Monday, January 23, 2017

Sheriff Saloon Tartus


Tartu südalinnas, kaks sammu kesksest Rüütli tänavast kõrvale astudes leiab ühest keldrist asutuse nimega Sheriff Saloon. Olin siiani temast mööda käinud, sest pole eriline burksisööja ja miskipärast oletasin et ega meerikamaa köögi pähe suurt midagi muud pakuta, kuid täna otsustasin ikkagi sisse põigata. Ja olgu juba ette öeldud, et õigesti tegin - õnneks leidub siin ka päristoitu ja seda arvestatavalt hea tasemel!

Lõunase aja tõttu oli rahvast päris palju, kuid õnneks see teenendust väga ei häirinud. Kontrollküsimusele, et kas supp ja praad 40 min sisse mahuvad, vastati pisut ebalevalt et peaks hakkama saama küll. Noh ja saadigi. Tõsi küll, 20 min pealt toodi supp ja u 2 minutit hiljem kohe ka praad ... sellise serveerimisrütmi üle võiks pisut pead vangutasa, kuid vaadakem ikka kööki ehk taldrikusse.

Väikese lisajorinana - puhveti veebileht jätab soovida. Menüü pole kuigi loogiline (nt tuleb otsida kala rubriigist "Steak menu") ning lubadus et "Pildi nägemiseks vajutage toidu nimele" ei tööta.

Supiks võetud (ainuke valikus) "Country Meatsoup" (5.-EUR) on üks igati tubli ja aus värk. Lihasupp selle sõna veidi rustikaalses mõttes - liha leiab taldrikus ikka kohe paksult, kenasti läbisegi ohtra ja julgelt hakitud sibulaga. Koorimata kartuli suured segmendid sobivad toidu nime ja olekuga sama hästi. Tõsi küll, miks porgand on õhkõhukesteks liistakuteks tõmmatud, sellest päris aru ei saa. Aga igatahes on mulje positiivne - maalähedane kraam, ei mingeid peenutsemisi, maitsev ja toekas.

Praeks valitud "Ahjus küpsetatud koha pestoga" (9.90) üllatab positiivselt. Otsus serveerida kala lihtsalt hunniku värske salatiga on igati lahe, kardulas ei peaks tõepoolest olema kerge kalaroa kõrval kohustuslik lisand. Ahjaa, selgub ka õhkõhukese porgandi saladus - see ongi mõeldud murukraami sisse ning siia sobib ta imehästi! Kala alla peidetud sparglivarred on parajas küspsusastmes, bešamellkaste lihtne ent maitsev. Pestoga ohtralt kaetud kalafilee pole küll eriti jõudnud maitset endasse tõmmata, kuid hõrk ja mõnus amps oli ta ikka.

Kõige lõpuks võetud kohvi osutus samuti vägagi heaks, kogu protseduur mahtus lubatud ajavahemiku sisse, nii et üldmulje igati hea.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad püsti. Tõsi küll, ilma erilise vaimustusvõbeluseta, kuid siiski püsti. Seega võib antud puhvetit soovitada teistelegi!

Saturday, January 14, 2017

Kohvik Madmoiselle Tallinnas

Solarise keskuses on eri mõõtu, tegu ja nägu pesakesi mitmeid. Seekord määrati kokkusaamine kohvik Madmoiselle'sse ... noh vaatame siis ta köögi kah üle.

Raamatupoe taga paiknev kohake häälestab nii oma interjööri kui letitaguse teenendamisega pigem kiirustava ampsu pakkujana kui nautlemise pesana ... noh ja seda ta on kah. Mõlemad road tuuakse lauale korraga ... tõsi küll, alguses valele lauale (vaatamata tellimusega kaasa antava numbrite süsteemile), aga kätte ma toidu igatahes saan.

