Meat Market (Tartu)

Nii umbes poolel teel ülikooli peahoonest raekoja platsini leidub üks lihakas puhvet nimega Meat Market. Muuseas, vastupidi liikudes jääb ta samale kohale, ei kavatsegi vahepeal eest ära liikuda nagu näiteks pullvasikas või mõni muu loom.

Olen selles asutises mõnigi kord varem käinud ja sõpru-tuttavaid sinna hulgem saatnud, kuid näe süveneda ja pöidlaga surkida pole varem mahti olnud. Nüüd võtan ühel õdangul plaani, et ehk läheks, vaatan veebist menüüd ... ja otsustan et ega ikka ei lähe küll! No vaata suppi ju siin menüüs pole! Siis aga selgub, et ebaloogilises kohas on ikka supp ka kirjas. Üks tükk, aga ikkagi. Ja kui siis veel FB menüüst ka kinnituse saan, otsustan ikkagi oma silmaga kaeda. Et siis on või ei ole või kuidas.

Selgub, et supp on, aga kohti pole. Jõulueelne hull aeg, kui õhtuseks ajaks on kõik kohad, lauad, hoovinurgad ja kangialused broneeritud. Noh et hirmsasti tahaks ju kord aastas kallite kolleegidega koos süüa, mis sest et aasta otsa välditakse koridoris üksteisele tere ütlemist ja otsa vaatamist nagu talupoeg mõisatalli.

Õnneks noorhärra ikkagi leiab mulle kõigi tühjade, aga broneeritud laudade hulgast selle, mis on veidi vähem broneeritud. Ja võtab isegi vastava sildi laua pealt ära, et ma ei tunneks end kui vallavaene, kes on korraks sauna sooja lastud. Kuna tegelikult on laudades päris-inimesi suhteliselt vähe, siis läheb edasine toimetamine üsna kiirelt ja sujuvalt, ehkki kõrvalt näen, kui põhjalikult ja asjalikult käib kogu toidu- ja joogi-info jagamine iga kundega, mille eest tuleb juba kiita.

Suptšikuks võtan siis selle ainuma, kui muud pole, aitäh sellegi eest. Ulukiboršš (ulukiliha / fermenteeritud kapsas / punapeet / hapukoore-mädarõikavaht; 8.-EUR). Tellin ära ja saan veerandtunnikese tegeleda moodsa meelelahutusega ehk telonäppimisega. Siis aga läheb korraga kiireks.

Kõigepealt tuuakse lauda „peakokatervitus“ ehk siis merekarbike pankojahus. Jestas küll, pean suisa hiljem guugeldama, aga alguses küsin tühmi külamehena, et kesasi see panko on. Tuleb välja et aasiapärane analoog riivsaiale. Aga üleüldse mitte saiast tehtud, eksole! Igatahes maitseb karbisisu täpselt nii mereselt kui ma seda ootan, kuid see paneering veider-mõrkjalt, mida ei oska kuidagi heaks arvata. Aga no mis mina ka pankodest või muudest sellistest tean.

Minut hiljem saabub leib-või, mis ei jäta ka mingit erilist muljet, lihtne seemneleib ja mage üdrivõie, aga kena asi silmale vaadata ikka.

Veel minut hiljem tuuaks lauda ka supike, mis jätab juba nii muljet kui maitset ja väärib põhjalikumat lahtikirjutamist. Noorhärra mainib sinnajuurde firteeritud sellerit ja peedilehti ja loetleb üles veel umbes poole piibli jagu koostisosi, mis tekitab minus kerget hämmingut, aga eks ma katsu kohaneda.

Igatahes on leemeke meeldivalt ning parajalt kuum ja üsna täpselt selline, nagu ma ühelt boršikeselt ootan, heas happelisuse ja magusa tasakaalus. Ülinoorte peedilehekeste all leidub tõepoolest mingi erkroheline krõbedapoole varesepesa, mida ma ise oleks küll moodsaks vetikaks vms pidanud, aga ju see siis oli seller ... kui ma nüüd õigesti kuulsin. Supp ise on kodune, mõnusalt tummine ja liharohke, ei midagi erilist, kuid hea ihusoojendaja nii ehk naa. Tõsi küll, seda liha ma ei oska ühegi uluki külge sobitada, mõeldes pigem piprakoorikus veisesingi lõikudest. Ja kui hiljem küsin, et mis liha siis ikkagi, selgubki, et näe ... põder olla otsa saanud, sestap ongi loomaliha. Eeeee, no ma’i’tea, kas lehm on siis ulukiks ülendatud või degradeeritud?

AGA! Aga kas te teate, kui hea on selle supikese kõrvale serveeritud hapukoore-mädarõikakreem! Õõõõhuline, kerge, pilvetaoline ja no lihtsalt vaimustav! Kuidas on säärane tekstuur saavutatav, ma lihtsalt ei tea, kuid aplodeerin!

Teiseks roaks valin siira sportliku huviga roa nimega „Veisepõsk“, kuna nädal tagasi õnnestus seda Tallinna ühes turistilõksus süüa erakordselt maitsetuna. Et vaatame siis, mida Tartu ametivennad suudava Tallinna kokkadele võrdlevalt pakkuda. Ahjaa, ametlik kirjeldus siin ka veel lisaks: „grillitud romanesco kapsas / praetud seened / kartuli-trühvlitamp / puravikukaste (16.-EUR)“.

See roog saabus siis 40 minutit peale tellimust ja nägi juba välja vaimustavalt hea – lihtne tasakaal pruun liha/kastme ja rohelise muru vahel kõlab silmale kutsuvalt ning meeldivalt minimalistlikult.

Alustamegi siis sellest va lihast. Noh jaaaa, no täpselt selline see pikalt küpsetatud veisepösk peabki olema! Pikakiuline ja liimjas ... aga kuna tal endal oma spetsiifilist maitset pole, siis tuleb seda juurde anda ... ja siin on see maitse antud ning kõik on perfekto!

Kartuli-trühvlitamp. Ohhh. Seda võiks omaette määrdena pakkuda ja rahvas oleks rahul, seda enam et ennemuiste oligi kartulipudru üsna tavapärane leivakate vaesematel aegadel.

Praetud seened – oi nurrrrrr – see on puhas lapsepõlv! Tulid sina poisikene suvilalähedasest metsast, raputasid suuremad puugid maha ja lasksid ema abiga puravikud võiga üle panni, ohhh kui hea see oli!

Grillitud romanesko – ei ega mina ka polnud kindel, mis see on, aga selgus et seesama huvitavalt püramiidjas roheline lillkapsas – no aus ja selge suitsune grilline noot on suus olemas nagu päris!

Seenekaste on ainuke koht, kus ma õlgu kehitaks, sest pigem maitses see nagu marjade ja veini ning melassi baasil keedetud ning suti ülesoolatud kraam, kuid igatahes sobis see ülejäänud komponentidega oivaliselt.

Kokkuvõte saab seekord naerunäoline. Supipöial ehk pole küll otseselt vaimustuses, kuid õhkab õndsalt hapukoore-mõdarõika-vahu õrnust meenutades. Praepöial on aga püsti nagu lipumast, lastes eriti hoogalt lehvida kartuli-trühvlitambi ja praeseente vimplitel! Seda puhvetit soovitan mina nüüd ja edasipidigi. 

---

lugu ilmus siin

Von Krahli aed (Tallinn)

Tallinna vanalinn on ilmselt Eesti ainumas koht, kus elu ei lakka ka kõige mitte-turistimal perioodil. Noh ja ega jõulukuu algus nüüd see kõige surnum hooaeg kah pole, mõnesaja meetri kaugusel tegutsev jõuluaat Raekoja platsis toob ikka rahvast kohale.

Toompea nõlva alla jäävas restoranide rodus on üks keskaegsem ja väärikam kui teine. Von Krahli aed hiilgab kõige nende elementidega, mida sa sellisest hoonest ootad – hirmkõrgetest trepiastmetest kuni massiivsete laetaladeni ja kitsaste koridoride soppidesse surutud mikrolauakesteni – iga ruutmeeter on ju kulla hinda väärt ja peab end tagasi teenima, olgu või mugavuse arvel.

Tööpäeva lõpusel hetkel on küll enamik laudu tühjad, kuid absoluutselt kõikidel silmaulatusse sattuvatel seisavad broneeringutahvlid. Nii saab mindagi istuma lauda, kuhu mõne tunni pärast keegi juba järjekorras ootab. Kuna juhtusin istuma üsna leti lähedal, siis kuulsin selle napi pooltunnikese jooksul mitmeid telefonitsi tehtavaid bronne, enamik neist inglise keeles – niipalju siis turismi madalhooajast.

Kuna peale päevasupi seisis menüüs veel vaid üks suptšik, siis selle võtsingi. Kalasupp. „Traditsiooniline selge kalasupp tursa, forelli, heeringamarja ja vutimunaga“ (7.10 EUR). 15 minutit hiljem toodigi koos supikesega ka „meie maja leib koos petersellivõiga“. Magusapoolne, kohev ja rammusa tekstuuriga leib koos soolase ürdivõiga osutuski olevat selle söögikorra kõige maitseküllasem, hetk, kui nüüd sündmustest pisut ette rutata.

Supileem uhkas intensiivselt head ja klaari kalalõhna, kuldkollane pind üle külvatud rohelise maitsemuruga jättis väga hea visuaalse mulje. Lohmakalt lõigatud sibul ja kahte sorti (kollane ja tavaline) porgand. Punase ja valge kala tükid. Kõik. Ahjaa, põhjas hõljus ka peeneteraline valge heeirngamari, mis ilmselt andiski selle intensiivse aroomi. Aga Maitse? Eeee ... noh vaadake ... Maitse oli kuskil mujal. Õhkõrnalt soolane ja köögiviljade õrn magusus oli kõik. Nomai’tea. Sellerike, loorberileheke, kasvõi tera piprakest? Kalasupile sobilik hapukas noodike? Ei mitte midagi. See supp sündis süüa, sedand küll, aga mitte mingi sooja mälestust (peale sooja leeme rõskel talvehakul) see kraam küll ei jätnud. Noh olgu, 0-maitsestamise koolkonna kummardajad ilmselt väidavad et niimoodi tunnebki kala enda delikaatse mekki ja ega ma väga vaidlegi. Aga igav on ikkagi!

Teiseks roaks sai valitud midagi tummisemat. Vasikapõsk. „kaalika-porgandikreem, grillitud kuningservik ja röstitud kale“ (16.50 EUR). Vaimusilmas ootasin midagi maitsetihedat ja pikalt nautlemist väärilist, umbes nagu teatrisõber tuletab meelde kõiki neid eelnevaid tükke ja rolle, mida ta just SELLE näitleja esituses on varem nautinud. Aga näed, ära loo endale illusioone, hea kamraad. Sest vaata ka SEE näitleja võib osutuda ükskord halliks ja ilmetuks.

Visuaalselt nägi 35 minutit peale tellimist ettetoodud kraam uhke välja, mis siin öelda! Pannil peitus marineeritud sibula ja sellele puistatud röstsibula kihi all priske tume lihatükk, all sooja fooni loomas punakas-kuldselt kumav püree ja kõrval efektselt rohelised brüsseli kapsad ja suur uhkelt lõigutud seenepoolik. Visuaalne struktuur selgelt paigas, seda tuleb kiita.

Noh läheneme siis kiht kihi kaupa. Röstsibul on sama hea, kui ta topsist raputatuna ikka on – seda kraami puistan oma köögiski mõnikord otse keelele. Marineeritud sibula rõngad – kah tore asi. Kergelt närvutatud brüsseli kapsa pallikesed on nätskelt rõhked ja maitsevad mõrkjalt nagu toores kapsas ikka. Seenel ja liha alla peituvatel kale-kapsa lehekestelt ei leidnu ma küll mingeid grillimise märke, pikem hapukat marinaadist nooti. Kaalika-porgandi püree maitses neutraalselt-magusalt ... noh nii nagu sa neist just ootadki. Ei mingeid lisatud maitseid. Mitte mingeid. Isegi „grillist“ oodatud suitsunooti või midagi. Ei. Null. Zero.

Ja siis see liha. Oehhhh. Pikalt hautatud ja kiuline, ojaaaa, seda ei saa ju lihalt kuidagi ära võtta. Põsele kohaselt liimjas, seda ka. Aga MAITSE? See maitse, mida põseliha on valmis käsnana imama ja uhkelt kandma nagu medalit rinnas? Külluslik praeleeme mekk, või siis hapukas veinine, või vürtsikas-ürdine-küüslaugune? No minu poolest kasvõi õlles mooritud liha mõrkjas-magus rammukus? Mitte. Midagi. Rõhuga sõnal „üleüldse“. Mage. Täiuslikult mage. Kuidas? Kuidas te seda teete? Ja peamine – miks? Igatahes ei näinud ma mitte mingit põhjust seda pannitäit isegi poole peale tühjendada.

