Willy baar (Pärnus)

Puhvetitel on kombeks koguneda parvedesse. Pärnus on kõikse suurem parv mõistagi kesklinnas, kuid kui hakata piki Riia maanteed liikuma, siis on kõigepealt tükk tühja maad, kuni jõuad Rähni tänava ristmikuni ning seal on siis selline väiksem ja hajusam parveke. Keset seda parve elab Willy baar. Elab juba aegade hämarusest saati ja kohaliku kogukonna toel.

Selles pisikeses punkris tunnevad kõik kõiki ning minusuguse võõra ilmumine põhjustab loomulikult uudishimulikke pilke. Kui baaridaam jupp aega leti taha ei ilmu, hõikab üks püsikas teda nimepidi välja. Järgmine siseneja saab „oma tavalise“. Kõik on lihtne ja kodune, aegamisi kulgev ja armas.

Lühike menüü sisaldab lapsepõlveroogade nimetusi ning hinnad muu maailmaga võrreldes leebed kui viimane suvise sooja tuule iil saabuvas sügises.

Ainumas supp: „Hapukapsasupp“ (2.50) ilmub lauale vähem kui 10 minutiga. Tulikuum kausitäis koolisööklast meeles olevat kraami, mida hipsteriurgastes mitte kunagi ei pakuta. Happeline, tihedalt tangune. Jah, liha on selles supis mõistagi vähevõitu, aga see-eest on kohal kõik need elemendid, mida leidus vanaema supipotis – loorberileheke ja pipraterad, pekikamarast rääkimata.

Erilist kiitust väärib tubli ports hapukoort, mida serveeritakse eraldi kausikeses (pange tähele - !eraldi! – mitte ei lärtsatata kohe supi sisse, võtke õppust!). Leivakorvikesega lauda toodud sool-pipar-sinep võimaldavad maitseid tuunida endale meelepäraseks. Supimaailmas on säherdune esitlus kõrges hinnas.

Praade on nimekirjas veidi rohkem kui üks, aga võtan esimese neist – kooreklops (3.80). 15 minutiga on lauas seegi – perenaisel pole kiiret, aga kõik toimub just õiges tempos. Ülipehme ja asjakohases maitsestuses sealihaviilak ja lihtne hapukas koorekaste pärinevad sellest samast vanaema või heas mõttes koolisöökla mälestuse aegadest. Kartul on päriselt panni näinud, mitte fritüüris pruunistatud.

Ainuke nurin selle maja pihta tuleb salatikuhilast. Kui kapsa-paprika-porgandisalat on valmistatud eile, siis täna ei tuleks seda pakkuda ka mitte kõige odavamas asutises, vesine ja plägane kraam ei ole ühestki otsast ahvatlev.

Kokkuvõte seekord napp ja positiivne. Supipöial meenutab lapsepõlve ja on õnnelik. Praepöial laidab salatiga narrimist, kuid muu osas on ka pigem leebelt meelestatud. Kas ma seda kohta soovitan? Teeme nii, et soovitamise asemel soovin sellele pisipuhvetile parem pikka iga ja rõõmu oma kogukonna hoidmisel!

---

lugu ilmus siin

Üvasi juustud

Jõulud algavad sel aastal eriti vara, kas teate. Päkapikk libistas mulle sussi sisse kentsaka kompsu, mis koosnes kuuest Üvasi juustust. Noh et siis pani juustu sisse juustud või kuidagi nii.

Paadunud sarimaitsjana ei saa ma aga oma keelt ja sõrmi talitseda ning panin võrdleva maitse-elamuse kirja:

Harilik „Üvasti grilljuust kitsepiimast“ – valge, neutraalselt „üldjuustuse“ lõhnaga; maitselt õrnalt soolakas, võine, koorene; meeldivalt kriuksuva tekstuuriga.

Suitsu – pruunaka tooniga, õrnalt hapuka (lepa-?)suitsuse lõhnaga; maitses meeldivalt ja leebelt suitsuse puudutusega, kusjuures lõhn on intensiivsem kui maitse; kriuks tugevam kui baasversioonil.

