Lambasült

Alustuseks hankige endale tuttav grusiin. Soovitavalt restoraniomanik. Või siis keegi teine, kelle käest te priipäralt lambakonte võite saada. Sest neid läheb vaja palju. Konte, mitte grusiine :)

Ausõna ma ei tea, kas kuskilt turu lihunikult on võimalik hulgem saada vastavat materjali. Aga kui teil õnnestub, siis on hästi. Sel juhul alustame, eks ole!

Miks ma nii väga rõhutan, et seda kondikraami palju vaja läheb? Aga asi selles, et kui te tahate mitte teha zhelatiini abil nö tarretist, vaid ehtsat sülti, siis peate kogu nö liimaine – mis jahtumise järel keeduse tahedaks muudab – kontidest välja keetma. Soovitavalt selgroost või jalgadest ehk kõhrerohketest osadest, ribide ja muude nö siledate luude keetmisest ei tõuse muud tulu kui pisut rohkem head maitset ja liha.

Väike hoiatus – keetmise ajal peate arvestama suhteliselt intensiivse lõhnaga! Et mitte öelda haisuga, kuid see on juba pirtsakuse küsimus, kes kuidas köögilõhnu hindab. Seega olgu tagatud hea ventilatsioon!

Niisiis, ajage võimalikult suures pajas keema vett ja lisage sinna kondikraam. Vedelikku olgu vaid niipalju, et ta esimese hooga kataks kondid napilt ära (umbkaudu võite arvestada, et sülti tekib umbes poole vähem kui alul lisatud vett). Nüüd katke kraam kergelt kaanega ja laske keema tõusta.

Alul peate ise kõrval passima, et eemaldada kogu vaht, mis vedeliku pinnale tõuseb. Mida hoolsamalt seda tööd teete, seda klaarima keeduse saate ja seda kirkam jääb sült.

Kui kraam on juba korralikult keema kerkinud ja olete vahu eemaldanud, keerake tuli väikeseks, katke kaanega ning unustage. Nii umbes kaheks-kolmeks tunniks vähemalt. Seejärel õngitsege kondid välja pange kraam jahtuma. Võite muidugi ka kõike koos jahutada, kuid siis on järgmine etapp pisut keerulisem.

Kui keeduleem on jahtunud, eemaldage pinnalt sinna tardunud rasv. Lambarasval on isegi oma intensiivne maitse, kontidest keedetul veelgi enam. Seega mida põhjalikumalt selle koorimistöö teete, seda parem.

Samal ajal nokkige kontidelt kogu sinna jäänud liha, hakkige väikesteks tükkideks ning jätke oma aega ootama.

Laske leem uuesti keema ning alles nüüd on paras hetk lisada maitseaineid! Mina soovitan kasutada klassikalist komplekti: sool-pipar, vürts ja loorberileht. Ei midagi enam, aga ka mitte vähem. Mõistagi võite ka oma maitse kohaselt lisada peoga küüslauku või rosmariini – mõlemad on lambalihaga suured sõbrad – kuid mulle meeldib antud juhul puhtam maitse. Mõistlik mõte oleks need ürdid lisada kas marlikotikeses või kinnises teesõelas, et mitte nokkida pipra- ja vürtsiterakesi hiljem eraldi välja.

Kui olete kogu kraami uuesti läbi keetnud, on aeg kallata see vormidesse. Kui soovite vormide põhjad katta dekoratiivsuse mõttes porgandirõngastega, paprikasiiludega, hernega või muu kraamiga, on see teie vaba voli. Igatahes puistake vormi põhja hakitud lambaliha, kallake peale „sulasült“ ja asetage taas jahtuma.

Kogu mäng on üsna ajamahukas, aga tegelikult üldse mitte keeruline. Mina olen mitu korda teinud ning ise väga rahul!

Komponentide loetelu on seekord äärmiselt tinglik, sest tegelikult pole ma seda kunagi mõõtnud. Ning ... no kuidas sa mõõdadki näiteks loorberilehe toimet – kui see on värske, suur ja aromaatne või kui on tegu aastaid pakikeses lahtunud pisikese kribalaga? Aga olgu ta siis umbes nii:
- kilo kontide kohta
- u liiter keeva vett,
- kaks-kolm loorberilehte,
- neli-viis tera vürtsi,
- neli-viis tera pipart,
- napp teelusikas soola.

Maksumust ei saa ma arvestada, kuna pole kordagi lambakonte ostnud (nagu loo alul öeldud, saan need otse Tbilisist :) ). Ajakulu – kõik kokku u ööpäev, kuid seda ainult tänu pikkadele jahtumispausidele. Otsest pliidi-köögilaua taga olemise aega läheb ehk kaks-kolm tundi. Tulemus: nagu ütlesin, umbes poole võrra algsest vedeliku kogusest. Nii et näiteks viie kilo kontide ja viie liitri vee puhul ca 2 liitrit sülti ... no aga kes see nii mõõdab!

Igatahes on tegu mänguga, mida vähemalt kord tasub ära proovida. Kui meeldib, siis korrata. Ja iga kord üha paremini!

Praetud pastinaak

Kas olete kunagi proovinud praadida pastinaaki? Soovitan soojalt! Lihtne ja kiire amps, mis kõlbab nii prae kõrvale kui niisama nillimiseks.

Ega miskit õpetust polegi siin jagada. Võtke lihtsalt üks pastinaak ning lõikuge üsna õhukesteks seibideks ... nonh nii kuni 5 mm paksusteks. Kuumutage tilk õli pannil ning laduge viilud sinnasamma. Ainuke nõks, mida mina soovitan - praadige madalal kuumusel ja kaane all, nii saab tulemus mõnusam.