Kokkuvõte on seekord hall ja trööstitu nagu varatalvine ilmastik. Noh olgu, supipöial ei lange just minestusse igavusest, aga allapoola horisonti jääb ta kindlalt. Praepöial aga tolkneb tahtetult allapoole ja lõdiseb justkui ahastuses, depressioonis ja takkapihta veel ka pohmeluses jänes. Kahju sellest ajast ja toiduainetest ja luhtalastud võimalusest süüa midagi õnnestavat. Seda uhke väljanägemisega, kuid maitse- ja rõõmuvabat puhvetit ei soovita ma mingil juhul.

---

lugu ilmus siin

München (Tartu)

Kui te Tartus midagi muud ei tea, siis ülikooli peahoonet ikka teate. Novat, siis teate ka seda kuskohast otsida üht korralikku saksa stiilis restorani. Mitte peahoonest, mine nüüd! Aga otse selle vastas, kenasti stiilses võlvlagedega poolkeldris. Istud lauas, vaatad piduehtes peahoonet ja uurid vahele menüüd. Tuleb tunnustada, et tõepoolest, asjakohasemat menüüd on keeruline vist tekitada, enamik toite on just need, mida saksa köögist ootad. Kõik need brezelid ja vorstid ja šnitslid ja puha. Ühesõnaga, München.

Tööpäeva lõpujärgsel ajal oli rahvast saalis mõõdukalt, nii et kahel noorhärral oli omajagu sebimist, kuid kõik laabus siiski kiirelt ja kenasti. Ainult üks märkus tuleb küll teha – midagi tuleb saali ventilatsiooniga ette võtta. Võimalik et ennem oli siin juba terve bussitäis rahvast istunud ja söönud, kuid õhk oli üsna läpatanud ja toidulõhnadest tulvil.

Esimeseks roaks võtsin toidukoha ainuma supi: austriapärane guljašš-supp veiselihaga (7.-EUR). 15 minutiga oligi lauas kaunis väike tirinake, mis oli tulvil ootamatult vürtsikat leemekest, suuri loomalihatükke ja kartulit. Ootamatu selles mõttes, et saksa köögist ja selle austria sõsarast ei ootaks maitseteravust. Ei-ei, ärge saage valesti aru, mulle vürtsikad söögid väga meeldivad ja ka see supike oleks võinud minu skaala järgi veel kordades särtsakam olla, tegu oli lihtsalt meeldiva ootamatusega.

Leemeke lõhnas intensiivselt loomaliha järele, jääb mulje et tegu oli eheda kondipuljongiga, mis oli veel kõvasti lisarammu saanud paprika, tomati ja ürtide näol. Suured loomalihatükid oli parajalt pehmed, mõned väiksemad kenasti suisa kiududeks lagunevad. Väljast väheldane kausike osutus seest palju suuremaks, nii et mõne nääpsuma inimese oleks saanud ainuüksi sellega ära toita.

Teiseks roaks otsustasin võtta puhta klassika – Wienerschnitzel saksa kartulisalatiga (12.-EUR). Ei ole viineri-šnitsel, narr! Hoopis Viini šnitsel on. Ja vaata see on nüüd juba puhtaimast puhtaim stiilikohane teostus, justkui vaataks meetri etaloni või Schwarchneggeri vahakuju või muud säänset. Et vaatad ja mõtled: „jaaa-jaaaaa, just sellisena ma teda ette kujutasingi!“

Ühesõnaga, kõik need, kes kuskil Eesti või Liivi kubermangudes püüavad viini šnitsli nimelist toitu pakkuda, need kõik tuleks kohustuslikus korras nüüd siia tuua vaatama, et kuidas see asi päriselt välja näeb, verstanden?

Prae saabumiseks läks aega 30 min tellimisest. Laule toodi kaks taldrikut. Kaks, mitte üks! Ühel on siis see va šnitsel. Ainult šnitsel ja sidrunisektor. Kõik. Ja teisel siis vastavalt saksapärane kartulisalat. Sest nii peab. Klassika.

Peale supi vürtsist üllatust asetus kõik jälle paika. Saksa köök on lihtne. Väga lihtne, aga see-eest tõhus. Hiigelsuur šnitsel on suur nagu lehm, mitte nagu siga. Mõnusalt krõbeda koorikuga, sisuliselt null-maitsestusega, parimal moel küpse. Peale teist-kolmandat ampsu harjub suu vürtside puudumisega ära ja esile tuleb liha enda ehe maitse. Peale neljandat tahaks juba midagi juurde tuunida ning sidrun päästabki selle.

Kartulisalat maitseb täpselt samamoodi. Ehk siis ongi kartulil kartuli maitse. Hapukoorene kaste ei kata ära ei porru ega ka väheste singikribalate oma mekki. Noh olgu, ainult muna on see ainuke koostisosa, mille enese maitse veidi varju jääb, aga no see oleks juba kah narr, kui salatikaste üleüldse midagi ei kataks. Aga vaata, üks saksapärane kartulisalat peabki selline olema. Tuim, aga tõhus. Saksa värk noh!

Portsu suurus on selline, et sellega toidaks ära linnaturu turjaka liharaiuja või muidu tubli töömehe. Kakskümmend minutit järjekindlat järamist läks enne, kui sai söögiriistad maha panna ja ägisedes arve tellida.

Kokkuvõte seekord vonkslik nagu lõuna-saksa mägismaastik. Supipöial viskub üllatusest püsti – sihandset mõnusat vürtsist-vurtsust tervitust poleks ühest saksa söögitoast oodanud. Praepöial on samuti sirgu nagu preisi soldat, aga seda ainult stiilipunktide osas, maitsepunktide eest vastutav pöidla oleks võinud rahumeeli omal jalal koju puhkama saata. Ja vaata ühe eraldi pöidla tahaks kasvatada selle jaoks, et kuhugi seina ventilatsiooni-avaus torgata, sest see on antud puhveti kõige nõrgem koht.

---

lugu ilmus siin

Modern (Narva)

Narva südames peitub üks omadele hoitud saladus. Saladus nimega Modern.

Miks südames? Aga see on omamoodi südakvartal, mis paikneb otse piiripunkti ääres, kindluse vastas, üheskoos linnavalitsuse ja muu sellisega.

Miks saladus? Aga sellepärast, et sa pead ikka päris oma olema, et seda kohta üle leida. Mitte üks silt sellele ei viita. Sisehoovis, stalinistliku elumaja keldris, mille ukse kõrval on vaid kivitahvel Šveiki tsitaadiga. Ei ole isegi sildikest, mis seletaks, et mis kellast kellani see uks lahti võiks olla. Rääkimata sellest, et kuulutataks, et tulge meie juurde sööma, et „vsjoo vkuusno“ (vene keeli: kõik on maitsev).

See keldrikõrts on legendaarne. Ühe ütlemise kohaselt peeti siin arvamusfestivale veel ennem kui Arvamusfestival välja mõeldi. Omamoodi ürg-kelder, juur-pubi, Narva kaasaegsema linnaelu läte. Sestap ka Modern. Või nagu nad end ise nimetavad „Club O’k Modern“.

Keskpäevasel hilislõunasel ajal olen ma ainumas kunde (lahkumise ajaks oli juba ka muud rahvast lisandunud) ning letist tellides käis asi väga kiirelt.

Esimeseks roaks valisin mõistagi taas seljanka (3.50). „Jälle“, ohkate teie. „Kaua võib“, küsib nii mõnigi. Aga näedsa, ei ole mina leidnud paremat indikaator-rooga, mis köögi kohta nii kõnekas oleks. Et kas üritatakse lüüa odavusega ja/või lasta üle otsa tegemisega. Ja pealegi – alternatiiv oleks olnud päevasupina seinal kirjas olev hartšo ning päevakatesse on minu suhtumine teadagi milline (ilmselt ebaõiglane).

Napilt 10 minutiga toodigi lauda kahesangaline kausike, täis kõrvetavkuuma supikest. Seda Tõepoolest ülemäärast temperatuuri polnud suutnud allapoole tuua isegi väikese kulbi jagu supi sisse sokutatud hapukoort. Leem maitses esmalt liiga magus ja igav, aga mida lonks edasi, seda enam hakkas ka happesus kenasti esile tulema ning maitsepilt muutus päris kenaks. Lihakraami polnud just ülemäära palju, kuid vähemalt kolme sorti liha lugesin ma siin kokku küll. Üks asi jäi mõistatuseks – ühed tumedad seibikesed meenutasid oma struktuurilt ja kujult väga neerusid (mis oleks ju imetore!), kuid pärast piiga käest küsides raputas too juuste lehvides pead, et ei-ei-ei, neere siin sees küll pole! Oliivikesed, maitsemurukene ... noh kõik oli ju üsna ilus ja kuna jäiselt ning libedalt tänavalt sisse astudes oli supi lõpuks mul nina kenasti vesine ja veri soontes jälle soe, siis oli rahulolu kerge tulema.

Veel kümmekond minutit hiljem jõudis minuni ka teine tellimus – sealiha Komandor (6.80). Nagu vene restoranikultuuris kohane, ei pakuta teile enamasti praadi üks tükk, vaid nö kahekohalise valikuna – praad ise ja siis nn garniir. Enamasti on selleks kartul või riis vms, kuid siin puhvetis oli üheks võimaluseks valida ka värsked köögiviljad (2.70), mida ma ka rõõmuga tegin.

Pirakal taldrikul laiutaski enamasti värvirõõmus köögiviljavalik. See, et osa sellest moodusasid konserv-herned ja –mais, pole karvavõrdki probleemiks. Kurk-tomat-jääsalat sobib liha juurde alati ning kuna isegi kõige odavam-mõtetum hiina kapsas oli peenelt ribastatud ja õli-äädika-sojakastme seguga praavitatud, siis võis ka selle rõõmsasti hammaste taha lasta.

Kahe pepoesa suurune sealihaliistak oli kombekalt pehme ja kaetud omamoodi vau-efekti pakkuva õllekastmega. Kaste meenutas tekstuurilt ja maitselt ehk kõige rohkem magusat, kaneeli ja nelgiga praavitatud leivasuppi, kuid ühtlasi leidus siin selgelt ka tihedaks keedetud tumeda õlle maitse.

Kokkuvõtvalt siis nõndamoodi. Supipöial on ilma liigse vaimustuseta, kuid siiski püstipoole – see seljankake polnud ära narritud või muul moel häbistatud. Praepöial on isegi veidi veel rohkem püsti (saavutamata küll maksimumi), kerge lisandi ja maitsva õllekastme kombinatsioon panevad tunnustavalt noogutama nagu asjadega üldjoontes rahuloleva koolipapa. Seda puhvetit võib soovitada küll ... aga katsuge see ennem üles leida! :)

---

Lugu ilmus siin

Joyce (Tartu)

Tartu keskel on Kvartal. Noh kvartal nagu kvartal ikka, aga veidi teistsugune. Ühes tükis ehitatud, ühekorraga ja mitmekihiliselt ning erinäoliselt. Kaasaegne kaubandustempel, aga mõnusalt eri-ilmeline, liigendatud nii fassaadi kui sisemuse mõttes.

Toidukohti leidub selles kvartalis mitmeid, alates kiirsöögikatest kuni noobilmate restodenid välja. Noobleim neist on ilmselt Joyce. Aga õnneks see noobeldamine kuhtub sisseastumise hetkel, kui sulle vaatab vastu niivõrd ehe elava tule hubisev seinake, et sulatab hilissügise kohmetuse.

Tööpäeva lõpusel ajal pole kundesid just ülemäära palju ning sestap saan üsna vabalt valida lauda kui ka saavutada kiire kontakti ettekandjaga. Kõik oleks justkui kena, kuid väikene apsakas rikub osa tulemusest. Aga kõigest järgemööda, sest mis siin ikka kiirustada, pole me ju bussile hilinemas!

Esitan mina siis oma tellimuse ära ja jään ootele. Nokitsen vahepeal toodud oma-maja-leiba ja määrdekest (leib on otse oivaline, määre aga ei-mingi-sugune). Toksin telefonis kamraadiga sõnumeid vahetada ... ühesõnaga tšill ja lill.

Aga siis tuuakse mulle esimese asjana põhiroog! Ajan kulmud kuklale nagu ristimisvette kastetud pagan ja küsin seletust, et mis värk ja üleüldse!? Selgus, et piiga polnud mu supitellimust isegi tähele pannudki! Noh mingis mõttes arusaadav, kuna selle nimetasin ma esimesena ja kiirelt, seejärel aga hakkasin täpsustama, et misasi see põhiroog endast kujutab. Eks nii see tähelepanu siis hajus ja lukustus olulisemale. Üks lihtne kaheosaline soovitus: märkmik ja ülekordamine. Kirjutame tellimuse endale kriips-kraap ülesse ja kordame üle, et „siis see ja see ja see on kõik?“ Ei ole ju keeruline, või mis?

Novat, aga asi nägi välja siis sedamoodi, et (20 minutit peale tellimist saabunud) põhiroana mõeldud „PORTOBELLO (V, L, G); sibula-sinepimarmelaad, krõbe kale, hernekreem; 14€“ osutus siis olevat grillitud ning täidetud seenekübarateks huvitavas rohelises kuhilas. Et noh põnev ja puha, aga ...

