Samsa (Tallinn)

Te ilmselt nüüd leiate, et ma olen hirrrrrmsasti ajast aha jäänud, aga ... ma avastasin enda jaoks Balti jaama turu! Einoh, turg kui selline on selles kohas mõistagi olnud pikki aegu ja elanud nüüdseks üle hämmastava muutuse puht visuaalses mõttes. Aga sellest olulisem on minu jaoks sisuline muudatus, millest ma polnud varem lihtsalt teadlik!

Nimelt on sellest turust saanud omamoodi toidutänav, millel pakutav ei saa jätta maitsehimukat inimest külmaks. Ei-ei, ma ei pea silmas mitte turule omast toidukraami kui tooraine müüki, vaid valmistoidu kohakeste küllust.

Oma kestval jahil uute ja põnevate puhvetite otsingul olin ikka mõnikord vaadanud erinevate kaardirakenduste abil, et mis on naabruskonnas saadaval või kuhu ma veel sattunud pole, aga no ausõna, Balti jaama turg ei olnud mitte kunagi silma jäänud selles mõttes. (vt nt Tripadvisor rakendust).

Aga pika sissejuhatuse järel tean ma nüüd, et siia satun ma veel palju, sest esmane avastus andis selleks ülipositiivse tõuke. Nimelt jõudsin erinevate toidupesade vahel liikudes Usbeki köögi juurde, mille ees seisis (tõsi küll külma ja tühjana) tandõr/tandoor – selle kandi tüüpilise leivaküpsetus-ahju miniversioon. Ausalt öeldes jättis talvisel ajal kõik see putkade rivi üsna elutu mulje, kuid õnneks see mulje oli petlik.

Veidi kummalisena mõjus minu jaoks vajadus tellida toit ühest putka-aknast ja minna siis istuma teise ruumi, mis polnud esimesega ühendatudki. Aknakesest anti mulle ka ümmargune plastik-vidin seletusega, et kui mu toit valmib, siis hakkab see piiksuma ning saan kraamile järgi minna ... aga „et kui külastajaid on vähe, siis toome tellimuseise lauda“. Nii ka läks, kuna talvisel kesknädalasel päeval liikus kliente kohapeal vägagi vähe, ilmselt ka siin toimub enamik tellimusi kullerite abil.

Supiks valisin kolme varindi hulgast kõige traditsioonilisemalt kõlava šurpa (9.-EUR), mis jõudiski päris ise minu ette, ilma et plastkarbike oleks sellest märku andnud. Värviküllane, kirka ja rammusa leeme pind kaunistatud maitsemuruga, rikkalik ja aromaatne – uhhh hallis talvepäevas mõjus see sama soojalt kui usbekikeelne muusika putka sooja siseruumi kõlarist.

Lohmakalt lõigatud porgand-kartul-paprika, rammus lihaleem. Õhukeselt lõigatud ja ohtralt lisatud lopsakate lihaviilude kohta oleks ma küll valmis kinnitama, et see oli loomaliha, mitte toidunimes mainitud lammas, kuid see ei vähendanud grammigi üldist rahulolu söögielamusega. Soe ja külluslik rahulolu on just see, mida talvel vaja.

Teiseks käiguks jällegi kolmese valiku hulgast otsustasin „Pilaff lambalihaga“ (12.-EUR) kasuks ja jäin sellega veelgi rohkem rahule. Asjaolu, et mõlemad toidukäigud toodi koos ja ühekorraga, ei häirinud mind seekord kuigivõrd, kuna tegu polnud siiski mitte noobli restorani vms kohaga, kus kelner saaks kunde söögitempol silma peal hoides oma käike sobilikult ajatada – kordan veelkord, et tegu oli ju kahe eraldi ruumiga.

Ohh-kas-teate KUI maitsev see riis oli! Kõikides muudes toitudes on riis enamasti ballasti rollis, kuid plovis ongi see terakene just kõige kese, kuningas ja ülemlaulik! Õigesti valmistatud-maitsestatud tulemuse saavutamine vajab tõsiseid köögioskusi, tavapäraselt kazan-tüüpi anumas, omamoodi „pajaroa“ valmistamisel. Peamine on saavutada tulemus, kus iga riisiterake on läbi imbunud rammusast ja aromaatsest leemest, mille keskne element on vürtsköömen, mille kasutamine siin meie kandis üsna tundmatu (vene keeles „зира“, ingl „cumin“ - mitte segamini ajada meie jaoks harjumuspärase köömnega). Noh ja mõistagi pikalt ja pähkliseks küpsenud küüslauk, rääkimata lihaleemest endast, sibul-porgand ensesestmõistetavalt sinna sisse. Kõrvale asetatud tomati-sibula salat lisas toidule krõmpsjat värskust, pinnale puistatud haudunud-rebitud liha küllust ning üldmulje toidust sai lihtsalt täiuslik!

Kokkuvõte seekord vaimustunult kiitev. Võimalik et osa sellest vaimustusest tulenes asjaolust, et eelnenud ööpäeva jooksul olin manustanud vaid mõned suupisted, kuid sõin mõlemad taldrikud jäägitult tühjaks, astusin lahkudes uuesti tellimus-akna juurde ja tänasin ning seejärel astusin edasi talvepäeva sisse, mõlemad pöidlad otsustavat püsti, sees soe rahuololu ja näol naeratus.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Maius (Narva)

Kuskil Narva linna sees on suur kaubakuubik nimega Prisma. Selle kuubiku ühes nurgas asutus nimega kohvik Maius. Kohvikus käija mina küll pole, aga kuna siin pidada ka päristoitu antama, siis lähen vaatama – kuna neil olla kolm eri letti eri kohtades, siis midagi peavad nad ju õigesti tegema!

Võtan mantli seljast ja jään väikeses segaduses ringi vaatama – kuskilt ei paista midagi, mis meenutaks menüüd, ei seinale kirjutatud kujul või paberkandjal. Leti taga asjatav proua viipab minu küsimuse peale, et “ei ega mingit menüüd ei ole, kõik on ju selles letis näha!“

Jätkuvas segaduses vaatan piki koogi- ja salatiletti, et kus ja mis ... kuni lõpuks märkan külmletti, milles konteinerites on komponentidena praeosised. Et noh keedutatar ja –makaronid, kartulipüree ja kotletid, lihalõigud jne. Ja ennäe imet, isegi kaks suppi on samamoodi metallkonteinerites olemas, kõigil kaalukauba hind juures. See on nüüd küll üks kummaline kontseptsioon, eriti kohviku nimelise asutuse kohta, aga see on juba vormistuse küsimus. Mind huvitab pisut enam sisuline pool ehk maitsed, mida köök suudab või ei suuda pakkuda.

Valin siis hernesupi ja borši valikust viimase, mispeale proua näitab mulle küsival ilmel kahte anumat, üks keskmise kohvitassi suurune ja teine meherusika mõõdus kausike. Valin selle suurema, sest suppi võiks ikka rohkem kui kolme lusikatäie jagu olla mumeelest.

Proua kulbitab siis külma suppi kaussi ja tsuskab mikrolaineahju sooja, küsides minu hapukoore ja leiva soovide kohta. Saades eitava vastuse, asume tingliku prae komponeerimise kallale.

Noh, kui juba veidrate eksperimentide keskkonnas olla, siis miks mitte võtta postsoveetliku kulinaaria „täht-teost“ nimega „mjaso po frantsuuski“. Milles vaesed prantslased süüdi on, et see sibula ja juustuga üleküpsetatud liha niimoodi nimetatud on, seda ma ausalt ei tea.

Nö garniiriks valin tatra – ehkki ma jällegi pole siiani aru saanud, mis seost on lihakõrvasel ehtimisega, aga see on kõrvaline. Tatar ja liha tõstetakse ühele taldrikule kokku ja läheb järgmisse mikrouuni sooja. Kuna minu nägemuses peaks praetaldrikul alati leiduma ka mingi värske komponent, siis tellin küüslauguga peedisalati ... mis aga kopsatakse eraldi taldrikule.

Nagu panete tähele, ei maini ma siiani hindu, sest vaata need selguvad kaalu järgi. Nii näiteks selgub supi hinnaks tšeki peal naljakas 2.52, oletatavasti tatra hinnaks 0.58 jne. Koos üheeurose veepudeliga saab see kõik maksma 6.59. Jaaa-jaaaa, see on kahekäiguse söögikorra maksumus kõik kokku. Hämmastav, kas pole?

Istun siis kentsaka kandikutäiega maha ja asun otsast kallale. Supp ... eee ... mehhh. No ikka kohe täitsa mehh. Paha ta pole, aga maitsetu. Sisuliselt lihavaba, kui mõnd üksikud kribalad välja arvata peenelt riivitud köögiviljade sekka. Soola-pipart ei paista ka kusagilt võtta, nii jääb see kauss mul tühjaks söömata.

Peedisalat. Et nime poolest küüslauguga? No justkui oleks mingid valged tükikesed riivpeedi sees, aga maitset nad miskipärast ei evi. Jällegi – peet meeldib mulle, aga no nii maitsevaeselt esitatuna jääb sellestki suurest lusikatäiest osa järgi.

Tatar – issversussver, kuidas nad oskavad ka seda maitsetuna esitada? Tatra enda pähkline mekk on siit kuidagi välja uhutud?

„Prantsuspärane liha“ on siis ainuke komponent, mille ma otsast lõpuni nahka panen. Mis sest et imeõhuke sealihaviilak on tuimaks praetud. Mis sest et juustukatteks on valitud midagi täisneutraalset. Aga no kergelt karamelliseerunud sibula maitse on minu jaoks alati meeldiv, isegi kui ta on veidi pigem keedetud kui praetud, nagu antud juhul.

Kokkuvõte? A mis siin kokku võtta? Vaatan poolenisti söödud toitude jääke kandikul ja ohkan. Panen mantli selga ja surun allapoole pööratud pöialdega käed taskusse. Soovitus? No kui nälg majas ja raha vähe, siis võib ju hädavariandina kõne alla tulla, aga muidu mitte. Võimalik et see puhvet on oma saiakeste-koogikeste osas supertaseme tegija, kuid kulinaaria pool, eriti läbi külmleti ja mikrouuni käinuna, pole küll midagi väärt.

---

lugu ilmus siin

Muutuva nimega pubi Narvas

Selle kirjelduse tegemine on veidi keerulisem kui tavaliselt, sest ma pole päris kindel, kuidas asutust isegi nimetada. Varem asus siin Iiri pubi, mis jäi katku ajal kiratsema ja pärast ei saanudki õiget hoogu üles. Nüüd on kohal uus tegija, kes ennem pidas sisuliselt üle tee kahte erinevat puhvetit, millest ühte ehk Kuradigrilli ma kunagi vaimustusega kirjeldasin. Praegune koht peaks varsti nimetust muutma ... aga seni on peamine teada et linnasüdames otse ringtee ääres tegutsev pubi on jälle lahti.

Sattusin siia päris õhtustel lõputundidel ning seetõttu pidin leppima asjaoluga, et menüüs toodud guljašš-suppi enam saada polnud ning seega pidin leppima päevasupina välja pakutud seljankaga (4.50). Ütlen „pidin“ seetõttu, et teadsin juba ette aimata, mida ma saan ning seetõttu oli avastamisrõõmu vähem.

Aga MaitseRõõmu (kasutan teadlikult suurtähti) sai seda rohkem. See kas teate, on kui mitte kogu Eesti, siis kindasti Narva parim seljanka. Rammus, lihav, aromaatne ja põrgulikult hästi maitsev. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ma tajun õigesti siin ka neerude olemasolu? Vastus: „No mis seljanka see ilma neerudeta on. Ikka. Neerud, keel, loomapõsk, suitsukana, kapparid jne“ Seda lihtsalt peab ise järgi proovima ning eheda seljanka-elamuse nimel tasub kasvõi mujalt teekonna Narvasse ette võtta!

Praeks valisin „Ahjuribid“ (16.-EUR) ja see oli samamoodi kümnesse tabamine. Neli latakat grillilõhnalist ribi, millest omaette saaks söönuks ka väga näljane inimene. Magushapu ahjukapsas, vürtsikas adžikalik tomatipõhine kaste, värske ja krõmpsuv kapsasalat, efektse väljanägemisega lohmakatest kartulisektoritest rääkimata.