Soola lisage alles siis, kui kettakestel teist külge keerate. Kaane all prautades? (praadimise ja hautamise ristandsõna, mille hetkel välja mõtlesin :) ) tabate paraja hetke keeramiseks ära siis, kui juurikast auranud niiskuse tilgad hakavad kaanelt tagasi pannile valguma ja särisema. Või siis veelgi lihtsamalt - kontrollides, kas pastinaak on juba kuldseks muutunud altpoolt ... kuid selleks peate tihti kaant kergitama, mis pole aga hea, kuna lasete siis niiskuse välja.

Uskuge mind - sedamoodi valmistatud pastinaaki söövad isegi muidu juurikate suhtes umbusklikud tegelased!

Punane kapsahoidis

Praegu on peakapsa aeg. Turuletid on sest kraamist lookas ja hindki päris mõistlik. Oskaks ainult midagi peale hakata. Mõtlesin üht varianti proovida ... ja kukkus päris hästi välja.

Paljast kapsast purki suruda pole just kuigi suur kunst, olgu siis hapendatult või hautatult ... ning miks mitte ka praekapsana. Kuid segahoidist - seda polnud mina vähemalt varem katsetanud.

Peale turutiiru oli mul kotis kapsapea, peet, porgand ja sibul. Noh ja miks siis mitte panna need kõik ka kokku? :)

Hakkisin kapsa üsna peenteks ribadeks ja panin suurde potti vaikselt vähese veega mulisema - selle kraami maht väheneb ju kuumutamisel väga kõvasti, vaja selleks vaid aega anda. Samal ajal ribastasin sibula samamoodi ning viskasin teise potti õlisse kergelt karamellistuma. Porgandi sikerdasin kah peenteks kangideks, üritades et kõik eri köögiviljad saaks enam-vähem ühte mõõtu. Lihtsalt dekoratiivsuse mõttes. Noh ja surasin porknatikud kapsale selga - kapsas tahab segamist!

Peet tahab mõistagi eraldi keetmist, tema valmimissükkel on pikaldane. Kuid jällegi- kui ka see punane juurikas tikkudeks hekseldada, pole selles midagi ülearu keerulist. Soovitan ainult kindlasti peedi keeduvette äädikat või sidrunimahla lisada - happeline keskkond aitab värvilisel kraamil oma eredust säilitada. No ja minule meeldib köömneidki juurde panna - nii peedi kui kapsa puhul aitab see ka liigse kõhutuulutamise vastu :)

Vahepeal olin kergelt klaasistunud sibulad ka kapsa sekka seganud, nüüd läks ka pehmeks keenud peet koos kõige keeduveega samasse. Veel segamist ja hautamist, maitsestamist ja maitsmist ... ja saabki kraami purki suruda. Soovitan justnimelt suruda kihthaaval, sest vähene leem saab siis poolkuiva hautise õrnalt ära katta. Kaas peale ja asi vask!

Kulus ära seekord:
- kilo ribastatud kapsast;
- pool kilo igast juurikast: sibulat, porgandit kui peeti;
- kokku ehk pool liitrit vett;
- klaasijagu õli;
- paar supilusikat äädikat või sidrunimahla;
- soola, pipart, köömneid.

Aega kulus kokku tubli tunnike, oma aja võtab nii kapsa kui peedi keetmine. Peamine on aga kraami mitte liiga pehmeks keeta, vaid jätta mõistliku taheduse juurde. Maksumus - no tõesti ei tea täpselt, aga umbes paar-kolm eurot, ei enam. Sedasorti köögiviljad on ju odavad! Tulemus - mina sain täis kolm kolmveerand-liitrist purki ja kausike jäi kohe manustamiseks. Pruukida saab seda nii omaette toiduna, liha või kartuli lisandina kui ka nt boršiliku supi põhjana.

Kõrvitsa-jõhvika moos

Enamasti ei kipu me jõhvikat pidama moosimarjaks. Kuid soovitan proovida - tulemus on üllatav! Ma ütleks isegi, et üllatavalt hea:)

Kuna tegu on ise on triviaalne, siis kirjeldada pole siin suurt midagi. Lõikusin umbes kilose tüki muskaatkõrvitsat õhukesteks viilakateks, viskasin pool kilo jõhvikaid ja pool kilo suhkrut manu ning lasin keeda. Noh, alul lisasin veel pool klaasikest vett kah, et suhkur põhja ei hakkaks, vaid kohe siirupistuks.

Keemise käigus tasub kindlasti potil kaas peal hoida, kuna keemise käigu kipub jõhvikas käituma nagu popkorn ... ehk siis plaksatustega lõhki hüppama.

Tulemus sai välimuselt üsna dekoratiivne (kuldsed kõrvitsaviilud tumepunases mahlas läbisegi terveksjäänud marjamummudega) ja mõnusamaitseline (mõrkjas-hapu). Arvan, et jõululaual saab olema see igati paslik!

Hinda arvutama seekord ei hakka - nii kõrvitsa kui jõhvikad saab kätte vääääääääga erinevate hindadega. Pilti kah pole. Aga uskuge mind, järeleproovimist tasub see vähemalt väikese kogusena kindlasti!

Kõhuga Kaukaasia poole

Ajakiri Oma Maitse küsis, mina vastasin ... pealkirja panid nemad:)
------------

Eesnimi, perenimi ja vanus? Kus kandist pärit oled?

Karmo Tüür, kuuekümneseitsmendal aastal sündinud. Ehk siis antud eluhetkel 44 aastat vana ... aga see on pidevalt ajas muutuv number :)

Loen end pärnakaks, ehkki viimased paarkümmend aastat elanud Tartus. Pärnus kasvanud poisina tunnen siiani end sealsetel tänavatel lonkides mõnusamalt. Mõistagi on ka Tartus oma võlud, kuid sarnast lähisuhet Emajõe Ateenaga pole tekkinud. Kunagises kodulinnas olen kõik tänavad ja nurgatagused poisikesena läbi triikinud, kuid Tartuga on mu suhe ... no ütleme akadeemilisem:)

Tutvusta ennast palun paari lausega?

Eks neid rolle on mitmeid, mida elu jooksul vähem või edukalt täitnud. Poeg ja isa, lugeja ja kirjutaja – alguses oled rohkem üks, mingil ajal rohkem teine.