Peenelt ribastatud suhkruherne kuhilake on lahedalt krõmps ja värske. Sellele peale asetatud kalbed marineeritud seenekesed ja kollakas pähklipuru loovad visuaalselt huvitava koosluse, kuid ei kõlksu omavahel maitseliselt kokku. Omaette rohelise püreehunnikuna, kõrvalteemana lisanduv hernekreem loob samas suhkruherneribakestega peas kena kombinatsiooni, veidi vähem aga keelel. Magusaka sibulamarmelaadiga täidetud seenekübarad jätavad aga üsna külmaks – kuivalt grillimine on andnud küll elava suitsuse tooni, kuid seene enda maitse jääb selle kõige taga suisa olematuks.

Kuna supikese tellimus läheb alles nüüd töösse, siis tuleb oodata täiendav pooltunnike, enne kui see kraam saabub. „SEALIHASUPP (L); Suitsupeekonipuljong, grillitud kapsas, marineeritud vutimuna; 8€“.

Siin algab lugulaul omamoodi üllatav-efektsest serveeringust. Kui teile öeldakse „sealihasupp“, siis mida te ootate? Midagi rammusat ja talupoeglikku? Vale vastus! Siin majas tähendab see kahte pöidlaotsa suurust kuubikut, mille vahel paikneb vutimuna ja kapsakuhilake. Ning leemeke kallatakse sellele peale alles otse lauas, sinu nina ees.

Leemeke ise on mõnusalt röstine ja kehakas, ehk küll tsibaruke soolane, aga see pole üldse häiriv. Sea kõhuliha röstitud kuubikud on õrnpehmed ja imeliselt rammusalt maitsvad, nii et nendest täiesti piisab su lihahimu rahuldamiseks. Suitsuse vinega kapsakuhilake ja üllatavalt magusakalt mekkiv marineeritud vutimuna mängivad ülejäänud kausisisuga kenamail moel kokku, nii et tulemuseks on rõõmus rahulolu.

Kokkuvõtteks siis nii: kogemata esimeseks sattunud praepöial ujub ebamäärases olekus rõhtasendi läheduses nagu sohu äraeksinud partisan; teisele kohale taandatud supipöial aga võtab seda otsusekindlamalt sisse püstasendi, kiites nii efektse serveeringu kui meeldiva maitseelamuse eest. Kui seda va teenindusapsakat poleks juhtunud, siis soovitaks seda puhvetit kindlamalt, hetkel aga sammun mõtlikult pimedasse sügisõhtusse, kehitades ülestõstetud mantlikrae all nii-ja-naa liigutusega õlgu.
---
lugu ilmus siin

Pööning (Viljandi)

Viljandi puhvetite põld pole just nii suur ja lai nagu stepp. Pigem vastupidi, rohkem sellist väheldast aiamaad meenutav, mida pensionipõlve pidav vanadaam vanast harjumusest peab, pannes kasvama ikka neidsamu vanu ja läbiproovitud roosisorte, sekka paar mustsõstrapõõsast ja rida vaarikaid. Ei mingit erilist eksootikat, aga kena ja turvaline paigake ikka.

Seda rõõmsamaks teeb asjaolu, kui selles aiakeses mingi uus taimeke tärkab. Viljandis tärkas Pööningu nimeline ronitaim. Selles mõttes et ronima peabki mööda kitsast trepp kuhugi kõrgustesse, kusjuures sisenemise eel paneb korraks edasise ees kõhklema mõranenud ukseklaas.

Ruum ise on pigem öölokaali või muidu peopaika meenutav, kuid kuna nad end ka puhvetina välja reklaamivad, siis kaeme ikkagi kööki. Või noh sellesse, mida see köök pakub.

Tööpäeva lõpule läheneval ajal olen ma ainumas kunde, kogu teenindus kulgeb seetõttu kiirelt ja asjakohaselt, kuigi ilma liialt pingutamata tähelepanu ja viisakuse osas (loe: ei mingeid tänan-palun-kuidasmaitses sõnu kasutamata).

Supimenüü kolmesest valikust pole minu esimest valikut ehk guljašš-suppi pakkuda. Rannakarbid valge veini leemes ei kõla minu diletantse kõrva jaoks nagu supp, seega tuleb võtta kolmas – koorene lõhesupp (4.50; lõhefilee, köögiviljasegu, sulatatud juust, vahukoor). Natukese liiga turvaline valik maitsejahtijale, aga mis seal ikka.

Napilt kümne minutiga jõuab minuni valge vigurtaldrik, täis üsna sama valget ja ilma viguriteta supikest. Lõhnas on õrn kalake ja värskelt jahvavatud must pipar, nii et sissejuhatus on kenake. Leem ise on mõnusalt kreemine, üllatades meeldivalt oma julge magus-hapuka tooniga – aga see sobib siia väga kenasti! Rõhkevõitu porgandikillud, sipu kartulikest, parajas koguses lõhetükikesi. Kõik nii nagu peab, ei mingeid erilisi vigureid, kuid siiski meeldiv ja maitsev kraam.

Teiseks roaks sai valitud kalalaine jätkuks „Sulajuustune ahjulõhe köögiviljavokiga“ (8.-EUR), mille laudajõudmise jaoks läks 25 minutit. Prae nime järel sulgudes kirjas voki viieosaline koostis: porgand, sibul, zukiini, aedoad, paprika. Tegelikkus on kolmeosaline: juba tuttavad porgandikillud (nüüd täiesti toorena), kuid vähemalt on aedoad ja paprika saanud veidi veeta aega samasuguses magus-hapus leemes, mis ka supile tooni andis. Kiire ragiseva kuumtöötlemise järgi see kraam igatahes ei maitsenud ning ka komponentide arvel oli toimunud arusaamatu kokkuhoid (kiir-karamelliseerunud sibul oleks ju kogu selle lihakõrvase pärl olnud!). Fooliumis küpsenud lõhepala on miinimum-maitsestusega, kuid sulanud juustune ollus annab siia oma hea rammu ja meki.

Kokkuvõte seega suhteliselt positiivne. Supipöial on päris püsti – jah selline lihtsakoeline supike ei kõnele köögi kohta küll palju, aga tulemus on ju ometigi maitsev! Praepöial on ju ka veerandpüsti, ehkki ilma liigse vaimustuseta, nurisedes veidi voki teemal, kuid horisondist allapoole sõitmiseks pole kah päris põhjust. Nii et mööndustega soovitamisväärne on see puhvet küll. Eriti kui võtta arvesse ümbritsevat üldpilti.

---

lugu ilmus siin

Café Peccadello (Pärnu)

Suur osa Pärnu kesklinna kunagisest funktsioonist ehk kaubandusest on ära kolinud. Muu hulgas Kaubamajaka nimelisse kobarpoodi, kus teise korra peal on kenasti pead-jalad koos samamoodi kobaras ka umbes neli-viis söögipesa. Mõnes mõttes on see ju isegi arusaadav kontseptsioon, ehkki kõrvalkohvikute titekisa ja muu ülekanduv mürafoon ei jäta just kuigi mõnusat ja kaua istumisele kutsuvat muljet.

Üks pesake kannab nime Café Peccadello. Interjööril ja muul miljööl peatuda pole mõtet, tegu on pigem üsna funktsionaalse puhvetiga, mis miskipärast on võtnud nimevalikus peenutseda. Tööpäeva lõpusel ajal oli asutuses ka u 4-5 laudkonda, kuid teenindus käis letis nii ehk naa, seega ei pidanud ka ootama. Seejuures olen suhteliselt kindel, et siis oleks ma pidanud ilmselt pikemalt ootama, kuna hetkel käis leti taga ilmselt uue piiga väljakoolitamine. Vanem kolleeg aitas preilil nii aru saada tellimusest kui ka leida õigeid nuppe, kuhu kassamassinas vajutada.

Igatahes tegin järgmise valiku: seljanka (4.90) ja konjakis praetud maks (9.90). Ah et miks ma neid koos nimetan? Tavaliselt ju mainin toidu nime sel hetkel, kui asun teda kirjeldama? Aga sellepärast et – no TERE PÄRNU! – need toodi minu ette KORRAGA! Jälle! Ainult ja ainult Pärnus juhtub sellist suhtumist, mille peale ma hakkan juba kurjaks muutuma. Mis kuramuse sööklalik-hoolimatu värk see on, ma küsin? Kui võtsite vaevaks koha nimes peenutseda, siis proovige teeninduses kasvõi elementaarsetki taset hoida! Kunde ei tule ju sellisess kohta kiirlõunat kugistama, vaid toitu nautima ... või olen ma millestki valesti aru saanud, mh-ah?

Igatahes – kui nüüd proovida positiivsema tooni peale minna – toodi mulle mõlemad toidud juba 6 minutit peale tellimuse esitamist. See on ju vist hea, või kuidas (proovin mitte uriseda samal ajal jahtuva prae teemal)?

Seljanka osutus olevat äärmiselt lihtne, ent maitsev. Leemeke oli piisavalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tahkemast osast koosnes see küll peamisel vaid viinerist ja keedusingist ning sibulast, ei mingeid seitsmeid lihasid või muud sellist. Supi sisse poetatud hapukoor, oliiv ja maitsemuru. Noh vaata kõik kõneles sellest, et kokk töötab kitsastes oludes ... aga ta teeb seda paganama hästi! See suptšik maitses tõepoolest mõnusalt.

Konjakis grillitud maks kartulipüreega. Hmm, kuidas konjakis grillimine käib? Aga mis ma norin, ka see toit oli väga ja väga heal tasemel! Üllatavalt õhukesed maksaviilakad (nii saab vist küll ainult külmumise piiril olevast maksast lõigata?) olid superhästi maitsestatud ja grillised. Kreemine kartulipüree ja lihtne bešamellkaste. Õunaäädikaga timmitud salatileheksed, kurk ja tomat. Lihtne, kohe hästi lihtne, aga väga maitsev!

Kokkuvõte tuleb nüüd siis ülimalt kahetine. Koka tööd kiidan mina väga, võime lihtsatest komponentidest ilma liigse peenutsemiseta esile manada nende parimad omadused väärib väga kiitust – nii supi- kui praepöial on üsnagi püsti. Aga vaata selle teeninduse pöidlaga tahaks kuhugi tõmmata suuuure ja pika miinuse. No kasvõi küsige ennem, et kas kunde järsku tahab kahte rooga korraga lauda? Mina ei taha! Teine käik peab lauale maanduma esimese järel, mitte ennem, mitte samal ajal, vaid järel! Õpeta nagu oma lapsi, jei bogu!

---

lugu ilmus siin

Wana Wiipuri (Tallinn)

Pikk tänav on nagu viinamarjakobar, mille külge on haakunud ridamisi marjakesi-puhvetikesi, üks kenam kui teine. Mõned marjakesed maa peal, mõned aga hakanud kartuliks ja roninud maa alla. Keldribaaride ajastu olla mõnede meelest otsa saanud, aga näe keldrirestoranide oma pole seda mitte.

Üks kartulimarjake kannab nime Wana Wiipuri. Tööpäeva õhtusele ajale vaatamata on see üsna täis vanema-ealisi põhjala poegi ja tütreid. Saalis askeldab sobilikult hallipäine härrasmees, laveerides kiirelt ja osavalt laudade vahelt, visates kundedega sobilikku nalja ja kandes üha uusi taldrikuid-pudeleid lauda. Sellest on kohe kahju, et meie komberuumis on see nii harv – näha soliidses eas härraseid selles vanas ja õilsas ametis.

Lappan lahedalt vana ajalehe moodi menüü läbi ja tõden rahuldusega, et paberkandjal ja veebis on ühesugused pakkumised – need kipuvad tihtipeale erinema.

Esimeseks valikuks võtan borši (6.40 EUR) ning täpselt 10 minutiga ongi see lauas. Nojah, a la carte see pole, aga borši kiiruga ei keedetagi. Seda enam, et see boršš on üles ehitatud noorlooma keelele – selle vaaritamine võtab ikka päris jupp aega! Koos suptšikuga saabub lauda ka komplimentaarne viinapitsike ja leib/või. Teenindus kulgeb, nagu öeldud, kiirelt ja asjalikult, samas pigem lihtsalt kui hoolitsevalt.

Supp ise on igati OK, soola-happe-vürtsi-magusa tasakaal on kenasti paigas, kuid mingeid erilisi muljeid siiski ei jäta. Leemes puudub küllusetunnet pakkuv liharamm, keele keetmine eraldi jätab oma paratamatu jälje. Küsitav on ka hapukoore lisamine otse supi sisse, alati oleks mõistlikum see eraldi serveerida.

Teiseks toiduks valin veisepõse (hautatud veise põseliha / kartuligratään / veini-kirsikaste; 18.80EUR), mille saabumiseks läheb ligi 30 minutit. On siililegi selge, et seegi pole mitte tellimise peale valmiv roog, veisepõsk vajab väga pikka haudumist. Kartuligratään on mage, kuid mõnusalt koorene ja ürdine, põhitooni annab vist rosmariinike. Salatikuhila meeldivalt happeline-mahlane kasteke ja värskelt pealeriputatud soolahelbed loovad karge koosluse.

