Liana kohvik (Pärnu)

Maailm ei väsi üllatamast. Ja see on tore. Olen küll Pärnus sage külaline, kuid panin alles nüüd tähele Rüütli tänaval sildikest „Liana kohvik“. Tuleb aga välja, et see kohake on siin olemas olnud nüüd juba poolteist aastat.

Kohake on see tõesti, sest et tilluke. No kohe tibatilluke, lisaks letile mahub siia veel kolm tillu-lauakest ja akna äärde kahe pukiga istumiskohake. Siinsamas kohe lahtiselt ka kööginurgake, mistõttu ruum on toidu- ja kohvilõhna tulvil. Nagu kodukööki oleks sisse astunud või umbes sedamoodi. Nunnu noh!

Tunnistan, et ennem sisseastumist olin jõudnud visata pilgu nende FB-lehele ja nähes, et valikus on ka supp, tuli kohe ka otsus „siia ma lähen!“ Sest vaata need puhvetid, mis suppi kohe põhimõtteliselt oma valikusse sisse ei võta, on minu silmis sihukesed pooletera-tegijad ja neid ma külastan ainult siis kui tõesti muud teele ette ei jää.

Koha kogu menüü mahub ära seinale – täna ongi siin üks supp ja kaks nö põhirooga. Teen letis tellimuse ja kuulen vaikse rahuloluga, kuidas leti tagant liigub see köögipoolele koos asjakohase täpsustusega: „supp vii lauda ennem“.

Värskekapsa borš (4.-EUR) ilmub minu ette kokk-ettekandja poolt napilt peale seda, kui olen jõudnud maha istuda – ehkki peale minu on ruumis veel mitugi varast lõunasööjat, siis kulgeb sooritus siin puhvetis lihtsalt, omainimeselikult, kiirelt ja ladusalt – võrdlust koduköögiga mäletate?

Valge koorekuhilakese paigutamine otse supi sisse on ainuke moment, mille üle ma pisut pahaselt prääksun. Einoh, visuaali mõttes on ju kõik kena, koos rohelise muruhakkega näeb kausitäis efektne välja ja puha ... aga taaskord, järsku mõni / mina ei taha seda koort siia sisse?

Supike ise on lihtne ja kodune (taaskord!), kuum ja aromaatne, mõõdukalt happene ja seetõttu ka enam-vähem õige värvusega. Kogu maitsepilt on sellel priskel ja tihkel taimsel supikesel täpselt selline, et minusugune supisõber kühveldab selle tühjaks loetud minutitega. Eriti meelde ei jää, aga pigem siiski hea üldmulje. Ise oleksin ta mõistagi vürtsikamaks-happelisemaks timminud, aga ega see siin minu köök pole, onju!

Teise käigu valikul kaalusin kahe roa vahel, kuid kui proua lausus võlusõna, et: „see siin on vürtsikam“, siis langeski otsus „Pad Thai riisinuudlitega“ kasuks (maksumus oli vist 6.-EUR, jäi üles märkimata kahjuks).

Taaskord märgin rahulolevalt õiget ajastust – tänu ruumi väiksusele ja taustamuusika mitte liiga tugevale lärmile kuulsin, kuidas peale supi lõpetamist teatati kööki: „nüüd vii see Pad Thai lauda“. Taoline tähelepanelikkus näitab kundest hoolimist ning säänset asja tuleb alati kiita!

Kausitäis nuudleid ei ole asi, mida ma enamikel juhtudel endale ette võtaks, kuid seekord ületas tulemus ootused. Lisanditeks lill- ja peakapsas, harilikud ja kikerherned, veidi sibulat ja porgand, pisut maapähkleid ning silmale nähtamatu, kuid mõõdukalt tunda olev tšilli. Juhuslik jutukatke leti tagant ühe omainimesest kundega selgitas, et see ollagi siinse maja vürtsikaim roog ning et kokk alles õpib selle materjaliga töötamist. Minu poolt soovitus – andke kundele võimalus tellida erineva vürtsikuse taseme vahel – kiire vokkimine võimaldab väikeköögis iga portsu erinevaks tuunida. Mina oleks kindlasti palunud tuld juurde keerata, kuid ka praeguse versiooniga jäin ma niivõrd rahule, et kauss sai täiesti tühjaks söödud.

