Salt (Tallinnas)

Vana telemaja kandist läbi kõndides takerdus mu samm nagu oleks püksepidi traataia külge jäänud. Üsna suvalise nurgahoone poolkeldri aknal rippus tagasihoidlik sildike, mille valged täpid tippisid lakoonilise sõnumi "Salt". Ooooot-oot, selle koha pihta on ju mõndagi kiitvat kuuldud. Parasjagu juhtus ka vabam tunnike olema, seda tuleb ju ometi ära kasutada!

Poisid-tüdrukud, kas teate, KUI lahe on selle koha siselahendus ja õhustik! Juhtusin sisse astuma viis minutit enne avamist, kuid sellest ei tehtud mingit numbrit ja nii sain valida ühe nendest imetillukestest laudadest, millest õhkub vana ja auväärse kohvikukultuuri hõngu nagu lõhnu heast köögist. Ja neid lõhnu oli siin ka tegelikult palju - avatud köök paiknes otse siinsamas.

Pean ütlema et mul tegelikult vedas sellise ajastusega sisseastumises - kiirelt vedas saali rahvast täis, nii et pool tundi hiljem polnud vabu kohtu selles tibatillukeses puhvetis pea üldse järgi.

Et põllega noorhärral oli mahti minuga tegeleda, otsustasin minna soovituste teed ... see pole küll ehk parim tee objektiivse pildi saamiseks, aga las ta seekord minna niimoodi.

Minu küsimus ilma menüüsse süüvimata: "kus siin supid on?" sai vastuse, mida ma tegelikult ka ei mõista. "Meil on vaid üks supp" ... miks? Kas keskmine kunde on muutunud supipõlguriks? Supp on ju köögi nägu ja vanim hõimuvaimu hoidja - praetud lihatükiga sai põõsasse põgeneda, aga supikausiga pidid sa poti juurde tagasi tulema. Suppi tuleb hoida! Aga noh,on nigu on.

Olles valikust ilma jäetud, võtsin siis selle mida pakkuda oli ehk "Ramen pardi confit, musta vutimuna ja koriandriga" (9.-) U 10minuti pärast laekus lauda kausike tüübilist jaapani nuudlisuppi. Noh nuudel on nuudel on nuudel ja väga mind vaimustada ei suuda. Aurav-kuuma leemekesse pillatud teepruunid ja seest pehmed vutimunad lisasid efektset välimust, kuid mitte maitset. Samasse pudistatud külmad marineeritud seened seevastu kõnetasid juba ka meeldivalt maitsenäsakesi. Pehmed pikad pardilihakiud muutsid kausisisu veidi toekamaks ja hiina lehtnaeri lehed krõmpsult värskemaks. Parim osa oli aga leem ise, mille mõnusalt hapukas-vürtsikat põhitooni täiendas eksootilise nüansiga mingit sorti kala- või austrikaste. Nojah, toidunimes mainitud koriandrit küll polnud, kuid see-eest tipnes kausis kuhjana peenelt hakitud rohelist sibulat.

Teiseks roaks soovitas noorsand "Omas mahlas härjasaba punases veini, selleri mille feuille ja mädarõika vahuga" (18,5). Peene restorani värk eksole ... kui sa ikka menüüd lugedes sõnaraamatut või guuglit kasutama ei pea, siis pole õige asi, eksju? Nüüd teab ka minusugune tubakas, et "mille feuille" tähendab põhimõtteliselt "kihiti serveeritud" midaiganes. Ja teate see misiganes pole üleüldse misiganes!

Juurselleri viilakate vahelt nõrgus välja pikalt hautatud härjasabaliha ning ehtis kuhjakest valge vahutort. Mädarõikavahutort, mis maitses leebelt, liigagi leebelt. Vanakooli mädarõikaga harjunud taadi jaoks oli see kohupiimjaliku tekstuuriga õhuline mass ... nojah, äratuntavalt mädarõikane, kuid ludrivõitu. Selleriviilud on küll efektsed vahekihid, kuid antud koosluses kaotasid lootusetus võitluses härjasabalihaga. Selle veidi liimjas, sidekoerohke kiuline mass võlus oma talupoegliku toekusega. Ja paraku veinikaste tasalülitas selle lihtsa võlu.