Kahe väikelapse rusika suurused põseliha tükid on parimal moel pehmeks küpsetatud, liha ise pikakiuline ja liimjas – täpselt nii nagu peab. Aga miks on see hõrk lihane amps parimat rakendust vääriva põhjalikkusega üle mäkerdatud kastmega, mille servani täis kausike veel eraldi kõrval seisab, sellest küll aru ei saa. Esiteks ei lase see lihast endast aimu saada, teiseks on kaste ise selline arusaamatu nagu pärismaalaste lõunasöök aadlipreili jaoks. Umbes säärane, mida odavamate tšurtšellade valmistamiseks kasutatakse Gruusias. Õrnalt magus, veidi kaneeline, arusaamatult marjane ja näeb välja nii, nagu oleks sellesse jahu segatud. Sellise ebamäärase pläusti kuhjamine lihale tekitab tublisti rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõte tuleb seega selline loiupoolne. Otseselt halvasti pole midagi, aga mingit põhjust aplodeerida kah pole. Nii supi- kui praepöial on pooles vinnas, arutledes kahtleval moel küsitud hinna ja pakutud toiduelamuse suhte üle.

---

lugu ilmus siin

Cafe Truffe (Tartu)

Tartu raekoja platsil aastakümneid tagasi jalutades võis vaid ohata – kus on kõik need väljamaa filmidest nähtud kohvikud, miks meil neid ei ole. Nüüdseks on aga puhveteid siia siginenud nagu koprapesi jõekallastesse, nii et üks nügib teist ja kolmas neljandat.

Üks väidetavalt vahemere hõngu pakkuv kobras ... või puhvet ikka on siin pesitsenud juba tublisti üle tosina aasta. Cafe Truffe edevavõitu nimi on ilmselt tuttav paljudele, aga minu pöidla poolt on ta veel seni torkimata. Parandame selle vea!

Pärastlõunaseks ajaks on heledad suureaknalised ruumid hõreda täituvusega ning kõik edasine toimub kaunilt ja kiirelt. Piiga vudib kiirelt ja naeratab armsalt, muutes ruumi veelgi helgemaks.

Esimeseks roaks tellin lihtsalt, ent seda intrigeerivamalt kõlava „Tomatine hakklihasupp“ (6.50). Mõnikord on lihtsaima roa valmistamine köögi kohta kõvasti kõnekam kui udupeene kolme kõrre ristisättimine taldrikul.

Napilt 10 minutit tellimusest ja lauda saabubki aus ja toekas kausitäis kuuma ning aromaatset tomatipunast leent, mida katavad peene tumedasäbrulise kihina kuivatatud ürtide kiht ja kuhilake ilumuru. Tihke leem on mõnusaimal ja virgutavaimal moel särtsakas, happeline ja vürtsikas, tasakaaluks köögiviljade magus foon ja tummine liharamm. Lisaks ohtrale hakklihale leidub siit korralikult pehmekspodisenud varssellerit ja pea lahustunud sibulit, hõõrutud tomateid ja õrnalt krõmpsjaid porgandiribakesi – selle viimase osise õigeaegse lisamise eest tuleb eraldi kiita!

Tõsi küll, aja jooksul selgub, et kuskil kausi sügavuses külitab hapukooreklomp nagu rott kartulisalves. Selle lisamine supile ilma küsimata on minu jaoks OK, aga ehk oleks mõistlikum siiski jätta see kunde otsustada, et kas ta soovib suptšikut kooreseks tuunida või mitte.

Teine moment – mingites komberuumides pakutakse supi kõrvale ka leivakest ... minu teada ka vahemere kant pole erand? Või jaa? Siin seda supikõrvast igatahes minuni ei jõudnud.

Kolmas – kulla puhvetirahvas, kui lauda istub vuntsinimene, siis võiks alati siia tuua virnakese salvrätikuid. Eriti kui see vuntsiline tegelane on nii veider, et ta supikest tellib. Pikemalt seletama ju ei pea, või jälle jaa? Kuigi lauda toodud söögiriistade all oli siin üks salfakas olemas, jääb sellest minusuguse sorguskarvalise isendi jaoks väheks J

Teiseks roaks proovin samuti midagi lihtsamat: seakaelakarbonaad chimichurry, värske kartuli ja grillitud tomatiga (12.00), mille saabumisajaks kujunes üsna täpselt pool tundi. Kuigi jah, lihtne on kõik enne ja peale chimichurryt. Peale guugeldamist tean, et see tavaliselt rohelistest murudest tehtud külm õlikaste on Argentiina päritolu ... iidne Vahemeremaa, eks ole. Aga maitsev ja vürtsikas oli see roheline kraam ikkagi.

Kõige muuga läk nüüd asi veidi nihu. Kui toidukirjelduses on kirjas „värske kartul“, siis ei oskaks oodata tumepruuniks ja mõrkjaks praetud jupikesi. Grillitud tomati asemel leidsin eest samamoodi ülepraetud paprika. Koosseisuvälised šampinjontšikud ja kale-kapsa lehetükid olid samamoodi ülemäärast kuuma saanud. Liha nägi küll kaunilt ja isuäratavalt grillitriibune välja, aga veidi kummine ja sama kõrvetatult mõrkjas. Pika peale tüütas see söemekk nii ära, et jätsin osa praest taldrikule.

Kokkuvõtvalt siis hinnang kahetine. Supipöial on püsti mis püsti, laksutab keelt ja kiidab kokka – vot see on üks õige keresoojendaja jahenevasse sügisesse! Praepöial aga vajub horisondistki allapoole, nihutab taldrikut endast eemale ja küsib, et kas pann ununes liiga kauaks tulele, kuidas muidu kogu talkrikutäis ühetaoliselt mõrkjaks muutus?

---

lugu ilmus siin

Bublik Caffe (Narva)

Inimene mõtleb, aga juhus juhib. Tahtsin mina Narva linna sees minna pöidlaga torkima ühte hotell/restorani, aga selle uksel laiutas silt, et kaheks päevaks on mõlemad suletud. Blinn.

Hea kamraad telefonis juhatama: „Bublikut oled Narvas proovinud? Uus viisakam pelmennaja Puškini tänaval.“ Ja kui sain kinnituse, et selles buublikus peaks suptšikut ka olema, siis seangi väikese ohkega sammud sinnapoole. Need korrad, kui mõni pelmeenipesa minu jalge ette on sattunud, pole ükski mingit erilist kulinaarset jälge mu mällu jätnud, enamasti funktsionaalse toitumise kohad kõik. Aga no lähem libistame keelega siis selle buubliku üle, et järsku ongi vsjoo vkuusno (nagu venekeelsetes puhvetites ikka ja alati oma toitude kohta öeldakse).

Kella neljases pärastlõunas on pisike ruumike täis lastega emmesid ja oi kui häid lõhnu! Kaneelisaiakesed ja pelmeenid – tuju läheb kraadike paremaks, et järsku seekord joppab millegi mõnusaga! Olgu etteruttavalt öeldud, et istumise lõpuks täitsid ruumi kuskilt köögist hoovavad piparkoogiaroomid, mis muutsid moodsas võtmes disainitud ruumi üsna õdusaks kohaks.

Supivalik oli paraku üsna ühetaktiline: „kõrvitsa püreesupp peekoniga“ ja „roheliste köögiviljade püreesupp krevettidega“, mõlemad 4.-EUR. Kuna see roheline kraam kõlab vähemalt huvitavamalt, siis nii valingi.

20 minutit hiljem asetataksegi minu ette poolviltu supike, saadetuna masinlik-väsinud sõnadega „prijatnogo appetita“. Hmmmm ... noh väljanägemisel pole laita. Balsamiconire, roheline iluleheke ja näpuotsatäis seesamiseemneid – päris kenake vormistus ju. Saiakuubikukesed eraldi kausikeses – mõistlik ja asjakohane lisand kreemsupile.

Aroomis pole peale balsamico midagi tunda, aga see lõhn on ju omaettegi mõnus. Maitses – peale balsamico pole midagi tunda – ja see pole enam üldse mõnus. Püree ise maitseb nagu ... noh nagu beebitoit. Turvaliselt ja tervislikult. Ehk siis peaaegu nagu ei kuidagi. Vist on siin brokkoli ja porru? Üsna maitsestamata kujul, vaid õrnalt soolaga tuunitult. Õhkõrnalt.

Koonerdamisi lisatud krevetikesed kausipõhjas jäävad supi suhtes paralleelseks nagu palmid ja polaarjoon. Et püreel mingigi struktuur oleks, kallan krutoonid sinna sisse, aga ega see maitset lisa. Proovin veidi soola ja pipart topsikutest lisada ... noh läheb pooltooni võrra elavamaks see titetoit, aga mingit sisemist ilu see asjale ei lisa.

Teiseks roaks said osutatud supiga harmoneeruvale „Pelmeenid krevettidega“ (5.80). Kolmkümmendviis minutit hiljem asetatakse taas poolpõiki needki minu ette. Nüüd juba ilma ühegi saatesõnata. Kuigi võinuks ju vähemalt seletada, et miks need pelmeenid on savikarva tumehallid. Ehk on nt tatrajahust tehtud?

Ahjaa, tellimise hetkel küsib noorik, et mis kastet pelmeenide juurde pakkuda, kas koor, majonees või adžika? Mina vastu nagu tuhm turist kunagi: „aga missugune võiks siia juurde sobida?“ Näitsik soovitab adžikat, et see sobivat iga asjaga. Noh nii siis nii.

Kümnekonna tumeda pelmeeniplönni peal laiutab umbes sama palju mingi kõvema laapjuustu laastu ja iluoksake. Umbes nagu teatud tavaruumis jõulupuu, kus ehteid on samas kubatuuris kui kuuske.

Pelmeeni taignakestake on tiba nahksevõitu (jällegi – on see nüüd tatrtajahust?). Sisemus maitseb üllatavalt kohupiimaselt. Kougin mõned ettevaatlikult lahti nagu kogenud sapöör ja avastan, et igasse pelmeeni on lisaks ühele (ühele, Karl!) tibatillukesele krevetikesele lisatud ka mingit kohupiimase olekuga ja maitsega juustulaadset kraami.

Adžika on magusapoolne ja mahe nagu meie kandis poodides pakutavad versioonid ikka, millel pole oma kaukaasialiku esivanemaga peale välimuse ja nimetuse suurt midagi ühist. Aga noh tõepoolest, ega nad leebet pelmeenikest halvemaks kah ei tee, sest oodatud krevetimaitset polnud sisuliselt olla nii ehk naa, selleks pidanuks neid pelmeenikesi keetma korralikult maitsestatud leemes.

Ehhh jah. Kokkuvõte tuleb seekord nukker. Supipöial keerab end solvunult krussi ja küsib etteheitvalt, et miks teda nagu beebit koheldakse? Praepöial imestab, et misajast pelmeene praeks peetakse? Väikelastega emadele on see armsa olekuga pesa ilmselt OK, sest iga maitse peale pirtsakad lapsed on siin ilmselt hea meelega nõus toituma. Kõhutäit otsival täisinimesel või maitseid jahtival gurmaanil pole aga sellesse puhvetisse asja. Ei mõista mina seda soovitada mitte.

---
lugu ilmus siin

Paradiis (Pärnu)

Elav tuli kaminas ja õrn suitsuvine ruumis mõjuvad alati koduselt, kas pole? Noh vähemalt mulle, kes ma ahiküttega majades üles olen kasvanud.

Täpselt sellise õdusa olekuga tervitaski mind soojas vihmases sügisõhtus restoran Paradiis Pärnus. Linnasüdamest paraja jalutuskäigu kaugusel, aga siiski hõlpsastileitav, Riia maantee ja Rähni uulitsa nurga peal.

Hõlpsasti leitav küll, kuid suvehooaja järel pole neid otsijaid ning leidjaid just kuigipalju. Nii olin mina siin tööpäeva lõpusel ajal ainumas kunde. Kuid eks see olegi Pärnu vaikne võlu, mis mulle endal rohkemgi meeldib kui suvine võõraküllane melu.

Valisin siis supikestest hooajale kohase „Metsaseene supp krõbeda peekoniga“ (4.50). Ooteajal toodi lauda leivataldrik ürdivõiga, mis mõjus oma kooreses rammususes ausa ja värske vaheldusena enamikus kohtades pakutavatele määrdekreemidele/toorjuustudele.

Tosinkond minutit peale tellimuse andmist jõudiski lauale supike. Hmmmm, või oleks ausam öelda, et supikausis serveeritud seenesoust? Selline ilma seenteta seensoust. Sest ... oehhh ... see osutus olevat püreesupp! Menüüs näiteks ühe teise supilise nimes oli see püreestamine ausalt kirjas, aga siin ju ei olnud!?

Ei noh, ma ei ole ju püreesuppide põhimõtteline vastane, kõrvitsalist püreed teen koduski ise ühtepuhku. Aga restoranis, eriti kui pakutav on à la carte menüüs, siis mõjub see küsimusi tekitavalt. Noh ja sedasorti seenesupi puhul eriti – see kraam näeb peale blenderdamist välja ebamäärase, määrdunud pruunikashalli plägana.

Jah, tillioksakesed lisasid siia väikest värvikest. Jah, krõbedad (ja tõesti krõbedad!) peekoniribad andsid hammastele vähemalt mingi pidepunkti ning supile veidi tekstuuri. Aga ikkagi, miks ma ei võiks näha, mida ma söön?