Üks igavesti uudishimulik tegelane olen kindlasti. Ning seda lollidele omasel moel – need pidavat ju kõike omal nahal järgi proovima. Ikka ise teha ja näpuga järgi katsuda. Teiste vigadest ning kogemustest õppimine – see on nõrkadele (viimane on mõistagi nali, kuid oma sügava tõeteraga nali).

Mida oled õppinud või millega tegeled, kui blogi ei pea?

Ajaloohuvi ning vastavad õpingud sulasid ümber välispoliitika ja politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja Venemaaga tegelemiseks. Umbes kümmekond aastat olen olnud aktiivne ajakirjanduses, tõsi küll, viimasel ajal rohkem rääkivas kui kirjutavas meedias.

Kuidagi on nii läinud, et olen näppupidi olnud paljude asjade juures. Omaaegne Kodulinna-liikumine Pärnus, Sütevaka Selts, Õlleklubi Gambrinus, üliõpilasselts Rahvusvaheliste Suhete Ring, Akadeemiline Balti ja Vene uuringute Keskus.

Nii et tegevust on alati jagunud ning kui puudust on, leiutan neid ise juurde. Mõiste „igavus“ jääb igatahes minu jaoks üsna uduseks :)

Kaua oled toidublogi pidanud ja miks otsustasid blogi pidama hakata?

Mulle sobivad kaks asja – toidutegemine ja kirjutamine. Paneme need kaks asja kokku ning saamegi toidust kirjutamise ... moodsal ajal blogimise. Nüüd tuleb seda tegevust juba kolm aastat ära ning lõpu veel ei paista.

Kuidas oma toidublogi iseloomustaksid? Mis sinu blogi eriliseks teeb?

Kui lihtsus saaks olla eriline, siis olekski see ehk peamine märksõna. Ei mingit grammi pealt kaalumist, näpuga õpetustes järjeajamist ega keerukat mässamist. Molekulaarkulinaaria ja muu udupeen trikitamine jääb mulle kaugeks. Ei noh, maitsta ju võib, aga ise mässata – no tänan ei! Olen piisavalt laisk ja mugav inimene, et mitte ise enda elu keeruliseks teha.

Nimeta enda kolm lemmiktoorainet?

Muru, muru ja veelkord muru! Ehk siis kõikvõimalik värske ja värviline kraam, mis meie turulettidel antud suurepärasel hooajal saada. Ma pole küll päris taimetoidu-usku ära pööranud, kuid viimastel aastatel olen üsna tugevalt oma toiduvalikut kallutanud kõiksugu köögiviljade kasuks, olgu need siis laual toorelt, mooritult või suisa grillkujul.

Mis on sinu parim abiline köögis ilma milleta kuidagi ei saaks?

Mu teritamis-geeniusest lapsepõlvesõber vastaks sellele kindlasti: terav nuga, sellest algab kõik! Ning kindlasti on see küsimus õigustatud, sest päris ilma instrumentideta ei valmi miskit.

Kuid teate mis, mina pean oluliseks hoopis sihandseid mittekombatavaid asju nagu tulemühin talvehommikul köögipliidi all, pisut häälest ära raadiokrapi pragin ning see lõputult mõnus olemine, mis toiduvalmistamise ajal hinges valitseb. Omamoodi meditatiivne värk, kas teate.

Milline on sinu kulinaarne käekiri?

Kirjeldan vastuse asemel viimatist pidusööki, mille sõpradega korraldasin. Kaks kilo lihaollust ning viis kilo muru – voh see on õige proportsioon. Armeenia verd kamraad aitas kõik selle värske (tomat, kurk, parika, sibul, till, seller, kinza) parimal moel liudadele laotada. Mina grillisin tiba kanamaksa ning sutsu muud lihakraami. Vat sellise „käekirjaga“ laua taga tunnen ma end kõige mõnusamalt!

Oled ise kodus teinud majoneesi, võid, halvaad, kondenspiima jpm. Mis sind isetegemise juures võlub?

Esiteks naudin ma protsessi ennast. Teiseks aga see, et ma tean, mida söön ise ning oma lähedastee lauale panen. Eks tõuseb minugi käsi toidupoes valmistooteid kärusse laduma ... kuid siis loed jälle seda peenikeses kirjas olevat juttu ning ohkad. Ja paned asja tagasi.

Muidugi võiks öelda, et toidutegemisele kulunud ajaga oleks võinud kopika raha teenida ning siis midagi paremat söögipoolist osta, milles seda va asendus-sodi ja keemiat vähem sees. Arvan aga, et see aeg on kulutatud parimal moel ja endast õigemini ei tee ikka keegi!

Blogi vaadates, tundus mulle, et su üheks lemmikuks on Gruusia köök. Millega Gruusia toite tehes peab arvestama ja anna mõned head nõuanded nende roogade tegemiseks?

Gruusia ja laiemalt kogu Kaukaasia köögi puhul pole niivõrd oluline, mida teha, vaid see, kuidas serveerida. See on hoopis teine filosoofia kui meile harjumuspärane. Toitu ei tule mitte anda väljamõõdetult „üks sööja = üks ports“ vaid panna lauale kõik see, mis hetkel käepärast. Läbisegi leib ja liha, viljad ja joogid ... ning siis seda üheskoos jagada.

Aga peamine, mida tuleb mõista nii Gruusia kui kõigi muude köökide puhul – pole olemas nö õigeid retsepte. Iga meister teeb nii nagu talle hetkel õigem tundub.

Peamine küsimus köögis pole mitte „kuidas“, vaid „miks“. Miks tuleb mingit asja teha või vältida, et sinu kätte sattunud toorainest see parim tulemus välja võluda. Kui sa sellele küsimusele vastata oskad, oled meister. Kui mitte, siis parimal juhul õpipoiss.