Ja nüüd see suurim ja positiivseim üllatus. Alles seda teksti tippima asudes ning puhveti kohta infot uuesti vaadates avastasin ma, et tegu on vegan-kohvikuga! No vaata siis seda ilu ja toredust. Elav tõestus selle kohta, et vegan-kööki saab ka niimoodi teha, et lihavabadus ei tähenda ühtlasi maitse- ja rõõmuvabadust! Käsi pihku selle eest! Kogu söögikorra jooksul ei tekkinud mul hetkekski tunnet, et nagu midagi oleks puudu. (ainult piiiisike küsimus tekib tagantjärele, et mis kooretaoline asi see siis supi peal oli?)

Kokkuvõte seekord täispositiivne. Olgu-olgu, supipöidlal pole just põhjust hiigelhüpeteks, aga supike oli aus. Praepöial on aga ülimalt rahul ja asjale kaasakiitev. Omaette positiivne lisakiht selle eest, et kohati väga väljasurevale Rüütli tänavale ikka midagigi tehakse ... ning et niiiiii tibatilluke kohake on suutnud siin juba üle ühe aastatsükli püsida! Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – oooojaaaaa!

---

lugu ilmus siin

Nobel (Narva)

Narva Astri keskuses on kolmanda korra peal end sisse seadnud Rahva Raamatu pood – otsige see üles, leiate ka kõnealuse puhveti. Muud orientiiri ma anda ei saa, sest veebipesa sellel kohal sisuliselt pole, ainult FB’s nõrk jäljeke aastatetaguste fotodega. Eks ta tänapäeval ole kentsakas küll niimoodi majandada, aga ju nad kuidagi toime tulevad.

Kolmapäeval pärastlõunasel ajal oli lisaks minu vaid üks lauatäis inimesi, mitsap mind pani veidi üllatama letitaguse proua teade, et: „meil on praegu suur tellimus, ootaeg on u 40 minutit“. Aga õnneks mul aega oli, nii et pole hullu, saangi veidi arvutis tööd toksida.

Proua kiituseks tuleb öelda, et ta küsis minu käest üle toitude serveerimise järjekorra. Ning ka seda, et tema ajatunnetus oli laitmatu – supp laekuski 35 minutit peale tellimust.

„Forelli-ahvenasupp kookospiimaga“ (7.-EUR). Taldrik suuuuuuur nagu suvitajanna kübar ja kreemise leeme pinnal jämedalt hakitud maitsemuru. Aroom on küll suhteliselt olematu – kookoskreem kipubki lõhnu lukustama, kuid maitse seda parem. Peenelt hakitud paprika ja porru, aedoad ja pontsakad forellitükid. Juhul kui siin nüüd ahvenat pidanuks olema, siis pidi see küll partisan-ahven olema, sest eranditult kõik kalatükid olid tublilt roosakad. Aga pole hullu, sest leem oli kenasti kalaga kontakti saavutanu, tihe ja maitseküllane. Mitte tilgakestki ei jäänud taldrikusse – ja see on hea indikaator.

„Kohafilee aurutatult mädarõikakastmega“ (14.-EUR) saabumisega läks kokku 50 minutit ja see praad oli ootamist väärt! Juba prae olemus – jääsalati põhjal kuhil vokitud köögivilju ning selle tipus kalakene – on minu meele järgi roog. Ei mingit ballasti, visuaalselt nauditav ning tagapihta veel maitsev kah!

Magushapud paprika-suvikõrvits-aedoad olid näinud värskeltja parajat kuuma. Külm õrnalt mädarõikane kaste sobis kenasti jääsalatiga. Kala ise oli suisa perfektne, mõõdukalt seesamiseemnete ja pipraga dekooritud, maitse värske, klaar ja suisa krevetine. Ilma liigse omapäratsemiseta valmistatud lihtne, aga oivalise tunnetusega valmistatud köögikunsti taies!

Kokkuvõte vägagi rahul. Supipöial on kenasti püsti, praepöial aga suisa vaimustuses. Minu sisemine kassloom lööb rahulolevalt nurru ja kiidab kalakunsti valdamist! Soovitan, kindlasti soovitan!

---

lugu ilmus siin

Literaadi kohvik (Tallinn)

Viru keskuse raamatupoodi teab vast igaüks. Noh vat selle poe nurgas on ka puhvet. Literaadi oma, nagu nimi väidab. Keskpäevasel tunnil sisse astudes on enamik laudu ka kundesid täis ja letitagustel noormeestel sebimist küll.