Ja milles seisneb teine küsitavus – kuna see kreemjas tihe ollus maitses liiga soolaselt ja suisa superseenselt, siis ... kas siin pole seente asemel mängus mitte mingi valmis seenepuljong(ipulber)?

Aga olgu, kui see jauramine kõrvale jätta, siis maitse oli vaatamata ülemäärasele soolasusele ikkagi super. Väga seenene ja maitseküllane, üsna heas tasakaalus ja tummine. Kui kokk oleks siia kasvõi mõned praetud seenekribalad lõpuks peale lisanud koos peekoniga, siis ma ilmselt ei joriseks üldse.

Praevalikust tundus teistest põnevam „Seesamišnitsel“ (10.-EUR). Kohe tellimuse järel hakkas köögis matsuma lihahaamer, lubades oodata värsket kraami. Ja 25 minutit peale tellimist ta lauda saabuski – suur ja uhke liud, mille peamiseks elemendiks oligi tubli kahe peopesa suurune, pooleks lõigatud ja efektsesse kuhilasse seatud paneeritud liha.

Seesamiseemned lisasid krõbedale paneeringule efektset mustrit, leivataldriku kõrvalt tuttavad poolsulanud ürdivõi kettakesed pehmet rammusust. Liha ise oli kombekohaselt õhukeseks haamerdatud, pehme ja mõnusalt maitsestatud.

Lihatüki all peitusid keedukartulid, vanakooli hapukurgiviilakad ja punase sibula krõmpsud sektorid – klassikaline ja kodune kombo. Liua äärel salatilehekesel ilutses tumepunane kaunitar – peedi-mustsõstra-tšatni, mis maitses ehk ülemäära magusalt, kuid pakkus muidu lihtsusesse kalduvale praele ka väikese vau-efekti lisaks.

Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial vangutab arusaamatuses pead, et „no mis värk teil selle blenderi-lembusega on?“, aga on maitseküllasuse eest siiski horisondist suti kõrgemal. Praepöial aga seisab ilma igasuguste vangutusteta üsna kindlalt püsti (umbes kella 11 peal), sest siin taldrikul oli kõik üsna ilus ja maitsev. Kui jätta püreesupi personaalküsimus kõrvale, siis seda puhvetit ma soovitan küll!

Umbroht (Tartu)

Tartu raekoja kõrval asuv kvartal on suuuur ja lai nagu Emajõe luht, mahutades endasse igatsugu kontoorasid ja puhveteid. Üks nendest jääb aga häbelikult kangi alla, kandes sama häbelikku nimetust Umbroht.

Et käes on juba sügise hakatus, siis pole suviti sumisevas hoovikohvikus hingelistki. Ja ausalt öeldes ka siseruumides on tööpäevalõpusel ajal sisse astudes lisaks minule veel vaid üks laudkond. Aga no seda ladusamalt kulgeb ju siis asjaajamine, eks ole?

Tõepoolest, seda teenendust saab ja tuleb kiita. Tütarlaps teab täpselt mida teeb ja loeb toidukirjeldused üles detailides ja ladusalt nagu plaadi pealt. Veidike ehk liigagi plaadi pealt, sest öelda oktoobri alguses „varajased ahjukartulid“ kõlab veidi kentsakalt, kas ei?

Menüü esitlus on ausalt öeldes veidi kummaline. Laual suurätiku all lebavad hallid papitükid näivad väsinud ja kulunud, ilmselgelt on nad siin olnud kogu suvehooaja. Samamoodi suvehooajast pärit on ka menüüs leiduv ainumas supike – külm keefirisupp (5.-EUR). Emmm ... no kuumal suvepäeval kõlab see ju kui karske ja karastav tervitus, aga vinget külma tuult täis sügises ei kutsu seesama nimetus esile just kuigi sooje tundeid.

Igatahes jõuab supike lauda juba 10 minutiga. Koos sellega tuuakse ka leib koos vägagi tähelepanuväärse võidega – kui preili poleks teavitanud et „musta trühvli või“, siis oleks seda aknakitiks pidanud J Igatahes maitses see kitt nagu päris mõnus seeneke, ehkki liigne sool kippus maitset varjutama.

Supi serveerimine väärib omaette lugulaulu. Taldrikus sõuab sinu ette miski, mis kõige rohkem meenutaks ehk vinegretti. Aga siis kallataks koos seletussõnadega samasse tühjaks ka keefirine leemeke ja – voila! – saab vinegretist supike!

Kurk ja õun ja peet – no puhas klassika, kas pole? Aga üks komponent paneb siiralt imestama ja tükk tüki järel uuesti üle proovima. Nimelt ingver. See tavapäraselt rõhke ja kiuline ning vängelt elujõuline jupstükk on siin esile toodud pehmel ja sumedal moel. Kuidagimoodi on õnnestunud marineerimise käigus saada ta umbes poolkeedetud kartuli taoliseks ja üsna leebeks, aga siiski äratuntavalt ingveriseks. Tšillikastme nireke ja kreemine keefirikaste seob kõik kokku üsna ja üsna mõnusaks tervikuks. Vaatamata esmasele skepsisele saab see supike minult küll kiita!

Teiseks roaks valin „Peipsi koha“ (15.-EUR), mille kohalejõudmiseks läheb tellimuse hetkest 25 minutit. Näitsik loeb taas selgitussõnad kaasa sellise põhjalikkusega, et jõuab taldriku lauda-asetamise jooksul rääkida ka sellest, kuidas sai see kalake praetud (põhiosa ajast nahapoolega ja viimased 10 sekundit lihapoolel).

Efektse kuhjatise tipus troonib valge spiraalina fermenteeritud valge redis – asjalik lisand nii väljanähemise kui ka maitsealustuse mõttes. Kala ise ... nojaaa ... 0-maitsestamise koolkond jääb minule siiani võõraks. Tera soola ja õrn valge pipra lisand ei teeks seda kala ju halvemaks, või ma eksin? Noh aga olgu, õrn valge kala on ehk üks neid asju, mille puhul ma olen nõus selle „puhta maitse“ kontseptsiooniga.

Ahjukartul nägi efektne välja oma krõbedate pruunide servade ja soekollase sisemusega ... aga no kardulas on kardulas. Enamasti. Nagu ka seekord. Kale-kapsa polenta ei kutsu esile mingeid emotsioone – lihtsalt soe ja õrnalt kapsamaigune pudruke. Ainuke asi, mida siin taldrikus sai süüdistaga maitsekülluses oli siidrikaste, ehkki ma pole nüüd kindel kas neiukese poolt juurde mainitud „käsitöösiidri kaste“ sellele nüüd mingit lisaväärtust omistas või läks juba veidi peenutsemise poole. Kastmeks keedetud kujul pole ju väga vahet, missuguste siidkinnastega ja kuivõrd täiskuuööl seda jooki algselt valmistati.

Kokkuvõte seega kahetine ... või isegi kolmetine. Teenenduskvaliteet oli super, puhas kiitus selle eest! Supipöial küll korraks küsib, et kas suvehooaja menüü jätkamine oktoobris on päris kohane, aga igatahes ajab ta ennast maitse kirjeldamise peale sirgelt püsti! Praepöial aga vajub horisondist veidi allapoole – maitsemeeled oles selle toidukorra puhul võinud jätta koju puhkama, mingit virgutust nad ei leidnud.

M. Chagall (Narva)

Narva omanimelise hotelli all paiknev resto M. Chagall pretendeerib ilmselt linna nooblima toidukoha staatusele. Kas ta seda ka on? Kaeme perra.

Algus läheb veidi vildakalt. Kogu saal on täis hiina turismigruppi ning mina istun ainsa vaba laua taha saali lõpus. Olles nii kümme minutit istunud, jälgides kuidas see sädisev parv minema siriseb, lähenen lõpuks ise nõude koristamisega ametis oleva prouale. Seepeale saan teada, et "see laud" mille taga mina istusin, on selline mida üleüldse ei teenindata! Et kui tahan, võin ma seal istuda kasvõi tund aega, keegi ei tule küsimagi. Eeee ... aga kuskohast mina seda teadma pean?

Edasi läheb asi juba ladusamalt. Mind juhatatakse hoopis õigema laua juurde ning tuuakse menüü. Olles seda mõni minut veidi nõutult sirvinud, küsin prouakeselt, et "kas siin suppe siis ei pakutagi?" - olin ju ennem veebimenüüst näinud, et suisa neljane valik peaks olema (muuseas veebis olev ja paberiversioonis ei lange üleüldse kokku). Selgub, et sellest menüüst oli üks leht puudu. Toodi teine. Noh aitäh :)

Tegin tellimuse ära ja madaam küsis lahkudes: "kas leivakest soovite" ja "kas hapukoorekest ka tahate supikese sisse?" Noh teate küll need venekeelsed armsused хлебушек, сметанчик ja супчик. Tahtsin siis nii seda kui toda. Õigesti tegin! Nunnud minileivaviilukesed olid küll ise magedad ja mikrolainesoojad, kuid koos soolaka ja ürdise toorjuustuga sobisid kenasti ette ampsata.

Supiks valisin hooajale kohase "Metsaseene supp" (5.90), mille saabumiseks läks 20 minutit - seega võib oletada, et tegu on tõepoolest à la carte köögiga, nagu nad end tutvustavad. Sügavast taldrikust hoovas vastu imehead seenelõhna ning neid tegelasi paistis supi sees ikka tõesti mehemoodi olevat!

Maitse oli aga justkui lõhna negatiiv! Kui aroom oli külluslik ja meelitav, siis maitse ... eee ... no peaaegu polnudki teda! Ei soolakest, ei piprakest, ei isegi seenesupisse sobivat marinaadihappekest! Porkna, sibula ja kardula õhkõrn magus vine oli ainuke, mis kaasnes selle lihtsa, lausa talupoegliku leemega, mis oli sama talulikult kruupidega tummiseks tuunitud.

Katsusin kuni viimase lusikatäieni mõista, et mis eesmärgiga kokk oli otsustanud nn "puhta maitse" ehk 0-maitsestamise kasuks. Üritasin koos hapukoorekesega ja ilma. Ei nuputanud välja.

Teiseks roaks valisin "Sealiha sisefilee" (12.00), mille juurde lubati samamoodi seenekastet. Saabumisega läks aega 35 minutit ja see valik osutus paaaalju paremaks! Tõsi küll, liha ise oli veidi liiga kaua kuumust näinud, lõikepinnal polnud roosat varjunditki ja isegi üsna jõulisel surumisel ei eraldunud tilkagi lihamahla. Aga vähemalt oli see üsna kopsakas lihatükike (kas sea sisefileest nii prisket tükki ikka saab?) mõnusalt maitsetatud ja kenad grillitriibud peale saanud.

Sama ehedalt grillitriibused olid ka kõik muud taldrikuasukad. Grillitud paprika ja suvikõrvits, jestas kui head need alati on! Isegi keedukartulite sektorid olid pruunide triipudega õilistatud ja poolik kopsakas šalottsibul sai sellevõrra kaunim.

Seenekaste oli aga kogu selle liuatäie suurim ehe! Mõnusalt kreemine, külluslik, rammus ja ehedaimalt kukeseenene! Selle eest võib muud küsitavused üsna andeks anda küll.

Ahjaa, kohv maitses siin majas ka kohe lausa väga hästi!

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi selline vastuokslik. Supipöial laseb enda üsna nukralt lönti, sest 0-maitsestamise kontseptsioonist ei oska ma enamasti lugu pidada. Praepöial räägib aga sootuks teist keelt. Liha osas ta küll nuriseb veidi, aga seenekaste eest tahab üle anda seenekujulist rändauhinda! Oskab küll see köök maitseainetega ringi käia, kui meelest ära ei lähe neid kasutada! Ja seenehooajale sobivalt seenetoitude pakkumise eest teenib ära ühe tubli tunnustava sõna.

Entri (Tartu)

Tartu keskel asub keskus, Kesklinna Keskus. Kentsakas, kas pole :)


Selle katuse alla mahub palju lambaid, alates kaubalammastest kuni joogalammasteni, apteegi- ja toidulammasteni välja. Üks neist on siis teisest kohast siia kolides kaasa haaranud nime Entri.

Suur avar saal on mõnusalt ja oskuslikult laest rippuvate kangaste abil sopikesteks jagatud, nii saab igaüks endale koha valida privaatsusvajadusele vastavalt. Veidi väsinu moega tugitoolid nurgalaudades on õnneks laudadega õiges kõrgusvahekorras, mis tihtipeale selliste pehmemate "lounge"-tüüpi lahenduste puhul on paigast ära.

Kuna astusin sisse üsna täpselt südapäeval, siis on rahvast saalis päris palju, loomulikult valides enamasti päevapakkumised ja kogu süsteem näebki olevat üles ehitatud kelneritega söökla režiimile. Inimete voog on muljetavaldav, vähemalt päevapakkumiste osas näikse see koht kundedele sobivat!

Mina aga oma põikpäisuses pöördun ikka à la carte menüü poole, ehkki letitagune noorsand hoiatab, et sellega läheb umbes pool tundi. Mis seal ikka, täna on selline haruldane päev, et ma olen Tartus ning mul on aega! Mõnus :)

Esimeseks valikuks osutub "Vürtsikas lambaliha-tomatisupp" (4.50 eur). Kiita tuleb seda puhvetit - asutusi, kus on valikus neli suppi, leidub praeguses supipõlglikus ajastus vähe!