Karulaugu – rohekrähmune, läbikumavate roheliste tükikeste tõttu näib natuke “piimklaasjas“; lõhnas meeldiv hapukas-vürtsikas õrn noodike; maitse eelmistest intensiivemalt soolakas, karulaugu spetsiifiline noot on pigem aimatav kui tuntav.

Tilli ja küüslauguga – peenema rohelise krähmuga; aroomis viskab iga uue viilu lõikamisel alguses õhukese küüslauguse vine, kuid see kaob kiirelt, järgi jääb lõhn on kuivatatud tillile omane; maitse samuti õhu käes kuivanud tilli meenutav ja hästi leebelt soolane; lubatud küüslauku ei tunne isegi pikalt otsides, võimalik et kuumtöötlemise käigus avaneks see pool

Tšilliga – võrreldes oma roheliste vendadega on siin punast komponenti välimuses õige väheke, kuid maitses on ta päris meeldivalt ja veenvalt olemas. Tõsi küll, tšillirahva jaoks jääb ta ehk liiga leebeks ja mitte-tšilliusklike jaoks jällegi liiga vängeks? Aga igatahes võib kuumutamine selle juustu tšakrad päris vallale lüüa!

Suitsu ja tšilliga – punakam kui tavaline suitsuversioon, tšillikrähmuline; lõhnas tundub suits kuidagi „lihalikum“ ja lihavam; maitses jääb suits tšillile selgelt alla, kuid kahe peale kokku moodustavad nad selle sarja kõige võimsama kombinatsiooni; kriuks on suitsu näinud versioonil ka seekord tugevam

Üldistatult siis: kõige vingema maitseelamuse saab ootuspäraselt suitsu-tšilli versioonist, kuid oma nurga selles valikus leiavad nii õrnkeeled kui tulekummardajad.

Humal (Tartu)

Hurraaaa, Tartus on jälle „Humal“! Või siis ikkagi ei ole? Noh ütleme et on ja ei ole ka.

Äsja avati puhvet nimega Humal, aga sellel pole mitte muhvigi ühist kultusliku nõuka-aegse Humalaga, selle tsentraalse õlletempliga, mis aegade ja olude tõttu on täiesti taastamatu nähtus niikunii. Teisalt jälle, niipalju neil kahel kohal siiski pistmist on, et uue Humal nimelise koha avas seesama seltskond, kes varem tegutses vana Humala asemele rajatud pesas nimega PolPo, mis nüüd siis omakorda kinni on.

Keeruline, eks ole? Igatahes tuleb lähtepunktiks võtta asjaolu, et Tartus on taas üle aastakümnete asutis nimega Humal, millesse legendaarse „vana Humala“ hõngu otsima minna pole mõtet. Ainuke õhkõrn seos on tahtmise korral asjaolus, et õllevalik on asutuses enam-vähem OK. Eraldi kiitmist väärib see, et mõlemad Tartu väike-pruulikojad (Anderson’s ja Pühaste) on kenasti menüüs esindatud.

Kuna valikus on ainult üks supp, mis paikneb rubriigis „lind“, siis selle võtamegi, onju. „Supp. Kana, Scotch egg“ (9.-EUR). Eee ... miks mitte „šoti muna“ või „muna šotipäraselt“?

Supi eel ega ka sellega koos ei tooda mingit leiba ega määrdekest, mis on üldiselt ühe resto puhul ootuspärane. Supi endaga läheb vaatamata tühjale saalile aega ligi 20 minutit, kuid see on mõistetav – mune šoti moodi ilmselt kuigi edukalt eelvalmistada ei saa, neid tulebki teha tellimuse peale ... vist? A mine tea, järsku tänapäeval tehakse ka neid kuskil poolfabrikaadina.

