Thursday, February 17, 2022

Arvamusliidrite lõuna

Möödunud nädalal toimus peale mitmeaastast katkupausi taaskord Postimehe arvamusliidrite lõuna. Kuna andsin sellel osalemisest aimu Facebookis avaldatud pildikese kaudu, siis sain Toidutare toimetajalt viivitamatu korralduse teha sellest söögikorrast ülevaade. Ürituse põhiline osa oli mõistagi mitte toit, vaid samal ajal peetud kõned jms, kuid olgu, käsk on vanem kui meie.

Kuna aga tegu on veidi tavatu olukorraga ja kirjeldusega, siis torkan siia vahele ka mõned üldisemad mõtisklevad jorinad, ma loodan et te ei pane väga pahaks :)

Kokku pakuti neli käiku, millede kirjeldused olid kenasti ära toodud iga külalise ette asetatud vahval kuubikul. Tõsi küll, esimene neist toodi kandikul kätte juba fuajees koos tervitusjoogi pokaaliga, nii et sellest pole mul pildikest siia juurde tuua – väiksemat sorti sõrme suurune suvikõrvitsarullike kitsejuustuga oli igatahes mõnus karge ampsuke.
 
Esimene küsiv jorin algab nüüd. Miks kõigil nendel pidulikel vatuvõttudel diskrimeeritakse tublit poolt seltskonnast, kes veini asemel eelistaks õlut? Šampusepokaal tervituseks, punast ja valget veini eri käikude juurde pakutakse küll, lõpujoogiks šerri või portvein jms, aga kuhu jääb õlu? Vähesed erandid on õllesõbralikemate maade saatkondade korraldatud üritused, kus viinamarjapõhised joogid pole ainukesed toidukõrvased.

Mul on selle kohta oma, võibolla veidi ekslik, aga siiski seletus. Nimetaksin seda talupojakompleksiks. Et ammustel aegadel käis talurahvas piilumas, mida mõisarahvas ka sööb ning joob – aknast oli näha veinipudeleid, kuid mitte õllekappasid. Nii ongi siiani meie ühismälus see veider arusaam, nagu vein oleks midagi peent ja õilist, õlu aga talupoegade labane tarbejook.

Olen mõnel analoogsel üritusel teinud sellist vempu, et palunud juba lauas istudes korraldajatel mulle siiski õlut tuua ning jälginud siis vaikse lustiga, kuidas enamik lauakaaslasi jahmunult küsivad „kas nii ka saab“ ja siis samuti minu valikuga kaasa lähevad.

Aga nüüd siis edasi toiduga. Eelroa kirjeldus kuubikul kõlas: „Küüliku rillette, sinihallitusjuust, pistaatsia, õun“. Niiiiii, öelge nüüd ausalt, kes teab misasi on rillette? Igatahes küsisin seda ka lauas ning keegi ei osanud vastata. Isegi lauakaaslaseks sattunud vana erudiit ja mälumängur vürst Volkonski koukis vastuse otsimiseks taskust nutitelefoni ja luges guugli abil pidulikult ette selle tähenduse – põhimõtteliselt on siis tegu rasvas küpsenud, peenelt ribastatud ja rasvakaane all säilitatud lihaga.

Siit siis järgmine küsimus – kas sääraste nimetuste kasutamine on peenutsemine või sööjate harimine? Talupojakompleks? Igatahes maitses kenaks halukeseks vormitud valge külm rullike rammusalt ja meeldivalt ... kuigi küülikuks ei oskaks seda mingi valemiga pidada. Ilmselt olen ma ise piisavalt talupoeg, et mitte eristada kana küülikust :) Juustutäppide sisse püsti torgatud õunaviilud ja jahvatatud pistaatsiapuru lisasid roale igatahes kena pidulikkust ja kõik mitte-veganid kiitsid meeldivat ampsu.

Põhiroog „veise sisefilee, kukeseened, dauphiniois kartul“. Jaa, kukeseenelõhn saabus lauda juba enne taldrikut, selle seene kasutamine on alati kindlapeale minek! Seenekuhilakese all lösutas lapserusikasuurune fileetükk, mis oli peaaegu et ideaalses küpsuseastmes, kuid paraku sisuliselt maitsestamata. Veinikastmeke aitas seda viga veidi leevendada, kuid kreemise tekstuuriga kartuliviilakatest koosnev ümarmoodustis jätkas sama nullmaitselist rida.

Magustoidu ajaks pidin ma aga juba lahkuma, jõudmaks Tartu bussile ja õhtuks tudengite ette kõnet pidama. Aga kuna magusapöial on mul aastatega degradeerunud olematuks, siis oleks see käik minust jäänud puutumata nii ehk naa.