Kuna veebimenüüs jäi silma, et puhvetil on pakkumisel ka päris-toiduna arvesse minev „Selge kalasupp. Supp lõhe, valge kala, krevettide, köögiviljade, lehtkapsa ja tomatiga“ (8.90), siis selle ka tellisin.

Istusin ühe vähese vaba laua taha, üritades mitte kuulata kõrvallauas sädistavate verisulis piigade jutuvada ja süvenesin mobiilis uudisvoogu. Napi 8 minuti pärast astus laua juurde pikk lokkispäine noormees sõnadega: „siin on teie tellimus“. Tõstsin pilgu ja ohkasin. Njahh. Jälle. Uuesti. Ikka ja alati üllatust ja pahameelt valmistav vaatepilt, kui lauda saabub kaks rooga korraga. Teate mis, kulla Literaadi rahvas, ma ei hakka praegu isegi jaurama, et miks see on VÄGA vale. Küsige lihtsalt kasvõi mõne kogenud kelneri käest järele, kui teeninduskoolitusele panustada kohe üleüldse ei raatsi. Kahte käiku korraga ühele inimesele ette ei tooda. Punkt. Rasvane miinus läheb kirja.

Supike ise vastas enam-vähem kirjeldusele. Klaar tõepoolest. Kõik lubatud komponendid enam-vähem olemas (valget kala küll ei kohanud), krevette isegi hulgim. Aroom oli leemel üsna olematu, kontakti kalase poolega polnud see leem jõudnud saavutada. Maitse – põhiliselt soolane, kummalise metalse kõrvalmaitsega, justkui oleks siia sisse valatud ka mingit metallpurgis seisnud marinaadi. Nokkisin sellest krevetid-kalakesed välja – need maitsesid ju hästi ja olid väga kenas värskes küpsusastmes ning jätsin enamuse metall-leemest kaussi alles.

Teise käigu tellimisel tekkis segadus. Veebimenüüs nägin pearoogade rubriigis mitmeid huvipakkuvaid praenimetusi, kuid kohapeal praadide kohta küsides vastati: „Päevapraad on meil otsas“. Küsisin uuesti, et kas mingeid muid päris praelaadseid asju menüüs peale päevaprae pole? Noorhärra raputas pead ja viipas loiult seina suunas – et vot need toidud on valikus. Salatid ja pastad. Mhhhh. Noh olgu, tellisin siis spinati ja lõhega pasta ehk „Spinaci e salmone“, nagu tšekil kirjas (9.90).

Nagu mõistate, pidin seda pastat hakkama sööma juba jahtunud kujul (urrrrr). Suurim pluss – päris kapparite kasutamine. Aga see nüüd ka seletab veidi asja, miks nii esimene kui ka teine käik maitsesid pisut metalselt – kas mõlemasse oli läigatatud kapparite marinaadi? Igatahes jahe riivjuust jaheda (ent väga õiges küpsusastmes) pasta pinnal ei andnud enam mingit erilist efekti. Koorene pasta on lollikindel valik, aga üldiselt ka sama turvaliselt igav. Nii oli ka see roog. Oleks siin kasvõi paar keeret värsket musta pipart aromaatikaks peal olnud, oleks ma ehk selle taldrikutäie nahka pistnudki. Nüüd aga nokkisin kappari-lõhekese-spinatikese pasta vahel kokku ja jäi ka see taldrikutäis suuresti minust lauale.

Kokkuvõte tuleb jahe. Supipöial ja praepöial ei taha olla sunniviisiliselt kokku seotud. Protestiks selle vastu ja ka muu maitseigavuse tõttu jäävad mõlemad horisontaali tasemele kinni, samas ka allapoole laskumata. Funktsionaalse toitumise kohaks kõlbab see puhvet küll, kuid ei enamaks.

---

lugu ilmus siin

Grillberg (Narva)

Narva restoranide kaarti üle vaadates märkan sellel muudatust. Sellele on tekkinud nimetus „Grillberg“. Tõsi küll, ta on tekkinud samasse kohta, kus varem toimetas minu poolt juba ära proovitud teisenimeline kohake (Maius Grill), kuid igatahes tasub minna ja muudatus enda jaoks ära kaardistada.