----------

Lugu ilmus okoobrikuises Oma Maitses, juures ka kolm retsepti siitsamast blogist.

Pilt tehtud minu Tartu lemmik-kohas ehk Tbilisis.

Maitsestamata maitse

Parima maitse saab mõnikord kätte ... ilma maitsestamata. Vähemalt liha puhul kehtib see küll - juhul kui on tegu hea ja kvaliteetse kraamiga. Broilerifilee seda enamasti ka on.

Mõnusa maitse kättesaamiseks tuleb filee lõigata parajateks ampsukateks ning paneerida-praadida. Paneeringuks kasutan mina riivsaia ja tärklise segu (nii umbes 2/1 esimese kasuks). Tärklis annab koorikule krõbeduse, kuid anult tärklisega paneeerides tuleks kuldse efekti saamiseks pruukida friteerimist, mida ma aga ei soovita. Sestap ongi mõistlik segada tärklit kas riivsaia või äärmisel juhul jahuga.

Noh ja nii lihtne see lugu ongi. Lõikad, veeretad niisked lihatükid paneeringusegus ning viskad vähese õliga kuumale pannile. Peamine on mitte tükikesi üle praadida, siis muutub õrn kana tuimaks. Krõbe koorik ja mahlane sisu - see on meie eesmärk. Hea ja puhas maitse tuleb ise. Täiesti ilma maitsestamata!

-----------

Pildiks panen aga ühe omapärase leiu sellest sügisest. Nimelt avastasin töökoha lähistelt kortermaja seina äärest päevalillede rea ... ning seda mitte peenralt, vaid betoonipraost välja kasvamas! Kohe tuli meelde, kuidas talvel oli samas kohas paar korrust kõrgemal kogu aeg linnuparv tiirlemas - eks lahke pererahvas totis neid seemnekestega. Küllap siis pudises osa pruukostist maha, sattus sinna prakku ja läks kevadel kasvama. Vahva, kas pole?

Gemüüse nr.5 ehk viieviljahoidis

Miks gemüüse? Aga minu jaoks on see sõna lapsepõlvest saadik tähistanud kõike värsket ja taimset ning seda ka purkipandult. Ja miks nr.5 - aga lihtsat selles hoidises saavad kokku viis köögivilja, igatühte üks kilo - seega siis kokku viis kilo viite vilja. Ehk siis "viivkordviis" :)

Aga tühja nendest viitest, te parem mõelge, kui kena see kõik juba ette välja näeb! Sibul, porgand, suvikõrvits, paprika ja tomat. Ning mõistagi punt maitsemuru ja pea küüslauku. No kas ei tule silme ette Härra Hilissuvi ise, lahke ja naeratav? Või siis muhe ning lopsakas Proua Varasügis? See on juba maitseküsimus, kes näeb siin veel suve, kes juba lähenevat sügist. Klaas pooltäis või pooltühi ... ja need muud tähendamissõnad:)

Tegu ise häbematuseni lihtne. Võtke igat mainit köögivilja üks kilo. Ning kindlasti üks korralik suur pott - sihandne mis põhja ei kõrvetaks. Läigatage potipõhja nii umbes sada grammi õli ning pange kuumenema.

Noh ja nüüd järgneb kogu selle lihtsa asja kõige keerulisem osa, kui nii võib üldse öelda. Ehk siis puhastamine-tükeldamine. Ja järjest potti uhamine, sest täpselt toorainete valmimise tempos tulebki need järjest potti laduda. Ikka algul sibul, siis porgand, suvikõrvits, paprika ning lõpuks tomat koos küüslauguga. Noh ja kõige viimaks maitsemuru ning sool-pipar-ürdid.

Kuidas seda kõike teha, ei või mina teile mitte ette kirjutada. Kellele meeldib jämedam konsistents, võib vabalt nt sibula üsna rohmakate tükkidega lõigata ning porkna lihtsalt seibistada ... ülejäänud komponendid keevad nii ehk teisiti üsna pudruks. Mina kasutasin sõber köögikombaini abi - lihtsalt lasksin puhastamise järjekorras köögiviljad klibuks ning kummutasin potti. Tulemus jääb sel juhul üsna peenetükiline kuid siiski struktuurne. Kellele meeldib veelgi sumedam variant (selline vana hea "kabatškovaja ikra" sarnane), suristab lõpus saaduse veel saumikseriga läbi - olen ka ise nii teinud ning ega tulemus kehvem saa, lihtsalt teistsugune!

Mil moel maitsestada - see sõltub jälegi nii fantaasiast kui maitsest, rääkimata köögikapi sisust. Minule meeldib krehvtisem variant, sestap uhasin seekord sisse nii ühe india maitseaine pakikese kui ka törtsu tulist adzhikat. Aga olen teinud ka eri pipardega mängides ja lihtsalt rohkete maitsemurudega.

Lühidalt tegemisõpetus: köögiviljad järjekorras potti nii umbes viieminutiste vahedega (niipalju teil kulubki järgmise portsu puhastamise-tükeldamise peale). Järjekord: sibul, porgand, suvikõrvits, paprika, tomat koosküüslauguga. Kui kõik koos, laske aeg-ajalt segades nii u pool tundi keeda, lisades soola-pipra-maitseained ning kõige lõpus pundike hakitud peterselli või kinzat (tilli pole mõtet panna, see kaotab kuumutades oma väärtuse).

Minul kulus ära:
- 100 gr õli
- kilo sibulat
- kilo porgandit
- kilo suvikõrvitsat
- kilo paprikat (soovitavalt punast, värvi jaoks!)
- kilo tomatit
- pea küüslauku
- punt peterselli
- kolm supilusikat soola
- peoga vürtse ja ürte (seekord India valmissegu ja adzhikat)

Tegemine võtab aega umbes tunni. Maksumus tuleb ca 7.-EUR, kuna köögiviljad on ju hetkel nii odavad (nt suvikõrvitsat saab mõnikord turul lausa -50 senti tükk sõltumata kaalust). Tulemus - kui panna pooleliitristesse purkidesse, siis 6-7 purki kindlasti ja jääb nosimiseks ülegi.