Aus olemiseks tuleb siiski ära mainida kaks probleemi. Esiteks toodi praad lauda praktiliselt kohe, kui ma olin jõudnud supi kallale asuda – ja see on kunde kohtlemise mõttes räme viga. Teiseks pole puhvet vaatamata omanikuvahetusele suutnud mitme tegutsemiskuu jooksul korda saada oma veebiväljundit, FB’s näib asutus üldse suletud olevat – see aga jätab vähemalt osa võimalikust klientuurist eemal.

Kuid kokkuvõtteks tuleb toiduhinnangud ikkagi kõrgele masti tõmmata! Supipöial palub kõiki kulinaarseid jumalusi, et see seljanka püsiks samal tipptasemel veel kaua! Praepöidlal ei jää muud üle kui tunnistada, et esimest korda elus palusin võimalust järgijäänud söömata ribi endaga kaasa võtta, et saaksin selle hiljem hotellis lõpuni näksida. Ning ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et selles puhvetis on linna parim õllevalik!

---

lugu ilmus siin

Viking SPA baar (Pärnu)

Vallikääru merepoolses kandis on teiste analoogsete asutuste hulgas ennast sisse seadnud ka Viking SPA, mille külge kuulub ka baar, millele pole isegi vaevutud oma nime andma. Mõneti ehk isegi mõistlik, et siis inimesed peavad tihedamini mainima kogu asutuse nime, leppides kokku kohtumisi, mitte ei nimeta mingit baari „Rukkilill“ vms.

Taoliste puhvetite eripära on ülejäänudest see, et mingil määral on tagatud kundede olemasolu isegi juhul, kui kõi ülejäänud konkureerivad kohad on inimtühjad. Nagu ikka ja igal asjal, on ka taolisel „varustuskindlusel“ omad plussid ja miinused – miinuseks siis mõningase laiskuse võimaldamine, sest ei pea kuivõrd pingutama.

Väheldases kandilises ja lakoonilises, aga oma sopilisusega isegi omamoodi mugavas ruumis leiduski kesknädala tööpäeva lõpupoolses ajas päris mitu laudkonda, mis talveks valmistuvas Pärnus on üsna tubli saavutus.

Suppide nimekiri oli lühike ja loominguline: „Päevasupp“ (5.-EUR). Noh, ühest küljest on see ju isegi tore, nii ei pea köök päevast päeva ühte ja sedasama asja treima. Teisest küljest ei saa kunde oma otsust ennem kaaluda, et kas ta ikka soovib või ei soovi seda suptšikut.

Sel päeval oli teemaks kalasupp – minule on kala alati teretulnud ning seega läks tellimus loosi. Kausike jõudis minuni üsna samal hetkel, kui jõudsin maha istuda – a la carte köögist on asi seega mõistagi kaugel :)

Aga – tõele au andes, see supike oli ju kenake! Rohemuruga dekooritud, kenasti kalaselt lõhnav, üsna tihedalt köögiviljane ja mõõdukalt kala ennast sisaldav. Leem oli ehk veidi üllatuslikult hapukas/marinaadine, kuid kala ja hapu on omavahel sõbrad. Kui kausi lõpupoole hakkas ka suu kenasti valge pipra taoliselt õhetama, siis tõusis ka hinnang koos soojustundega kenasti kõrgele ja esimene positiivne elamus oli saadud.

Praadide nimekiri oli lühike ja pubilik. Valisin sellest „Grillpraad – kanafilee, lõhefilee või seasisefileega – marineeritud sibul, marineeritud kurk, salatisegu, külm kaste 14 EUR“ sealihase versiooni ning jäin huviga ootama. Umbes 15 minutiga kohale toomine on kena ja õige ajastus, lubades ilusti esimese käiguga ühele poole saada – see näitab mõtestatud tegevust.

Paraku sellega kiitev pool ka lakkas. See, et salatiks olid odav-pubilik-maitsetu hiinakapsa põhine segu, hunt sellega. Otse konservipurgist tõstetud marineeritud kurgi ja sibulaviilud – ega see pole ju ka patt. Suurest kollasest pudelist pigistatud valmistoodetud kastme kasutamine, nohhhhh, las ta siis olla.

Aga vaata see, et kaunilt grillijälgedega kaks väheldast lihaviilakat olid armetult üle küpsetatud, see on nüüd küll jama. Kuiv ja tuim liha ei rõõmusta ju kedagi. Sõin kuidagimoodi, eri kombinatsioonides salati ja kastmega katsetades ühe tüki ära – mehhhh. Tegin teisele tükile kontroll-lõike ning seejärel minust see maha taldrikule jäigi.

Ahjaa, kartulite osas küsiti, et kas soovin frii, keedu või pannikartuleid, millest valisin viimase ... kuid miskipärast olid need jubilad mitte panni, vaid frittimist näinud. Aga see pole laias laastus isegi oluline, üldhinnangut see väga ei mõjuta.

Kokkuvõte kahetine ja mitte kuigi rõõmus. Supipöial vaatab küll mõõduka naeratusega ülespoole, kuid praepöial suundub seda otsustavamalt alla – ärarikutud liha on üks kurb nähtus. Soovitada ma ausalt öeldes seda kohakest ei oska, Pärnus on piisavalt palju paremaid köögitulemusi leida.

---

lugu ilmus siin

Asian Village (Pärnu)

Miks on nö aasiakad kui sellised niivõrd populaarsed söögikohad üle kogu maailma? Sest nad pakuvad maitseid, mis ülejäänud maailmast eristuvad. Miks mõni konkreetne aasiapärane puhvet püsib niivõrd kaua ühes konreetses kohas, suutes leida piisavalt kundesid isegi suhteliselt väikeses linnas ning seda isegi väljaspool turismihooaega? Aga järelikult nad teevad seda midagi eriti õigesti. Pärnus tegutsev Asian Village on selle fenomeni ilmselt parim näide.

Novembrikuises hallis ja rõskes ilmas tundub kuidagi eriti ahvatlev ennast millegi veidi vürtsikamaga soojendada. Hooajale kohaselt pole aga minusuguseid palju liikvel ning asutuses on lisaks minule vaid veel üks lauatäis. Haaran letilt menüü ja saan tellimuse koheselt esitatud, kuigi pean siinjuures etteheitvalt tõdema, et veebilehel olev menüü on kõvasti erinev paberversioonist, nii on minu valitud „mereandide supp“ maksumus nüüd 4.50, mitte 3.00, nagu veebis kirjas.

Supi saabumine võtab aega napilt 5 minutit ning rõõmustab juba eemalt seesamiõli sooja lõhnaga. Aromaatne ja kuum leemeke annab oma esimese rõõmustava elamuse, järgnevad ohtrad pisikrevetikesed, piisavalt palju kalatükikesi, krõmpsud köögiviljad – iga element eraldi ei ole midagi erilist, kuid kõik kokku on just täpselt see, mille pärast kööki kiita. See oma olemuselt lihtne supike on kokku pandud just täpselt selliselt, mida kohalik publik hinnata oskab, ka need põhjamaalased, kes kõiki aasiapäraseid roogi liiga vürtsikaks pelgab.

Valisin seekord teadlikult leebe maitsestusega road, sest muidu oleks tulemuseks minupoolne mõõdutundetu ülistus ja lugeja ehmatus tulitava suu ja kuumava söögitoru kirjeldustest.

Sestap tuli ka teiseks valikuks „KOONG PHAD BAI KRAPHAW. Hiidkrevetid sibula, paprika, bambusevõrse, seente, tsilli ja basiilikuga“ (14.50) Need kaks tšillikaunakest toidu nime juures on jällegi tegelikult kohandatud siinsele kartuli-ja-sousti usku maarahva tasemega ehk siis tegelikult mitte midagi tulekahjut meenutavat.

Tellimise hetkelt küsiti loomulikult, et kas ma soovin ka riisi või nuudleid kõrvale, kuid noogutati mõistvalt, kui ma ütlesin neist ballastidest ära. Jah, muidugi on sellise valiku kurb kõrvalmõju see, et osa maitsvast kastmest jääb taldrikule, aga see on juba minu valik. Veidi pani mind aga imestama see, et ma pidin u 10 minutiga lauda jõudnud kausikesele lisaks söögipulki küsima – see võiks aasiakas siiski olla vaikimisi lauas, lusikaga seda kraami näost sisse ajad oleks minu meelest kohatu.

Kiiduväärseim aspekt oli see, et kui toidunimes lubatakse hiidkrevette, siis seda ka pakutakse (pahatihti antakse muudes puhvetites sama nime all neid kõige odavamaid pisikräbalaid). Maitsvaimast maitsvaim piprane-ingverine kaste oli väärt iga keeleliigutust ning saabunud sisemine soojus muutis aknataguse hämara niiskuse palju hubasemaks keskkonnaks.

Kokkuvõte mõistagi tublisti kiitev, ehkki seda oli ju ette aimata. Nii supi- kui praepöial vaatavad naeratades ülesse ja teatavad, et see köök oskab tõepoolest sobitada aasia maitseid siinsele elule-olule. Jah, mõistagi mina tahaks suuremat kärtsu-mürtsu-maitsemöllu, aga ilmselt tõrjuks minu eelistuste tase enamiku kodupublikust. Ilusat ja pikka kestmist sellele puhvetile!

---

lugu ilmus siin

Puri

Ei, mitte puri, vaid puri. Mitte eestipäraselt lühike, vaid indiapäraselt puri-i või kuidagi niimoodi. Ja kindlasti koos vastava peakaelavõngutusega, sest ilma pole see päris, eksju!

Kogu selle nähtuse mõte on olla õhuke, krõbe ja õõnes. Selleks et teda millegagi täita. Sest vaata see sõna "puri" tulenebki mõistest "täitma". Ehk siis see tegu on mille iganes manustamiseks mõeldud koorikuga.

Levinuim vorm on ehk "pani puri", millest esimene sõna tähendab vett. Jaa-jaa, vett! Aga mitte lihtsalt vett, vaid vürtsikat / maitsestatud vett.

See vaesema rahva tänavatoiduna alguse saanud "toit" ongi mõeldud nälga petma. Suure toidukäru juurde seisab järjekord, müüja kougib hiiglaslikust kastist järjekordse krõbeda õõnsa pallikese, torkab sinna sisse pöidlaotsaga augu, uputab hetkeks vürtsika vee kaussi ja ulatab kundele. Heal juhul väikeses improviseeritud kausikeses, võib ka otse käest kätte. Kunde lupsab pallikese suhu, saab krõpsust koorikust tunde, et oleks nagu midagi söönud ning vürtsvesi annab oma soojusega seest märku, et olekski nagu midagi sisulist tehtud. Paremal juhul uputatakse sinna sisse ka paar kikerhernekest ja ongi kõik.

Ehk siis tegemist on ühega paljudest õõnes"leibadest", mille eesmärk on olla millegi kandur sööja sisemusse. Ja mõistagi ei pea selleks olema ainult lahja vürtvesi, võib olla erinevaid (nt piparmündipõhiseid) kastmeid kuni erinevate rammusate täidisteni. Aga see kõik on juba sekundaarne.

Põhiline on siis see koorik ise. Nagu iga kehvikutoidu puhul, on see imelihtne. Tuleb segada manna ja jahu, sutsuke soola ja vett. Mätsida taignaks nii, et see enam käte külge ei kleepu ja panna puhkama, et manna saaks vedelikku endasse tõmmata.

Nii paarikümne minuti pärast rullid selle taigna õhukeseks ja lõikad klaasiservaga välja kettad.Või siis oled juba niipalju osav ja nutikas, et rullidki kohe valmis väikesed ümmargused kettad.

Kiire frittimine keevas õlis, jälgides vaimustunult, kuidas need lapikud kettad muutuvad ümmargusteks pallideks ning valmis ongi. Tõstad välja nõrguma ning jahtuma - jahtunud pallikesed peaks juba olema nii krõbedad, et saad augukese sisse toksida (nt lusikaotsaga) ja ära täita meelepärase milleiganesega.

Nojahnoh, ma tean, et see kõlab lihtsamalt kui tegelikkuses. Kindlasti peaks olema "see õige" manna ja jahu. Osades retseptides soovitatakse taignasse õli, teistes maitseaineid. Ülioluline on ka õige taignaketta paksus ja läbimõõt - mida õhem tainas ja väiksem ketas, seda krõbedama kooriku saab. Ja kindlasti peab keegi nüüd pühendunud ilmega loengu, missgune õli see peab olema jne. Kastmete/täidiste maailma sisse ma parem isegi ei vaata.