Kokkuvõtteks. Õhustiku eest peaks selle puhveti hindamisel soetama kuskilt ühe hiidpöidla ja panema selle keldri ette tänavale püsti, sest sisse ei mahuks ta ära. Muuseas, põllega poiss ütles, et rekordürituse ajal olla sinna sisse sobitunud 50 inimest ...kreeeeeebus ... kuidas? Supipöial on ka püsti, kuigi mitte-täispuhutud-mõõtkavas ja mitte ka ülemäära vaimustunud. Praepöial hoiab aga tagasihoidlikumat joont - lahe vormistus oli seekord toidu parim osa - aga poolpüsti on temagi. Üldiselt tundub aga et puhvet on taaskülastamist väärt.

Terepere (Tallinnas)

Elava liiklusega Liivaia uulitsa äärde on end sisse seadnud üks uus puhvet: kohvik-restoran Terepere. Vaadates nende FB-lehele jäetud ülevaateid selgub, et tegutseb see asutus üsna suve hakust saati ja hinnangud enamasti üks vaimustunum kui teine. Aga laseme siis oma keelega selle koha üle!

Interjöör on ... ummm ... noh ütleme sööklalik. Või siis olgu, kohvikulaadne, kuid restoraniks ei oskaks asutist küll pidada. Tööpäeva lõpusel ajal oli saal sisuliselt tühi ning sestap teenenduse kiiruse otse nuriseda ei saa, ehkki roogadega läks aega ... noh aga see pole ise-enesesest paha märk. Tõsi küll, see et piigad ei osanud palun-tänan-kuidas-maitses öelda, ei jätnud just head muljet ... aga selle tegi õnneks tasa peremehe vurhvi meesterahvas, kes ei pidanud paljuks saalis askeldades möödaminnes tervitada ja lõpus huvi üles näidata.

See, et salvrätte ei märgata laudadele panna, on viimasel ajal kuidagi trendiks muutunud. See on halb trend, kas teate - minusugusel vunts-inimesel on nende järele kõrgendatud vajadus :)

Olen korduvalt kirjutanud, et väldin võimalusel kreemsuppe, kuna need ei anna köögist kuigi head aimu. Seekord vältida ei õnnestunund, sest paberlinik-menüül oli suppide rivis vaid puljong ja kaks kreemsuppi. Nojah, eks siis valisingi ühe neist - kreemsupp mereandidega (4.50). Hiljem küll märkan, et kriidiga oli seinale kribatud ka frikadellisup ja hernesupp ja ... aga noh läks siis nii.

Umbes 20 minutise ooteaja järel toodi siis lauda esimene taldrik, üsna triik täis valget kreemsuppi, keskel tüümianioksake ja üks räsitud olekuga karbike. Ilmselt vahukoore baasil tehtud kreemine leem maitses rammusalt, kuid see rammusus mattis ka oodatud kalameki üsna ära. Ja ega vist kala polegi mereand, sest leeme seest õnnestu leida vaid kümmekond karpidest väljakougitud lihakeha ja ribake kummist kalmaari.

Teiseks roaks valitud "Viini šnitsel XXL" ilmus lauda suisa osade kaupa :) Alguses toodi väike klaaspurgike, mille kaanel ilutses sidruniviil. Hmm? Seejärel kausike värske salatiga. Kolmandaks nimeandja ise - tõepoolest XXL mõõtmetes šnitsel. Neljandaks kausike minu poolt lisandiks valitud grillitud köögiviljadega.

Näitsik pani asjad vaikides lauale ja asus lahkuma, sain talt sabast kinni küsimusega - et misasi selles purgikeses on? Pohlamoos, kõlas napp vastus. Hmmmmm ... pohlamoos šnitsli juurde? Nojah, miks ka mitte.