Teisipäeva õhtul seitsme paiku sisse astudes kohtan tühja saali ja laua tagant püsti karanud noormehe üllatunud nägu. Tuli välja, et võõra inimesena olin ma sisse astunud uksest, mis oleks pidanud kinni olema ... et kõik ju teavad, et sisenetakse vooot sellest uksest seal. Nohh, mina astusin sisse uksest, mille kohal oli silt „restoran“ ja siin ma olen :) Aga õnneks ei tekkinud sellest mingit probleemi.

Kuna supimenüüs on kaks rida: „päevasupp“ ja „seljanka“ (5.-EUR), siis otsustan mõistagi viimase kasuks. Tühjas saalis tundus küll pisut kummaline seda tellimust oodata ligi 20 minutit, kuid saabuv tulemus oli seda ootamist igati väärt. Suur kausitäis lõhnas lihavalt ja isuäratavalt. Eraldi napakestes serveeritud hapukoor ja oliivid/sidrunikillud lisab plusspunkte.

Ohh see oli üks meeldiv kohtumine vana tuttavaga, keda eri köökides eri moodi lörtsitakse. See kausitäis oli julgelt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tihedas konsistentsis oli tuvastatav keedu- ja suitsuvorst, vist isegi mõned viilutatud salaamijupid ning vähemalt ühte sorti liha, sibulas-hapukurgist rääkimata. See võibolla polnud nüüd küll parim seljanka maailmas, kuid üsna tipptaseme lähedal küll.

Praadide menüüs otsustasin seekord minna soovituse teed. Noorhärra sõnul olla nende parim müügiartikkel seašašlõkk. Küsisin seepeale: „aga missugune roog selle maja kööki kõige paremast küljest näitab?“ Nooruk mõtles viivu ja teatas, et ikka seesama seašašlõkk (8.-EUR). Mingit garniiri juurde? Noh las olla grillköögiviljad (5.-EUR).

Praad kopsatas lauda mõistliku ajastusega – 30 minutit tellimusest. Et noormees tegi kõiki neid laualiigutusi ilma ühegi tänan/palun/kuidas maitses sõnata, on piiiisuke miinus. Et ta tõi prae lauda hetkel, kui ma polnud veel lõpetanud suppi, on ka väike miinuseke, kuid see pigem räägib sellest, et supiports oli tõesti suur ning et ma ei raatsinud tilgakestki kaussi jätta, nii et see on ju jällegi pluss, kas pole?

Neli kopsakat tükki hästi läbikasvanud liha. Peaaegu et perfektne küpsusaste, ehk vaid piiiisut liiga palju kuuma näinud. Samas pole selles lihas midagi erilist peale selle, et teda on maitsestatud vaid soolaga. Kena rosmariinioksake liha peal on ilmselt vaid dekoratiivelement, kokkupuudet nende kahe vahel ei tunneta. Soola aga tunnetan küll ning isegi liiga palju. Õnneks seda tasakaalustab null-maitsestusega, kena ausa grilliaroomiga köögivili, mage kapsasalat ja mage-vürtsikas tomatikaste. Selles kombinatsiooonis õnnestus enamik liha endale söömisvääriliseks muuta, kuid ausalt öeldes jäi osa siiski taldrikusse alles.

Kokkuvõte nüüd siis kahetine. Supipöial on üsna ülimas püstiasendis – see seljankaports oli nii hea ja suur, et oleks võinud ainult selle elamusega piirdudagi. Taolisel foonil osutus praepöial olevat veidi varjatult-heitunult küliliolevaks – šašlõkk polnud otseselt ei hea ega halb, vaid lihtsalt mitte-kuidagi-kõnetav. Kas ma seda kohta soovitan? Ojaa, kui mitte muu pärast, siis head seljankat pole kunagi liiga palju!
---

lugu ilmus siin

Goodwin The Steak House (Tallinn)

Viru tänava alguses istub pingil pull. Või siis härg. Võta sa kinni, pronksist tegelane täpsemalt ei teata. Igatahes selle elukaga markeeritud puhvet üritab iga detailiga nii sees kui väljas mõista anda, et vot nemad teavad, mida lihaga peale hakata. Kasvõi juba nimega: „GOODWIN The Steak House“

Juhtun siia sisse astuma töönädala keskel hilisõhtusel tunnil. Ukse juures oleval sildil olev tungiv soovitus: „oodake, kuni teid lauda juhtatakse“ saab täidetud hetkega – hõivatud ongi vaid üks laud. See on paraku ka vist ainumas punkt, mis on eeskujulikult täidetud.