Tavaliselt tuuakse restorani-nimelistes asutustes supioote aja jooksul lauda ka mingi suupisteke või vähemalt leivakorvike. Siin see asi jäi olemata, küllap oletati et lähen võtan selle leiva kuskilt laualt koos normaalsete kundedega / päevapakkumise kugistajatega. Noh las ta olla, ega ma väga palju leivale rõhku ei pane nii ehk naa.

Supp saabub 25 minuti pealt tellimuse andmisest. Kenasti serveeritud, kuum ja aromaatne leemeke teeb esimese hooga meele heaks. Põhiliselt porgandist, sibulast ja tomatist koosnev supike on tõepoolest vürtsikas, peenelthakitud tšilli ja küüslauk teevad oma mõnusa töö. Üldine maitsetasakaal on kenasti paigas, söö ja kiida! Aga paraku see va lammas ... noh see va lammas on sihuke oinas, et ta on vintske. Väikesed lihakribalad alluvad väga halvasti mälumisele, aga õnneks on tänu väheldusele ka hõlpsasti-neelatavad.

Praeks valisin põnevalt kõlava ""Viini shnitsel" valmistatud veise sisefileest" (14.- eur), mis jõuab minuni 45 minutise ooteajaga. Kuna kasutusele on võetud jutumärgid, siis jätan loomulikult kõrvale kõik võimalikud kõrvutamised klassikalise versiooniga, seda enam et sarnasusi pole väga palju ollagi.

Ausalt öeldes pani see toit mind jahmatama.  Neljateist eurone ja 45 minutise ooteajaga roog koosneb sisuliselt kahest komponendist - taldrikutäiest odavast sakilisest friikartulist ja lihatükist. Ei noh, ega ma muidugi ei tea, võimalik et köögis töötas terve brigaad inimesi, kes tikksaega ise neid sakikesi mugulatest välja lõikas, ei ma tõesti ei välista seda. Aga välja näeb see kraam ODAV! A la carte menüü juures on aga näivus, visuaalne esmamulje vähemalt pool asjast! Ei mingit salatit, mõni roheline võrseke ja triip balsamico-kastet ei muuda seda toitu resto-vääriliseks.

Jah, liha ise oli hea. Noh aga veise sisefileed oleks ka üsna keeruline ära rikkuda, see ülipehme liha valmib sisuliselt ise, kiirelt ja garanteeritult hästi. Jah, sellele šnitslile asetatud maitsevõi ja sidruniviil tegid lihaelamuse lausa suurepäraseks! Aga ma imestan - mida on siin 45 minuti ja 14 euro väärilist?  Sisefilee on kallis, nõus. Restoranitoidu eest võibki palju küsida ning enamasti ma maksan ilma mingi nurinata ... või siis isegi kiidan veel takka. Aga seeeee ... ohjahhhh. Üldmulje sellest taldrikutäiest on tünga-maitseline.

Kokkuvõte tuleb seekord niru. Supipöial oleks muidu ju isegi püsti, kuid vintske liha ei lase pöidlal horisontaal-asendist kõrgemale kerkida. Praepöial keerutab sõrme oimukoha juures - miks kurat peab suurepärase lihaelamuse ära nullima odava garniiriga? Pakkuda kuivalt taldrikutäit odavamuljelisi friikartuleid - see oleks andestatav pubile, kuid mitte à la carte menüüd pakkuvale restoranile! Seda puhvetit ei soovita ma nüüd küll mitte.

Polpo (Tartus)

Pole Tartu linnas ilmselt legendaarsemat maja kui see, mille kohta vanema generatsiooni meeshinged ütlevad "vana Humal". Ütlevad ja õhkavad. Noh olgu, ülikooli peahoone on kah oluline, aga Humal - see oli ülikooliülene ja üleüldse imetabane asutis. Tänapäeval antaks sellele ilmselt "aasta integratsiooniteo" auhind või miskit säänset. Sest vaata toona oli see linna õlleasutis number üks. Tsentraalõllekas! Kõik käisid siin. Studendid ja professorid, töölised ja direktorid, sekka ilmselt kolhoosnikud ja teenistujadki. Käisid siin, sest mujale väga polnudki minna.

Aga mitte vanast Humalast pole täna juttu, vaid samasse auku rajatud modernsest restoraanist Polpo. Miks Polpo, pole ma siiani aru saanud. Miskipärast meenuvad KAPO ja MUPO. Et siis poliitiline politsei? :) Aga tühja sest.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal olen ma ainumas kunde, sestap kõik kulgeb kui lepse reega. Harukordselt sooja hilissuvise ilmaga sean end sisse verandal ja lasen päikesel turja soojendada ja sisemisel kassil nurru lüüa.

Tellimise aegu tuli küll nuriseda, et mitte ühtegi supilist nähtust nende menüüs polegi! Aga siis avastasin, et eelroogade valikus leidus "Pardiraviool & puljong" (7.-EUR). Ehkki tubli noorhärra teisel pool letti teatas, et supiks ei kvalifitseeru see eelroog mitte, eelkõige portsu suuruse tõttu, ülendasin mina toidu siiski supi staatusesse ja tellisin.

Ja oi kui õigesti tegin! Noh olgu, kogus on tõesti siin (20 minutise ooteaja järel lauda jõudnud) kausis ju väheldane. Aga välimus on see-eest lahe ja koka head kätt ning silma kiitev. Kas kujutate ette, et ainuüksi porrust oli siin nelja moodi elemente, lisamaks nii visuaalset struktuuri kui maitsemahtu! Kui eri moodi lõikud-ribastada oskaks ehk isegi, siis roheliste porrusüdamike röstimise peale poleks ise tulnud - aga tulemus oli nii kaunis vaadata kui muhe ampsata.

Tume ja rammus puljonks maitses huvitavalt happeliselt, justkui oleks siin keedetud alguses veiniäädikas marineerunud ja siis ahjus röstitud üdikonte?

Ja need kaks ravioolikest ... oi ... need maitsesid otse sulnilt! Imestasin küll, et miks küll täidises pardiliha sellisesse pasteedilaadsesse olekusse on viidud - hiljem veebimenüüst vaadates selgus, et tegu oligi foie gras'ga!

Teiseks roaks tõmbas silma "Praetud kohafilee" (19.-EUR). Tellimusest loetuna 35 minutit hiljem ujus kohale seegi. Moekas üheservalises kuhjatises õilmitsesid tipus suhkruhernekaunakestega võrsed - see krõmps tervitus oleks kohaselt meelde tuletanud suve ka siis, kui oleksin einestanud mitte päikeselisel terrasssil, vaid hämaras keldris.

Ülalt teise korrusena leidusid õhkõrnas taignakihis frititud ja eelnevalt röstitud beebi-suvikõrvitsa-poolikud. Kahjuks küll täiesti magedad, kuid taldrikupõhjas laiutav magus-hapukas kreemine kastmeke laskis asja praavitada.

Kolmas korrus - kala ise - oli küll ka sisuliselt maitsestamata, kuid antud juhul ei tulnud see kahjuks. Võiselt kreemise nüansiga kalaliha oli naha poolelt saanud peale kiire krõbeduse ja maitses hea.

Vundamendiks olnud kartuli- ja suvikõrvitsatükid olid taas kenasti suvelõpused. Üllatama panid tibatillukesed kuiv-krõmpsjad hernekesed ... kas neid oli külmkuivatatud?

Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Ehkki hotellialune ja kallipoolne pesa, on selle köök väärt keelega limpsamist! Supipöial tahaks küll näljaselt uriseda, aga maitse-elamus summutab igasuguse jorina ning lööb selja kõhklusteta sirgu. Praepöial pole küll ehk sama kikkis, kuid nii umbes kella kümne-üheteist peal küll. Seega - mingi väärikama sündmuse tähistamiseks võib seda puhvetit soovitada küll!

Liivi köök (Tallinn)

Vaata ega Tallinn pole ainult vanalinn, kuhu iga loll oskab sisse astuda. Noh umbes nagu linnainimene suvisel karjamaal teadagi mille sisse. Tallinnas on ka varjatumaid nurgataguseid, kuhu minusugune ullike vajab juhtimist ja juhatamist. Seekord siis juhitigi. Liivi Kööki. Sõnadega "Ma ise käin lõuna ajal alati seal, kui võimalus on."

Bussijaama juures küll, no aga kesse siis iialgi bussijaamast kuhugi mujale liikuma hakkab kui kesklinna poole. Ja eriti veel mingi tehase väravahoone sisse? Aga just Liviko väravasse ongi rajatud üks puhvet, mis oma FB-menüüs ei näita küll ei suppe ega praade, aga päriselus on nad täiesti olemas.

Kuna asi oli pärastlõunal ja puhvet on ainult neljani lahti, siis oli uur osa menüüst juba kriidiga maha kriipsutatud. Saal oli ka rahvast üsna tühi ja minusugune eksleva pilguga ringivahtija sai köögipoolelt kiirelt juhatust, et mida teha ja kuhu vaadata.

Supiks valisin kahe-taktilisest valikust hartšo (2.90). Ise valisin ja ise tõstsin. Kulbiga ja tünnikesest. Söökla värk noh. Tummine ja piisavalt happeline supike osutus ka mõnusalt vürtsikaks, nii et kausikese lõpuks võttis isegi otsaesise kergelt higiseks. Riis, kartul, pehmed väikesed loomalihakuubikud, nipet-näpet muid lisandeid. Noh, aus värk, ei mingeid liigseid ambitsioone, ei mingit tulevärki.

Praeks üritasin veidigi põnevama kõlaga "mee ja sinepi marinaadis seapraad" (4.90). Nohhhh, meest oli ju isegi põgus jälg lihas olemas, sinepist ei sedagi. Samas - pikalt haudunud ja koduse maitsega kamakas vennaihu - no mis siin saab valesti minna. Kuna palusin kastmeks kallata roale mitte jahusousti, vaid praeleent ennast, siis taldrikutäie maitsvaim osa oligi leemest läbiimbunud tatar. Ajatu ja samas veatu porgandisalat ananassiga ja hapukurk sobisid lihtsa roaga omal sama lihtsal moel üsna hästi.

Et mis ma siis kostan või soovitan? Ega suurt ei midagi. Kui käia siin lõunatamas, eesmärgiga sobitada hinda ja kvaliteeti, siis on asi korras - 8 euro eest söönuks saada pole ju paha. Aus, viisakas, kodune kraam. Gurmeest on asi igatahes kaugel, aga nii supipöial kui ka prae oma horisondist allapoole kah ei lasku. Kuidas sa hästi tehtud, ehkki lihtsat toitu ikka laidad? Nii et lõunastamiseks võib soovitada, maitseelamusi tuleb aga mujalt otsida.

Mekk (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal ilutseb aknal kiri "modern Estonian cuisine". Njaaa, see tekitab nii uudishimu kui ettevaatlikkust, kas pole?

Esiteks pole ma päris kindel, et mis loomake ta ikkagi on, see "eesti köök" ja seda hämusemalt kujutan ette, et mida siis moderne variant endast kujutab. Aga see loob ainult positiivselt uudishimuliku fooni, et mida siis too maja taolise sildi all pakub.

Teiseks aga - kui üks kohake reklaamib end inglise keeles (veebis ainult inglise keeles) ja südalinnas, siis see lõhnab nagu turistilõks, kus võib suvalise kraami eest küsida kirvehinda. Teise korruse skepsist lisab paiknemine hotelli all - enamasti on hotelliköögid orienteeritud suurtel kiirustel ja hulgakaupa toitlustamisele, kus maitseviguritele ruumi ei jää.

Aga mis seal ikka - libistame keelega üle selle koha ja vaatame, kuidas maitseb! Või siis minu puhul tuleks vist öelda: "torkame pöidlad sisse"? :)

Igatahes, restoran Mekk, siit ma tulen!

Mitte-keskaegses majas kohmakalt keskaegseks stiliseeritud interjöör (tihedalt paigutatud, aga peenikeste ja oskamatult järgatud palkidega seinas ja laes) tekitab veidi kummastust. Menüü võtmisest tellimuse esitamiseni läheb tiba liiga kaua aega, kuid see silutakse armsa pehme soome aktsendiga esitatud vabandusega kenasti ära.

Tellitud kraami ootamise täiteks tuuakse lauale komplimentaarne ampsuke - väikeses napakeses kitsejuust ja marineeritud peedi viilakas - ei tekita erilisi emotsioone. Leivataldrik ja ports tavalist võid soola-laastudega ... samamoodi jätab jahedaks.

