Munga kelder (Tallinnas)

Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.

Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.

Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!

Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!

Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.

Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?

Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.

Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.

Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.

Mintleaf (Tallinnas)

Solarise keskus on jutkui linn linnas. Selle seest ja küljest võib leida igasuguseid asju: tõsimeelseid kontoreid, pudi-padi poode, väiksemaid ja suuremaid puhveteid, kinu ja muud meelelahutust.

Ühes sopikeses leiab pesa nimega Mintleaf, mille uksed suisa ise su ees avanevad ... maagia, mis muud :) Pikk ja mahukas ruum jätab veidi heitliku mulje, restorani otsima läinud inime satub hõõguvaid pudeliriiuleid täis baari, milles kõlab miskipärast india-pärane muusika. Kõlab on vägagi pehmelt öeldud, tegelikult on müratase häirivalt kõrge, seda enam et tolle kandi helistik põhjamaalase kõrvale üsna harjumatult trummikilesid painab.

Muusikalisest vihjest võib juba aru saada, et tegu peab olema millegi idamaisega ... eks see eelhäälestab maitsemeeled millegi meeldiva jaoks ootele. Hiljem kodulehelt saan teada, et tegemist on "autentse punjabi köögiga". FB lehelt aga: "First in Estonia Fusion, Grill and Gin restaurant!" Ummmm ... see on nüüd tõesti veider info-gemüüse, millega ei oskan nagu midagi peale hakata.

Varase lõunatunni tõttu polnud veel ümberkaudne bürooplanton kokku voolanud ning olin sisuliselt ainumas kunde (saali kaugemas otsas istunud laudkond osutus hiljem headeks tuttavateks, kuid pikas ja hämaras ruumis ei osanud neid ära tunda). Igatahes toimus teenendus ladusalt ja kiirelt, kogu sooritus võttis ehk aega nii 40 min.

Kolmerealisest supivalikust võtsin kõige põnevamalt kõlava "Hr. Singh'i supp" (6.-EUR). Teenendajanna hoiatav sõnum: "See on väga vürtsikas" kõlas minu kõrvadele kui muusika. Napilt 10 min pärast laekuski taldrik, kus rammusa leeme pinnal hõljus tublisti maitsemuru ja kaks keedumuna-poolikut. Leem ... ohh kui ainult mujalgi osataks sellist buketti leemekesse kokku suruda ... see mõjus otse turgutavalt rõske-vihmase sügispäeva oludes. Aromaatne, mõõdukalt vürtsikas, nii soola kui happelisuse tase mõnusalt paika tuunitud, täidlane! Krevetid väärivad eraldi kiitust - need olid jäetud parimasse krõmpsjasse küpsusastmesse. Kanatükikesed ... noh broilerifilee noh, mis sa tast ikka räägid. Ohtralt värskelt-hakitud ingverit ja vähekese sama värsket küüslauku kõditasid maitsemeeli ning tõmbasid nina kergelt vesiseks - aga see on ju ainult hea märk!

Põhiroaks sai valitud tuttava nimetusega "Kofta" (11.-EUR), eeldades et noh küllap need võiks hakklihapallid olla ... ja seda nad olidki. Soovituse kohaselt võtsin kõrvale ka riisi, selle abil on hõlpsaim kastmekest kokku kaapida. See roog aga ei jätnud mingit erilist muljet, olgu nüüd siis eelneva maitsevõimsa elamuse tõttu või mitte. Nimeandvad lihapallid ... noh kohe mitte mingit arvamust ei kujunenud - liiga peeneks purustatud liha kaotas ära isegi toidu struktuuri, maitset neil pehmeil plönnikestel nagu poleks olnudki. Kaste oli ju isegi hea, kuid ei jäänud mitte millegagi meelde, tüübiline india-nepaali-pakistani-misiganes selle kandi karrine kastmeke. Riis oli kah lihtsalt riis, ehkki sedagi on võimalik maitsvamaks mängida.

Kokkuvõtteks - see on üks veidi veider puhvet. Restoran-kokteilibaar ... nommmaitea, kõlab veidi katsena kõigile meeldida. Supipöial igatahes on nii püsti kui vähegi kannatab olla, kilkab rõõmsalt ja teatab, et külma ja nukra ilma vastu saab siit asutisest abi kohe kindlasti! Praepöial jääb aga röötsakile, kuna hea liha rõõmutuks muutmise üle saab ainult õlgu kehitada.