Soovin alustada lihalainel ja tellin huvitavalt kõlava „Vasika rinnatüki- ja kartulisupp“ ... kuid selgub, et see on otsas. Nohhhh olgu peale, pikk päev on võibolla piisav vabandus. Võtan siis „Supp valgetest köögiviljadest tiigerkrevettidega“ (7.50) ja jään ootele.

U tosin minutit peale tellimust saabub kausitäis püreed. Ohhjahh. Kas supi nimes olnuks raske osundada, et tegu on püreesupiga? Aga olgu, süveneme kausi sisusse.

Et siis supp krevettidega? Eee ... nohhh ... tõepoolest, krevette on selles kaks. Rohkem kui üks. Järelikult mitmuses. Tehniliselt on kõik korrektne tõepoolest. Ja need krevetid on ka päris perfektses krõmpsjas valmidusastmes. Ning püree ise on tegelikult maitsev, väikese trühvlivarjundiga. Alguses veidi üllatav teraline tekstuur muutus asjakohaseks, kui mõelda blenderiga puruks lastud lillkapsa peale. Lisatud krutoonid olid õhulised ja krõpsud, nendes oli isegi abi supile mingigi tekstuuri andmiseks. Pole ju paha, kui krevetikoonerduse moment kõrvale jätta.

Teise roa valimisel olin ebalev. Kiusatus võtta korralik steik sellises majas oli väga suur, kuid kuna kell oli juba ligi pool kümme õhtul, siis tähendanuks see väga rasket kõhutäit ja kehva ööund. Sestap valisin midagi veidi kergemat: „GOODWINi böfstrooganov. Veise sisefileest seene ja koorekastmega, serveeritakse malmpannil“ (19.50) Kuna küsiti, et mida ma kõrvale soovin, siis valisin „Grillitud köögiviljad“ (5.-EUR).

Ooteajaks kujunes mõõdukas 25 minutit. Vaikides – nagu toimusid kõik muud episoodid kogu protsessis – toodi lauda kaks asja. Pisikesel puualusel pisike pann ja kauss köögiviljadega. Eraldi. Pann ja kauss. Minu nägemuses oleks olnud loogiline tuua nüüd siis ka taldrik, sest sellesse pisukesse pannikesse tõsta köögivilju lõikumiseks tundus kentsakas mõte. Aga mis seal ikka, ju siis selles majas on nii kombeks.

Nüüd siis see va pann. Malmpann. Mis on malmpanni mõte serveerimisel? Olla kuum ja hoida toitu sellel parimal / efektsemal moel särisev, onju? Aga näe ei onju. Kui ma ettevaatlikult esimese lihatükikese pannilt suhu tõstsin, üllatusin – miks see nii leige on? Aga näedsa – sest pann oli külm! Mitte soe, mitte leige, vaid külm. Igaks juhuks torkisin seda pannikest mitmest küljest näpuga – külm noh! Ja oh üllatust, liha sellel oli samuti maha jahtunud. Kas pole veider, et suure soojusmahutavusega malmpann toimib nii soojendamise kui jahutamise suunas, suisa hämmastav kohe, või mis?

Ooookei, liha ise oli ju eeskujulikult pehme. Ja jahe. Koorene ja jahe. Üsna mage. Ja ikkagi jahe.

Kuidagi siis üritasin keset seda jahedust menetleda grillitud köögivilju – klassikaline paprika/suvikõrvitsa/pommu kombo oli tõesti kenasti ehedat grilli näinud ning ka parimal moel soola-pipraga kohtunud. Kuid üldpilti see enam väga päästa ei suutnud.

Kokkuvõte seekord niruvõitu. Supipöial võiks ju maitse mõttes horisondist kõrgemale tõusta, kuid hoiatamata püreestamise ja krevetikoonerluse tõttu jääb sellele neutraalsele tasemele kinni. Praepöial laskub aga üsna otsustavalt allapoole – rikkuda hea liha ära vale serveerimisvõttega ei saa kuidagi pälvida heakskiitu. Kas ma oskan seda asutust soovitada? Ei mitte – see raha sai viidud valesse kohta.