Igatahes kui kelnerihärra kõigepealt minu ette väheldase supikausikese asetas, kerkisid mu kulmud küll kahe sõrme jagu kuklale lähemale – midagi nii pisikest poleks ma oodanud. Hetk hiljem asetati sinna kõrvale aga omamoodi pesakeses lihav muna ning kulmud naasesid oma kohale, komplektina moodustas see juba päris veenva ja muheda koosluse.

Küsisin, et kas seda muna oleks mõistlikum supi sisse asetatuna süüa – herr oober teatas veidi ebalevalt, et vist tõesti. Et muidu kui muna lahti lõigata paberi peal, siis võib kogu see sisemine headus valguda pehmeks pesatäiteks oleva puru sisse. Foto huvides lõikasin selle siiski lahti ettevaatlikult pesa kattepaberi peal ning see nägi välja nii nagu peab – poolvedel munakollane ja roosatav lihaümbris kinnitasid, et see kraam on tõesti värskelt valminud.

Supike ise oli lihtne, kuid maitsev. Peenelthakitud klassikaline kolmik sibul-porgand-seller ja veidi suuremate tükkidena kartul ning kana kintsuliha ulpisid mõnusalt hapuka ja vürtsise leeme sees. Koos lihava munaga haugates tõusis lugupidamine köögi vastu – vähemalt supi osas teab sealne rahvas, mida ta teeb!

Praena tellisin rubriigist „veis“ nähtuse nimega „Härjasaba. Veis, kreemine linguine pasta, päikesekuivatatud tomat“ (13.-EUR). Tuleb tunnistada, et olin keskendunud suures kirjas nimetusele „Härjasaba“ ja olin üsna üllatunud, kui minu ette asetati taldrik pastaga. Vaadake, alati tuleb lugeda väikeses kirjas olevat teksti, onju :)

Igatahes nägi see 40 minutit oodatud taldrikutäis välja ... eee ... hipsterlik, kui nii võib öelda. Ega ma pole päris kindel, mida see tähendab, aga säherdune märksõna ronis pähe küll. Väheldane pastakuhil oli kaetud edevalt kolme värvi parmesanipuruga ning ilmselt kuivatatud kollase tomati naha tükkidega?

Kreemine pasta ja päikesekuivatatud tomatid olid täiesti olemas, kuid veidi nõutult hakkasin ma siis lubatud härjasaba otsima. Aga näe siin ta ju oligi – pasta sisse keerutatud pikad liimjad ja ülimaitsvad liharibad võisid ilmselt täiesti vabalt ka olla pärit saba küljest. Hetkeks mõtlesin, et 99% kindlusega pole see siiski härja-, vaid lehmasaba ja et kas „lehmasaba“ kõlaks kuidagi kulinaarselt kehvemini? Maitseelamust see siiski ei mõjutanud karvavõrdki. Ehkki kui ma oleks näinud et tegemist on pastaroaga, siis ma poleks seda ilmselt võtnud, ma pole nimelt kuigivõrd himur makaroni-õgard, eelistades pigem ehedat liha koos mingi värskema taimse lisandiga. Aga no läks nagu läks ... ja läks ju hästi!

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Sellel puhvetil on veidi probleeme ootuste manageerimisega. Humala nimeline puhvet Tartus tekitab ootusi, millel pole lootustki täituda. Ainsa supi otsimine rubriigist „lind“ ei kõla loogiliselt. Härjasaba nime all pakkuda pastat väheste lihakribalatega tekitab vähemalt küsimusi, kui mitte pretensioone. Aga kas ma seda puhvetit soovitan? Jaa, sest supipöial on küll üllatunud, kuid püsti! Praepöial on teistpidi hämmeldunud, kuid toiduelamusega lõppeks siiski rahul. Nii et käige ja vaadake see uus asutis üle, küllap loksuvad asjad aja jooksul veidi parematesse pesadesse.

Da Vinci (Tartu)

Kui sa tead, kus on Tartu bussijaam, siis sa tead ka, et selle pisikese nööbi külge on õmmeldud üks suuuur pintsak nimega Tasku. Ja selle tasku sees leiab igatsugu asju. Noh umbes nagu Joosep Tootsil.