Minu tänahommikune eksperiment oli valmistada neid tainasõõnsusi ning see sai avastamisrõõmuga tehtudki. Ma ei ole taignasõber, kuid see tegu oli nii pööraselt lustlik ja tulemus nakatavalt teistsugune, et proovin kindlasti veel.

Seniks aga lühidalt:

- 200 g mannat

- 40 g jahu

- näpuotsatäis soola

---

- friteerimiseks pool liitrit õli

---

meelepärane täidis (pildil kasutasin karrimaitselist munasalatit).

Ja nüüd guugeldage "pani puri", eelistatult videoformaadis ja saage inspiratsiooni. Väikeseks antiboonuseks võite vaadata ka minu pildil oleva "kuumakindla" köögilusika otsa ja näha, et ka see läks mullitama :D

Kuku klubi (Tallinn)

Kuku klubi on kolinud, kui te veel ei tea :) Laste maailma ja Viru väravate vahel juhtusin mööda kõndima selle asutise sildist, mida polnud varem tähele pannudki – eks see ütleb nii mõndagi minu kohta, onju.

Üritasin vahepeal võrgust uurida, et kas selles majas süüa ka antakse, kuid vastaval FB lehel oli selle osas 0 infot, edasisuunatud veebilehel aga üleüldse 0 teavet mille iganes kohta peale aadressi ja lahtioleku-aegade. Njaaaaa, peab ikka olema puhvetipidajatel enesekindlust! Aga noh, legendid saavad seda ilmselt enda kohta lubada.

Seetõttu, kui ma paar tundi hiljem tagasi tulin ja uksest sisse astusin, asutasin end igaks juhuks küsima, et „kas siinmajas süüa ka saab?“, kui juba nägin seinal tahvlile kirjutatud lühimenüüd. Kaks suppi ja neli praadi, kuid see-eest kauni käekirjaga ja soodsate hindadega :)

Emalik proua leti taga küsis mnu tellimust kuuldes veidi üllatunult üle, et kas ma tahan siis suppi JA praadi? Hmmmm, kas nii pole siin majas kombeks?

Kuna ainult üks nendest kahest supist kvalifitseerus minu jaoks nö päristoiduks ehk mitte-püreeks, siis saigi võetud „Seene-sealiha supp“ (4.-EUR). Sisuliselt on tegu söökla-formaadis toidukohaga, kus sulle tellimus kohe soeleti toidukonteinerist kulbiga taldrikusse tõstetakse ja kätte ulatatakse – aga no ega see ei ole ju ometigi mingi probleem.

Supp ise oli sihuke ... nohhh ... ei miskine. Seente asemel oli kasutatud seeneparoodiat ehk heledaid šampinjone, mis keetmisel kaotavad selle vähesegi maitse ja lõhna, mis neil teoreetiliseltki olemas on, aga see-eest muutuvad kummiseks. Kogu ülejäänu kartuli-porgandine täidis neutraalse leeme sees oleks sobinud pakkuda nt nime all „supp kodune maitsevaene“. Aga nohh, sigaliha oli, miski seeneline ollus ka, otse nuriseda ka ei saa. Veidi soola-pipart juurde ja käras ära süüa küll.

Vanamehed kõrvallauas rääkisid vanast ajast, meenutades nt hetki Karja keldri kuulsusrikkast ajaloost. Emaproua vudis aegajalt nende juurde ja tundis huvi, et kas sõbrakestel on kõik hästi ja ega mõni klaasike ei vaja täitmist. Ikka vajab, no miks ta siis ei vaja!

Teise käiguna valitud „Praetud maks“ (6.90 EUR) tõsteti mu ette sisuliselt samal hetkel, kui olin supi kallale asunud. No õnneks oli praemaks tõepoolest hästi ettevalmistatud, kiledest ja soontest puhastatud, siis kenasti ja kiirelt praetud ning sestap liigitus „tubli soorituse“ kategooriasse. Maitsestamata – noh las ta olla, praemaksal on endal kah hea mekk.

Ajatu ja maitsetu kombo hiinakapsast ja hapukurgist salatiks. Mõni erk ja õnneks värske tomatike. Eimiskised kartulid, täisneutraalne kaste. Maitseined – ei ole kuulnud. Ürdid või kasvõi praesibul maksa kõrvale – eiagamilleks seda?

Vanamehed nurgalauas olid otsaga jõudnud noorusaegade Leningradi ning mõni klaasike vajas jällegi täitmist. Olemine oli õdus ja kõik kunded teadsid ilmselt kõiki lugusid juba une pealt, aga no kas see siis segab mõnusat koosviibimist? Emaproua naeratus ei väsi ja kodune atmosfäär laotub üle kogu ruumi.

Kokkuvõte? Nomaitea. Ütleme nii, et siin majas käiakse kõige muu kui toidu pärast, sestap jätan pöidlad kallutamata. Seda enam et kes ikka tühja kõhuga tuleb, see ju nälga ka ei jää.

---

lugu ilmus siin

Meloodia (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuud defineerivad ilmselt kolm asja – jõesuu ise, pikk külm rand ja SPA’de rohkus ruutkilomeetri kohta. Esimene on andnud kohale elu ja nime, teine pakub hurmavaid hetki, kolmandad toovad siia rahvast. Nonäe, tõi minugi, ehkki mitte SPAd ennast, vaid seekord ühe sellise juurde kuuluvat restorani Meloodia pöialdega torkima.

Suures saalis polnud küll külastajaid, kuid miskipärast oli personal hulgakesi sekeldamas buffet-tüüpi laudade ümber. Imestasin omaette, et sellised võta-ise-mida-soovid tüüpi sööginähtused kuuluvad hotellides ju hommikusöökide juurde ... aga no mis mina ka tean. Samasuguse kerge imestusega astus minu poole üks sekeldajatest ja küsis minu sonis/mantlis kuju silmadega mõõtes, et kas tulin sööma? Nojah noh – minut hiljem istusingi juba lauas, menüü käes ning jälgisin silmanurgast personali toimetamist.

Vaatamata näilisele hõivatusele saabus minu esimene tellimus „Tuline mereannisupp“ (6.-EUR) minuni napi 10 minutiga. Omamoodi efektses krõmelises mustas taldrikus kumas sooja kuldpruuni helgiga tihe leemeke, kaetuna hästisobiva rohelusega. Aroom rääkis peamiselt sojakastmest, aga veidike ka seesamiõli ja ilmselt vist ka Worcesteri lisamisest – igatahes oli see meeldivalt intensiivne ja paljulubav.

Kausi sisu paraku sama meeldivas võtmes ei jätkanud. Laisk ja leebe püreeleem maitses küll kenasti, kuid ei vastanud kümnendiku võrragi lubadusele „kuum“ (venekeelses versioonis oli see veelgi karmima lubadusega „Жгучий суп с морепродуктами“ – kõrvetav). Mereanni valmissegude paki sisu oli köögi poolt kahjuks rajult kummiseks kuumutatud, eriti kalmaari ja kaheksajala jubilad. Kuid õnneks olid need kõik nii peened tükikesed, et koos ilmselt kõrvitsa peale üles ehitatud ja kastmetega tumedaks tuunitud leemega kannatas ära süüa ikkagi.

Teise roa „Veisesisefilee, trühvlikaste. Lisand: suhkruherne tapenaad, varajane kartul, kirss tomatid“ (20.-EUR) saabumisega läks tellimise hetkest aega u 25 minutit – roogade omavaheline ajastamine on suurepärane.

Valisin teadlikult maja kalleima roa, sest see võiks köögi kohta kõige rohkem rääkida. Tellimise hetkel luges kelner asjatundlikult ette kogu liha küpsusastmete skaala ja lisas sinna enesekindlalt, et „kas jääb siis medium?“ Vastasin oma tavapärase ülesande-püstitusega: „nii toorelt kui te julgete pakkuda“ Kelnerinna suured silmad läksid veidi veel suuremaks ning ma lisasin sama lause igaks juhuks ka vene keeles. Jätkuvalt suuresilmselt ja miskipärast pool-sosinal küsiti vastu, et kas siis „rare?“ Noogutasin stiilis „et no ju siis“ ja suuresilmne tellimus läks köögi poole teele.

Ja nüüd siis räägimegi sellest lihast. Köögi suurim pluss oli see, et neil tõepoolest oligi pakkuda heas kvaliteedis ning laagerdusastmes sisefileed. Suurim oskus – nad polnud seda liha kuidagi ära rikkunud! Umbes sentimeetripaksune seib oli kiirelt ja õigel kuumusel panni näinud, seejärel lapiti pooleks lõigatud ja ka sel moel serveeritud. Selline serveering on julge ja tavatu, tavalisem ja turvalisem oleks poolpõiki kitsaste lõikudena serveerimine, et näidata efektset üleminekut kuumtöötlemise läbi pruunistunud kooriku ja mahlase-punase sisepinna vahel. Aga õige töötluse ja julge serveeringu eest plusspunkt!

See, et sellise liha juurde ei vaevuta korralikku lihanuga pakkuda, on aga miinus, kuid mitte köögi, vaid saali poolele. Õnneks kordan, et liha oli perfektse küpsusega ning seetõttu sai ka tavalise lauanoaga hakkama.

Ülejäänud taldrikule pandu osas väärib veel kiidusõnu nähtus nimega „suhkruherne tapenaad“. Tapenaad on tavapärase mõttes oliividest tehtud määre, selle algaine asendamine hernestega on lahe ja loominguline võte. Kulinaarse purismi all pole ma kunagi kannatanud nind säherdused vimkad mulle meeldivad.

Vesised-maitsetud kartulid ja liigpehmeks töödeldud kirsstomatid ei vääri rohkemat kui mainimist. Trühvlikastmena väljareklaamitud kraam taldriku keskosas – ahjaa, visuaalse struktuuri mõttes oli sooritus ilus – oli nii leebeke ja mitte-trühvline, et pigem oli tunda sinna pinnale nõristatud hea oliiviõli rohelist maitset.

Muuseas lõpuks selgus ka õhtuse buffet-laua mõistatus ning minu mantlis-sonis väljanägemise poolt tekitatud hämmeldus. Just siis kui olin oma prae kallale asunud, algas SPA-rahval õhtusöögi aeg ning saali täitis toasusse lohistav ja mugavusriietes rahvas, kes aeglaselt, aga ahnelt oma taldrikuid täitis. Selles ajaraamis välisuksest ja väliriietes sisseastunu tekitas ilmselgelt personalis väikese tajuhäire.

Kokkuvõte sedapuhku ebalev. Supipöial vaatab üsna allapoole, kuna ootused nii lubatud vürtsikuse kui mereandide osas olid petetud. Praepöial on aga samavõrra ülespoole, kiites kööki hea ja julge käekirja eest. Kas nüüd see kõik on nii soovitusväärne, et spetsiaalselt selle jaoks kohale minna? Nohhh nii ja naa, pigem ehk siis kui niikuinii sinna kanti satute.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Kaar (Narva)

Narva pole ainult kindlus ja Peetri plats, siin on ikka päris palju kuhu kõndida. Minul õnnestus kamraadi näpunäite peale suisa pool tundi astuda, selleks et jõuda Narva Eesti Riigigümnaasiumi senise hooneni, mille keldris see puhvet paikneski.

Äripäeva õhtupoolikul olin sisuliselt ainus kunde, kui keldrisaali teises nurgas kahte piiiiikalt kohvitavat prouat mitte arvestada. Nemad olid seal enne mind ja jäid samasse lobisema ka peale minu lahkumist.

Kuna menüü oli kenasti ja korrektselt ka FB-lehelt leitav, siis olin oma valiku juba ära teinud ning edasi kulges kõik kenasti ja kiirelt. U 15 minutit leivakorvi toomiseks on küll tiba pikk aeg, kuid selles leiduv magusapoolne must leib ja tšillihelvestega dekooritud määrdeke olid kenad sissejuhatuseks ikkagi.

Kahekohalisest supivalikust valisin „Peipsi kohasupp“ (8.-EUR). Või siis „Peipsi koha supp“, nagu tšekil kirjas. Ja nii on isegi täpsem, sest 17 minutiga kohale jõudnud laiaäärses taldrikus oligi üks koha J

Nohh täpsemalt siis üks keskmine tükk kohakala, mis oli kergelt panni näinud ja asjakohaselt maitsestatud. Kuldne leemeke tema ümber andis aimu, et ka selle valmistamisel on olnud kontakt kalaga ja see on tore ning kiiduväärt. Peenelt ribastatud juurseller ja porgand, veidi jämedamalt halutatud kartul. Tillioksake ja laimikilluke. Kõik nii nagu peab, maitsestus mõõdukalt soolakas-magusakas, laimist antud tilgake haput värskust. Ohh, see oli hea. Minusugune supihoolik riisus taldriku tilgatuks ja jäi vägagi rahule.