Eks kõigepealt tuli mõistagi šnitsel ära proovida. Õhuke ja krõbe - just selline peabki üks Viini šnitsel olema! Kuid ünsa maitsetu ja kuivavõitu ... seda ta ju võiks mitte olla, või mis? Tuleb välja, et nii pohlamoos kui sidruniviil pole mitte ilu, vaid häda pärast - nii sai lihale mingitki mekki juurde.

Värske kurgi-tomati-redise-paprika-vesikressi(?) salat oli endale katteks saanud vaid tilgakese õli, kusjuures isegi mitte oliiviõli, vaid mingit kohalikku maitsetut rapsi vms. Jeerum, õli baasil saab ju niiiiii maitsvaid salati-kastmeid teha ... aga ju siis pole vaja.

Grill-köögiviljad väärivad aga kiitust! Rohmakalt lõigatud sellerivarred, paprika, šampinjonid, porru, tomat ja punane sibul olid saanud eheda söegrilli suitsumeki man ja piisavalt krõmpsküpseks. See oli nüüd kogu valikust ainuke, millele alamaitsestamine tõepoolest sobis.

Mida siis kokku arvata? Restorani ambitsioonidega söögituba ei ole siiski restoran. Kõhu saab korralikult täis, kuid mingist gurmee-elamusest pole juttugi. Viisakas puhvet, aga ilma sädemeta. Supipöial on horisontaalis ja ega praepöialgi kõrgemale kerki, ehkki korraks võpatab naeratades, meenutades grillitud köögivilju.

Peps (Tallinnas)

Solarise keskuse sees ja lähikonnas leiab söögikohti nagus sügiseses metsas seeni ... ja sama erinevad on nad kah. Ühe klaasist kuubiku sisse on teinud endale pesa seen nimega Peps. Rõhutatult lihtne välis- ja sisekujundus jätab ehk veidi sööklaliku mulje, kuid eks see minimalism on ka omamoodi võluv.

Ehkki satun puhvetit külastama üsna lõunasel ajal ja vabu kohti on vähe, kulgeb teenendamine kaunilt naeratades ja vägagi kiirelt. Koheselt tuuakse lauda ürdioksakesega vesi, tellimuse vastuvõtmise järel ka leib ja või. Seemneküllane leib maitseb tõepoolest vägagi värskelt ja hästi, mõne maitserohelisekarvakesega ilmestatud või on aga saanud ülemäärase kuhjatise soolahelbeid katteks.

Esimeseks tellitud „Selge pardipuljong knellidega“ (5.40) laekub loetud minutitega. Puljong ... nojah, selge on ta tõesti, paraku ka üsna õhuke nii rammu kui maitse osas. Kuna tulin just pikemalt kõne-maratonilt, paitab see soe leem küll meeldivalt minu kurnatud kurku, kuid maitsemeeled jäävad oodatud paist ilma. Eraldi väikese kausikesega serveeritud ja veidi närtsinud maitsemuru lisamine päästab veidike pilti. Knellid – ehk siis maakeeli lihapallid – on ettekandjapiiga sõnutsi tehtud pardi- ja kanalihast ning maitsevad puljongist tsipa tihedamalt, kuid jätavad samamoodi veidi lameda mulje. Õnneks saan siia ära kasutada ülemäärast soolakuhjatist või pealt.

Teise roa „Tallekotlett ratatouillega“ (9.40) maandumine võtab veidi rohkem aega ning annab nüüd seletust esimese roa alamaitsetamisele – see on siis ilmselt selle köögi käekiri! Julgelt rohmakalt lõidatud paprika, suvikõrvits, sibul ja tomat on haudunud omas mahlas, saamata lisaks praktiliselt mittemidagi. Appi tuleb ülejäänud või ja sool ning kraam saab tunduvalt paremaks.

