Kiirmarineeritud suvikõrvits

Suvest suvesse kordub sama asi. Korraga on seda va suvikõrvitsat nii palju, et ei tea enam, mida temaga peale hakata.

Üks lihtsamaid ja tänuväärsemaid võtteid selle viljakese kasutamiseks on teha temast kiirmarineerimise korras suupistekest. Sobib suurepäraselt nii sakusmendiks kui põhiroa kõrvale ilutsemiseks.

Kõigepealt mõtle oma peas valmis, mis maitset sa ootad. Kirkalt haput või pigem vürtsikat, magusapoolsat või õrna vähesoolast. Suvikõrvits on selles mõttes tänuväärne elukas, et tema võtab kõik nigu käsn endasse.

Alusta suvikõrvitsa hekseldamisest. Kui see tegelane on nooreke ja su oma aias või mujal kontrollitult puhtas keskkonnas kasvanud, siis ei pea isegi koort eemaldama. Vanakestel on koorik paks ja tuim, siis tuleb mõistagi nii koor maha treida kui ka seemnete osa eemaldada.

Muuseas, soovitan proovida tavapärase a-la-kurgisalat peenestamise asemel kasutada mõnikord ka koorimisnoaga pikkade laastude tõmbamist. Tulemus saab sellevõrra efektsem, ehkki pisut on mässamist rohkem. Sellise eelvalmistamise pluss on see, et laastutõmbamise saab lõpetada täpselt sellel piiril kui sisemine osa hakkab urbseks ja pehmeks muutuma.

Nüüd pane lõigud-laastud kuhugi kaussi, puista uljalt soola peale ja pane mõneks ajaks kõrvale. Sel moel tõmbad viljalihast liigse vedeliku välja. Ülesoolamist väga kartma ei pea, sest sool jookseb koos vedelikuga maha.

Nüüd on aeg asuda marinaadi kallale. Kuna ma ju ei tea, missugust tulemust sina tahad saavutada, siis räägin seda mida mina tegin.

Kausi põhja sorts õli. Soovitavalt kvaliteetset oliiviõli, kuid see pole kohustuslik. Sinna peale nõristan nii umbes supilusikajagu mett, viimati oli käepärast tume ja kirbevõitu alatooniga kanarbikumesi - jummela hästi sobis! Happelise poole eest hoolitseb poole kopsakama sidruni mahl. Vürtsisädemeks hakkisin pool kaunakest tšillit. Noh ja näpuotsaga soola ka. Kogu selle maitsemängu võib aga vabalt asendada nt mõne magus-hapuka tšillikastmega ja on tegu lihtsamgi.

Kuna mulle igasugune maitsemuru väga meeldib, siis lisasin peoga hakitud tilli-peterselli-koriandrit. Suvisel ajal oleks minu meelest patt neid tegelasi mitte kasutada. Aga taevane arm, kui teile mõni murusort ei sobi, siis jätke ta välja.

Nonii, kogu see tihke mass tuleb nüüd hoolega kokku segada ning lisada suvikõrvits ise. Enne mõistagi kallake ära viljast väljanõrgunud soolvesi ... ja kui pelgate ülesoolamist, siis võite kraami ka sõelal kraani all üle loputada.

Summige nüüd kogu kraam segi. Kui kasutasite laastu-tehnikat, siis tuleb veidi ettevaatlikum olla, et õrnu liistakuid mitte ära murda. Peamine et kõik pinnad saaks kleepja marinaadiga kaetud.

Marinaadis suvikõrvits tuleks mõneks tunniks panna maitsetsuma ja ... valmis ta ongi! Mis on selle kraami peamine pluss - erinevalt kurgisalatist püsib suvikõrvits krõmpsuna ka järgmisel päeval.

Vaja läks:
- üks keskmine suvikõrvits (no nii u 500g)
- supilusikatäis õli
- supilusikatäis mett
- poole suurema sidruni mahl
- pool kauna tšillit
- soola nii eeltöötluseks kui näpuotsaga ka marinaadiks

Maksumus: no ei maksa see nüüd küll midagi. 2-3 eurot ehk? Ajakulu: ettevalmistus 10-15 minutit, marineerumiseks paar tundi. Tulemus: kausitäis suupistet, millest jagub nt nelja šašlõkiportsu kõrvale.
----------
pilt võetud siit

Red Rock Pub Pärnu

Pärnus avati taas uus kohake. Väga käidavas kohas - Rüütli uulitsas bussijaama vahetus läheduses - kuid tegijad selles püsida ei taha. Aga uus koht on uus koht, kaeme ta ikka üle.

Tänapäeval mõjub pisut kummaliselt, et pubil pole mingit e-kanalit loodud. Samanimelisi toidukohti on üle ilma üsna mitu, nii et ka nimevaliku poolest on eristumine keeruline.