Milleks seda edasi pruukida - kas niisama söögiks koos tüki leivaga, lihakõrvaseks, supipõhjaks vms, see on juba vaba valik. Minul see gemüüse igatahes seisma ei jää:)
-----
pildi aga näppasin rõõmsalt Postimehest ... no pole ma suurem asi toidupildistaja:)

Fideua

Nonii, on aeg rääkida sellest, mis eelmisest korrast üle jäi. Ehk siis marinaadipõhjast, millest pajatasin eelmine kord. Ega sa ju ei visanud teda ära? Tubli!

Hüva sibula-tomati segu, mida kanalihaga kokkupuutunult enam toorelt tarbida ei maksa, tasub nüüd pannile lüüa. No või siis potti, kui soovid, aga olgu too sihandne laiemapõhjaline, et kogu kraam saaks kiiret ja korralikku kuuma. Sool ja pipar oli meil selles kraamis juba sees, nii et soovitan nüüd ainult sortsu õli lisada, et tulem siidisem saaks.

Ja ega polegi midagi muud enam teha kui lasta kogu kraamil praadida. Just praadida, mitte haududa - vedelikku on mõistagi palju, aga kui tegid nii nagu õpetasin (mäletad, lai anum ja suur kuumus), siis aurub too ära ning tomat kos sibulaga hakkab kergelt karamellistuma. Siin tasub aga olla ettevaatlik, sest põhjakõrbemise oht on üsna suur!

Asja lõpetamiseks soovitan kasutada saumikserit ning lasta segu millekski ketšupisarnaseks - suured tükid võivad jääda meid segama edasise käigus. Sest ega ma ju ainult tollest marinaadipõhja taaskasutamisest rääkida tahtnud. Edasi läheb lugu palju põnevamaks:)

Nüüd tõsta tõsta see saadus kõrvale ning võta teine pann. Või pada. Või noh mis sul seal pliidi kõrval just käepärast on, aga olgu ta ikka tiba suurem kui mõni munakeedutotsik! Sest vaat - roog, millest nüüd juttu tuleb maitseb eriliselt hästi. Umbes sama eriliselt nagu nimigi - fideua. Ning seetõttu saagu teda palju!

Too hispaaniapärane - täpsemalt Valencia-pärane - panniroog on eriskummaline mitte ainult oma kõlalt, vaid ka valmistamise alghetkelt.

Alustuseks võta niitnuudleid. Ning prae neid. Jah, ma ei teinud nalja - aja pann koos törtsu õliga kuumaks ning prae! Justnimelt, keetmata nuudleid!!! Kõlab veidralt, kuid usu, selline eelpruunistamine anna noile taignajupikestele sootuks teise meki ... ning pealegi, me ei hakka ju vaidlema Valencia seltsimeestega, ega ju?

Kui nuudlipoisid hakkavad su hoolika segamise käigus pruunistuma, sumata pannile toosama tomati-sibula segu, millest enne juttu oli. Sega põhjalikult ja prae taas minutike. Nüüd alles lisa vett. Ei, mitte nii palju, nagu sa paneks keetmise puhul. Võta esialgu klaasike. Hiljem võid lisada, kui tarvis, kuid mitte liiaga. Soovitan nüüd pann kaanega katta ning tuli väiksemaks keerata!

Meie ülesandeks on saavutada hetk, kui nuudlid on kogu vedeliku endasse imanud ning on parasjagu pehmed. Ega siin täpseid vahekordi öelda saa, sest iga nuudel on erinev ning kuumus ja isegi õhuniiskus mängivad siin oma rolli. Peamine, et tulemus saaks sinu enda silmale meeldiv - mitte lögaseks keedetud/sõtkutud, kuid mitte ka pulkkõvad ja klimpis peavad need nuudlid jääma. Mingeid maitseaineid enam lisada vaja pole, kui kasutasid tomatikastme tegemiseks toda marinaadi põhja. Kui aga pruukisid lihtsalt purgist kougitud tomatipastat, siis pead seda mõistagi tegema.

Valencias lisatakse roale tegemise käigus kõikvõimalikke mereande - valge kala tükikesi, krevette ja karpe. Või ka kana. Või ... no ühesõnaga mida hing ihkab ning mis jõuab koos nuudlitega samal ajal küpseks saada. Sina ei pea seda tegema, sest ausalt öeldes saab tulemus piisavalt hää, et teda ka niisama vohmida. Või mingi lihatüki kõrvale serveerida. Põhimõtteliselt võid ka selle kraami seism jätta ning hiljem külmalt süüa ... kuid seda on raske teha, sest võimas lõhnapilv su ümber meelitab kõik lähikonsed kohale. Ning ega isegi ei tahaks enam vesistada, vaid võtaks ühe taldrikutäie fideuat.

Mis meil siis vaja läks?
- tomatipastat nii umbes paari supilusika jagu;
- nuudleid mõni suurem peotäis;
- törts õli;
- paari klaasi jagu vett;
- lisandeid sinu maitsele vastavalt (kuid tuletan meelde, et Valenicas on nendeks mereannid).

Maksumust ei suuda ma seekord arvutada - kõik sõltub sellest, mida sa roa valmistamiseks kasutad. Kui kalleid merande, siis on hind üks. Kui aga lihtsalt nuudleid ja tomatikastet, siis sootuks teine või õigemini pea ei midagi. Valmistamisaeg ei lähe üle veerand tunni - minutit viis ettevalmistustöödeks ning u 10 minutiga on nuudlid igal juhul valmis. Ning tulemuseks saad suure pannitäie imehästi lõhnavat ning suisa suus sulavat rooga!

Armeenia-pärane marinaad

Kui keegi nüüd ütleb, et see pole üks õige armeenia värk, siis mingu ta ka ... Armeeniasse. Või vähemalt Sotši. Sest just Musta mere äärses Sotšis üks vana armeenlane mulle selle uskumatult lihtsa ja hüva mooduse õpetas.