Esimeseks roaks valitud uhhaa tuuakse 15 minuti pealt (suitsuangerjas ǀ koha ǀ tursamaks ǀ petersellijuur ǀ vutimuna ǀ koriander ǀ forellimari; 16.-EUR). Serveering on efektne - vanamoeline lai metall-taldrik on midagi, mida polegi vist varem restoranides kohanud. Perfektselt keedetud vutimuna ja kalamari loovad hea visuaalse tekstuuri, pannes tunnustavalt noogutama. Kuum ja klaar, mõõdukalt aromaatne leemeke annab pikkamööda sobival tasemel vürtsika fooni. Talupoeglikult lõigatud ja serveeritud (loe suured ja koorimata) kartuli ja sellerijuure tükikesed sobivad siia päris kenasti. Samamoodi lohmakate tükkidena pakutud kala ... noh kõik on ju korras. Hea, ehk isegi väga hea, kuid mingit vau-efekti ei tekita. Njah, sa saad ju aru, et suitsuangerjas ja kalamari ja puha ... aga no ei midagi sellist, mis paneks kaasteelist hõikama stiilis: "kuule seda pead sa tingimata proovima!"

Teise roa saabumiseni läks tellimuse hetkest u pool tundi. Otsustasin kalapäeva kasuks ja võtsin ka praeks "Kergelt marineeritud ja küpsetatud siig" (kukeseened ǀ maasuitsusingiga rosmariini õlis küpsetatud kartulid ǀ tursamaks ǀ õunavahuveinikaste; 24.-EUR). Siiapala õrnalt hapukas mekk sobis suurepäraselt kastme õrna mündise-aniisise-fenkolilaadse nüansiga. Efektne murumütakas selle otsas rõõmustas kalale kenasti sobiva hapuka ja tillioksase olekuga. Kõrget kuuma näinud kukeseened olid maitse mõttes kenasti kontsentreerunud. Kartulikettakesed seevastu maitsesid igavalt, ehkki nägid kenakesed välja. Kõlab kenalt, aga jällegi mitte vaimustavalt kas pole?

AGA! Siis saabus sööma-aja kulinaarne kõrghetk! Kas te kujutate ette, et keegi hull võtab tursamaksa praadida?!? Noh umbes nii, nagu üritaks tursamaksast kõrneid teha - väikesed karamelliseerunud kuubikud maitsesid ... ohhhh kui hästi! Üllatav, maitsetihe ja erakordne - no kuulge, kas see pole siis vaimustav?

Kui armas aktsenditar saabus taldrikut ära viima ja esitas viisakas-kohustusliku küsimuse "kuidas maitses?", siis küsisin vastu, et kes sellise vapustava mõtte peale tuli? Vastuseks kuulsin peakoka nime - Rene Uusmees - ja mõnusalt esitatud lühiettekande teemal, et kuidas too kokk-kodanik mõtleb välja ebamõistlikult kõlavaid, kuid tegelikult suurepäraselt toimivaid retsepte.

Kokkuvõte saab siis seekord mitmetine. Esiteks - ärgu sinu eelarvamused sind juhtigu mitte, samuti kui ihne rahakott! Ka kõige turistisemas turistikas võid sa leida gastronoomilise pärli. Võid, aga ei pruugi. Supipöial on ilma liigse entusiasmita püstipoole ... noh kuskil kella kahe peal. Praepöial jagaks muidu sama kaldenurka, aga uskumatult lahe maitselaks pisitillukese komponendi ehk tursamaksa kõrnete pealt virutab selle pöidla kikki ja lööb lipud lehvima ning pillid puhuma! Soovitan, igal juhul soovitan seda puhvetit! Olgu lihtsalt ka teil õnne ja leidke see väike maitsevärv, mille üle vaimustuda :)

Vana Mölder Narvas

Narva bussijaama läheduses paikneb üks vana ja väsinud puhvet. Maja ise on väsinud ja maja sisu on väsinud. Kuid see ei pruugi mitte midagi tähendada - ühe oma parima toiduelamuse sain ma kunagi Montenegros üsna suvalise plekk-kuuri moodi asutuses, nii et välimus ei ütle köögi kohta mitte muhvigi!

Vana Mölder nimeline asutis oli pärastlõunasel ajal tühi nagu kell. Suur tühi saal, kümned tühjad lauad, tühi letitagune, mina ja keegi köögis kolistav isend. Väikese ootamise järel ilmus küll leti taha viisakas proua ning kõik sai aetud üsna kiirelt ja ladusalt.

Esimeseks toiduks võtsin ... tadaaaaa ... seljanka! No muidugi seljanka, sest kui köök juba julgeb selle klassika peale kätt tõsta, siis tahan mina seda ka proovida! Suur oli minu üllatus, kui ma pärast tšeki pealt avastasin selle hinna - 1.50! Ausalt öeldes, oleks ma sellele hinnale ennem tähelepanu pööranud, oleksin aimanud halba ja valinud teisena menüüs oleva uhhaa.

10 minutiga tuli siis lauale midagi, mis pretendeeris seljanka nimele. Alustuseks - aroom oli sellel kausitäiel täitsa meeldiv, meenutades suitsuvorsti. Aga - paraku see oli ka ainus ilus asi selles kraamis. Punakas leem oli küll stiilile kohaselt happeline, aga muidu üsna maitsetu - noh õnneks leidus laual pipratops, mis laskis asjaga leppida. Põhiliselt koosnes see supp aga kartulist! Kartulist, ponimajete? Ja seda oli palju! Lisaks leidus peeneksriivitud kollast porgandit, sama peenelt hakitud sibulat. Ja oad. Oad! Pruunid oad seljankas? Misasja nemad siin teevad? Siis hõredalt viinerikillukesi ja mõni äraeksinud kribal singipekki. Muuseas lõhnast oodatud suitsuvorsti ei õnnestunudki tabada.

Oehhh.

Ei ma ei ole mingi kulinaarne purist, et kõiki toite tuleb alati teha selle ühe ja "õige" retsepti järgi. Vastupidi, mängima peabki. Aga lihtsalt siis palun markeeri oma mäng kuidagi arusaadavalt, et "see pole klassikaline retsept, vaid minu moodi muudetud". Noh näiteks kui selle supinduse nimi oleks "Vana möldri seljanka", siis oleks asi selge - niimoodi siis see koht just peabki õigeks!

Teise roa - viini šnitsel (6,50 + kartul 2.00) - tellimisel hoiatati, et ooteaeg on 20 minutit ja täpselt niikaua läkski. Tellimuse järel kolksuma hakkav lihavasar lubas vähemalt värsket valmistamist ja seda ta oligi. Kas see latakas šnitsel nüüd Viini stiilis oli? Ei seda mitte, paberõhukese lihakihi asemel leidus krõbeda paneeringu vahel üsna pontsakas lihaviil, kuid see oli vähemalt hea! Hästi maitsestatud ja parajalt pehme. Noh, ehk veidike sidekoeline, kuid seda oli siiski vähe ja ei rikkunud üldpilti. Krõbedad kartulisektorid nägid välja sümpaatsed, kuid sisult osutusid maitsetuteks ... aga kardulas mind väga ei morjenda nii ehk naa. Kurk ja tomat polnud küll päikeselise aiamaa hõnguga, aga päris talvine plastik ka mitte. Kastmeke oli aga täitsa mõnus segu majoneesist, magusast tšillikastmest ja maitsemurust.

Kokkuvõte tuleb seekord kahetine. Supipöial laseb end sorgu nagu uppumissurmast pääsenud kass, ohkab südantlõhestavalt ja räägib seljankaneedusest. Praepöial seevastu kergitab enda üsna rõõmsasti horisondist ülespoole, ehkki päris lipumastiks ta ei kasva. Kas ma soovitan? Ainuke mida ma soovitan, on see, et kui sellesse puhvetisse peaksite minema, siis palun ärge seljankat võtke, eks!

Oregano (Pärnus)

Poolel teel Pärnu ranna poole lonkides tasub teha peatus. Sest vaata, Pärnus on aega alati küll ja igasugune peatumine ning veidi laisklemine käib siia juurde. Kui koos laisklemisega veel ka mõnulemine ühte punti siduda, siis saab nii ilusa kimbu, et vaata ja imetle.

Ühes nõukogude-aegses hallis kärakas-hoones on endale kodu leidnud just säänne mõnulemise pesa, nimega Oregano, mis lippude lehvides räägib midagi Kreeka köögist. Ega ma tollest köögist just liiga palju ei tea, aga näe soovitati, et olla umbe-hää koht. Läheme laseme siis oma keelega selle puhveti üle, et kuidas need kreekad tegelikult on ja maitsevad.

Augusti algus toob endaga rannalinna juba suvelõpumeeleolu, kuna soome turistid pakivad kohvreid. Nii oli ka selles puhvetis vaid paari laua jagu rahvast, kuid eks seda ladusamalt kulges teenendus ... mis oli niigi kiirejalgne ja armsalt naeratav. Mõnusalt soe ilm lubas väli-laua taha maanduda ja ümbritseva pargi rohelust nautida.

Ehkki puhveti püsimenüüs suppe ei olnud (ning ma mõttes juba olin valmis sel teemal torisema), selgus, et päevapakkumises olla siiski tomatisupp krevettidega (5.-EUR). Noh olgu, päevapakkumine siis tulebki võtta, ega siin muud varianti pole - kogu minu umbusu juures päevakate suhtes.

Napilt 10 minuti pealt jõudiski lauale ilmatulaia äärega taldrik, kuid selle kübartadriku serval oli vähemalt funktsioon - kanda värskelt röstitud ja hea oliiviõliga ning ürtidega üle sipsutatud saiaviile. Erkpunase supikese aroom oli väga leebe, ehk vaid veidi pune järgi lõhnav. Maitse aga tegi suus VAUUU! Samumeie! Nii magusat suppi polegi ma vist veel saanud! AGA kuna see magusus oli imehästi parlanksi viidud üsna sama intensiivse hapuga, siis oli tulemus paganama meeldiv! Vau ja veelkord vau! Krevetihiiglased olid samamoodi ideaalses krõmpsjas küpsusastmes. Õrnalt ürdine ja meeldivalt röstküüslaugune noodike sinna juurde ja mis sa hing veel ühelt lakoonilise olekuga supilt ootadki. Jaaaaaa, sellel köögil ja/või kokal on nii mune kui oskusi, seda tuleb tunnistada ja tunnustada!

Teiseks roaks sai valitud "Stifado - kreekapärane veiseliha" (13.50). Selle laudajõudmiseks kulus tellimuse hetkest võttes 25 minutit - aga no teate, sellist kraami ootaks vajadusel kauemgi. Kuskus oli mõnusaimal moel maitsetäidlaseks tuunitud - praeleemest läbi imbunud, segiläbi üle sama panni lastud tomatijupikestega ja vist isegi hakitud kappariga (või olid need peened rohelised tükikesed marineeritud paprika?). Koos lihaga haudunud ja karamelliseerunud sibul ning porgand sulasid juba suhu jõudmise hetkel. Mõned erkvalged tükikesed kitsejuustu ja erkrohelised tilgad pestot lisasid roale vahvat värvi-struktuuri, ehkki maitse mõttes toidu põhiolemusega väga ei haakunud. Peategelane - vana looma pikalthaudunud jämedakiuline liha (just täpselt selline nagu mulle meeldib) oli hurmavalt pehme ... ehkki maitsejulgus oli siinkohal koka maha jätnud. Lihtsalt tubli tükk head liha, mida on koheldud oskuste ja austusega.

Ahjaa - mitte see nüüd niigi head toiduelamust kuigipalju mõjutaks - toidu lõpuks tellitud tass kohvi osutus olevat koos päevasupiga tasuta tulevaks ning ühtlasi ka väga heaks ja värskendavaks tassitäieks.

Kokkuvõte saab soe ja rõõmus nagu ilmselt Kreekale kohane. Supipöial viskub wow-hüüatuse saatel püsti ja kiidab kokka maitsejulguse eest. Praepöial sama uljalt ehk ei hõiska, aga no mitte mingit põhjust millegi kallal norida kah pole, nii et püsti on temagi. Seda puhvetit oskan mina soovitada küll ja väga!

Kurzeme südapada

Et elu oleks elamisväärne, vajame me sinna värve. Naisinimestel on selleks mets ja meri valikuid alates riide- ja juuksevärvist, silma-, kulmu- ja veel kahekümne seitsmest värvist rääkimata. Meesinimesel on selleks peamiselt maitsevärv. Sellest ka need kehavormid, eks ole :)

Aga kui nüüd kröömike tõsisemalt rääkida, siis vaata - oled sina kodust eemal ja tuleb tuju kamraade millegi maitsvaga kostitada. Noh et oleks ikka kohe kerekat kraami, mille söömisest jääks hea ja soe mälestus. Aga näe kodune kambüüs koos maitseinetotsikutega on kaugel!

Eipolehädamitte! Mingi väheldase kahe rauaga pliidi ehk ikka leiad? Noh kasvõi üheainsamaga? Panni ja poti ka? Novat ega siis väga palju rohkem pole vajagi!

Mõtle nende asjade peale, mida sa tead, et nad on meeldivas suunas, aga veidi ülevõlli maitsestatud. Näiteks kõikvõimalikud grillvorstid, mille soolasisaldus on u kaks-kolm korda üle mõistliku taseme. Ja mõni vürtsikas värk, mida saab kiirelt ja jäägitult ära kasutada ... sest reisu peal olles on optimaalne ära kasutada iga ost algusest lõpuni, ilma et peaks mõtlema, et kuidas ülejääke hoiustada/kasutada. Ja siis midagi muud, mille sisse kõiki neid ülevõlliseid maitseid imada.