Kuid kogu senise õlakehituse teeb tasa tallekotlett – vaata siia sobib see alamaitsestamine suuuuurepäraselt! Ehe värske lambalihamaitse otse purtsatab sellest suurest lihapallist – noa sissetorkest voolab ohtralt mahla ja see kõik paneb maitsenäsakesed tänulikult pakatama ja toob näole rahuloleva naeratuse!

Mida siis kokkuvõtvalt öelda? Ühest küljest tuleb oma stiili ja järjekindluse eest kiita. Alamaitsestamisel ehk nö puhastel maitsetel on oma võlu. Kuid kliendile võiks jätta võimaluse mekki veidi juurde tuunida – maitseainetopsikuid ei näinud ma aga ühelgi laual. Supipöial jääb igatahes veidi lötakile, praepöial tuleb aga kaheks jagada: köögivilja-poolik on samamoodi ripakil, aga kotleti-pool-pöial lööb kokale patsu ja kiidab tulemust! Sobilik puhvet nö õrna maoga kodanikele, kes maitseaineid-vürtse-ürte eriti ei armasta.

Chop Afrik Kitchen (Tallinnas)

Tallinn on nüüdsest veelgi rikkam - siin avas oma uksed Musta Mandri maitsesaatkond - Chop Afrik Kitchen. Tõsi küll, tegutseda on nad jõudnud juba kolme kuu ringis, kuid olen kindel et enamiku jaoks on see veel avastamata maitsenurk. 

Koha otsimisel ajab veidi segadusse see, et see aafrika nurgake tegutseb teise asja sees - Cafe VS või siis Võitleva sõna kohvikuga ühel ajal ja ühes kohas (?), millest tuleneb interjööriline haakumatus ... aga see pole hetkel oluline.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin sisuliselt ainuke külaline ja kogu teenendus toimus väga kiirelt ja meeldivalt. Kuna need toidud on siinkandis uued, on ilmselt mustanahaline näitsik pidanud sadu kordi rääkima, et mis ja milleks, kuid ta tegi seda meeldivalt naeratades ja ilma vähimagi tüdimusemärgita.

Alustuseks toodi kohe minu ette klaasike punase joogiga. Minu üllatuse peale seletati et neil kodus olla kombeks igale tulijale ulatada klaasike seda jooki ja nii nad otsustasi seda teha ka siin. Hibiskus, mesi, ingver, ananass ... ja midagi oli vist veel. Igatahes isegi minusuguse magusapõlgaja jaoks oli see klaasike mõnusalt karastav ja järgi ei jäänud tilgakestki :)

Menüü on nüüd koht number kaks, kus segadust tunda. Rubriigid: "eelroad, riis, supid, fufu, pudrud, dessert, joogid". Ummm ... see suur et aga kus on praed? Ja miks on eelroogade nimekirjas supid, kui suppide jaoks on omaette rubriik? Ja mis on fufu? Kas see ongi kuulus covfefe? :) 

Igatahes leidsin et mõistlikum end usaldada perenaise rollis oleva musta päikese hoolde ja lasta endale midagi soovitada. 

Andsin enda soovidest aimu ebamäärases stiilis: "palun mingi supp ja siis midagi veel". Supi osas teatas särav naeratus, et see on selline supp, mis nagu pole päris tavapärane supp ja midagi muud polegi nagu juurde vaja, aga ehk soovin ma traditsioonilist fufut? Eeee ... no mis saab minu olla traditsioonide ja fufu vastu, eks ole! Ühmatasin nõusolevalt, aga uudishimu ajel küsisin et misasi "see" siiski on? Lähim analoog, mille perenaine oskas anda, et umbes nagu kartulipuder aga üleüldse mitte kartulipuder. Nojah, sihukese seletuse peale ei saa ju midagi muud teha kui uudishimust laperdavate kõrvadega noogutada ja jääda ootama.