Meie jaoks siin on liha sütel küpsetamine kombeks vaid mõned kuud aastas. Nemad seal - need mägede pojad - teavad ja tunnevad seda kunsti aga katkematult aegade alguse saadik. Või siis vähemalt sellest hetkest, kui taevased väed neile tule kinkisid. Ning loomulikult arvavad armeenalsed, et nemad olidki need esimesed inimesed, kellega see õnnistus juhtus. Las arvavad:)

Tegu on ise on üüratult lihtne, ehkki esimapilgul pillav. Põhimõte järgmine - marinaadikraami olgu vähemalt sama palju kui liha, pigem rohkemgi. Ning hoidku taevas, ei mingit vett ega muid vedelikke - ainult puhast sibulat ja tomatit! Ning soola-pipart. Ja ongi kõik!

Olgu mis liha iganes su laual, jäta esialgu see kõrvale. Võta alustuseks ette harilikku valget mugulsibulat ... ning veel pisut sibulat ... ja siis veel üks:) Ühesõnaga - palju! Puhasta ja haki ta jämedateks pool-rõngasteks. Aseta kaussi, viska peale peoga jämedat soola ning näpuga harilikku jämedalt jahvatatud musta pipart. Ning nüüd anna kätele voli! Ehk siis mudi ja mulju see sibul kenasti koos maitseainetega läbi. Noh mitte täie jõuga, sul pole ju vaja sibulat pudruks tampida, aga nii omajagu, et krudisev valge sibul pisut pehmeneks ja hakkaks kohe oma mahlu välja andma - see mahl ongi kogu edasise võti!!!

Umbes sama palju või tibakese vähem läheb tarvis tomatit. Kui vähegi võimalik, vali sihuke mahlasem, päikselisem ja aromaatsem. Siinkandis on sellega mõistagi probleeme, kuid suve teisel poolel ehk ikka saab. Haki ka tomat poolrõngasteks, sega sibula hulka, kuid nüüd juba sootuks õrnemalt. Seekord on su ülesandeks juba mahlast nõrguv sibul ning sama mahlane, kuid õrnaihuline tomat kokku liita, nii et sool ja pipar paneks seesinase segu leemetama. Ning sinu süljenäärmed peaks kah selleks hetkeks juba kausist tõusvast aroomist lugulaulu laulma, sahvtist suutäit ihalema.

Nüüd jäta sibula-tomati segu kauss seisma. Ning kui vähegi suudad, ära söö sellest oivalisest gemüüsest! Või vähemalt mitte palju - seda läheb ju liha maitsestamiseks

Seejäel asu liha kallale. Olgu see kana või kalkun, siga või loom ... või koguni lammas ... proovi jätta üsna suured tükid. Suisa peopesa suurused on päris paslikud. Kui võimalik, siis jäta ka kondid sisse - nt ribitükk koos ribiga või nt kanakints koos kepsuluuga. Ega siis vardasse pea ainult pehmet fileed ajama!

Sega liha ja sibula-tomati-maitseainete segu nüüd kenasti kokku. Ühtlaselt ja põhjalikult, samal ajal liha veidi masseerides - las iga poor ja voldike saab me hurmavat marinaadi täis! Kannatlikkus ja järjekindlus tuleb siinkohal kõvasti kasuks. Lõpuks patsuta kogu kausitäis kenasti ühtlaseks ning kui oled kõik õigesti teinud, peaks sulnist marinaadisegu ka liha peale jaguma ning kogu tulem olema ühtlaselt märg ja vetruv.

Ainuke tarkus, mis edasiseks jääb, on see, mida täpselt õpetada ei saagi. Ehk siis kaua peab liha marineeruma. Noh üks reegel on lihtne - mida tumedam liha ja suurem tükk, seda kauem. Õrn kanafilee võib ka tunniga valmis olla, kintsuke tahaks 3-4 tundi. Kuid ei juhtu midagi koledat ka kui mõni tükk jääb pooleks päevaks või teine üle öö seisma - aina parem saab!

Mil moel küpsetada ning mida sünnist liha kõrvale pakkuda, see pole sinase loo pajatada. Tee kuis heaks pead või sõbrad soovitavad. Mina rääkisin sulle vaid marinaadist endast.

Vaid ühte ütlen lõpetuseks - ära marinaadisegu peale liha väljaõngitsemist ära viska! Toorest peast ta enam süüa ei sünni, kuid edasi saab sest veel nii mõndagi. Kuid sellest juba järgmine kord ... mina lähen nüüd sibulat lõikama :)

Munata majonees

Majoneesi ostmine on minu jaoks siiani olnud paras eneseületamine. Vaatad neid lisa-aineid seal sildi peal ja ohkad. Aga ostmata jätta ka ei saa - mitmes toidus on see kaste lihtsalt asendamatu ... ning maitseb lihtsalt hästi kah:)

Ega polegi valikut kui õppida ise majoneesi tegema! Tõsi küll, ilma munata (nagu klassikalises majoneesis peaks olema), kuid see-eest ka ilma säiltusaineteta! On ju muna see, mis kõige kiiremalt riknema kipub.

Tegin õpetuse järgi ning tuli üsna-üsna hää. Võib-olla ainult soola võiks tuba vähem olla.

Vaja läks:
- 150 ml piima
- 300 ml õli
- supilusika jagu sinepit
- teelusikas soola
- 2-3 supilusikat sidrunimahla

Esimesed neli komponeneti lased kenasti saumikserida sumedaks emulsiooniks, lisad sidrunimahla, suristad veel korra läbi - ja valmis ta ongi!

Ajakulu läks kokku ehk 5 min. Maksumus ... eee ... no ma ei tea, 2.-EUR ehk? Tulemus pool liitrit hüvvvvvva kastet! Ausam, ehedam ja odavam kui poes leiduv!

