edasi minna.

Esimese käiguna tellisin midagi nii lihtsalt kõlavat kui „Kodune kanasupp“ (6.-EUR) ja olgu etteruttavalt öeldud, et see oli väga hea valik.

Nii u 10 minutit peale tellimist astus letitagune noorsand korraks laua juurde ja küsis: „Kas soovite hapukoort supi sisse või mitte?“ Hurraaaaa, asjad liiguvad vähemalt siin majas õiges suunas! 15 minuti pealt saabuski tõepoolest kena kodune kausike. Rohkelt lisatud rõõmus maitsemuru ja kolm pikka kõrsikut kausi kõrval andmaks visuaalset efekti. Tagasihoidlik, kuid ehtsalt kanane aroom andis aimu, et seda leent pole üles pumbatud puljongipulbri pealt.

Esmane lonksuke leent tekitas kerge vau-efekti, et „see on ju lausa pastinaagiselt magus“ ja kohe saabuski selgus – esmalt kartuliks peetud ribad oligi pastinaak! Esmalt riisiterakesteks peetu aga osutusid omakorda samakujulisteks makaronikesteks (andku mulle nüüd kõik itaallased andeks J ). Porgand ja kuhjaga head maitsvat kanakintsuliha. Meeldiv, ehkki tagasihoidlik maitsestus. Teate mis, selles supis oli kõik õige! See ongi üks korralik kodune kanasupp!

Esimese käigu nõud lahkuvad lauast ja teine tuleb suurepäraselt ajastatuna – u 30 minutit peale tellimuse sisseandmist. Jällegi ülilihtne nimetus: „Pardipraad“ (12.-EUR) ja sama lihtne ning õige teostus.

Oivaliselt pehmeksküpsenud ja kergelt ka praekoorikut saanud pardikoib maitses just täpselt nii hästi kui oskad oodata. Ei mingeid ootamatusi lisamaitsete või muude kulinaarsete trikitamiste näol. Turvaline ja samas perfektne!

Kodused porgandiga ahjukapsad säravpunaste jõhvikakeste dekooriga. Mõnusaimalt mõrkjas-hapukas-magusakas pohlamoos (kerge ploomise varjundiga). Teate, isegi need friikartulid olid nii head ja värsked, et ampsasin neidki krõpsukaid paar kahvlitäit! Mina, ballastipõlgur!

Paar suunavat küsimust ja tähelepandud detaili noormehele näitasid, et tegu on nö jõhvikaga ehk alustava/hooajalise ettekandjaga, kuid temagi sai oma tööga hakkama peaaegu perfektselt (täiusest jäi puudu ehk mõni tänan-palun-kuidasmaitses jms dekoratiivne viisakus, kuid aval olek ja naeratus kompenseeris sellegi).

Kokkuvõte lihtne ja ülimalt rahuolev – siin puhvetis on suurepärane köök ja erksalt, ilmselgele kogematusele vaatamata hea teenindus. Püsti on kõik võimalikud pöidlad, nii supi- prae- kui ka teeninduse hindamiseks mõeldud variandid. Tallinna südalinna kohta vägagi mõistlik hinnaklass suurepärases asukohas on sellele veel meeldiv lisaboonus. Halliks ja vihmaseks pöördunud ilm on selle kõrval köki-möki, kõik on ilus ja naeratus püsib veel kaua!

---

lugu ilmus siin

Üleküpsetatud kanatiivad tomatisel kombel

Kes siis kanatiibu ei oskaks valmistada? Aga vaata niimoodi polnud mina veel varem teinud ning seetõttu oli põnev. Sestap olgu kirja pandud

Suvalises marinaadis kanatiivad (võid mõistagi ka ise ennem marineerida, aga siis läheb veel kauem) mäkerdad tärklisest läbi. Mitte jahust või pankost vms paneeringust, vaid tärklisest - see on aasiapärasem ja annab krõbedust. Maisitärklise asemel võid ka kartulitärklist kasutada, põhimõttelist vahet pole.

Ahjuplaadil küpsetad seni kuni on praktiliselt valmis ... või noh, ega kui saab juba ka päris valmis, pole hullu, järgmise etapi tõttu pole ohtu et nad ära kuivaks. Aega ei saa ette öelda, sest sõltub ju ahjust ja režiimist, aga rusikareegel - kuni on mõlemalt poolt kuldpruun ja liha kipub juba kontidelt eemalduma kahvliga torkides. Nt 20 min ühelt ja 20 min teiselt poolelt vms.

Senikaua valmistad ette tomati-sibula-küüslaugu ködi. Kas teed seda tavalistest tomatitest või tomatipastast, minu poolest kasvõi ketšupist, see pole nii oluline, lihtsalt maitsestamised tulevad erinevad. Sibul koos küslaga annavad mahlasust ja maitset, sojakaste ei tee paha, tšillikest või muud tulisust mõõdad jällegi oma maitsemeele järgi. Tomat annab happekest, soovi korral lisad ka lusikatäie mett, et saada täiendavat magusust ja karamelliseerumis-efekti.

Oluline etapp saabub nüüd esimese etapi lõpus - nimelt juba praktiliselt valmis kanatiivad tuleb mingisse kaussi panna, tomatiködiga üle kallata ja läbi segada. Nüüd uuesti ahjuplaadile ning seekord juba lühidalt, nt 5+5 min uuesti üle küpsetada. See lisaküpsetus annab nüüd juurde mahlasust ja ekstra aromaatsust ning viib tavapärased tiivakesed uuele tasemele.

Mässamist on rohkem kui tavaliselt, aga kuulge, mõnikord võib ju ka pisut vaeva näha, kas pole