Suveilmale kohaselt sai maha istutud terassil, kuid väga mõistlik see mõte polnud. Päevasel ajal on siin üsnagi tüütult lärmakas. Sai kuulda eksalteeritud usukuulutaja hingepäästmisleongut rämehäälsele spetsialistile, kärsitu kaubaauto pikka ja piinarikast signaalikärinat, pudeli-Vovka sendiküsimisest rääkimata .... või noh olgu, viimane on ju Pärnu koloriit :)

Sööjaid polnud palju, mistap teeninduskiiruse üle ei saa nuriseda. Veidike naeratavam võinuks ju see olla, aga noh olgu.

Esimeseks sai valitud seljanka (3.90). Seesinane supike on omamoodi indikaator-toit. Kui sellega viitsitakse vaeva näha, siis võib ka ülejäänud köögist hästi arvata. Paraku see isend aga liigseks optimismiks alust ei anna, pigem vastupidi. Leige ja rammus leem maitses igas mõttes igavalt, kuuludes kategooriasse "kodune seljanka", sisaldades ohtralt kartulit ja ülivähe supile kunagi nime andnud soola- või hapukurke. Lihakraami valik oli mõõdukas, kuid häiris selle rasvasus, supi peal ujus märkimisväärne rammukiht. Oliividest, neerudest ja muudest sidrunitest pole mõtet rääkidagi. Kuram, suvisel ajal võinuks vähemalt hakitud tilligi kaunistuseks pudistada, mitte mingi suvalise potitaime lehekest kasutada. Ehkki olin üsna näljane, jätsin supi poolikuks. Soovitan vähemalt kasutada supitaldriku eelsoojendamise nippi, eriti kuna toote seda lauale alustaldriku peal.

Supi kõrvale korvikeses toodud leivaviiluke toetas nukralt vastu samasse korvi tagurpidi pistetud ketšupipudelile. Üks viil! Mitte et rohkem vaja oleks, aga see tundus kohatu koonerdamisena.

Teiseks grillitu ribid maisitõlviku ja šampinjonidega (8.-EUR). Kuna otsustasin loobuda garniiriks pakutavatest kartulitest, siis ilmselt hea tahte märgina pandi taldrikule kulbiga odavaimat burgeri-gemüüset ehk ohjeldamatu majonieesikastmega tuunitud kapsa-porgandisalatit. Menüüs aukohal olevate burkside sisse sobib see ehk isegi päris, kenasti, kuid antud juhul mõjus kohatult ja odavalt.

Maisitõlvik oli lihtsalt maisitõlvik, magusakas ja asjalik, ilma mingite eripäradeta. Ribitükkide marinaad oli siiski maitsev ja liha küps ... ehkki jällegi leige, värskest grillimisest ei märkigi. Tuimad šampinjonipoolikud oleks ilmselt peale kastmesse torkamist söödavad olnud, kuid kuna kaste ise oli täiesti mehh, siis jäi seegi amps suuresti taldrikule.

Pöialdega on seekord lugu niru. Üks läheb suisa alla (selle va seljanka-pilamise eest) ja teine jääb ebakindlalt horisontaali (no ribid olid ikkagi maitsvad). Selle kogemuse järgi ma uuele kohale pikka iga ei ennusta.

Kärme Küülik Haapsalus

Haapsalu ahtakeses, kuid sümpaatses kesklinnas leiab läbisõitja ridamisi kutsuvaid uksi erinevatesse maitsemaailmadesse. Kuna pole sellesse linakesse enam aaaaaastaid sattunud, teen kiire kõne gurmaanlusesse langevale kamraadile ja kuulen soovituseks "Kärme Küülik". No mis siis ikka.

Otse linnusemüüri kõrval pooleteisekordses puumajas end sisse seadnud pesake tundub igati supelsakslik, kergelt toretsev kuid siiski väljapeetud. Mõnusa ilma tõttu saab valitud terassil istumine ja üldine olek saab algusest peale mõnusalt lebo tunnetuse. Suvi ju!

Õnneks pole turistide tulv veel alanud ja teenendus on kiire, ehkki piiga on ilmselt hajevil ... aga noh mis nüüd sellest, eks ole.

Eelroaks valin peedicarpaccio kodutehtud kitsepiima toorjuustuga (8.-EUR). Rukolakihi alla peituvad peediviilakad on ... hmmm ... huvitavalt vinnutatud. Mitte krõpsuks lastud, vadi justnimelt vinnutatud. Selline meetod võiks toimida mõnusa maitsetugevdajana, kuid erilist vaimustust esile ei kutsu. Veidi nahksed kettakesed oleks võinud saada peale nt balsamico-oliivõli segu, kuid praegusel juhul jäävad nad pisut tuimaks. Kitse-toorjuustu pallikesed on aga mõnusalt kreemised, eheda ja värske maitsega ning piiniaseemned sobivad siia juurde oivaliselt.