Kolheti Pärnus

Mitte iga legend pole õige ning kuuldud kiidusõnu ei tasu pimesi usaldada. Kui vähegi võimalik, tasub ikka endal järele kaeda. Nii tegingi ... ja kiidan nüüd isegi!

Pärnus avati nii umbes kuu aega tagasi Gruusia restoran Kolheti. Head kamraadid, kes teavad minu nõrkust Kaukaasia köögi vastu, kõlistasid korduvalt otse objektilt, ise samal ajal maitsvalt matsutades. No kuidas sa hing sihandsele reklaamile vastu pead:)

Õnneks tõid asjatoimetused mind lähikonda ja loomulikult pidin koha üle vaatama. Ärge ainult laske end eksitada koha aadressil - Kuninga 36 on küll maja postiaadress, kuid Gruusia lippu tasub otsida ikka Hommiku tänava poolelt.

Tervitusjoogiks pakutav Gamardžoba on ... eee ... huvitav, kuid mitte kuigi gruusiapärane segu tšatšast, valgest veinist ja mahlast. Muigama ajas kopmlektis pakutav kokteilitiku otsa aetud oliiv - noh, kui selle joogi eesmärk ongi kundet pisut naerutada, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, kuid autentsusest on asi ünsa kaugel.

Ruum ise jätab üsna rustikaalse ning pisut ketsaka mulje. Hää on aga see, et gruusiapärasusega pole üle pingutatud, ei mingeid plastmassist viinamarjavääte ega muid liialdusi. Mõned detailid, mõned mustrid - ühesõnaga hea maitse piires.

Kuid nüüd peamisest ehk köögist ... mmm! Koha pidajaks on megreelid ning loomulikult kiidavad nad ise seda parimaks:)

Supiks võetud hartšo megruli üllatas mind tõsiselt - ning seda kõige paremas mõttes! Kreeka pähkli leemes pakutav loomaliha (4.20) ei meenutanud mingist otsast tavapärast hartšod, kuid oli lihtsalt oivaline, parajalt vürtsikas, tummine ja aromaatne.

Praeks valisin klassika - khabababi ehk grillitud hakklihavorstikesed riisi ja köögiviljadega (6.10). Kokk on oma ala meister - vardas küpsetatud liharull oli meeldivalt mahlane ning just õige küpsusega. Tõsi küll, tomatikastme kallamine otse lihale pole ehk kõige parem mõte - see otsus, kas dippida suutäit kastmesse või mitte, võiks ikka kliendile jääda.

Kui nad ühel hetkel veel ka Gruusia õlut hakkaks sisse tooma, oleks kogupilt minu jaoks veel parem, nüüd pidin võtma kodumaise rüüpe. Siit minu soovitus - Gruusia restoranid peaks Eestis seljad kokku panema ning kamba peale sealset humalavett maale tooma! Veini ja mineraalvee poolt kuulsa mägede maa õlu on teenimatult varju jäänud, mina võin seda asjatundjana aga ainult kiita!

Hinnaks panen seekord:
- interjöör 4 (võiks kasvõi kohustulik naivistlik maal vms veel lisanduda);
- teenendus 5 (kiire ja viisakas);
- toit 5+ (oma hinda väärt viimse sendini).

Ehk siis mõistagi - soovitan!!

Suvine arbuusijook

Külm ja mahlane arbuus kuumal suvepäeval - eks ole ju ahvatlev! Kui seesama arbuus aga klaasi panna, saab veelgi sumedama ja suvisema rüüpe.

Poole kõrvaga raadiost kuuldud arbuusijoogi kirjeldus pani mindki täna turu pealt üht jurakat kaenlasse haarama. Pealt rohetriibuline, seest roosalihaline ... mõista-mõista, mis see on :)

Kodus koorisin arbuusisegmendi ja lükkasin viljaliha tükkhaaval köögikombaini. Ei maksa karta, et seemned purunevad - momentaalselt pehmeks pudruks muutuvas massis suudavad need kõvad pruunid jubilad edukalt nugade eest eemale libiseda (ilmselt blenderis seda efekti ei oleks). Saadud pudi pane sõelale kausi kohale nõrguma.

Seejärel viska purustisse jääd koos suhkruga ja veega (või paremgi veel: valmiskeedetud suhkrusiirpiga) - nood noored arbuusid pole veel kuigi magusad ning joogi pikendamisel vajavad veidi lisamagususust. Või noh, see on juba maitse asi. Mina ilmselt järgmine kord lisan ka veidi sidrunimahla joogi ergastamiseks. Veinisõber võib aga sootuks nt kuiva valget veini lisaks uhada ... aga fantaasialend on igaühe oma teha.

Saadud külm jääpurune suhkrulahus kalla väljanõrgunud arbuusimahlale lisaks - ja valmis ta ongi! Imelihtne ja überhea rüübe suviseks ennelõunaks:)

Minul läks vaja:
- ca 4-kilone arbuus
- restitäis jääd
- supilusikajagu suhkrut
- klaasijagu vett

Ajakulu: arbuusi koorimise hetkest kuni valmis joogini läks ehk nii 10 min. Maksumus: praegusel hetkel, kui arbuusi turuhind oli 1,5 EUR kilost, läks kogu lugu maksma 6.-EUR. Tulemus: umbes kaks liitrit rüübet. Mõnnnnnnnnna!

Halvaa

Halvaal on lapsepõlve maitse. Täiskasvanuna olen ma üldisel kaotanud huvi magusa vastu, kuid halvaad meeldib siiski aeg-ajalt killuke põske pista. Nüüd komistasin ühe venekeelse ajalehe köögilisas halvaa-tegemise õpetuse otsa ning proovisin järele. Katsetasin kohe päris mitu korda, kuni jäin üsna rahule. Tõsi küll, lõviosa sellest kaob selles mitte minu, vaid koduste kõhtu ... aga seda suurem rõõm on ju valmistada, kas pole? :)

Muidugi, tuleb alustada mööndusest, et nö klassikalist halvaad tehakse (päevalille-)seemnete pressimise jääkidest, kuid kodus nende pressimisega tegeleda pole ei mõtet ega tahtmistki. Aga maitse on ülimalt õige ... ning iga katsega saate seda ise suupärasemaks timmida!