Ei läinud kümmet minutitki, kui lauale toodi kaks taldrikut. Noh see supp pole tõepoolest päris supp, see on nagu rohkem selline tummine pajaroog, mille sisust esimese hooga on keeruline aru saada. Ja siis see saladuslik fufu ... tuli välja et see on siis jamsijahust kokkusegatud tihke mass, mida päikeselise daami seletuse kohaselt siis söövad näppudega, kastes selle tihke massi tükikesi supi sisse. Aaaaaa ... noh nagu mamalõga Kaukaasias ja muud analoogsed pudrulaadsed nähtused vahemeremaades - see on tõepoolest lustlik vaadata, kuidas kohalikud neid pudrukuulikesi näppude vahel veeretavad ja siis suhu loobivad, kastes neid ennem millegi sisse või siis mitte.

Egwusi nimeline supitaoline toode (7.-EUR) maitses üüratult hästi. Vürtsikas, vähese mõrkja alatooniga, pigem aga siiski maguste nootidega mägi, mis taldriku keskel kõrgus, osutus olevat spinati ja ürtidega segatud jahvatatud meloniseemneteks. Selle all leidus suuri looma- ja vist ka muu liha tükikesi ning imemaitsvat vürtsikat leemekest - otsaesise tõmbas kenasti niiskeks, kuid ei mingit ülevürtsitamist ... seda ütlen muidugi mina kui vürtstuleneelaja. 

Fufu ehk jamsipätsike (2.-EUR) oli ... kuidas nüüd öeldagi ... veider. Veider pigem selle sõna heas mõttes, harjumatu ja mage. Aga kui teha nii nagu  soovitati, et kasta supi sisse, siis toimis täiesti asjakohase supikõrvasena. Ilmselt ma seda uuesti ei võtaks, sest maitsetupoolse massiga kõhtu täita pole just see, mille järel minusugune ringi vaatab.

Mida nüüd siis pöialdega teha olukorras supp pole nagu supp ja fufu on üldse ... noh fufu :) Koondan need pöidlad ühtekokku ja tõstan kõrgele pea kohale. See puhvet väärib soovitamist ja tagasiminemist - siinsest kööginurgast saab veel palju väärt asju avastada!

Riis Tallinnas

Teel Tallinnasse saatsin FB avarusse üleskutse stiilis „pakkuge ägedaid söögikohti“ ja avarus vastaski. Huvitaval kombel kuulus enamik vastuseid rubriik „aasiakad“ ehk kõikvõimalikud hiina-, jaapani- jne pärased pesad. Kas tõesti on need asunud Tallinnas domineerima ... või jäävad ülejäänute foonil paremini silma?

Olgu nii või naa, vähemalt esimese hooga ma ausõna proovisin neid aasiakaid vältida. No ma lihtsalt tean, et pole adekvaatne neid hindama – tulemuseks on enamasti vaimustunud nurrumine. Aga näe nii läks et üks koht oli kinni ja teine kaugel ... ja nii maabusingi lõpuks kohas, mille aasiapärasus algab juba nimest: „Riis“

Selle puhveti välimus ega sisemus ei vääri eraldi kirjeldust – no selline standartne värk. Ja ausalt öeldes ka teenendus oli lohakavõitu – mainin vaid seda et supi kõrvale ei taibatud lusikat tuua.

Aga vaata köök ... see on midagi hoopis muud! Omalaadse sissejuhatuse sellele andis pikas põlles asjalikult toimetav hipsterlik noorsand, kes minust mööda tuhises, pärides telefoni teel kelleltki: „Kas teil praegu karuliha pakkuda on? Aga metssea oma?“ ning seejärel võidukalt kööki kraaksatas: „Karuliha on olemas!“ sellise moega, nagu oleks kõnealuse oti just äsja ise kinni püüdnud.

Supiks valisin „Pho Bo veiselihasupp“ (7.-EUR). Umbes 10 min pärast laekus suur kausitäis nuudliküllast leent, millest võiks rahumeeli kõhu täis saada ja sellega piirdudagi – vähemalt kubatuuri mõttes.