Novat umbes sellisest mõttekäigust sündis üks mõnus keretäis, mida ma nüüd lugulauluna teie ette laotan nagu laadakaupmees oma kauba. Ainult et vaata laadaplatsil küsitakse teie käest raha, aga see jutuke on puhta priilt saadaval!

Et kõik ausalt ära rääkida, algas see kõik südamest. Loomasüdamest. Vaata ma pole seda mitte kunagi ise praavitanud, aga näed nüüd ta jäi miskipärast poeriiulil möödaminnes silma nagu puuk jalakarvadesse. Tegu on tihke ja tummise lihastükiga, mis kisendab pehmemate kaaslaste järgi justkui põder inna-ajal. Mida siis temaga peale hakata?

Hea pehme taine sealiha võiks olla suurepärane kontrast, kas ei? Rammusad-rasvased vorstikesed toimivad nö komplektiparandajana. Vürtsi ... hmm ... aga miks mitte piprakurgid? Kas tunned juba, kuhu ma sihin? Eks süljenäärmed hakkavad juba tööle? Kui ei, siis pole toidufantaasiad sinu teema ja mine astu rahulikult edasi ning ära sega neid, kes end juba jutuvestja ümber sisse seavad, silmis ja suunurgas niiske säde kui nisaootel vasikal.

Novaata nüüd jääb vaid nuga vastu taldrikupõhja hädapärast ära teritada ning süda katki teha. Päris katki, nii umbes pöidlaotsa suurusteks ampsakateks. Ja siis paned nad hauduma. Pikalt. Väga pikalt. Kui arvad, et enne oleks mõistlik tükikesi pruunistada, siis pead alguses vorstikestest pannil veidi rasva välja sulatama - mäletad ju, et tegu on reisioludes vaaritamisega?!

Kuni süda haudub (noh vähemalt tund), võid rahulikult sääsekuplasid sügada ja kamraadidele teateid saata, et tuldagu õdangupoole kokku, et saab midagi maitsvat järada ning mõnusalt juttu puhku.

Siis mõne aja pärast, kui lõunauinak peetud, viskad sealiha (ikka samasuured jupstükid kui südamekillud) pannile ja seejärel hauduma koos südamega. Pääle seda lähevad sama saatuse teed ka vorstikesed, mis samamoodi sõrmepaksusteks seibideks lõigatud. Et ikka pannil alustuseks sülgesulatav praekoorik ja siis haudepotti koos muu lihaküllusega.

Noh ja lõpuks need va Salvesti Piprakurgid, mille sa arusaaja inimesena oled samasuurusteks seibideks kaksanud nagu ennem vorstid ja muu lihakraami. Praadima neid ju vist ei pea, kuigi nonde seibide abil võid pannilt kõik maitsvad jäägid kokku kahmida ning seejärel muusse podisevasse küllusesse saata. No ja mõistagi läheb haudevedelikku ka piprakurkide endi vedelik, ehkki seda vist ei peaks ütlema rohkem kui soldatile peale valvelseisangut "vabalt" ... kõik ju saavad aru, et nii peab, kas ei?

Lõpuks lased kraamil tihedalt segades haududa senikaua kuni lõhnad enam ei lase enam rahulikult eemal olla ja kogu haudevedelik on aurunud ning lihale mõnus karamelliseeruv kiht tekkinud. Juurde võid vahepeal ka värviks lonksu tomatimahla lisada, kuid see pole põrmugi kohustuslik. Peamine on aeg-ajalt segada ja kontrollida, et midagi kuskil kõrbema ei hakka.

Kui sa nüüd lõpuks kamraadidelt matsutavaid kiidusõnu ei saa, siis oled asjata pingutanud. Midagi on valesti kas neis või sinus.

Ahjaa, et miks Kurzeme? Noh vaata nii on siin maanurgas kombeks nimetada toite, millesse lisatakse hapu- või vürtsurke. Ma pole seejuures kindel, kas Kurzeme enda elanikud säärast määratlust tunnustavad.

Mida siis mul ära kulus:
- u 3-400 grammi kaupa, u võrdsetes kogustes loomsüdant, samapalju sealiha ja grillvorste
- purk Salvesti piprakurke
- lonks tomatimahla
- MITTE MINGEID täiendavaid maitseaineid

Ajakulu: u 3 tundi. Maksumus: u 15.-EUR. Tulemus: piisav kogus 4-6 inimese maitsemeelte nuumamiseks (kui on vaja toita, siis peaks mingit ballasti juurde koormama)
---
pilt võetud siit

Päevalillemajonees

Mulle jubekoleväga meeldib rafineerimata päevalilleõli maitse. Noh praadimisel ma seda mõistagi ei kasuta tugeva spetsiifilise lõhna tõttu, aga kui ma omaendale mõne kerge suvise salati kokku keeran, siis panen sinna ikka törtsu justnimelt seda omapärase ja segiajamatu mekiga õli.

Novat ja aru ma ei saa, kuidas ma polnud siiani tulnud selle peale, et sellestsamast õlist majoneesi teha?!? Seda munavaba majoneesi, mis valmib seitsme sekundiga ning millega on kasvõi lihtsat keedukartulit nii hea ampsata.

Ah et kuidas munavaba majonees üles ehitatud on? Oi vat see on nüüd vist kõige lihtsam asi üleüldse siin köögimaailmas. Baasiks on piim ja õli vahekorras 1:2. Noh nt pool klaasi piima ja klaas toiduõli. Kallad need kokku kitsasse kõrgesse nõusse, mis on võimalikult sama läbimõõduga kui on sinu saumikseri otsik. Surrrrrrdi - loed seitsmeni ja ongi valmis. Kauem ei tasu suristada, siis läheb konsistents võiseks.

Noh aga muidugi kui sa nüüd lihtsalt piimast ja õlist selle kraami kokku keerad, saad sa olluse, mis näeb välja nagu majonees, aga maitseb nagu mittemidagi. Mõistagi käib siia juurde sool ja suhkur, törtsuke happekest ja särtsuke vürtsi. Traditsiooniliselt on viimasteks sidrun ja sinep, aga sama hästi võib ilmselt kasutada äädikat ja vürtsina meeldib mulle isegi mädarõigas rohkem.

Õiget maitsetasakaalu tuleb nüüd igaühel endal otsida, et mis rohkem mekib ja mismoodi saada ka harjumuspärast kollakat värvi majoneesile juurde (mis muidu tuleb munakollasest). Värvi osas - nt mina kasutan siin seda va universaalset puljongimaitseainet, mis annab tänu kurkumi sisaldusele ka jume juurde.

Lühidalt on sinu ülesanne saavutada endale sobiv tasakaal magusa-hapuka-soolase-vürtsika vahel, mis on enamiku toitude võtmeküsimus. Aga ühte ma soovitan mitte kasutada - must pipar "määrib" majoneesi välimuse ära.

Ja jummeli pärast, ega sina siis ei pea rafineerimata päevaõli kasutama majoneesi tegemiseks, kui ta sulle vastukarva on! Aga mulle näe meeldib ja tegin ma siis umbes selliseid asju kasutades:
- klaas õli
- pool klaasi piima
- teelusikas mädarõigast
- teelusikajagu magusat sidrunikastet (sina kasuta nt poole sidruni mahla ja teelusikas suhkrut)
- pool teelusikatäit universaalset puljongimaitseainet (midagi a la Vegeta)

Tavapärast ajakulu ja hinnakalkulatsiooni ei hakka ma seekord lisama, siin pole lihtsalt midagi mõõta. Proovi järele, katseta ja mängi maitsetega!

Ahjaa, need õpetused, et alguses mikserda kokk õli ja piim ning alles siis lisa maitseained, need on jura. Maitselisandite, sh happe lisamine kohe alguses ei muuda minu kogemusel mitte midagi, hilisem solberdamine on aga lihtsalt endale lisatöö tekitamine.
---
pilt võetud siit
---
PS - pildil pole majonees :)

Narva Pärl

Ambitsioonid on ühed väga toredad asjad. No ilma nendeta ei saa kohe mitte kuidagi ja miskit tehtud. Noh olgu, mõne argise toimetuse saab ju ka ilma suurte eesmärkideta aetud, aga tulemus ... ongi argine.

Narva linnas ambitsioone jätkub. Vähemalt sõnades. "Meeletu potentsiaal" ja  "fantastiline". Noh ja kõik need muud sõnad, mida pidukõnedesse topitakse nagu küüslauku ahjuprae sisse. Et noh nii lihtsalt peab olema ja kõik. Kuidas aga tegudega on?

Vaatame siis üheskoos üle, milliste tegudega kostitab vägagi ambitsioonika nimega puhvet nimega Narva Pärl. Välimus ja sisemus on mõnusas ebakõlas. Väljaspoolt vaadatuna hall tuim kivisara, sees aga hea ja mitmetasandilise sisekujundusega ruumikas restoran. Tõsi küll, miks seda peab lõunasel ajal täitma ülemäära valju teletümpsuga, sellest ma päris hästi aru ei saa, aga ju see siis kohaliku koloriidi ja kommetega kooskõlas on. Igatahes nn biznes-lantši peale kohalevoorivaid külastajaid ei paista see häirivat.

Kui olete ennem puhveti FB-pesa või kodulehe menüü kaudu endale midagi meelepärast välja valinud, siis võite pettuda - koha peal kätteantavas menüüs on päris mitmed read teised või puudu. Kuid selle korvab laitmatu teenendus: kiire, naeratav ja viisakas.

Kuigi olin eelvaate ajal mõelnud, et võtan esimeseks käiguks firmanimelise supi "Pärl", siis pidingi nüüd võtma seljanka (4.50). Aga see oleks mu teine valik ju nii ehk teisiti - noh teate ju küll seda minu korduvat juttu indikaatorist jne.

Supioote jooksul toodi lauale leivakorvike, milles leiduv määrdejuustu totsik oli külmikust võetud ja seetõttu ka määre ise lootusetult tuim.

Supike ise saabus napp 5 minutit tellimuse andmise hetkest kena naeratuse saatel. Njaaaaa, niiiiii suuuurt taldrikut pole vist mu ette varem toodudki - selle laiu ääri võiks kadestada iga edevam kübaradaam.

Suptšik ise oli selle sees mitte nii väga edev. Hea klassikaline postsovetlik versioon seljankast, mille lihaollusest kõva kolmandiku peab miskipärast moodustama viiner. Aga ega ma ei kurda - liha suutsin lisaks eristada vähemalt kolme sorti, hapukurgike ja mustad kivideta oliivid, kõik enam-vähem nagu peab. Tõsi küll, happekest oli supis vähevõitu, kuid seda sai samasse pillatud sidruniviilust tilgakese juurde tuunida. Hapukoor siivsalt omaette kausikesega kõrval. Noh sihuke tubli keskmine sooritus, ei midagi hiilgavat, ei midagi laidetavat.

Teiseks käiguks otsustasin heanimelise "Kahe kala praad" kasuks (14.50). Saabus see samuti üsna ruttu, vaid 15 minutit peale tellimust.

Väljanägemise eest tuleb seda rooga küll kiita - kaks kalapala on kokku köidetud peekoniribaga ja siis ahjus kiiret kuuma näinud. Lahe mõte, kas pole! Ja siis veel nende kahe kala vahele juustu panna, veel lahedam mõte??? Või siis sootuks halb mõte.

Odava otsa hallitusjuust on väga halb mõte. Ma fännan hallitusjuuste täiega, mida vängem ja haisvam seda parem ... aga ma olen väga üksikuid asju suutnud välja mõelda, kuhu neid odavaid kõvasid hallitusjuuste kasutada - noh nt maitsetühjade valgete šampinjonide kübara sees küpsetatuna nt.

Õrnamaitseline koha ja mitte niiväga õrnake lõhe olid nüüd selle vänge ja liigsoolase juustu pool ära tapetud. Seejärel uuesti tapetud. Ja siis veelkord. Oehh.

Kala kõrvale pakutud kastmeke oli ilmselt ehitatud samuti odavama otsa majoneesi peale ning ei sobitunud kalaga üleüldse. Kalaga koos pakutud karbikesed olid üle küpsetatud leebema juustulise ollusega ja maitsesid päris kenasti.

Maitsekauneim moment prae juures olid aga grillitud köögiviljad - suvikõrvitsa ja paprika viilud olid mõnusalt maitsestatud ja elusa grilli peal muheda suitsumeki saanud. Sädemeid võimsasse ventilatsiooni saatev grill paikneb üsna välisukse lähedal ja on ilmselt selle puhveti köögi kõige kõvem sõna - oletan et muudki grillroad vääriks siit proovimist.

Seega kokkuvõte tuleb seekord nirupoolne. Ambitsioonika nime ja heade ideedega ei käi alati käsikäes vääriline tulemus. Supipöial on lapiti mööda horisonti -  noh et "kuule ei ole paha mitte" tasemel. Praepöial tahaks hirmsasti kiita hea mõtte eest, aga ohkab sügavalt ja kurvalt tulemuse peale nagu kontoriametnik, kellele ülemus tööpäeva lõpus veel pakilist asjaajamist kaela sokutab.