Teise käiguna üritan enamasti võtta maja kalleimat rooga, et näha kuipalju nad siis sellele viitsivad vaeva pühendada, kuid kuna olen pardirinna nime all enemasti kummitükke saanud, siis jätsin selle siin majas proovimata (võimalik et tegin vea). Selle asemel otsustasin proovida üsna harva kohatavat nähtust nimega „Lambalihakotlet orsotoga“ (14.-EUR).

Roa saabumisega läks 28 minutit ning see ajastus on suurepärane. Orsoto ehk odratangu põhise roa suurim probleem on tema vähe-apetiitne hall välimus, seda oli antud juhul püütud soojemaks timmida mingi punaka hapuka kastmega. Pruunid pastinaagi-sipsid elavdasid seda visuaalset poolt omakorda õige väheke, porgandi- või peedilaastud oleks seda kordades paremini teinud. Keskmine kotletike kandis minimaalse ehtena väikest värsket kuhilakest, mida oli liiga vähe maitseelamuse andmiseks, kuid visuaalse struktuuri mõttes siiski igati omal kohal.

Kotlet ise lõhnas selgelt ja meeldivalt lamba järele ning mina pean seda ainult kiiduväärseks, kui lammas maitseb nagu lammas ja mitte nagu iga teine liha. Meeldiv maitsestus ja suurepärane küpsusaste – aga siiski natukese kuiv, ilmselt siis hakklihasegu vähesest rasvasisaldusest tulenevalt.

Kuna kokk juhtus mingi aeg ka ise saalis viibima, siis sain tema käest üle küsida, et kas kasutatud oli tüümiani või rosmariini ning sain kuulda et viimast – see lisand on lamba puhul ülimalt heakskiidetav, eriti kui temaga on ümber käidud nii oskuslikult, et ta pole dominant. Kokk ilmse rahuloluga küsis seepeale, et kas ma tundsin ära, et ta oli orsotos kasutanud kaalikat ja porrut ... vaat paraku selle koha peal pidin alla vanduma. Aga igatahes sain mina edastada oma mahlasuses tuunimise soovituse ja kokk selle naeratuse ning heaskiiduga vastu võtta.

Kokkuvõte seekord igatahes kiitev. Supipöial on üsna-üsna tipu lähedal püsti ja kiidab maitsva minimalismi ja esteetika eest. Praepöial jääb natukese sellest vähema entusiasmiga, kuid ka ikkagi püstiseks. Omaette pöidla tuleks Narvas aga kruvida nende puhvetite ukse kõrvale, kus saab kenasti riigikeeles asju ajada ja siin majas nii see ka on – Riigigümnaasiumi hoones paiknemine mängib ilmselt ka mingit rolli :)

---

lugu ilmus siin

Amalfi (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal, Vana-Viru tänavas tegutseb veidi varjatud moel üks itaaliapärane puhvet nimega Amalfi. Veidi nurgatagusele asukohale lisab varjatust ka asjaolu, et olen sellest korduvalt mööda kõndides enamasti näinud teda suletuna ... aga näed, nüüd langesid kokku minu ja asutuse ajakava ning sisse ma astusingi.

Kesknädalane pärastlõunane aeg osutus üsna klienditühjaks ning suures sopilises majas oli veel vaid kaks lauda hõivatud, seda lihtsamalt toimus edasine. Menüüga oli asi lihtne – lisaks pitsadele-pastadele-antipastadele oli nö tavatoite vähevõitu, suppe aga üldse täpselt üks.

Minestrone supp (7.50) laekus minu ette täpselt 10 minutiga. Rõõmsalt ja erksalt vävilises kausikeses pakutud lihtne talupojalik köögiviljasupp vastas üsna täpselt ootustele – palju erinevaid köögivilju alates lillkapsast porgandini ja hernestest ubadeni. Lihtne kerge leemeke, maitseid ainult täpselt niipalju et ei häiri ega ei jää meelde mitte millegagi.

Kuna minu sihiks on aru saada köögi käekirjast, siis üritan enamasti toitu ära süüa täpselt sellisena nagu köök ta teinud on, kuid seekord küünitasin peale paari lusikatäit ennast õnneks lauas olevate soola-piprani ning lisasin algsele ülileebele maitsepildile veidikesegi vunki juurde.

Teiseks käiguks valisin maja kalleima roa – „Grillitud veise sisefilee steik puravikukastmega“ (28.-), mille ooteajaks kujunes 30 minutit. Roa meelejäävaimaks osaks kujunes jällegi lohmakalt värvirõõmus taldrik. Ahjaa, positiivsest poolest rääkides – õnneks oli kohe vaikimisi serveeritud korralik hambuline nuga, mille otstarbekusest liharoa puhul ei pea vist pikemalt rääkimagi.

Äärmuslikkusesse minimalismi kalduva käekirjaga köögi nägemuse kohaselt oli näputäis jääsalati tükikesi peidetud miskipärast kartulite alla. Üks üksik pisitomatikesekene nägi välja nii äraeksinuna, et päästsin ta ärasöömise kaudu esimesena.

Liha – ahjaa – selle kohta esitati tellimisel asjakohane küsimus küpsetusastme asjus ning saadi minu tavapärane vastus „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ning tulemus oli tõepoolest hea. Üsna korraliku laagerdusega, suurepärase punase südamikuga, mahlane ja pehme ning ainult mõõdukalt soola näinud lihatükk evis kerget grillisuitsust hõngu ning sellega võis vägagi rahule jääda. Või tuli see suitsune vine nüüd roa parimast osast ehk vähesest ja silmatorkamatult hallist seenekastmest?

Kokkuvõte ebamäärane. Supipöial on piki horisonti, sest ei olnud siin midagi head ega halba esile tuua. Praepöial vaatab veidi kõrgemale, sest hea oskus liha käsitlemisel on ju kiiduväärne. Üldistades aga hinna ja toiduelamuse vahekorda, siis ei oska seda asutust kuigi kiiduväärseks tunnistada, nii et soovituse asemel tuleb õlakehitus.

---

lugu ilmus siin

12 pelmeeni (Pärnu)

Kas mäletate, kuskohas oli Pärnu bussijaam ennem, kui ta oma uude metall-kuuti kolis? Novat samas vanas majas (ainult et vastasukses) on nüüd ukse avanud puhvet nimega 12 pelmeeni. Uksed avanud alles kuu aega tagasi ning nii värskeke, et neil pole isegi oma veebipesa, ehkki no mis oleks lihtsam kui teha oma FB leht ja muuta seeläbi enda kohta info/soovituste jagamine lihtsamaks.

Väike leebetes heledates toonides ruumike, mille keskel üks 6-kohane ja äärtes neli 3-kohast lauakest. Klaaslett ja pool-avatud köök. Lihnte ja pretensioonitu nagu ilmselt tuhanded bussijaamapuhvetid üle maailma. Aga no kuna uus koht, siis uudishimu kandis mu siia sisse, ehkki pelmeenindused pole kuigi atraktiivsed toidupalad minu jaoks. Aga näe, seinapealses menüüs leidub pelmeenide-vareenikute kõrval muudki ning seetõttu otsustan oma pöidlad siia majja torgata.

Suppe leidub kriidimenüüs suisa kaks, otsustasin võtta „Veiselihaborš“ (4.-EUR). Teisipäevalõunasel ajal olin sisuliselt ainumas kunde ning sestap läks kogu lugulaul kiiresti, taldrik jõudis minu ette napilt 4 minutiga. Miks sellest tehtud foto nüüd uduseks osutus (vaatamata kolmele pildiklõpsule nagu tavaliselt), pole mul õrna aimugi, selle eest siirad vabandused.

Hapukoore serveerimine eraldi väikeses purgikeses on hea mõte nii põhimõtteliselt kui ka vormistuslikult – selle eest plusspunkt. Borši sügavpunase värvi säilitamise oskuse eest teine pluss. Sellise värvus puhul oleks oodanud ka happelist maitsemuljet, kuid seda ei järgnenud. Ei ega pole midagi halba öelda selle supi kohta – tummine ja rohkelt peedine-porknane, kildudena head pehmet loomaliha sekka ... aga kõik see jäi sellisele neutraal-positiivsele tasemele. Ära ma ta sõin, kuid väga eriliseks kiita ka ei oska.

Teise roaga sai mulje aga oluliselt paremaks. Böfstrooganov (10.-EUR) saabumisega läks u 15 min aega ning see on suurepärane ajastus. Roog ise oli toekas ja lihale keskenduv – korralikult valitud algmaterjal (ilma liigsete kelmete vms vahekihtideta), hästi läbi haudunud, rikkalikult maitsestatud ning igati meeldiv. Esmase aroomipilve andsid röstitud sibul ja küüslauk, mis panid juba ette süljenäärmed tööle ja mille krõmpsjas tekstuur ja maitse andsid mõnusa lisaboonuse praetud kartuli-porkna kattena. Selle ülimeeldiva leeme konsumeerimise nimel olin valmis isegi kõik kartulid nahka panema, nautides seda, kuidas otsaesisele tekkis eluterve higikirme ja ninaots hakkas vürtsisest suutäiest õrnalt vesiseks muutuma.

Omaette ja paraku kriitilise rea panen aga kirja teeninduse teemal. Noorhärra sai leti taga kõigega üldjoontes hakkama, aga toidu lauda toomisel ei taibanud poole mokaotsagagi lausuda kohaseid viisakusväljendeid. Sellest pahemgi aga oli see, et ühtlasi ei märganud ta ära viia ka tühjasid ja endast eemal lükatud nõusid.

Kokkuvõte tuleb ikkagi pigem positiivne. Supipöidlal jääb küll horisondile vedelema, oskamata ei üles ega allapoole liikuda. Praepöial näitab aga väga kõrgeid sooritusnumbreid ja teatab, et lihaga mõistab see köök toimetada küll ja veel. Teeninduse osas – noh allesavatud puhveti kohta tuleb ehk teha väike mööndus, vast õpivad veel. Aga üldiselt – soovitan ikka sisse astuda küll, kasvõi vana bussijaama meenutuseks.

---

lugu ilmus siin

Telemaja kohvik (Tallinn)

Kui arvate, et Telemaja kohvik on midagi ainult omadele ja väljavalitutele, et võõrad sinna ei pääse, siis nii see pole. Kohvikusse saab Gonsiori tänava poolsest uksest ning enne tõkkepuud, nii et suvaline inimene tänavalt saab kenasti sisse astuda. Nonäed, isegi mina sain, ilma et oleks pidanud kellelegi midagi seletama, et kelle juurde ja miks ja puha.

Ja kui te arvate, et see kohvik on kohvik, siis te eksite jälle. Täiesti normaalne söökla on. Kandikutega ja puha. Et ütled leti taha oma soovi, sulle tõstetakse tellitud kraam sealsamas sinu silme all soojadest konteineritest taldrikusse, lüüakse kassast läbi ja kõik on õnnelikud.

Lühike menüü kenasti vildikaga pleksiklaasist alusele joonistatud, ei mingit vingerdamist keeruliste nimede või kuuekohaliste seletustega. Noh olgu, söökla kohta vast ehk veidi liiga mugavad istumisalused, kohati lausa diivanite sarnased, aga ega see siis ju kahjuks tule, onju.

Kuna olen selles puhvetis esmakordselt (peale mingit hämust mälestust kaugetest aegadest), siis võtab minu asja-ajamine veidi rohkem aega kui normaalsel inimesel, aga leti taga olev proua on kui kehastunud vanaemalik rahu ja kannatlikkus ise.

Suppi tuleb ise õppida tõstma, mis raskepärase supipoti ligadi-logadi liikuva kaane tõttu paneb mind ülemäära kolistama ja kohmetuma. Selle sees antud päeval leidunud „Tomati-hakkliha supp“ (3.50) saabub siis minu ette koos minu endaga ehk siis otsekohe peale kolistamise ja maksmisega ühele poole saamist.