Kühvlitäiele lintnuudlile lisaks leidus kausis julgelt lõigutud ja kiirelt kuumtöödeldud sibulat ja porgandit ning mõningal määral ka kiududeks lagunenud veiseliha ennast. Rõõmu tegi see, et leemeks oli äratuntavalt ehe, tegelikult ja päriselt ka veisekeedus, mitte kiirkorras valmistatud pulbri- või kuubikupuljong.

Et see leemeke oli aga ... noh kuidas öelda ... mõõdukalt maitsestatud, see polnud kuigi suur miinus. Aasiapäraseid nüansse sai kohe ja ise juurde tuunida, selleks oli omaette liuakesel nii laimilõik kui tšillilõigud, hakitud roheline sibul ja muu asjakohane kraam. Igatahes jätsin rõõmuga pool kausitäit nuudleid järele, olles kõik väärtusliku nende vahelt pulkadega välja koukinud ning leeme lusikaga välja kühveldanud.

Teiseks roaks sai „Veiseliha punases karri-kookos-kastmes“ (10.-EUR) ja lisandiks sinna kõrvale „Aurutatud jasmiiniriis“ (2.-EUR). Sellegi toomine oli kenasti heas tempos ajastatud, nii u 10 min peale suppi.

Kas te olete kunagi riisist vaimustunud? Aga just nii ma kirjeldaks seda elamust ... vaata riisist sa ju tavaliselt ei oota midagi, kuid see valge, veidi kleepjas, õrnalt vetikapuruga üle puistatud aromaatne riis maitses lihtsalt superhästi!

Veiselihalõigud olid ehk tibake vintskevõitu, kuid selle kompenseeris kuhjaga kaste. Kookos, karri, kafiirlaim, sidrunhein ... kõik see kokku oli lihtsalt sulnis nagu rammestunud suvine pärastlõuna. Kuumavalt vürtsikas, sametiselt pehme, magus-hapuka võrratu tasakaaluga – kõik see, mida sa ühelt karrikastmelt iganes oodata oskad. Sellise innuga pole ma ammu viimaseid kastetilku taga ajanud, pannes ühel hetkel pulgad kõrvale ja võttes häbenemata lusika appi.

Kokkuvõtteks – puhvetit nimega Riis võib väga julgelt soovitada! Supipöial on ehk liigse innukuseta püsti, kuid praepöidla vaimustus teeb selle igal seitsmel juhul tasa. Aasia köök ja eesti magu – kes neid jõuaks lahuta’ :)

Supis küpsetatud kana

Eks ole ju ka sinul juhtunud seda, et keetsid eile sihukese supi kokku, mida ära ei jaksatud süüa? Ja siis sa järgmine päev mõtled, et mis ma nüüd selle kõigega peale hakkad? Noh eks võib ta ju sügavkülmutada kuni järgmise neljapäevani ... või siis hoopis selle see kanakest küpsetada.

Võtad siis kuus kanakodarat ... või peenema nimega "kondita kintsuliha", lased nad sirts-särts üle panni pruunakaks, laod ahjuvormi sisse, kallad supikese peale ja paned praeahju ukse väljastpoolt kinni ... noh nii neljakümneks minutiks.

Minul juhtus seekord olema kukeseene-lillkapsa püreesupikest. Ja kuna külmikus leidus ka mozarellat, siis räbustasin selle ka supikese sisse. Aga ma kujutan ette, et selleks kanakastmeks sobib ka iga teine supike, olgu siis kasvõi seljanka või boršike. Piimasupi osas jään kõhklevale seisukohale, aga ega ahjus seisukohta ei pakuta nii ehk naa.

Noh ja mida sa nüüd kuldküpsenud tükikeste ja oivalise kastmekese kõrvale pakud, see on siiralt sinu asi. Mina keetsin nt türgi ube. Aga see on sügavalt minu isiklik probleem, et need mulle maitsevad ja kogemata juhtus ka oapesakond kodus olema.

Loomulikult ei järgne nüüd mingeid koguseid või muid peensusi. Noh lihtsalt supis küpsetatud kana on piisavalt loll idee, et seda teiega jagada, kas pole nii?