Viimaseks jätan aga kasutamata jäänud supipöidla kurva ohke. Suppi ei pakuta tolistel pidulikematel, kutsetega üritustel mitte kunagi. Aga noh, eks sellest võib ka aru saada, sest küllap kardetakse peenemaid lipse ja muid ilusaid riideid plekitada, mis supisöömise ajal pahatihti sündida võib.

Ligi kolmetunnise ürituse kokkuvõtteks aga nendin, et toidu pärast ei maksa taolistele üritustele üldiselt tikkuda. Korraldaja/toitlustajad üritavad ilmselt vältida maitseelamuste pakkumist, kuna peljatakse et need ei pruugi kõigile meeldida. Või teisiti võttes – masstoitlustamise puhul, kus korraga peab olema võimalik lauale kanda kümnete või isegi sadade portsude kaupa ühesuguseid roogi, lähebki suurem aur kena vormistuse peale. Võimalikult neutraalsed maitsed, ainult et rõhutatult kallid ja hästi nooblilt vormistatud road. Ja toidud olgu peente nimetustega. Ehhh mind talupoega.

Friday, February 11, 2022

Raadiomaja kohvik (Tallinn)

Peale pikemat pausi oli kaugemaltkandi mehel taaskord pealinna asja ning mõistagi tuli seda ära kasutada pöialde teritamiseks. Kuna asi number 1 (nii umbes seitsmest) oli Raadiomajas, siis miks mitte üle vaadata ka kohalik puhvet, kus ma siiani vaid kohvi olin luristanud.

Rõõm algas sellest, et pisikesel puhvetil, mis suuresti omamaja rahvale on suunatud, on viitsimist iga päev panna üles ka oma FB lehele kogu selle päeva menüü, näidates nii, et ka muu rahvas on oodatud. Pisut üllatav oli näha, et selle pooltunnikese jooksul käis siit ridamisi tellimisi ära viimase ka toidukullereid – aga eks oli ka tööpäeva lõunane aeg.

Mingit põhjust rääkida siin interjöörist pole – see on üsna funktsionaalne asutis, kus korraga mahub paar inimest leti äärde tellimust tegema ja kümmekond inimest maha istuma. Tellimuse tegemisel saabus teine rõõmus hetkeke – kuna tellisin oma tava kohaselt supi JA prae, siis küsiti, et kas teine käik tuua peale esimese lõppu? Kae siis kui sulnis, sellises sööklalikus õhustikus osatakse kundest rohkem lugu pidada kui mõnes kaugelt nooblimas kohas, kus ilma küsimata tuuakse ette mõlemad käigud korraga ja tee sa siis nendega mis tahad.

Valisin esimeseks „Kana- nuudlisupp“ (3.00), mida tuli endal suurest potist õngitseda. Raputasin kõrvalolevast kausikesest veidi rohelist muru värvirõõmuks peale ja astusin lauda. Tihke ja lihtne supike tervitas alguses küll üsna vesise ja maitsetu leemekesega, kuid kausi edenedes tekkis tõdemus, et no suti on siia ikka vähemalt musta pipart pannud ja koos vähese õhetusega kerkis pisut ka arvamus. (Ehhhh, hea kondipuljongi peale on vaja suppe ehitada, mitte kraanivee peale ... aga noh see on vaid minu nägemus).

Praeks valisin maja kalleima roa „Kooreklops veiselihast“ (6.00) ja kartul/riis/tatar valikust võtsin sinna jurde viimase. Veidi valesti valisin, sest fotogeneetliselt nägi sobiliku ajavahega lauda toodud taldrik välja kui tööõnnetus – pruunikashall tatar ja samavärvi kaste pruuni lihatüki peal nägi visuaalselt välja kui üks suur plärakas. Kuna aga koos selle plärakaga saabus ka soovitus võtta kõrvale salateid, siis valisin taldrikule värvirõõmsamaid lisandeid ja asi võttis palju apetiitsema mulje.

Kolmas rõõmus moment saabus aga esimest ampsu võttes – see loomaliha oli otse OIVALISELT pehme. No siin ei saa jätta kasutamata seda armetult ülekasutatud mõistet „suus-sulav“, aga ta olgi just selline ja maitsev ja nunnu ja üleüldse! Kastmeke oli ilmselt ehitatud sellesama liha hautamise leeme peale ning maitses seetõttu sama lihtsalt, kuid ülimeeldivalt. Magusakas riivporgand ja hapuks tuunitud peet lisasid siis juurde oma maitsenüansse ning rahulolu kerkis koos pöidlaga kõrgele.

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial on veidi sorgus ja maitserõõmutu, kuid praepöial seevastu kiidab üsna-üsna püsti olles selle köögi võimet teha lihtsat toitu tõepoolest hästi. Kuna see puhvet on avatud ka linnarahvale, siis võib teda kiireks lõunaks soovitada küll.
---
lugu ilmus siin