Uhhh. See kraam, kas teate mu härjad, see on ju oivaline! Hakkliha on palju ja korralikult läbipraetud ning järelikult maisev! Tomatine leem selle ümber mõjub adžikalikult vürtsikalt ja väga asjakohaselt happeliselt, nii et võib vabalt toimida elupäästjana mõnel keskmisest sinisemal hommikul. Lisaks tomatile ja hakklihale suutsin visuaalselt veel tuvastada ka porgandit, ehkki maitse järgi pakuks siia ka sellerit ja küüslauku.

Teiseks valisin „Paneeritud kohafilee (krehvtise kookoshelbega)“ (7.60). Maailma sümpaatseim proua leti tagant teatab vabandavalt, et sellega läheb veel aega. Ning täpsustava küsimuse peale, et suisa 15 minutit. Oi teate, selle ajaga ei võeta mõnes majas kliendilt isegi tellimust vastu, tahaks ma öelda, kuid vastan vaid, et see on täiesti OK.

Nii umbes etteöeldud aja jooksul tulebki laua juurde kõndiv malbe naeratus sõnumiga, et „kala on valmis“. Vean end leti juurde, valin võimalikest lisanditest tatra ja saan selle koos kalaga oma kätte. Salateid ja kastet on vaba voli oma käe järgi lisada.

Nimitegelane ehk krehvtises paneeringus kala vastab 150% ootustele. Värske, kuumav, vürtsikas ja krõbe – no teate mis, see on parimatest parim! Tatar ... noh see on tatar, eksolejuonju. Minu poolt valitud peedisalat on tuunitud hakitud peteselliga, aga lisaks sellele tundub siin mängus olevat ka veidi sinepit, mis paneb selle punasalati lihtsalt särama. Riivitud porgand ananassitükikestega oma magusas-mahlases olekus ei üllata, kuid maitseb ikkagi väga hästi. Külm hapukoore-majoneesikaste on tehtud hea hinna ja kvaliteediga algamaterjalidest ning seega samuti lihtsalt hea.

Kokkuvõte sedapuhku megakiitev, sööklaliku vurhvi asutus suudab pakkuda kvaliteetset ja maitseelamuslikku kõhutäidet vägagi mõistliku hinnaga. Pidasin enne lahkumis vajalikuks astuda elegantselt naeratava daami juurde ja teda tänada kiidusõnadega tõepoolest hea toiduelamuse eest.

---

lugu ilmus siin

Sõduritoit

Kuna olin piisavalt ettevaatamatu, et ühes sotsiaalmeedia postituses mainida, et ma ei tea misasi on Kekec, siis juhtus see ... noh see mida pildil näete. Et mulle toodi maitsmiseks midagi militaartoidulist.

Või ei, sööki. Sest et toitu valmistatakse, aga süüa antakse. Kui te nüüd aru saate, onju.

Mõisted "söökla" ja "sööt" on siinkohal abiks. Et siis toitu valmistatakse nt oma perele või kasvõi iseendale, see on mõtestatud ja mõlemiti nauditav protsess. Süüa aga antakse funktsionaalses rütmis, täitmaks kohustust ja edastamaks kaloreid. 

Toidu valmistamisel ja serveerimisel on oluline ka esteetika, meeleolu ja tulemuseks peaks olema nauding. Sööda ... ptüi, söögi etteandmisel on oluline kellaaeg. 

Aga olgu, ilukõne jäägu kõrvale, sest see siin on söötmise karmim ots - militaarne värk ikkagi. Kõrvades käskude kumin ja sõõrmeis kaevikulõhn. Aga mis mina sellest tean, onju, kunagine laevarott.

Kekec kana: 

- näeb välja nagu roosa keeduvorsti seib, mis on miskipärast paigutatud konservikarpi

- lõhn on leebelt lihane, meeldiv. 

- tekstuur ootamatult kummine, pasteediga pole siin midagi ühist

- maitse - odav keeduvorst, mille ainuke meeldiv aspekt on see, et ta pole otse eemaletõukav

Kekec liha: 

- üsna samasuguse väljanägemisega, veidi tumedam, tundub olevat vähekese viskoossem

- lõhn - odavama otsa sardell, õhkõrn küpsetatud liha meenutusega

- tekstuur - kuiv, tihke, täiesti mitte-pasteedilik, pigem nagu oleks želatiini peale üles ehitatud

- maitse - kuiv, veidikese soolasem ja seetõttu intensiivsem, isegi vähekese piprakest on võimenduseks pandud

Kekec maksa:
- heledam, ilmselt põhiliselt köögiviljade peal vahtu löödud

- lõhn - noh maksa lõhn tal isegi on, kuid ilmselt kanamaks, pisike annus majoraani tundub ka mängus olevat

- tekstuur - hakkab juba pasteeti meenutama, seda on võimalik ka määrida millelegi

- maitse - üsna meeldivalt soolakas-hapukas, tugevalt keedetud porgandi järgi maitsev, kuid on ka maksa ja sellerit

näkileib köögiviljadega: 

- valkjaskollane saepuruplaadi taolise väljanägemisega, mõistega "leib" pole - midagi ühist

- lõhn - magusakas penoplast, mis mõnikord on kasutusel pakendi/pehmendusmaterjalina

- tekstuur - kuiv, rabe, tugev

- maitse - õrnalt magusakas, väga lähedal eimillelegi või siis penoplastile (ei tea tegelikult :) )

soolased teraviljaküpsised: 

- klassikalise kreekeri välimusega

- lõhn - ebameeldivalt kummine, vanakooli kustutuskummi meenutav

- tekstuur - karmilt kuiv ja ja jõudu vajav

- maitse - see on ju magus! nohjahh, nagu digestiivküpsistes, on siin nii sool kui suhkur, kuid magus on ju dominant

tume täisterarukkileib: 

- näeb välja nagu tume halvaa, tundub koosnevat kokkupressitud peenikestest piklikest seemnetest

- lõhn - meenub nõuka-armeest tuttav konservleib, põhiliselt domineerib leiva tumedaksvärvimiseks kasutatav maltoosa ehk linnasesiirup või melass

- tekstuur - õhuke vetruv-kummine

- maitse - erinevalt magusast lõhnast on maitse suhteliselt 0, kuigi rukkileiva enda maitse on selge ja oma neutraalsuses isegi meeldiv

---

õhhhh. funktsionaalne toitumine on üks kole ja rõõmetappev nähtus. kas karmi sõduritööd tegevat inimest on vaja niimoodi karistada?

Restoran Mekk (Tallinn)

Puhvetite taaskülastamine / uuestikirjeldamine pole mul siiani plaanis olnud. Noh et kuni jätkub veel uusi kohti, mida külastada, siis milleks minna teisele ringile. See pole ju kodule lähim toidupood või lemmik-kõrts, mida külastad nii ehk naa ... aga igast käigust ju uut lugu ei räägi!

Aga näedsa elu on sihandne veider asi, mis alati ei allu planeerimisele. Mina plaanisin külastada puhvetit A, mis aga osutus vastu kõiki ootusi ja lubadusi lahtiolekuaegade osas veebilehel ja uksel kinni olevaks. Edasi vantsides ja varianti B otsides möödusin ühest hotellist, mille all teadsin ka restorani olevat ning astusin sinna sisse täie teadmisega, et seda asutust ma veel kirjeldanud pole.

Istun maha, teen tellimuse ära ja korraga jääb silmi iga söögikoha ette asetatud tikitud salvrätt kirjaga MEKK. Hmmmm. Eeee ... kuidagi tuttavalt kõlab. Igaks juhuks löön oma toidublogi otsingusse selle nimetuse ja kasssssanäe! Ma olengi 4 aastat tagasi samanimelist asutust külastanud, ainult et toona asus ta vanalinna servas, nüüd aga Radissoni hotelli all. Ja vaat kus lops, ma tellisin seekord samad road mis ka toona! Vaat siis, see saab nüüd olema üks tahtmatult juhtunud, aga omamoodi huvitav võrdlus, et kas köögi käekirjas on midagi muutunud peale kolimist.

Esimese roa valikut tehes imestasin, et miks üks supp on paigutatud rubriiki „väikesed road“ ja teine pandud sahtlisse nimega „suured road“? Seda ettekandja käest üle küsides selgus, et armsalt naeratav ja püüdlikult eesti keelt rääkiv neiu siiski nii hästi aru ei saa (millest ta teatas vabandades ja seletades, et asus alles hiljuti siia elama) ning läksime üle võõrkeelele. Igatahes sai kõik selle küsimusega korda ning tellimus tehtud.

„MEKK-I KALAUHHAA - kuumsuitsuangerjas / koha / tursamaks / petersellijuur / vutimuna / koriander / forellimari“ (22.-EUR). Saabumisaeg u 10 minutit ning ilmumine täpselt sama efektne kui eelmisel korral. Tõsi küll, visuaalselt sarnane, sangadega metalltaldrik on seekord sügavam, mistap pealevaadates paistab suppi nagu veidi vähem olevat. Kuid ega’s kogus pole restoraniroa juures peamine, vaid maitse.

Ja teate mis, see maitse on lihtsalt oivaline! Leeme baasiks olev tihke korralik kalapuljong annab juba ette õnnestumise garantii. Minusugusele kalasõbrale on nende erinevate uimeliste tegelaste ühendamine suisa naudinguline maitsevikerkaar, mille tipus on kohalike kalade kuningas – angerjas. Visuaalselt efektne, maitselt perfektne.

Kuna seekordse kirjelduse üks komponent on võrdlus, siis supi osas on tubli areng ülespoole, maitseelamus tugevalt võimsam kui eelmises asukohas. Et nelja aastaga on roa hind kerkinud 6.-EUR võrra ... noh, mis siis sama ajaga odavamaks läinud on?

Teine võrdlusmoment – kui toona toodi kõigepealt lauda komplimentaarne eelroa sarnane ampsuke, siis seekord seda pole. See-eest on aga muutunud leivakorvikese sisu, siia on lisandunud köömnetega näkileiva taoline nähtus, mis on väga meeldiv näkerdamine.

Istun ma siis, näkerdan ja hakkan vaikselt imestama. Seni suur, aga tühi saal saab aegamisi rohkem külastajaid, aga ülekoormuseks seda siiski nimetada ei saa. Olen juba oodanud 50 minutit, neiuke vudib aga teiste kundede tellimusi täita, kuid minu teist rooga ei kusagil.

Viipan neiukest ja näitan käega universaalset ajale osundavat käemärki, koputades sõrmega randmele. Näitsiku näole sigineb hämmeldus ning kui ta minuni jõuab, ei jää mul midagi muud kui küsida: „Unustasite mu teise roa tellimuse kööki edastada?“ ja teenindajal vaid jahmunult vabandusi puistata. Kuna mul õnneks hetkel kiire ei ole ning soovin ikkagi jätkata, siis kappab neiu kööki ja naaseb lubadusega, et nüüd peaks kõik kohe-kohe ja kiirelt valmima. Nii ka läheb.

„PRUUNISTATUD VÕIS KÜPSETATUD SIIG; rosmariiniõlis küpsetatud kartulid maasuitsusingiga / tursamaks / spargli-spinatisalat / õunavahuveinikaste“ (26.-EUR). Saabumisaeg – ebamõistlikult palju, u 65 min peale tellimuse sisseandmist ... või siis õigemini katset seda teha. Selle toidu nimetuses on toimunud pisikesi muudatusi ja kallinemine ka selline pisikesevõitu – 2 euro võrra 4 aasta kohta.

Kala ise oli küll suurepärase küpsusastmega ja sisuliselt 0-maitsestusega, kuid ta oli asetatud mõrvarlikult soolasele spinati-sparglipadjale, mis selle maitsepildi üsna ära nullis. Singikräbalatega dekooritud pikergused kartulipoolikud olid meeldivad, praegud tursamaksa seekord ebaveenvalt vähe ja ilma vau-efektita. Vahtulöödud hapukas-neutraalsest kastmest ei oska antud hetkel midagi mõistlikku arvata.

Kokkuvõte nüüd siis võrdlusepõhine. Kui toona ei vaimistunud supist ja vaimustusin praest, siis nüüd on olukord vastupidine. Kui tookord oli teenindusest täis-rahulolu, siis nüüd vastupidi. Soovituse osas selline üleüldine targutus andke igale puhvetile võimalus, sest võrdluspilt avardab skaalat.
---
lugu ilmus siin

P.11 restoran ja baar (Pärnu)

Mitte P nagu Pärnu, vaid P nagu Pühavaimu ja 11 nagu Pühavaimu 11. Ehk siis aadressist tehtud nimi :) Igatahes leiab koha nimega P.11 vana peatänava ehk Rüütli ja Pühavaimu ristmiku lähistel ning ma väga soovitan seda leida!