---

lugu ilmus siin

Olaf Grill (Tallinn)

Kaubakeskused ja restoranid ei ole minu jaoks kõige lemmikum kombinatsioon. Eelistaksin siiski mitte lahtist kandilist latrit, vaid omaette sissepääsuga ja omanäolise interjööriga kohakest, mille nägu ja tegu oleks juba omaette väärtus. Aga kuna oli Ülemiste linnakusse asja, siis sai ka samanimelisest keskusest üles otsitud Olaf Grill – Resto.

Kesknädala õhtul oli koht üsna tühi, peale minu oli vist veel kahe-kolme laua taga inimesi. Modellikõnnakuga noormees reageeris kiirelt ning kuna mul oli valik juba ette tehtud, siis käis tellimuse andmine kiirelt. Kiidan asjakohaste küsimuste eest – klaasitäie vee tellimisel täpsustati et missugust vett, et kas sinna vee sisse ka midagi panna.

Esimese käiguna tellisin selle, mille pärast ausalt öeldes konkreetse puhveti enda sihtmärgiks valisin. Olafi uhhaa (kartul, porgand, sibul, vutimuna, erinevad kalad; 7.90). Uhhaa pakkumine on üsna ebatavaline ning pealegi julge samm – inimesed kes selle peale reageerivad, on ilmselt ka teatud eelteadmistega ning nõudlikumad ... või vähemalt nii ma arvan.

Supi saabumiseks läks 7 minutit ning esmamulje aroomi mõttes on oli täiesti oivaline – rammusalt kalane, soe ja intensiivne. Ahjaa – veel kaks kiidusõna. Küsimused: „kas te supi juurde hapukoort soovite?“ ja „Kas leiba ka soovite?“ on igati kohased, selmet nt hapukoor ilma küsimata supi sisse läratada.

Leem oli küll veidi vähem kalane kui aroom ning pigem köögivilja- kui kalaküllane, kuid siiski maitsev. Et toidu kirjelduses oli kirjas „erinevad kalad“, siis üritasin midagi peale lõhe veel leida. No võibolla üks pisitükike ahvenakest oli veel korraks lusikal, kuid pole selleski kindel.

Uhhaa peamine erinevus suvalisest kalasupist seisneb aga rammusas puljongis, mida saavutatakse just erinevate kalaliikide, alguses kondisemate, kollageenirohkemate liikide pikemal keetmisel ning lõpus kiireltvalmivate kalatükkide lisamises. Siin on see esmane pool ilmselt üldse ära jäänud ning kogu supp üles ehitatud puljongikuubiku vms peale, lisades lõpus vaid veidi lõhepalakesed.

Ja peale kõige muu – uhhaa kui loodusnähtus kuulub eelkõige kalastusretkede ehk lõkkel valmivate roogade klassikasse. See aga tähendab hoopis teist aromaatikat ja emotsiooni, mida kuskil kaubanduskeskuses või muus linlikus keskkonnas ei saavuta mingi valemiga.

Teiseks käiguks valisin „Kauaküpsetatud veise brisket“ (kartulipüree, peedisalsa, veini-koorekaste; 13.-EUR), mille saabumine võttis aega u 25 minutit tellimise hetkest. Edev dekoor sisaldas nii paprikapulbri näpuotsatäisi kui lilleõiekesi, kuid ei olnud ka ülemäära poosetav. Visuaalne struktuur kõneles pigem lakoonilist, ehkki püüdlikku keelt.

Taaskord oli aroom roa parim külg. Päris grilli suitsune aroom tuli brisketi-viiludelt, mis kandsid endal ehedaid grillresti jälgi. Liha ise oli meeldiv, pikaltküpsenud, mõõdukalt maitsestud, selline parajalt mõõdukas koguses lihasõbra meelehead.

Kartulipüree kui ballast jättis mind mõistagi külmaks, kuid peenelthakitud peedivinegrett/salsa mõjus huvitava värskendava leiuna. Kreemine kaste vääris raudselt seda rallit, mida kahvli otsa torgatud lihatükkidega mööda taldrikut kimades sai tehtud hüva neste kättesaamiseks.

Kokkuvõte veidi ebaühtlane. Supipöial on pigem piki horisonti siruli, sest uhhaa nime all köögiviljase kalasupi pakkumine ei suuda seda kõrgemale tõsta. Praepöial on siiski kõrgemal tasemel, ehkki mitte mingist lippude lehvitamisest pole ka siin juttu. Kuidas jääb soovitusega – neeeeehhhh ja noooohhh, läbi tasub käia, kuid ärge ootuseid liia kõrgele kruvige.