Pearoaks teen ilmselt midagi tavatut, tellides "grillitud-küpsetatud aiaannid suurel taldrikul" (10.-EUR). Tõenäoliselt võetakse seda mitme peale mingi liha kõrvale, kuid kerge suvine ilm pani tahtma midagi sama õhulist. Seda enam, et grill-köögiviljad võivad olla päris mänguline tegu kokale ja põnev amps sööjale. Paraku igasugune põnevus jääb ära. Praetud kartulid ja vokitud ning marineeritud köögiviljad on küll päris maitsvad, kuid ei tekita mingit erilist emotsiooni. Väike soovitus - toidus kasutatud paprika ja suvikõrvitsa laastude peale on imelihtne tekitada väike muster ja lisada väike suitsuhõng, kasutades kasvõi grillpanni, kui päris-grillis pole võimalik süsi kuumaks ajada.

Üldiselt - nii ja naa elamus. Tõenäoliselt on selle koha menüüs ka midagi tõeliselt hõrku, kuid antud juhul ja selle valiku puhul mingit kulinaarset kirgastumust ei saabunud. Pöidlad jäävad ebalevalt horisontaalasendisse ... otsest põhjust kasvõi ühte langetada pole, kuid tõsta samuti mitte.

Pärnu Kalamajakas

Oi küll mulle on seda kohta kiidetud! Enda varasem kogemus oli kord kiirkorras läbipõikamine, et varemtellitud kalavaagen (mis osutus tõepoolest heaks) kaasa haarata, nii et eelhääletus oli positiivne. See võib aga alati karuteene osutada, sest kui su kõrgete ootuste pinnale potsatab "lihtsalt" hea kogemus, siis võib tulemuseks olla kesine hinnang. Minnes aga kohale 0-ootusega ja saades sama hea kogemuse, kipub hinnang minema positiivsuse mõttes nihkesse. Nii et keeruline värk see tajuhindamine :)

Aga nüüd siis asjast endast. Kuna Pärnu turg, mille küljes seesinane toidukoht tegutseb, on parasjagu süvaremondis, siis eksterjöör mõjub ... eee ... tehnilisena :) Sisemus - selline rõhutatult lihtne stiil mulle tegelikult meeldib. Mitte hipsterlik lohakas loomingulisus, vaid lakooniline ja klaar olek paneb ootama ka head ja lihtsat kööki. No ja kala puhul pole lihtsus ja selgus üleüldse mitte halb!

Suvehooaeg pole veel alanud, sestap olen sisseastumise hetkel pea ainus külastaja. Soojalt naeratav teenendus paneb endagi muhelema. Lauda toodud leivakorvike tõstab hinnangut, kuna võitoosikeseks on kasutatud merekarbi poolikut - jube lahe!

Esimeseks valitud uhhaa ilmub lauale ausalt öeldes liigagi kiiresti, mis tekitab alati väikese ebaluse - ega siin ometi pole mingi kiirpuljongiga? Selge ja kirgas leem maitseb siiski autentselt, ehkki jääb veidi maitsetuks ja vesiseks. Kolme sorti kala supi sees ning pealpuistatud maitsemuru ja hakitud punane sibul (julge käik!) muudavad supikese siiski kiiduväärseks. Kui kõrvale serveeritud sidruniviilakast mahl ka sisse pigistada, siis lööb see maitsebuketi kirkamaks.

Igatahes soovitaks puljongiga rohkem vaeva näha ja see pikemalt tihkemaks keeta. Kalapuljong ei pea küll olema sama tummine kui nt veisekontidest keedetu, kuid hea puljongi tunnus on pigem väikene liimjas kihike huultel kui vesine kergus.

Teiseks tellitud paneerkala ja rannakarbid saabuvad päris efektses kuhjatises (pilt on kiirustades jubeudune saanud, sry). Fileepala (? mis kala see on, võiks ju ka kuskil kirjas olla ?) ümbritsev paneeringukiht mõjub oikurjakuisoolaselt. Allpool ulpivasse rõõsakoorekastmesse kastetuna on asjad aga kenasti tasakaalus ja suutäis päris mõnus.

Karpide hulgas leidus paraku ka tõrvatilk. Üks karbikestest oli tugevasti kinni (ilmselt ohu märk?), kuid ega siis toore vägivalla eest see ei päästa. Lahtikangutamine oli aga halb mõte, sest peidus olev kummine tegelane maitses kohe ikka suisa halvasti.

Meepotiks selle tõrvatilga ümber oli aga kaste, mille kättesaamiseks kulutasin ära kõik kolm saadaolevat ciabattaviilu - mis minusuguse saiapõlguri puhul on märkimisväärne tegu!

16 eurot kahe käigu ja tassi kohvi eest ... no ütleme enam-vähem OK. Kuid võttes arvesse mõningaid konarusi ja küsitavusi siis jäävad pöidlad seekord nii-ja-naa seisu. Tõenäoliselt proovin korra kunagi veel.