Suvelõpune kolmapäev, turistivoog on linnas sisuliselt lakanud, kogu asutuse peale on lisaks minule vaid üks soome vanapaar kohvitamas. Ootamatult ruumikatele siseruumidele lisaks on praegu veel ka välilauad, mille taha ma ennast ka sisse sean.

Tõmmu noorhärra leti taga üllatab mind vägagi hea eesti keelega, vahepeal lähen temaga vesteldes spetsiifilisemate küsimuste puhul üle inglise keelele, mis on tal suisa perfektne. Vahepeal kuulen kuidas ta veel ühe lisandunud kundega räägib täiesti korralikus vene keeles – nii ei saa ma jätta küsimata, et kuskohast ta pärit on ning kuulen vastuseks „India“. Oivaline, kiire ja viisakas teenindus lisaks keeleandekusele – iga restoran võiks olla uhke ja rahul sellise inimese üle oma meeskonnas!

Menüüga on sellel puhvetil omamoodi veider suhe. Et reklaam-harkjalg tänavanurgal meelitab ühtede nimetustega, mida aga trükitud nö püsimenüüst ei leia (selles domineerivad pastad jms). Kliendi poolt vaadatuna on selline värk küll kergelt segadustkülvav, kuid samas tekitab huvi uuesti tagasi tulla, et näha mida nad siis seekord pakuvad.

Esimeseks käiguks võtsingi siis püsimenüüs olevate suppide asemel (ma tavaliselt teen oma valiku just nö püsikate hulgast) hoopis palju põnevamalt kõlavama „Vietnami kana-riisinuudlisupp“ (5.90), mille saabumisega läheb napp 5 minutit.

Puuliual saabub lisaks supikausile naan-leiva tüüpi lõigukese, mis lõhnavad mõnusalt ürdiselt. Kausis endas on aukohal huvitav must krõbisev asjandus, mis meenutas maitselt magusat röstitud vetikalehte mingite seemnekestega – ja täpselt selleks ta osutuski üleküsimise järel. Hapukas leemeke lõhnas ja maitses ümaralt riisiäädika järele, mis sellises supis on ülimalt kohane.

Mahlased võrsed, tomatipoolikud, roheline suhkruhernekaunake ja rediseviilud annavad supile värskust . Riisinuudlid ja kanaviilakad lisavad toitvust. Kõik kokku on maitsev, kergelt vürtsikas ja isuäratav. Sisuliselt ramen-tüüpi supike, mille manustamiseks oleks suureks abiks olnud söögipulgakesed. Kui teatan sellest noorhärrale, siis lubab ta selle märkuse arvesse võtta ning tundub et ta on selles ka siiras.

Teiseks käiguks võtsin kerge ettevaatusega ainsa prae moodi pakkumise jällegi menüüväliselt harkjalal – šnitsel friikartulitega (9.50). Miks ettevaatlikult? Aga see on enim levinud pealkiri igasugu, ka kõige nirumate pihvetite menüüdes ning tulemus on enamasti alla keskmise. Seekord aga osutus kõik suurepäraseks!

Saabumise ajastus oli suurepärane – u 20 minutit peale tellimust, nii et olin kenasti jõudnud esimese roaga lõpuni. Rõõmsa kollase kuhilana naeratasid vastu lootsiku-kujulised krõbekartulid, mis tõmbasid tähelepanu neile õhukeselt puistatud peenelt riivitud juustuga. Mina, kes ma tavaliselt selle ballastpoole kõrvale jätan, läksin õnge ja ampsasin – oi need on ju head! Ja avokaadopõhine majoneesikaste veel parem ... eriti veel koos nende kardulatega. Ma sõin nad praktiliselt kõik ära!! See on ülima kiituse märk muuseas, kui te juba aru ei saanud :D

Šnitsel oli tehtud proffessionaalselt ja kvaliteetselt. Krõbekoorikus õhukeseks tambitud ja meeldivalt maitsestatud liha – no kuulge, seda pole põhjust jätta ilma leebe kiidusõnata. Värske ja mõnusalt mahlaseks maitsestatud salatike sinna juurde, värsked võrsekesed sinna juurde nii dekooriks kui krõmsuks maitsepaituseks.

Kokkuvõte ülimalt kiitev. Supipöial on vaimustunud köögi oskuse üle kiirelt kokku segada üks tõeliselt isuäratav roake (ainult et pakkuge siia juurde järgmine kord söögipulki, onju). Praepöial on üsna hämmingus, et kuidas saab ka lihtsaima pubiroa pakkuda moel, kus ta tuima kõhukoormamise asemel mõjub maitseelamusena! Suurepärane teeninduskogemus on kirsiks sellel külastusel, nii et antud kohta soovitan ma kohe kindlasti ja väga veendunult!
---

lugu ilmus siin

Ufo pubi (Tallinn)

Värvikamaid kohti tuleb teada, neid ei leia reklaamibuklettide läikelehtedelt. Sestap saatsin Tallinnasse suundudes kamraadile küsimuse: „soovita mulle mõnda unar-putkat või eemal-asuvat puhvetit, mida ma muidu ei pruugi leida“. Vastus saabus hetkega – UFO pubi.

Tuleb tunnistada, et olles isegi varustatud infoga asutuse nime ja aadressi kohta, tuleb seda ikkagi otsida, selleks tuleb pilk lasta keldrikorruse tasandile. Tean, tean, terve põlvkonna või rohkemagi tallinnlaste jaoks on see koht legendi staatuses ja teejuhatamine sinna tundub narrusena, aga no näete – siin ma olen, elav näide selle narri kohta, seistes ristmikul ja otsides alguses segaduses pilguga harjumuspärasel kõrgusel paiknevat silti.

Kitsa trepikäigu ees seisis kipakas reklaam-harkjalg, teatades „kalja 3.-„ ning ühtlasi osundades, et kes on selle koha oodatud klientuur. Väike hämar urkake mahutab endasse peale leti veel viit pisilauakest, millest ühe ümber ilutseb täis-fiktiivne suitsuruumiks maskeerunud vannitoasein.

Lühimenüü seinal sisaldab mõistet „supp – 3.00“, mis täpsustava küsimuse peale osutub seljankaks. Nomuidugi tahab minamees seda järgi proovida, otseloomulikult, tänan-palun-jah!

Jõuan vaevalt paar minutit kõiki seinu ja lagesid katvat kirjusust uurida, kui saabubki sangaga supikauss, sisaldades nii suppi kui hapukoort. Aga vaata siin majas ma isegi ei hakka prääksuma sellel „koor-ei-pea-olema-supi-sees“ teemal onju. Siin on nigu on. Samamoodi nagu on kulunud laud ja vaatamata pärani uksele spetsiifiline lõhnamüüritis, mis ilmselt ei lahkuks siit ka peale maja lammutamist.

Supp ise – nohhhhhh. Ütleme nii, et põhiliselt tabab see kraam ju biiti. Happeline on? On! Kurki-liha sisaldab? Sisaldab! Kõik muu on juba absoluutselt kõrvaline, sest ma saan järjest paremini aru selle koha süvaolemusest, jälgides väheste kaaskundede tellimusi ja toimetamisi. Need on pärisinimesed! Päriskohas! Päriselt!

Maja uhkeim roog „UFOpraad“ maksab 5.50 ning küsides kostab kiirvastus „šnitsel friikartulitega“. Saabumisaeg on täpselt sel hetkel kui proua mahti saab. Siin majas on ainult üks kord ja tempo, millega vaidlemiseks olen mina tühine läbirändav putukas. Tuleb poole supisöömise pealt? Järelikult siis nii peabki olema!

Šnitsel – nohhhhhhh. Kas peab nüüd iga paneeritud-praetud tükki vennaihu just šnitsliks nimetama, selle osas võib ju vaielda. Kuid UFOprae koostises on ta niimoodi olnud ilmselt aegade algusest ja saab olema veel teist sama kaua, nii et ei kobise, onju. Seda enam et söödav ta ju on.

Konservipurkidest kougitud lisandid ilmselt ei sõltu samuti ei aastast ega ajast, pannakse seda mida on. Odav majoneesiplörtsatus šnitsliks-nimetatu all ei suurenda just toiduelamuse taset, aga ka ei kahanda, samavõrra nagu laudatoodud ketšupipudel. See kõikse odavam, aga omamaine. Friikad – kas peab ütlemagi, et need on need kõikse odavamad, kartulimassist pressitud siksakilised arusaamatused? Ei pea, onju.

Kokkuvõtte asemel toon muutmata kujul ära lahkumisel toimunud vestluse. Esitasin paar küsimust, mis said särtskiire vastuse poole küsimuse pealt, proovin neid ka niimoodi kirja panna

: kui kaua see koht (kolmkümmend kaks!) juba siin tegutsenud on?

: huvitav kas mõni teine (Valli baar!) on ka sama kaua samas kohas tegutsev?

Pikka iga sellele kohale, taolisi loodusnähtuseid on väga vaja. Sellel keldriurkal on tegu ja nägu ja lugu rohkem kui mitmekümnel keskpärasel restoranil kokku! Nii et kas soovitan? Oooojaaaaa!

Allee restoran (Tallinn)

Ausõna ma pole elu sees üheski spaas sihtotstarbeiselt käinud ning sedasorti asutuste juures toimivatesse puhvetitesse suhtlun teatud eelarvamusega. Aga seekord läks nii, et kõigepealt nägin ma kohvikule viitavaid päevavarje ja seadsin sammud sinnapoole, enne kui arugi sain, et sel moel astun sisse Kalev spa uksest. Jah, ka siin tervitas mind spetsiifiline lõhn, kuid teeme nii, et ei lase ennast häirida, eks.

Uhke suur saal oli minu saabumise hetkel – tööpäeva õhtu – üsna tühi. Koguni nii tühi, et seisin mõnda aega kassa juures veidi nõutult, siis näppasin menüü, vaatasin selle läbi ja istusin maha. Mõne aja pärast siiski saabus naeratav noor daam ja sain oma tellimuse esitatud. Ajapikku selgus ka, mis oli selle ooteaja põhjus – nimelt valmistus puhvet vastu võtma suuremat seltskonda, kes hakkas ka riburada pidi saabuma. Õnneks ei mõjutanud see aga minu toitude saabumist, nii et kõik oli korras.

Esimeseks valikuks sai „Kreveti-kookospiimasupp (tšilli, koriander, münt, laim)“ (12.-EUR), mille saabumiseks läksu 10 min. Tellimuse hetkel pidas neiu vajalikuks üle küsida, et „kas supp siis esimesena?“, mis on küll minu meelest kentsakas, kuid olgu parem selline küsimus kui valesti serveerimine.

Sedasorti supi menüüs hoidmine on puhvetite seisukohalt mõistlik, ent igav. Mõistlik seetõttu, et tegemist on garanteeritult hästi maitsva kraamiga – seda kombinatsiooni vist ei saagi ära rikkuda, Igav aga seetõttu, et neid väikeste variatsioonidega kookos-põhiseid supipakkujaid on palju ja tulemus on alati enam-vähem üks.

Nii läks ka seekordne supp kindla pöidlatõste peale ning seda juba esteetilises mõttes suurepärase soorituse mõttes – sinakas-hallikas kausike sobitus igas mõttes kenasti laiaservalise taldriku õõnsusesse, seesama lai servake toimis ühtlasi ka nö riiulina laimisektorile.

Kreemine leem, parimas krõmpsjas valmidus-astmes krevetid, porru-porgandi-varsselleri maitsev segu, piisavas koguses õhetavat tšillit, asjakohased-aromaatsed rohelised lehekesed. Kõik on siin taldrikus ja köögis tipp-topp-tasemel!

Ahjaa, täiendava salvrätiku küsimine tekitas ettekandjas väikese hämminguhetke, pilk pööratud söögiriistade all olevale salfakale. No aga vaat – kui ma võtan supisöömiseks selle aluskatte ära, siis kas ma pean asetama noa ja kahvli senikauaks paljale lauale? Ja teiseks – vuntsid, onju. Ma ei ole siiani aru saanud, miks enamikes restodes enam pole vaikimisi laual täidetud salvrätihoidjat, kas seda peetakse kuidagi halvaks tooniks?