Maitse ja massi põhikomponendiks jääb mõistagi päevalilleseeme. Seda võib täiendada suvalise muu pähklilise või seemnelise lisandiga, nii nagu fantaasia ette kirjutab. Siduvaks komponendiks on karamellistunud suhkur koos törtsu jahuga ... ja nii lihtne see ongi!

Seemned röstige kuival pannil ning laske blenderis/köögikombainis puruks. Mida peenem faktuur saab, seda autentsem jääb tulemus ... ehkki ka teralisemal variandil pole viga mitte midagi.

Jahu koos suhruga tuleb samuti kuumutada kuival pannil kuni pruunistumise alguseni ning seejärel lisada vesi. Soovitavalt kuum vesi, sest külm põhjustab kiiret kristalliseerumist ning hiljem on keerulisem tükilist massi ühtlustada - rääkimata poti või panni põhja kriipimisest kõvade suhkrutompudega.

3-4 minutit keenud ja ohtralt segatud suhkru-jahu-vee massile lisage purustatud seemned ning paar lusikatäit õli (soovitavalt võimalikult ehedat päevalilleõli). Segage kiirelt ja põhjalikult läbi ning kallake vormi. Vormi soovitan katta küpsetuspaberiga - saab kraami palju kergemalt kätte.

Paar tundi jahtumist ning suurepärane maius ootab vaid lahtilõikamist ning mõnuleva näoga mugimist:)

Viimane kord tarvitasin järgmisi aineid:
- 400 gr puhastet päevalilleseemneid;
- 100 gr puhastet kreeka pähkelid;
- 300 gr suhkrut (lisasin ka teelusikatäie vanillisuhkrut aroomiks);
- kaks kuhjaga supilusikatäit jahu (pruukisin täistera nisujahu);
- klaas kuuma vett;
- kaks supilusikatäit õli.

Valmistamisaeg: kuumutamine-purustamine-segamine ehk u 10-15 min; jahtumiseks kaks-kolm tundi. Maksumus: ehhhhh ... selles euroarvestuses pole veel nii kohanenud, aga vast oli nii 3-4 EUR? Tulemus: ligi kilo idamaise algega, kuid täieti kodust magusat. Soovitan vähemalt proovida!

Särtsakas ürdisegu

Mis oleks kokkamine maitsetaimedeta? Üks üsna kuiv ja igav tegemine, arvan ma.

Tartus toimusid Karlova päevad. Ehkki elan üsna Karlova piirimail, avastasin tänu sellele üritusele ühe uue mahepoe Tähe tänaval. Muu mõnusa kraami hulgas soetasin Tamme talu "Särtsaka ürdisegu".

Köögiviljakotletid, millega ma oma koduseid ikka nii kord nädalas kostitan, said tänu sellele hurmavalt lõhnavale pakikesele niiiiiiiiiii head! Soovitan kindlasti järele proovida!

Pildika aga panen sirelikardina oma suvekambri akna tagant.

Supelsaksad Pärnus

Suure reede hommikul lonkisin mööda Pärnu rannarajooni ja otsisin kerget kõhutäit. Turismihooaeg pole veel alanud, mistõttu polnud valik just kuigi lai. Või veelgi ausamalt - valikut polnud mingit. Kell 10 hommikul on enamik asutusi lihtsalt kinni.

Aga taevale tänu, et need teised kohad kõik suletud olid! Tänu sellele juhtusin sisse astuma täiesti imetabasesse kohvikusse - Supelsaksad.

Vana tõde on, et parima ja eheidaima elamuse saad juhul, kui sul puuduvad mingid ootused. Minnes nooblisse restorani, võid kergelt pettuda, kuna sinu ootused on liiga kõrged. Leides tagasihoidlikust majakesest aga mõnusa söögitoa, võid saada suurepärase kogemuse, isegi kui serveeritu on keskpärane. Aga keskpärane - see sõna ei sobi Supelsakstega kohe mitte!

Pisut räämas maja, kohmakas sisenemine, veidi kitshimaitseline sisekujundus (kuid seda kõige armsamas mõttes) - kõik see ei ajenda külastajat ootama midagi erilist. Kuid siis tulebki üllatus!

Aasiapärane seene-krevetisupp (4.-EUR) oli oivaline. Külluslik ja tasakaalus maitse, kookospiimane mahedus ja krevettide hõrk soolasus, sidrunine happenüanss .... mmmm lihtsalt võrratu! Kuigi mõistagi olid toorained sügavkülmast võetud, ei rikkunud see kröömikegi tulemust.

Soe Nizza salat forelli ja tuunikala-kappari kastmega (5..-EUR) osutus ootamatult kopsakaks. Põhimassi moodustasid kerged eri sorti salatilehed, millesse oli tummistamiseks lisatud hautatud türgi ube, praekartuli viile ja mõistagi kalatükikesi. Kahjuks osutus kauni pisikannukesega lisatud kaste üsna iseloomutuks ja üldmaitses domineeris sool ... kuid tegu võib olla minu esmasest supielamusest liiga ärahelitatud maitsemeele väikese solvumisega:)

Kohv polnud küll suurem asi, aga kolleeg võttis omale sinna kõrvale koduse pasha mangokastmega - ning asinuüksi tolle pisikese desserdi päikeseline välimus paneb heldima.

Hindaks asja siis nii:
- interjöör 4+ (ehkki eksterjöör oleks pigem 3, kuid siis kaoks ära ka see mõnus kodusus)
- teenendus kindel 5 (väga viisakas ja naeratav)
- toit 5 (mitte odav, kuid hinna-kvaliteedi suhe õigustab seda)

Nii et - kel Pärnusse asja, soovitan!