Supiks võtan vene borši (5.-EUR) ning saan ausa kausitäie peedipunast leent, milles üldjoontes kõik vastab ootustele ... kuid milles see venepärasus väljendub? Kas tuntavas küüslauguses maitsenüansis? Või siis ohtralt kausipõhjast lusikasse sattuvates musta pipra terades (neid sai vist ligi kümme kokku)? Igatahes kuulub supike seeriasse "ei-pole-paha-mitte".

Teiseks valitud "potike" (6.-EUR) osutub köögiviljahautiseks sealihaga ning ei jäta ausalt öeldes mingit muljet. Rubriigist "igavalt-kodune" ehk siis üsna maitsetu kraam. Artišokkide kasutamine pajaroas ei muuda asja kuidagi väärikamaks.

Kokkuvõtteks - supipöial saab olema horisontaalis, põhiroa oma aga lõdvalt allapoole rippumas. Kuid teisalt - kui kuskil poetaguses puhvetis saab Tallinna kesklinnas 11.-EUR eest kõhu täis, noh ega siis vist väga palju oodata oleks ka narr?

Sunday, January 8, 2017

Villa Wesseti restoran Pärnus

Teeb suisa südame soojaks, et mitte kõik asutused ennast Pärnu rannarajoonis talveks kinni ei pane. Ja mis veelgi parem - vähemalt üks neist jätab oma klaasveranda ka külmal ajal kasutusse - vaade lumisele rannapargile on tõesti kaunis.

Villa Wesset jääb kesklinnast tubli jalutuskäigu kaugusele, kuid soovitan see koht kindlasti vähemalt korra läbi katsuda!

Et jõuan avamise hetkeks esimese kundena, siis on teenendus laitmatu. Supp saab 15 minutiga ja praad 25 minutil. Alguses lauda toodud tavaline leib-sai ja magedavõitu maitsevõi ei jäta küll erilist muljet, kuid ega's see pole peamine. Teenendava noorhärra väljapeetud viisakus väärib eraldi kiidusõnu.

Menüü pole ülemäära pikaks venitatud, suppe on valikus vaid kaks. Võtan "Suitsuribi ja hernes" (6.-EUR) ja jään ootama lapsepõlvest tuttavat rammusat kollast leent. Kuid võta näpust! Kõigepealt asetatakse sinu ette taldrik, mille põhjas on kuivalt nö supipõhi ja siis ... kallatakse väikesest teekannust selle peale aurav leem. Positiivne üllatus on sellise serveerimise esmanägemisel garanteeritud!

Tõsi küll, selle supil polnud midagi ühist minu mälestuste ega ootustega. Valge kreemjas leem oli küll väga mõnusa konsistentsi ja mekiga, aga suitsuribi oli selles küll vaid aimamisi. Taldrikupõhjas leiduv hernepüree, krõbedateks tükikesteks murendatud peekon ja vinnutatud tomat maitsesid vägagi hästi ... aga mingi "hoiatus" võiks menüüs juures olla, et tegu on moodsa fantaasiaga vanaemade roa teemal :)

Teiseks valisin "Merikukk ja risoto" (15.-EUR). Kala on praetud väga õigel temperatuuril - krõbe koorik ja pehme sisu garanteerivad tunnustava noogutuse. Kui nüüd tahta norida, siis see kalake oli ehk tiba liiga soolane, nagu ka kreemjas risoto, kuid õnneks see väga ei häirinud. Positiivseks üllatuseks oli roheline petersellimajonees, mille kilkav happesus varjutas küll peterselli enda maitset, kuid julge maitsemängu eest tuleb igatahes kiita. Misasi oli see marineeritud kalamarja moodi mekkiv teraline nähtus, ununes küsida, kuid igatahes maitses see põnevalt ning põnevus on kulinaarias igati tervitatav.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad kindlasti püsti. Kuigi nipet-näpet võiks ju teistmoodi teha, jääb üldmulje igati positiivne - nii et seda puhvetit võib igati soovitada!