Prae saabumisega läks ca 30 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam et üha rohkem täituv pikk laud nõudis oma tähelepanu. „Lammas (lambatalle ristluutükk, kartuli-trühvlipüree, Türgi uba, Porto kaste)“ (26.-EUR) Jällegi esteetilises mõttes hea sooritus, ilma liigse vigudramiseta, kuid selge ja värvika visuaalse struktuuriga.

Mahlakas võrsekuhilake ja erksad tomatid, soolased pikad oakaunad – kõik lihtne ja selge kraam. Niigi tugevalt trühvlist püreed võimestatasid veel ekstra lisatud trühvlilõigud. Suurepärases maitsetasakaalus täidlane magu-hapukas veinikaste.

Liha oli peaaegu et oivalises küspsustasmes, kuigi veidi liiga steriilne oma maitselt, midagi lambalikku ma siit ei tuvastanud, see oleks vabalt võinud ka nt vasikaliha olla. Ainuke sisuline pretensioon – liha serveerimisel palun andke selle juurde siiski lihanuga, antud hetkel kasutusel olnud lauanuga oli küll mõõduka lõikevõimega, kuid siiski nüridapoolne.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöidlal ei jää lihtsalt midagi muud üle kui olla üsna-üsna püsti, pisuke igavusehaigutus ei vähenda kiitust suurepärase soorituse eest. Praepöial käitub samamoodi – selle köögi professionaalsust tuleb kiita kõrgeimal tasandil, ehkki loomingulisuse element jääb vajaka, aga see on juba kõrgendatud ootustelävendi küsimus, mida loob asutuse mõningane pretensioon kõrgklassile.

---

lugu ilmus siin

Kreekapärased tomatikotletid

Algupäraselt on selle asi nimi küll "tomatokeftedes", aga et mu kulinaar-puristidest kamraadid ei saaks hingevigastusi, siis nimetan neid tomatikotlettideks. Sest et kindlasti ma teen kõike valesti ja kasutan mitte neid õigeid komponente ja üleüldse.

Alustame sellest, et mõte teha tomatitest kotlette kõlab meie kandis jaburalt. Noh umbes nagu arbuusi grillimine või arbuusikoorte soolamine vms. Aga maailmas tehakse kõikvõimalikke tükka lähtuvalt sellest, et midagi süüa on vaja ja seega süüakse seda, mida saada on.

Tomatite tipphetk meil siin võib ju isegi mööda minemas olla, aga palju on neid ikka ning miks mitte proovida neid valmistada ... noh ütleme kreekapäraselt. Ühe videoversiooni soovitan ära vaadata siit, aga lõppeks on ka neid "kõige õigemaid" õpetusi teve guugel täis.

Tomatil ja tomatil on mõistagi üüratu vahe, kuid antud versiooni saab ilmselt edukalt teha ka talvistest plast-tomatitest, ehkki maitse saab ilmselgelt olema teine (idee kasutada mh ka päikesekuivatatud tomateid lisab kindlasti maitseväge). Mis teeb sellest aga "kreekapärase" versiooni, on feta juustu kasutamine. Maitsestamise jms osas saab kreekapärasust suurendada, kasutades sealkandis levinud ürte, jogurtit jms, kuid see on minu silmis teisejärguline.

Tomat tuleb üsna peenelt hakkida, aga kindlasti mitte püreestada, sest tuntavad tomatitükid on see, mida me vajame nii visuaalis kui tekstuuris. See peenelt hakitud mass on mõistlik nõrutada, sest mida rohkem jääb vedelikku, siis seda rohkem tuleb lisada jahu ning siis me varjame sellega juba algmaterjali enda ära, muutes tulemuse jahuplönnideks.

Muuseas, väikese kõrvalpõikena - soovitan köögis askeldades pidevalt pidada kõrvade vahel küsimust "miks?" Sest et vaata ajades AINULT näpuga järge küsimusele "kuidas" midagi teha, võib õppida käsitöölisena tublisti kopeerima, kuid kunstniku vabadust ei saavuta. Kui oskad vastata küsimusele, et "miks" sa midagi antud rooga valmistades teed või lisad, siis jääb "kuidas"-raamat kiirelt kõrvale. Retseptiraamat noh. (Mis muidugi ei tähenda, et kunstnik ei võiks toota käkerdisi ja käsitööline puhast kulda, aga see viib meid juba köögist kaugematele mõtisklustele ning jutt kisub joogiklaasi taha verandale ja kuni hommikuni :D )

Edasi on mõistlik nüüd juba riivida sibulat ning suvikõrvitsat, näppude vahel murendada feta juustu, lisada jahu+küpsetuspubrit, soola-pipart-ürte ja segada see kõik kokku, nii et moodustuks kindlasti mitte pannkoogilikult vedel, vaid pigem nt kodujuustuselt teraline-tükiline mass. Pann-õli-pannilabidas toimivad edasi nii nagu ikka iga teisegi kotleti puhul.

Minul kulus seekord ära:
- kolm keskmist tomatit
- üks keskmine sibul
- sibulaga umbes sama palju suvikõrvitsat
- umbes klaasijagu jahu
- väike pakk fetajuustu
- tl küpsetuspulbrit
- sool-pipar-kuivatatud ja värsked ürdid (ei ma ei kavatsegi neid ette lugeda)

Kõrvale tee endale meelepärane külm kaste - jaaaaa-jaaa, soovitavalt sellest ÕIGEST kreeka jogurtist! Kui mingi salati ka veel kõrvale munsterdad, ongi valmis omaette roog, mitte snäkk. Aga snäkina on ta vähemalt sama hea. 

Valge Kõrvits (Narva)

Umbes pool aastat tagasi avati Narvas uus ja omanäoline puhvet – Valge kõrvits, mis määratleb end kui „Tapabaar ja -restoran“. Kuna nad on ületalve kestnud ja palju eri katsetusi näinud maja uksed on ikka lahti, on parim aeg seda külastada.

Teisipäeva õhtusel ajal sisse astudes olin meeldivalt üllatunud. Üsna vaikselt tänavalt sisse astudes sattusin saali, milles enamik laudu oli täis rõõmsaid seltskondi ning minu kohalviibimise ajal tuli inimesi veel juurdegi. Kuna jõudsin kohale tunnikese enne sulgemist, siis igaks juhuks küsisin, et kas köök ikka veel toimib ja toitu veel jagub? Sain naeratava vastuse, et kõik on korras ning mind juhatati nurgatagusesse väiksemasse ruumi, kus leidus veel ka vabu laudu.

Menüü on sellel puhvetil ebanarvalikult lühike ja asjalik. Kolme sorti rameneid ja pool tosinat väiksemat rooga, mida võib tõepoolest tinglikult tapas-tüüpi ampsude alla paigutada. Ehk siis mitte suured „klassikalised“ praed, vaid pigem väikesed palad, mida võib mitmekesi tulles kenasti omavahel jagada. Lisaks sellele veel leheküljejagu salateid, määrdeid/dipikastmeid ja klassikalisemaid tapaseid ja teise lehe jagu magusamaid ampse.

Kuna ma polnud polnud kunagi proovinud ramenit kitsejuustuga (5.-EUR), tellisin selle. Vaatamata maja täituvusele enam kui 80% jagu toimis kõik kiiresti, ladusalt ja püüdlikult. Tõsi küll, mind tunti ära ja osa teeninduskvaliteedist võis ka sellest tingitud olla, kuid ka ülejäänud laudadega tegeleti sama kiirelt. Igatahes üritas mind teenindama juhtunud noormees kogu hingest minuga tegeleda eesti keeles ning isegi minupoolsele katsele öelda midagi ette vene keeles vastas ta edasi riigikeeles, mille eest eraldi kiitus!

Supp jõudis minuni napi 7 minutiga ning seda toonud noorhärra küsis, et kas ta peaks hämarduvas ruumis valgust sisse lülitama? Kas see nüüd tuli sellest, et ta võis teada minu soovist toitu pildistada või mitte, igatahes tervitasin tema mõtet ja tõepoolest, nii sai ka pilt parem.

Ramen vastas üldjoontes ootustele. Mõõdukalt happeline leemeke, selle sees nuudlid ja vetikad, marineeritud sibul ja mais, parajas küpsustastmes keedetud munast rääkimata. Tõsi küll, kui ma alguses ütlesin, et ma pole kunagi saanud kitsejuustuga ramenit, siis ei saanud ma seda ka nüüd – ilmselt ununes köögil see ähmiga ja muude tellimuste tulvas lisada :D Aga ausalt öeldes ei ole sellest hullu, sest üldine mulje supikesest oli hea ikkagi. Lisaks see väike omalolluse moment – imestasin et miks rameni juurde ei serveeritud pulgakesi ... ja toidukorra lõppedes avastasin, et novat siinsamas minu nina all topsis nad ju olid ometigi!

Ahjaa, rameni kõrvale serveeriti ka kolm dekoratiivset kettakest koos sõnadega „see on meie maja leib“. Tõepoolest, värsked ja soojad magus-soolakad lameleivakesed maitsesid päris kenasti. Tõsi küll, kas nuudlisupi juurde veel teist taignatoodet pakkuda on tark mõte, see on omaette küsimus.

Teiseks käiguks tellisin meie menüüdes nii harva esineva „Küpsetatud lest“ (8.-EUR). Noorhärra küsis, et kas ma selle juurde sooviksin ka mingit lisandit ning soovitas võtta „Kinoa juurikatega“ (6.-EUR) – no aga miks mitte siis, kui soovitatakse. Tõsi küll, miks see teise käigu juurde mõeldud salat toodi minu ette koos rameniga, see jäi minu jaoks veidi arusaamatuks. Aga noh, külma salatiga ei juhtu ka midagi mõned minutid minu laual seistes.

Teine käik ilmus minu ette 15 minuti pealt, ehkki ma polnud supiga veel ühele poole saanud – see on nüüd pisuke etteheide. Aga jällegi võttes arvesse, kuivõrd oli köök ja personal koormatud, seega pole asi kriitilise tähtsusega.

Toit serveeriti igatahes uhkelt – väheldase kaubaaluse taoliseks disainitud kanduri pealt, millele olid laotatud paberlehed ja neile omakorda toit. Peategelane ehk lestafilee mõjus mõistagi väheldaselt, kuid maitses üsna suurepäraselt. Sellele dekooriks asetatud marjalaadne kraam oli oma maitse ja tekstuuri mõttes siiski äratuntavalt nö meremari, aga mõtte eest siiski lisaplussike. Samal alusel olevad salat ja idud oli nö neutraalne dekoor, aga põnevaim oli rohelise herne kreem, see vääris lisandina isegi leivaga kokkukorjamist.

Omaette kausis serveeritud salat oli oma koosluselt moodsat vurhvi, pokeliku kooslusega, kuid mahlaselt ja maitsvalt hapukaks tuunitud. Tõsi küll, töömehe moodi kõhutäit siit ei saaks, kuid tapas-baari mõte ongi muus.

Enne lahkumist küsisin, et kas siin on alati nii palju rahvast? Vastus – viimasel nädalal polevat neil praktiliselt kedagi käinud, nüüd aga juhtus lihtsalt selline õhtu, kus kõik otsustasid sisse astuda. Igatahes soovisin neile edu ja jätkuvat külastajate voogu.

Kokkuvõte igatahes positiivne ja rõõmustav, et Narvas ilmneb järjest rohkem kulinaarset julgust. Nii supi- kui praepöidlad vaatavad üldjoontes ülesse, lisaks tuleb heameel teeninduse kvaliteedi üle. Seega seda puhvetit soovitan ma igati!

---

PS tegin midagi esmakordset – läksin järgmine päev kontrollkäigule. Kuna ööbisin lähedal, siis astusin samasse kohta taas sisse ja tellisin samamoodi kitsejuustuga rameni – ja positiivne uudis! Tõepoolest seekord oli kitsejuust ka lisatud ning söögielamus palju parem. Negatiivne uudis – selle puhveti arusaama kohaselt ongi OK teise käigu serveerimine sel ajal, kui esimene on alles alustatud. See ei ole OK! Aga üldiselt – positiivne ja negatiivne tasakaalustavad teineteise ja seega minu esmane hinnang jääb muutmata :)

---

lugu ilmus siin ja juba maikuus, lihstalt miskipärast jäi ta siin blogis avaldamata, teen seda siis vähemalt nüüd

SLAVA Ukraina restoran & kohvik (Tallinn)

Balti jaama vahetus läheduses paikneb üks ukraina kööki viljelev puhvet nimega Slava, mis sel aastal on üks nendest paljudest näguripäevade nägijatest lõppematu teederemondi tõttu. Ehkki nüüd on vahetult resto ees juba uus asfalt maas, on liikumine laiemas mõttes siiski veel häiritud ning nii olengi ma esmaspäevase lõuna ajal ainumas kunde. 