Üks asjadest on puhvet nimega Da Vinci. Juhul kui plaanid sinna minna, siis väike soovitus – ära jää kohe sisenemise juures istuma, sest sel juhul oled sa letist väääga kaugel ja juhul kui on tööl vaid üks piigake, siis tuleb tal vaesekesel palju joosta ning sinul sedavõrra oodata.

Väljavaade on sellel puhvetil muidugi võrratu – suured klaasaknad ja paras kõrgus lasevad sul kaeda Tartu elavaima ristmiku sehkendamist, vana Turuhoone väärikust ja Emajõe äärset rohelust ... või siis antud juhul kena sügisest kolletust.

Esimese käiguna võtsin – kuna see on ju itaalia toidu pesa – väga itaalialikuna kõlava „Tomatisupp mozarella ja värske pestoga“ (7,95 EUR), mille kohalejõudmisega läks napilt viis minutikest. Suur madal kausitäis särtspunast püreed valgete juustu- ja tumeroheliste pestosaarekestega nägi välja väga atraktiivne. Kuum, uljalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas leem lõhnas nii tomatiselt kui suutis ning ega selles ju väga palju muud polnudki kui kolmel moel tomatit – püreena, läbikuumenenud poolikute kirsstomatitena ning ka päikesekuivatatud variandina. Mozarella leebe kreemisus ja pesto meeldiv pähklisus sobisid siia juurde maailma parimal moel ning supielamus oli seeläbi üsna täiuslik!

Teiseks valisin mitte nende põhivaliku ehk pizzad-pastad, vaid rubriigist „grill“ roa „Grillitud BBQ seafilee da Vinci punase pestoga“ (9,95 EUR), mille peale näitsik teatas, et kuna roas ongi vaid need kaks komponenti, siis oleks mõistlik võtta ka mingi lisand. „Grillitud köögiviljad“ (3,50 EUR) kõlab ju sobiva variandina, kas ei?

Ooteajaks kujunes u 20 min ja kohalejõudnud taldrikut vaadates sai selgek, et ainult liha tellimine oleks olnud narr mõte tõesti – kitsas väheldane lihariba oli lõigutud juppideks ning kaetud pesto rosso’ga ning seda oli ikka napilt küll. Ausalt öeldes on minu jaoks antud juhul väike segadus, sest barbeque ja grill on seni minu väikeses valges peas moodustanud kaks eri saarekest, mille ühe hingetõmbega ja kokkukirjutatuna mõtestamine paneb kukalt kratsima.

Noh ja ütleme et see liha nüüd pani ka veidi kuklaga nõu pidama. Peale selle, et teda oli vähe, oli see veel ka üleküpsetatud ja kuiv, eriti otstest. Üskõik kui hea pole ka maitsestus ja lisandiks pakutud pesto, jääb osa lihast minust taldrikule. Tõsi küll, vähemalt oli lihanuga korralikult hambuline ja terav.

Samavõrra kui ma ei ole rahul lihaga, olen nüüd isegi väga rahul köögiviljadega. Ausa suitsu järgi lõhnavad paprika lohmakad sektorid ja suvikõrvitsa viilakad on mahlased ja mõnusad. Erilise kiidumõmina kutsuvad esile suured ja lopsakad sibulalohud, mis on samamoodi kuumas parasjagu karamelliseerunud ja kenasti maitsestatud – ausalt pole nii suurte latakatena serveeritud grillsibulat varem kohanudki! Rukola- ja peedilehekesed annavad kõigele veel ekstra värskusekihi ja suurendavad kiitmisindu.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on ülimalt püsti, tomatipunane ja lehvitab Itaalia lippu! Praepöidlal on aga kahestumine. Köögiviljade osas tuleb öelda et tulemus on 5+, aga vaata liha mõttes läks see külastuskogemus küll üsna metsa. Nii et kas ma nüüd siis soovitan seda kohta? Nohhhh, võibolla kõige päris-päris itaaliapärase osas on nad supermeistrid, aga liha ma ei soovita sellest puhvetist otsima minna.