---

lugu ilmus siin

Villa Maria (Viljandi)

Väikeses hubases Viljandi linnas on üks eriti numpsik maja, kaarvõlvidega ukse kohal ja suure päikeselise verandaga. Hetkel asub selles Villa Maria nimeline nähtus, pakkude süüa ja juua ning mõnusat äraolemist. Olen samas majas käinud varemgi, kuid kamraadi sõnul olla see praegune puhvet uue teo ja näoga, nii et tasub minna torkima.

Veel Viljandi poole tutvun veebis oleva menüüga ja imestan, et kas ongi ainsa supina menüüs külm tomatisupp Gazpacho (6.-EUR)? Et noh kuumal suvepäeval on see jahutav tomatipüree ju mõnikord täitsa meeldiv ja kosutav, aga jahenevas varasügises?

Ainult püreesupi pakkumine räägib köögist üldse veidi laiskuse võtmes, hooajast väljudes aga ikka selle menüüs hoidmine veelgi enam. Aga no mis seal ikka, proovime siis sellegi ära. Igaks juhuks küsin veel koha peal, et kas tõesti isegi päevapakkumises pole midagi muud? Ei ole!

Supike ise laekus napilt neli minutit peale tellimuse sisseandmist – eks peale minu oli ka veel ainult üks ja juba lõpetav klient, nii et vähemalt asja see pool kulges ladusalt ja naeratavalt.

Kausike üllatas tomatisupi kohta ootamatu mitte-tomatise / mitte-punase värvusega. Basiilikulehed ja ürdiõli nire andsid siia väikese värskusemomendi juurde. Aroom meenutas veidi pesto rosso oma ja maitseski tekkis mulje, et kas siia pole mitte sisse segatud ka seda päikesekuivatatud tomatitega tehtud pestot? Maitse ja üldmulje olid igatahes sellised neutraalselt positiivsed.

Praena jääb miskipärast silma „Prantsusepärane lõhefilee grillitud köögiviljadega“ (18.-EUR). Kuklas küll vasardab teadmine, et grill-lõhe tellimine on köögile liiga lihtsa võidu kättemängimine, sest no tegu on ju nii lollikindla roaga, mida lihtsalt ei saa ära rikkuda ... aga kui silm juba sellele jäi, siis las nii lähebki.

Ooteaeg selle roa puhul on u 20 minutit ning vähemalt visuaali mõttes on see aeg seda väärt. Perfektselt kuldse kooriku saanud kalake peitub osaliselt köögiviljade ja saumon béarnaise jaoks kohustusliku kollaka kastme alla. Restoranlikku edevat visuaali annab laia käega lisatud sooladekoor taldriku ülaservas.

Paraku selgus, et sool ei kandnud siin lihtsalt pildi-ilu, vaid ka maitse mõttes põhilist, lausa ülekoormavat rolli. Esimesena kahvli külge haakunud grill-paprika tükk üllatas oma julge soolasusega – kuid see pole halb, nullmaitsestus olnuks sellest halvemgi. Béarnaise kaste peabki olema intensiivne, kuid ka siin kippus soolasus matma munakollase ja või pehmet kreemjat põhja. Kala ise osutus olevat aga niivõrd ränksoolane, et jätsin ligi pool portsust taldrikule ning üritasin soolasurma leevendada suure klaasi külma veega.

Väljusin sellest armsa olekuga majast kenasse jahedasse, kuid päikeselisse sügispäeva ja ohkasin pisut kurvalt. Supipöial näitas küll veidi üle horisondi kõrguvat hinnangut, kuid vaatas veidi küsivalt tagasi köögi poole – et kas see on ikka hea valik nii pikalt menüüs hoida väga kitsalt kuuma-ilma rooga? Praepöial aga langeb sügavas hämmingus allapoole – kas tegu oli nüüd ühekordse tööõnnetusega rämeda ülesoolamise mõttes või näebki see maja prantsuse kööki just sellisena? Igatahes selle kogemuse pealt mina seda puhvetit soovitada ei mõista millegi muu, kui imearmsaromantilise oleku poolest.

---

lugu ilmus siin