Maitsekas sisekujundus sisaldab mh etnograafilis-kulturoloogilist elementi, nimelt on igale lauale kantud ukraina eri piirkondade lilletikandite muster koos vastava piirkonna nimega, minu lauda kaunistas paljukannatanud Sumõ piirkonna ehisriba.

Esimeseks käiguks valisin midagi minu jaoks uudset – „Seeneborš“ (Tavaline Ukraina taluborš seentega, serveeritakse koos pampuška ja küüslaugudipiga; 8.-EUR). Ooteajaks kujunes ligi 15 minutit, mis tühja puhveti puhul on kuidagi paljuvõitu, aga lohutan ennast eeldusega, et võibolla supp ja/või pampuškad alles valmivad.

Muuseas, vähemalt viimane oletus võib isegi õige olla, sest pampuškade koorik oli krõbe ja sisemus soe, peale nõristatud küüslauguõli jäi küll üsna kahvatuks selle värskuse kõrval.

Supp ise oli aromaatne, intensiivselt seenelõhnaline ja kirkalt-sügavalt peedipunane, andes aimu köögi professionaalsusest. Kaasaegsete ebaseente/šampinjonide kõrval oli õnneks kasutusel ka korralikud-metsased-puravikulised tegelased, mis andsid kogu kausitäiele rikkaliku aroomi ja maitse. Igati maitsekülluslik kraam, mis samas aga ka ei koorma sööja kõhtu ülemääraselt.

Pisikese küsimusena jätan siia aga hapukoore lajatamise supi sisse. Nt seljanka puhul oli see menüüs kohe eraldi kirjas, et „serveeritakse hapukoorega“ ja see võtab kõik küsimused-pretensioonid juba eos maha. Tellitud seeneborši seda kirjas aga polnud, sestap oleks võinud koore siiski eraldi serveerida. Muuseas kirjas oli aga „küüslaugudipiga“ serveerimine, mis võinuks eeldada, et ka küüslauguollus serveeritakse eraldi, kuhu sisse saaks siis pampuška nimelist kuklikest kasta ehk dippida ... kui nii keelelisest loogikast lähtuda, kas pole?

Teise roana valisin midagi palju tuttavlikumat: „Kiievi kotlet“ (Käsitööna kohapeal valmistatud kuulsaim Ukraina kanafileest valmistatud kotlet mida serveerime röstsaia padjal värske salatiga ja lisanditega teie valikul; 14.-EUR)

Käik saabus minu ette u 25 minutiga ehk üsna täpselt sel hetkel kui esimene käik otsa sai – suurepärane ajastus! Visuaalne pool algas taldrikuäärele nõristatud juba tuttavast küüslaugu-ürdiõli ringist, mis aga paraku ei andnud ei maitsele ega aroomile suurt midagi – see kraam ei olnud enam värske. Paraku ei olnu värske ka kapsa-tomati salat. Ei, ega sellel maitseliselt midagi viga polnud, kuid üleöö seisnud salat ei vasta enam kirjas olevale määratlusele „värske“, ei ole krõmpsuv ega karge. Sinepise puudutusega (?) külm kaste oli OK, selles kasutatud majonees oli lihtsalt see va odavama otsa oma ning seetõttu ka mitte kuigi maitsemeelitav.

Kiievi kotlet ise oli tehtud küll ilma kondita, kuid ehedast rinnakulihast ning korraliku koorikuga. Plusspoolele saab kanda selle, et maitsevõid rullikese sees oli tõepoolest palju ... miinuspoolele aga see, et veidi liiga hoogsalt seda menetledes purskas sulavõi juga nii lauale kui ka minu särgile. Jah, eks ma olen ise ka muidugi koba, kuid taolise pontsaka liharulli käitlemisel oleks palju paremini abiks korralik sakiline lihanuga, mitte tavaline tömp nürinuga.

Liha ise – maitsev, mahlane, meeldivalt määral ka musta pipart näinud, selle maitse-elamuse eest tuleb kööki ainult kiita. Kuna ma mingeid „lisandeid omal valikul“ juurde ei tellinud, siis neid ka polnud ja see ongi hea, nii ei varjuta peategelast miski muu ega koorma ka ülesöömine.

Kokkuvõte tuleb üldpositiivne. Supipöial on üsna sirge seljaga püsti, kiites pärisseente kasutamise eest seeneboršis – enamik kööke kardab miskipärast metsaseeni nagu vanakurat välku. Praepöial on üldjoontes samuti püsti, sest noh prae keskne tegelane oli ju peaaegu et perfektselt teostatud. Soovitus? Ja muidugi soovitus! Ja mitte ainult sellepärast et Ukrainat peab toetama (iga põhiroa pealt läheb ka 1.-EUR otsetoetuseks), vaid ikka sellepärast, et köök üldiselt on pädev ja letitaguse piiga naeratus võluv!

---

lugu ilmus siin

Ingveritõmmis

Ostan päris tihti R-kioskist neid pisikestes pudelites ingverišotte, eriti bussijaamast kuhugi teele asudes.

Nüüd aga vaatasin köögis otsa ingveripakile ja mõtlesin et - mida hekki - miks ma ei võiks ise seda tõmmist teha?

Viskasin siis potti viilutatud ingveri, sidrunheina varrekese ja laimilehekesed ning panin liitri veega keema. Poole keetmise pealt tuli pähe lisada ka pool sidrunit koos kõige koorega - noh et mõru mekk kah man oleks. Magusa-hapu tasakaalu tuunisin suhkru ja sidrunhappega. Vett lisasin veel mitu korda, kokku tuli vast nii kaks liitrit, sest kogu kuivkraam tõmbas päris palju endasse ja tulemuseks sai u liiter tõmmist.

Lasin ca pool tundi keeda, kurnasin-jahutasin ja ... ooooojaaaaa! Seda mängu saan mina veel palju mängima, proovides eri lisandeid ja koguseid, sest see tulemus mulle kohe paljuväga meeldib!

The Kurze (Tallinn)

Mida te Dagestani köögist teate? Ilmselt umbes sama väha kui mina ennem kui kuulsin tuttava käest, et Tallinnas olla avatud selle piirkonna esinduspuhvet. Teadupärast uudis- ja söömahimu motiveerivad isegi kassi, mis siis minulgi üle jäi kui kõrvu liigutada ja kohale minna.

Njaaaa, ega kuskil seal Kopli uulitsas, trammi- ja rauteede vahelisele tühermaale jäävast putkast poleks osanud toidukohta otsida küll, seda enam et nö muidupatseerijana sinna kanti ei satuks nii ehk naa. Aga ennäe, selle putka taga on vähemalt suvel suur suveala, kus leidub päris arvestatavas koguses laudu nii suures telgis kui mööda platsi laialipillutatuna.

Ah et miks „The Kurze“? Noh et miks inglisepärases vormistuses, see küsimus pole mulle. Aga sisuliselt – „kurze“ on selle mägise kandi nimetus maailma kõige universaalsemale roale – taignakotikeses seveeritud lihale / võimisiganes muule täidisele. Ainult et ärge seal majas öelge „pelmeenid“ nende kohta, eksju, vähemalt seinale kirjutatud hoiatuse kohaselt peate siis maksma topelt :)

Mina seinapealsesse menüüsse väga ei süvenenudki, sest tuttav oli andnud selge suunise, mida võtta, sest et hea olla: lambalihasupp ja eri täidistega kurze-valik. Nii sai siis tellitudki, hinnad vastavalt 10 ja 14 eurot. Laisal pühapäevasel õhtul olid üllatavalt paljud hoovilauad rahvast täis, nii sättisin ennast katusealusesse suure ümarlaua taha.

Ooteaeg jäi positiivselt poolelt üsna lühikeseks – u 12 minutit – aga mittepositiivne oli see, et mõlemad käigud toodi minu ette jällegi korraga. Njahh. Ühest küljest on Kaukaasias pidulaua katmise kombestik tõesti selline, et toitu peab olema laual korraga võimalikult palju, et jääks külluse mulje. Aga kui tegu pole pidulauaga, vaid ühele kundele ette toodava kahe käiguga, siis võiks ju elementaarne teeninduskultuur ette öelda, et nii ei tehta? Äärmisel juhul võiks seda teha koos seletusega stiilis „meil on nii kombeks ja üldse neid asu tulebki läbisegi ja ühekorraga süüa“ või mis iganes. Aga ei, noorhärra potsatas road minu ette ja oli valmis minema loivama, kuid ma peatasin teda, küsimaks kolme erineva kastmetotsiku sisu kohta - vähemalt sain selle kohta seletuse. Aga edasi liigun kirjeldusega juba omas tempos.

Kuna minu piiratud maailmas on juurdunud teadmine, et supp on esimene käik, mida süüakse esimesena, siis nii ka tegin. Kuum ja hakitud koriandri järele lõhnav leem (see lõhn mulle väga meeldib) maitses selgelt lambaliha järele (mis mulle kah meeldib).

Aga leeme sees olev paraku mind kuigivõrd ei vaimustanud. Peale leeme ja hakitud rohelise kraami leidus siin veel vaid kaks komponenti – tinglikult liha ja tainas. Noh ega siis otseselt ei peagi olema midagi muud. Aga taignasöömine jätab mind alati külmaks, isegi kui tegu on käsitsi vormitud pisikeste sõrmeotsasuuruste nö laevukestega. Ja miks „tinglikult liha“ – sest u pool tükkidest koosnes võbelevast läbikeenud lambarasvast, mis ei mõju kuigi ahvatlevana ei välimuse ega maitse mõttes. Helpisin leeme ära, sõin ära ka selle osa lihast, mis liha nime vääris ning jätsin tubli kolmandiku kausist tahket kraami järgi. Kui minusugune supisõber nii teeb, siis pole see just suurem asi näitaja.

Kurzede osas kiidan alustuseks kööki selle eest, et nad on erineva täidisega pätsikesed teinud eri värvi taignast – nii on lisaks silmailule võimalik tõmmata kundet pöörama tähelepanu ja sisule. (Panen nende sisu kirja suuresti mälu järgi järgmisel päeval, seega võin pisut eksida, sel juhul vabandan).

Ahjaa, andke andeks minu oinalik järjekindlus – tuletan siinkohal meelde, et MIKS on siis ikkagi kahe käigu korraga toomine halb mõte. Sest et teine käik jahtub armetult kunde silme all! Nii pidingi järgmisi palakesi sööma juba jahedana.

Roosas taignakotikeses leiduv kartulipüree oli nendest kõige igavam. Rohekasvalgetes peitis ennast juust, midagi sulugunilaadset ja tihkeltvenivat – tore ja meeldiv ampsakas. Valgetes klassikaline lihatäidis, mis oma struktuurilt meenutas loomaliha ürtidega – mõnus kraam. Tumehallides leidus mahlane ja ülimalt maitsev lihaline ollus, mille ma oletan lambalihaks. Kõige põnevamad olid aga kollased kurzed, milles oleva tumekollase, magus-vürtsika olluse osas pidin lausa üle küsima – selgus et see on kõrvits!

Kastmed väärivad kindlasti omaette kirjeldusrida. Keskel kollakasrohelisena näiv kausike oli tegelikult kihiti mingi hapupiimalaadne ollus, keefir või aira vms, millele oli kallatud vist ürditõmmis? Vasakpoolne punane kaste – tomatid ja küüslauk, meeldivalt intensiivne kraam. Parempoolne oli samuti tomat-küüslauk, aga koos ürtidega ning selle võrra veel meeldivamgi.

Kokkuvõte sedapuhku heitlik. Teeninduse osas olen paraku nurisev. Supipöial jääb paraku suhteliselt lönti, sest kui köök ei vaevu liha küljest rasva ära trimmima, siis rikub see isegi minusuguse eri-ilmelise toidu suhtes avatud inimese jaoks osa elamusest. Praepöial tuleb seekord asendada kurze-pöidlaga, mis on suhteliselt püsti, eriti uudse kõrvitsaelamuse eest. Üldiselt aga soovitan siiski minna ja külastada: eriilmelisi rahvuskööke tuleb ikka toetada, et neid siiakanti rohkem satuks ja meie kulinaarset maailmapilti rikastaks!

---

lugu ilmus siin